Читать книгу Üks - Sarah Crossan - Страница 14

Läheme kõrvalkabinetti,

mis on doktor Netherhalli oma,

seal on minu kord kõrvaklapid pähe panna

ja Tippi kord kõik ära rääkida.

Ja minu meelest

ta räägibki

kõigest.

Tippi räägib kiiresti,

tõsise näoga,

ta hääl

on mõnikord nii vali, et ma kuulen

mõne üksiku sõna

või kaks.

Keeran muusika valjemaks,

et see summutaks mu õe hääle

ja siis ma jälgin,

kuidas

ta

tõstab oma jala üle minu jala

ja võtab selle jälle ära,

lükkab juuksed silmade eest kõrvale,

köhatab,

närib huuli,

niheleb meie toolil,

sügab käsivart,

hõõrub nina, vahib lakke,

vahib ust

ja kogu aeg

räägib vahetpidamata,

kuni

viimaks patsutab mu põlvele

ja ütleb hääletult:

„Kõik.”