Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 39

41

Osa 1. Esmatasand

(põletike, ebaselgete valude korral) või üks või mitu nädalat hiljem. Arst peab iga kord tagama selle, et patsiendi ootu-sed on välja selgitatud ning et arstil ja patsiendil on ühine seisukoht edasise tegevuse vajalikkuse ja sisu kohta. Uus vas-tuvõtt tuleks sisse juhatada mõlema osapoole kokkuvõttega olukorrast, arsti infoga proovide vastuste kohta ja selle kohta, milles seisneb edasine probleem. Varasemad leiud tuleks vajadusel üle kontrollida ja tuleks otsustada, kas teha edasisi uuringuid või neist loobuda.

Kui arst ei jõua pärast mitut etappi eesmärgini, peaks kaaluma patsiendi edasi suunamist. Vahel võib olla vajalik füsioterapeudi või kiropraktiku hinnang, kuid enamasti suunatakse diagnostilised küsimused kitsama eriala arstile. Teinekord peab arst lõpetama uuringud tõdemusega, et ta ei suuda teha kindlat järeldust. Kui patsiendi seisund ei ole väga raske või kui seda saab ravida sümptomaatiliselt, võib see olla täiesti aktsepteeritav lahendus.

Pealtnäha omavahel mitteseotud haiguse episoodid osu-tuvad mõnikord mõne aja pärast siiski seotuks. Sellistel haigustel nagu kardiomüopaatia või reumaatilised haigu-sed võib olla varases faasis sümptomeid ja haigusepisoode, mis on väga ebaselged ja muudavad nende diagnoosimise keeruliseks või võimatuks. Igat haigusepisoodi uuritakse ja ravitakse rahuldaval määral eraldi, aga alles mitme kuu või aasta pärast ilmub nende vahel nähtavale selge muster. Hea reegel on paluda patsiendil tulla tagasi, kui selgusetuks jäänud sümptomid peaksid jälle väljenduma, tugevnema või oma iseloomu muutma. Selle soovituse võib vabalt haigus-lukku kanda.

Vähe täiendavaid ja valikuliselt tehtavaid uuringuid

Tänapäeval on paljudes riikides, sealhulgas ka Eestis, pere-arstipraksiste diagnostilised võimalused head ning prak-sistes on sageli kohapeal hea varustus või kasutatakse laboriteenuseid ning muid uuringuid väljastpoolt tellituna. Mitmetes suuremates perearstikeskustes on kohapeal labor, võimalus tellida näiteks ka radioloogilisi teenu-seid. Paljud perearstikeskused kasutavad ööpäevast vere-rõhu jälgimise aparatuuri ja saavad teha ise ka spiromeet-riat, tümpanomeetriat ja teisi vajalikke uuringuid. Selles liigume Põhjamaade poole – eriti hästi on varustatud Norra perearstipraksised. Seal on geograafilisest asukohast ja hüvitamisskeemidest lähtuv erialane motivatsioon viinud selleni, et paljudes perearstikeskustes on kõrge tehnoloogi-line standard, mõnikord samal tasemel eriarstide või polik-liinikutega. See annab palju võimalusi, kuid esitab ka palju väljakutseid. Peatükis 1.5. Diagnoosimise protsess arutatakse täiendavate uuringute ratsionaalset kasutamist perearsti-praksises.

Aeg diagnostilise abivahendina

Paljud perearstipraksises kohatavad haigusseisundid on lühi-ajalised ja ohutud ning seepärast on põhjalikud uuringud nende esimeses faasis tihti ebavajalikud. Aja kasutamine abivahendina on tihedalt seotud astmelise diagnoosimis-protsessiga. Sümptomite ja seisundite loomulik kulg annab tähtsaid eelteadmisi. Kui sümptomid kestavad pikka aega, muudavad iseloomu või kujuneb välja nende iseloomulik muster, muutub nende diagnostiline väljaselgitamine kindla-maks või võib see olla märk sellest, et vaja on põhjalikumat diagnostilist sekkumist.

Mitmes riigis tehtud uuringud näitavad, et perearsti-praksises esinevad terviseprobleemid saab jaotada järgmiselt:

− rasked ja potentsiaalselt eluohtlikud, 10–15%;

− kroonilised või pikaajalised, 30–40%;

− mööduvad või ohutud seisundid, u 50%.

Paljudel juhtudel saab arst teha „koostööd bioloogiaga“ ja säästa ebavajalike uuringute arvelt. Küsimus ei ole ainult rahas, vaid paljude inimeste puhul ka ebavajalikes ana-lüüsides ja suunamistes. Kasutades aega selleks, et valida välja patsiendid, kellel on suurem haiguse tõenäosus, väldi-takse paljusid valepositiivseid proovide vastuseid ja kompli-katsioone pärast tervete patsientide uurimist. Seega kasu-tatakse ajamõõdet perearstipraksises teisiti kui haiglas, kus paljude, osaliselt kõrgetasemeliste uuringute tegemine võib olla ratsionaalne selle lühikese aja jooksul, kui patsient haiglas viibib.

Ajamõõtme positiivse kasutamise ja tõsiste haiguste põhjendamatult hilise diagnoosimise vahel peaks olema leitud tasakaal. Head perearsti iseloomustavad hea otsustus-võime ja oskus sellist tasakaalu hoida.

Ravi diagnostilise abivahendina

„Kõigepealt diagnoos, siis ravi“ on meditsiiniline põhiree-gel, millest meditsiinis üldiselt lähtutakse. Kuid perearsti-praktikas on selle reegli eiramine aeg-ajalt põhjendatud ja kasulik. Prooviravi võib kasutada diagnostilise abivahen-dina. Öeldakse, et diagnoos pannakse või muudetakse tõe-näoliseks – ex juvantibus. Tavaliselt on tark tegu proovida ühte hüpoteesi korraga. Kui patsiendi seisund paraneb või ta saab terveks, on arst muutnud tõenäoliseks nii diagnoosi kui ka aidanud patsienti.

Näiteid prooviravist:

− antidepressandid, kui arst kahtlustab algava dementsuse taga depressiooni;

− prootonpumba inhibiitorid düspepsia korral;

− seenesalv testimaks, kas lööve võib olla seen;

− allergiaravim, et näha, kas aevastamine ja kinnine nina taanduvad.

Ravimite võimalikke kõrvalmõjusid tuleb kõrvutada eelis-tega, mida võib anda kiire vastus või patsiendi säästmine eriarstile suunamisest või keerukatest protseduuridest.