Читать книгу Üks - Sarah Crossan - Страница 15

Ema sõidutab meid eriarsti juurde

Rhode Islandi lastehaiglasse meie kord-kvartalis läbivaatusele,

olemaks kindel, et me organid ei kavatse

pilti taskusse pista.

Ja täna,

just nagu igal eelmiselgi korral,

on doktor Derrickil kaasas ports

pärani silmi vahtivaid meditsiinitudengeid,

ja ta küsib, ega me pole vastu,

kui tudengid läbivaatust pealt vaatavad.

Me oleme vastu.

Muidugi oleme vastu.

Kuid doktor Derricki stetoskoop ja valge kittel

ei luba vastu olla,

nii et kehitame õlgu

ja laseme end

jõllitada

kriipsus suu

ja kissis silmadega

tosinal tulevasel arstil,

kes

kummarduvad

päkkadele tõustes

natuke ettepoole, kui me pluusisaba kergitame.

Lõpuks oleme näost punased

ja igatseme ainult

sealt pageda.

„On nendega kõik korras?” küsib ema lootusrikkalt,

kui oleme jälle doktor Derricki kabinetis.

Mees trummeldab sõrmedega oma

kirjutuslauale.

„Kõik on minu meelest

korras,”

vastab ta.

„Kuid nagu ikka

ei tohi nad üle pingutada,

iseäranis nüüd, mil nad lähevad

kooli.

Nõus?”

Ta ähvardab meid naljatamisi sõrmega.

„Nõus,” vastame meie

ega kavatsegi

oma elus

midagi muuta.