Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 26

28

Osa 1. Esmatasand

Arsti-patsiendi suhe

Arsti ja patsiendi vaheline suhe on perearstipraksises kesk-ses rollis. Lähedus, usaldus ja patsiendi pikaajaline tund-mine võib asja mõlema osapoole jaoks lihtsamaks muuta. Perearstisüsteem sillutab teed järjepidevatele suhetele, nii et osapooltel on aega teineteisega tuttavaks saada.

Anne Aab lahutas oma mehest pärast 15 aastat kestnud abielu. Siis olid lapsed 9 ja 14 aastat vanad. Ees olid mõned rasked aastad, kui raha tuli kokku hoida ja laste eest üksi vastutada. Nüüd on tal elukaaslane, kes talle väga meeldib, kuigi ta ei ole sama tore, kui on alkoholi tarvitanud. Ühel päeval, kui arst mõõdab Anne vererõhku, näeb ta Anne käel suurt hematoomi. Anne ütleb, et kukkus trepil, kuid nüüd hakkavad valud juba järele andma.

Kindlustunne sellest, et külastatav perearst on tuttav, on paljude jaoks tähtis. Näiteks võib tuua lastega pered, kes pöörduvad arsti poole sageli nakkushaiguste või allergia tõttu; psüühilise haiguse ja nõrga sotsiaalse võrgustikuga patsiendid või krooniliselt haiged patsiendid, kes on väsi-nud oma haigusloo kordamisest iga kord erineva arsti poole pöördudes. Perearst on see arst tervishoiusüsteemis, kellel on vaieldamatult pikim ja järjepidevam suhe patsiendiga, ja pal-jude perearstide nimistus on nii sama pere lapsed, vanemad, vanavanemad kui ka vanavanavanemad. Sellised teadmised võivad anda ainulaadsed eeldused olla hea arst paljudele ja mõista ka keerukaid seoseid.

Kuid pikaajalisel kontaktil on ka pahupooli. Nii arsti kui ka patsienti võib tabada harjumuspärane laiskus, kus mõle-mad osapooled teavad, mida on kombeks öelda ja mida öeldu tähendab. Arst, kes on harjunud rahustama alalõpmata murelikku patsienti alusetu haigusekartuse tõttu, võib uued sümptomid kahe silma vahele jätta. Kinnistunud arusaam patsiendi olemusest võib mõjutada arsti käitumisviisi ja tähe-lepanelikkust. Stereotüübid võivad varjutada iga üksiku pat-siendi ainulaadsusest arusaamist.

Kuigi perearst näeb ja mõistab, et elu olukord ja tervis on tihedalt seotud, ei saa eluga seotud probleeme enamasti arstikabinetis lahendada. Perearstil on laiaulatuslik tausta-informatsioon Anne Aabi ja tema haiguste kohta ja ta saab aru arsti-patsiendi suhte piiridest ja sisust. Kuigi õlavarrel olnud verevalumit ei esitleta kliinilise probleemina, lähevad arsti mõtted tahtmatult elukaaslase vägivaldsuse peale. Mõne sekundi jooksul tuleb lugeda Anne kehakeelest ja pilgust välja, kas ta aktsepteerib või tõrjub seda teemat. Kuid isegi patsiendipoolne aktsepteerimine ei tähenda, et arst peaks või saaks probleeme lahendada. Asjakohane lähenemine võiks olla orienteerumine kohaliku kriisikeskuse teenustes või kirjutada haiguslukku märkus, mõeldes võimalikule kohtu-meditsiinilisele dokumentatsioonile.

Arst saab näidata üles austust selle vastu, kuidas patsient mõistab oma terviseprobleeme, ilma et ta peaks kõigega nõus olema. Turvalises ja usalduslikus arsti-patsiendi suhtes on tihti võimalik jõuda ühise arusaamiseni, hoolimata erine-vatest arusaamadest selle kohta, millest vaevused johtuvad

või mida nende suhtes tuleks teha. Kui patsient soovib kinnitust, et tal ei ole lülisambas vähki, ei piisa alati sellest, et arst lihtsalt kinnitab, et seljavalu on artroosist. Perearsti-visiidil on peategelane patsient. Arsti ülesanne on muu hul-gas kohelda patsienti piisava austusega ja empaatiaga ning tagada sellega patsiendi kaasatus. Visiidi ajal ei tuleks raisata aega vastandumisele või argumenteerimisele, mida patsient peab alandavaks. Käesolevas raamatus räägitakse patsiendi-keskse lähenemise meetodist nii teoreetiliselt kui ka prakti-liselt ja kliinilistes peatükkides oleme proovinud tõsta pat-siendikeskset lähenemist kesksele kohale.

Kas on olemas perearstiideoloogia?

Siiani oleme kirjeldanud perearstipraksise konkreetseid ja põhilisi tunnusjooni. Kuid seda valdkonda mõjutavad ka meditsiini areng, ühiskondlikud olud ja perearstid ise. Seda valdkonda on alati olnud keeruline defineerida ja piiritleda ning teada seda, milliste ideaalide poole see peaks püüdlema.

1991. aastal võttis perearstide maailmaorganisatsioon WONCA vastu dokumendi, kus oli antud uus, eelmisi täien-dav perearsti definitsioon: lisatud olid seisukohad arstiabi andmisest ühiskonna kontekstis, olemasolevaid ressursse arvestades, võrdsuse printsiip abi osutamisel oma patsien-tidele ning see, et perearst osutab ise suurima osa arstiabist, mida tema patsiendid vajavad.

Eesti Perearstide Seltsi ja Sotsiaalministeeriumi töö-rühma välja töötatud perearsti definitsioon on ära toodud „Perearsti tööjuhendis“ (kinnitatud sotsiaalministri poolt 1997. aasta oktoobris):

1. Perearsti määratlus.

1.1. Perearst on erikoolituse saanud arst, kes on läbinud residentuuri või vastavad spetsialiseerumiskursu-sed ning sooritanud perearsti eksami. Perearstide koolituse sisu on määratletud vastavalt kinnitatud perearsti õppeprogrammidele.

1.2. Perearst annab järjepidevat perearstiabi, korraldab hooldust ja haigusi ennetavaid menetlusi kõigile oma nimistus olevaile isikutele.

1.3. Perearst teeb esmase arstliku otsuse iga meditsiini-alase probleemi kohta, millega patsient pöördub tema poole.

1.4. Perearst on kohustatud andma abi vahetult ise või sõltuvalt haige vajadusest korraldama arstiabi teiste arstide või meditsiiniteenistuste kaudu, suunates haigeid erialaarstide konsultatsioonile või haiglasse.

1.5. Perearst lähtub abi osutamisel ja korraldamisel pat-siendi tervise seisundist, tagab patsiendile parima vajaliku ning võimaliku abi arvestades olemasole-vaid, lepingutega määratletud ressursse.

1.6. Perearst kindlustab oma nimistu patsientidele arsti-abi kättesaadavuse ning järjepidevuse.