Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 36

1.3. Peremeditsiini tegevusvaldkonnad ja töövõtted

Autor: Steinar Hunskår, kaasautorid Guri Rørtveit (dokumentatsioon), Jørund Straand (koduvisiidid) ning Sverre Sandberg ja Geir Thue (labor)

Selle peatüki märksõna võiks olla „perearst praktilist tööd tegemas e. perearsti tegevus“. Perearsti töötamise viis tule-neb tema tööülesannetest, väljaõppest, kogemusest, olemas-olevatest tehnoloogilistest ja majanduslikest võimalustest ning eeskätt esmatasandil esinevatest sagedasematest prob-leemidest. Haigla ja perearstipraksise tööviisis on suuri erinevusi ‒ ja nii peabki olema. Perearstipraksises on oma tegutsemisstandardid ning juhised, mille on koostanud eri-ala esindajad.

Perearst ei tööta üksi, tal on koostööpartnereid nii medit-siini- kui ka sotsiaalsüsteemis ning kohalikus omavalitsuses. Ta peab koostööd tegema paljude erinevate valdkondade esindajate, asutuste ja institutsioonidega. Ta kohtub pat-siendiga ja tegeleb tema probleemidega paljudes erinevates olukordades: telefonikõned, vastuvõtt kabinetis, koduvisiit, kirjalik suhtlus terviseametiga, haigekassaga, kitsama eriala arstidega ja haiglatega. Seega on perearst üsna nähtav isik kogukonna paljudes valdkondades. Laias laastus on tegu positiivse rolliga, mis annab palju võimalusi tegeleda nii üksikpatsiendi kui ka patsiendirühmadega.

Perearstikeskuses on suhteliselt lihtne tehnoloogia, kuigi kõrgtehnoloogilise varustuse kasutamine üha suureneb. Perearstikeskuse töö sisu ja korraldus peavad olema hea kvaliteediga, seda kontrollivad korrapäraselt Eesti Haige-kassa ja Terviseamet ning see peab vastama kehtivatele reeg-litele. Perearstiabi on oluline tegevusvaldkond ning selle eri-alasele kvaliteedile, teenindusele ja tõhususele tuleb esitada kõrgeid nõudmisi.

Kliinilised töövõtted

Perearstipraksise tööl on teatud tüüpilised tunnusjooned:

− varaste ja mittespetsiifiliste haigusnähtudega patsiendid,

− piiratud vastuvõtuajad,

− piiritletud diagnostika- ja ravivõimalused,

− piiratud teadmised ja kogemused paljudes erivald-kondades.

Need tunnusjooned on omased perearstipraksistele ena-mikus riikides. Neid võib mõista piirangutena võrreldes haiglameditsiini standarditega, kuid neil on ka palju eeliseid. Perearst peaks proovima kasutada ära oma töötingimuste eeliseid ja vähendama spetsiifikast tulenevaid puudusi. Neid erilisi töömeetodeid nimetatakse peremeditsiini kliinilisteks töövõteteks (vt infokast).

Järjepidevus ja eelteadmised patsiendi kohta

Üks konkreetne vastuvõtt on tihti lühike ja annab vähe infot. Kuid pikaajalise arsti-patsiendi suhte korral, mida perearstisüsteem pakub, moodustab vastuvõttude summa mõne aja pärast olulise andmebaasi, seda nii arsti peas kui ka patsiendi haigusloos. Haiguslugu haiglas avades peab erakorralise meditsiini osakonna arst korraldama põhjaliku küsitluse, selleks et saada patsiendi taustast ülevaade. Pere-arst teab vastuseid paljudele nendele küsimustele juba eel-nevalt, seetõttu ei pea neid enam esitama. Tänu sellele, et perearst tunneb patsienti, saab ta paremini aru ka patsiendi mitteverbaalsest suhtlusest – hääletoon, kehahoiak, riietus ja miimika – ning ta saab võrrelda seda varem nähtuga. Tihti on tähtis patsiendile kinnitada, et arst teab tema anamneesi ja eritingimusi.

Uuringud on näidanud, et perearstipraksises on järjepidevus mitmemõõtmeline: aeg, patsiendi isiklik tundmine, kohalike olude tundmine ja meditsiinialased teadmised:

− kronoloogiline mõõde tuleneb pikaajalisest arsti-patsiendi suhtest;

− geograafiline mõõde tuleneb asukohast kogukonnas;

− multidistsiplinaarne mõõde tuleneb selekteerimata pat-sientidest ja nende igasugustest terviseprobleemidest;

− grupipõhine mõõde tuleneb samast perest, naabrus-konnast või töökohast pärit

− patsientidest;

− info mõõde rõhutab seda, kuidas perearst haldab kogutud andmeid.

Peremeditsiini kliinilised töövõtted:

− järjepidevus ja eelteadmised patsiendi kohta,

− patsiendikesksed vastuvõtud,

− sümptomitele orienteeritud küsitlus,

− kliinilis-epidemioloogiline mõtteviis,

− astmeline diagnoosimisprotsess,

− vähe ja valikulisi lisauuringuid,

− aeg kui diagnostiline abivahend,

− ravi kui diagnostiline abivahend,

− tervisekontroll ja sõeluuringud.

1.3. Peremeditsiini tegevusvaldkonnad ja töövõtted