Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 29

1.2. Terviseprobleemid ja tervishoiu-teenuste osutamine perearstipraksises

Autorid: Per Hjortdahl, Steinar Hunskåri kaasabil, Ruth Kalda

Patsientidel on arsti poole pöördumiseks palju erinevaid põhjuseid. Osa tuleb piinavate sümptomite tõttu, teised muretsevad mõne tõsise haiguse pärast, soovivad diagnoosi või vajavad meditsiinilist ravi, nõuannet või tõendit. Mõista patsientide erinevaid motiive ja vajadusi tervishoiuteenuse osutamiseks ja rajada oma professionaalne tegevus sellele on perearsti üks tähtsamaid ja enim väljakutseid esitav ülesanne. Peaaegu igasuguse kliinilise tegevuse lähtekoht on patsiendi sümptomite ja tervisega seotud vajaduste mõistmine. Kui pat-sient tuleb vastuvõtule murtud käega pärast jalgrattaõnnetust, ei ole väljakutse ehk väga suur. Ent kui vastuvõtule tuleb pea-valude all kannatav mees, kes on hiljuti kaotanud kolleegi aju-kasvaja tõttu, on need väljakutsed oluliselt suuremad.

Tervest haigeks

Terve–haige on meie tervisliku seisundi dihhotoomia, mida meditsiinis tihti kasutatakse. Diagnoosimine on teine viis seisundit kategoriseerida, millest võib haiguse leviku, ravi ja prognoosi mõistmisel palju kasu olla. Samal ajal kujutab iga-sugune kategoriseerimine endast tegelikkuse jämedakoelist lihtsustamist. Kõik inimesed kogevad suuremal või vähemal määral ja erinevatel aegadel negatiivseid elusündmuseid, tervise halvenemist või ka haigust. Seda tõdetakse medit-siinis üha rohkem, et ühest küljest on omavahel tihedalt seotud inimese eksistentsiaalsete tingimuste mõjul kujunev elukaar, nii head kui ka halvad elusündmused ja inimsuhted, teisest küljest biomolekulaarsed ja füsioloogilised muutused kehas. Lähemalt räägitakse sellest peatükis 1.8. Kliiniliste teadmiste alused ja piirid.

Inimese elulool on oluline mõju tema arusaamale haigu-sest. Samade bioloogiliste probleemide või haigustega pöör-dub osa inimesi tervishoiuasutuste poole, teised aga mitte. Perearsti üks tähtsamaid ülesandeid on olla tõlk: tõlkida patsiendi individuaalsed sümptomite ja vaevuste kogemused kollektiivsesse meditsiinilisse teadmisesse haiguste kohta. Arst peab leidma ja kasutama asjakohaseid olemasolevaid teadmisi ja vahendama neid patsiendile arusaadaval viisil. Selleks ei pea arstil olema mitte ainult meditsiinialased tead-mised, vaid ka parim võimalik ülevaade patsiendi arusaama kohta oma tervisest ja sellest, miks ta arsti poole pöördub.

„See ei ole tavaliselt nii ...“

Sümptomid on kehas toimunud muutuste väljendus. Reeglina on need lühiajalised, tähtsusetud ja isemööduvad, teinekord

võivad need olla pikaajalised, piinavad või tõsised. Kolm eri-nevat, ent kattuvat tingimust määravad ära, kuidas me ini-mestena sellistele kehapoolsetele signaalidele reageerime:

− füüsiline kogemus,

− teadlik hinnang,

− emotsionaalne reaktsioon.

Füüsiline kogemus selle vaevuse tüübi, intensiivsuse, kestuse ja nähtavuse kujul mõjutab seda, kuidas sümptomeid koge-takse ja tõlgendatakse. Akuutsed ja piinarikkad sümpto-mid nagu valu, ebameeldivustunne või funktsiooni muutus päädivad enamasti kiiresti arsti poole pöördumisega. Füüsi-lise kogemusega on seotud individuaalne valulävi – see, kui palju valu igaüks meist talub, enne kui abi otsib. Valulävi sõltub bioloogilistest faktoritest nagu isiksus, psüühiline sei-sund, varasemad kogemused, motivatsioon ja kultuuritaust.

Teadlik hinnang, mis põhineb inimese üldteadmistel hai-guse kohta, on tähtis selleks, kuidas sümptomeid tõlgenda-takse ja mõistetakse. Vaevustele elundites, mida peetakse eriti tähtsaks – nagu pea, silmad, süda või suguelundid –, omis-tatakse suuremat tähtsust kui sümptomitele teistes elundites, nagu jalg või kõht. Tavalisi või kergesti äratuntavaid sümp-tomeid, näiteks ahelsuitsetaja hommikune köhimine, hinna-takse tihti vähem ohtlikeks kui sarnast köha mittesuitsetajal.

Emotsionaalsed reaktsioonid äsja tekkinud sümptomitele võivad olla väga erinevad, aga ebakindlus sümptomite tähen-duses tekitab tihti ebameeldivustunnet ja muret. See võib anda tõuke otsida kiiresti abi või siis võib see viia ka sümp-tomite eitamise ja diagnoosi hilinemiseni. Enda ja lähedaste kogemustele varasemate haiguste ja vaevustega omistatakse tihti määravat tähtsust. Mure tõsise haiguse pärast võimen-dab sageli füüsilist ebameeldivustunnet ja see võib omakorda suurendada hirmu, nii et tekib nõiaring. Individuaalne isik-sus ja sotsiokultuuriline taust mõjutavad samuti suurel mää-ral inimese emotsionaalseid reaktsioone uutele sümptomitele või vaevustele.

Reageerimismustri osana esitab inimene reeglina kas tead-likult või alateadlikult mõned tähtsad küsimused. Mis on juh-tunud? Kas asi on tõsine, kas ma võin surra? Miks see juhtus just minuga ja just nüüd? Kuidas see mõjutab minu elu või töö-tamist? Kui kaua võin ma oodata ja mis juhtub, kui ma midagi ette ei võta? Mida ma peaksin tegema ja kas ma peaksin lõpuks abi otsima? Mida minuga tehakse? Kas see teeb haiget?

Need kolm eelkirjeldatud tingimust – füüsiline kogemus, teadlik hinnang ja emotsionaalne reaktsioon – määravad üheskoos ära, kas inimene otsib oma sümptomitele abi või mitte. Sümptomitele antakse mingi tähendus ja see vallan-dab meetmete valiku.

1.2. Terviseprobleemid ja tervishoiuteenuste osutamine perearstipraksi-ses