Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 35

37

Osa 1. Esmatasand

jääb vähemaks ja need muutuvad suuremaks. Norras on ka näiteid, kus kohalikul omavalitsusel on perearstikeskused ja kohalik omavalitsus hoiab neid töös ning arst saab kindlat palka, kuid algselt on perearstid Taanis ja Norras olnud ise-seisvad ettevõtjad. Avalik sektor maksab neile kindlat põhi-toetust nimekirjas olevate patsientide arvu järgi ja lisaks tasu selle järgi, kui palju patsiente nad vastu võtavad ja ravivad. Põhjamaades, välja arvatud Taanis, kus patsiendile on kõik tasuta, maksab patsient mõõdukat visiiditasu ja tasu ka tea-tud ravimite eest. Lastele ja noortele on suurem enamus sellest kõikides riikides tasuta. Poliitikud määravad korra-päraselt kindlaks maksimaalse piiri, millest rohkem patsient vajaliku tervishoiuteenuse eest ühe aasta jooksul maksma ei pea. Kui väljaminekud ületavad selle piiri, hüvitab selle avalik sektor.

Islandit iseloomustab see, et väljaspool pealinnapiirkonda on tegu suure ja hõredalt asustatud geograafilise alaga, üsna samamoodi Norra, Rootsi ja Soome kõige põhjapoolsemate osadega. Islandi esmatasandi arstiabi korraldus on üsna sarnane teiste Põhjamaadega ja eriti Rootsi süsteemiga.

Eestis ja kõikides Põhjamaades on hästi arenenud esma-tasandi arstiabi, kus perearst teeb koostööd paljude kohalike tervishoiu- ja sotsiaaltöötajatega: nagu sotsiaalamet, kodu-hooldus ja sotsiaalhoolekanne.

Eestis ja ka teistes Põhjamaades on perearstidel eriarsti-abisse „väravavahifunktsioon“ (suunamiskohustus), kuid Rootsis ja Soomes tagavad suured tervisekeskused oma erinevate eriarstide ja tervishoiutöötajatega patsientidele kerge ligipääsu otse eriarsti juurde. See on olnud soovitud areng paljude „tänapäevaste“ patsientide jaoks, kes peavad esmatähtsaks kiiret ja otsest ligipääsu eriarsti juurde. Üle-jäänud Põhjamaad tunnevad nüüd suurenenud nõudlust ava-tud polikliinikute järele, seda eriti suuremates linnades. Eestis planeeritakse järgnevateks aastateks samuti suuremate tervi-sekeskuste ehitamist ja perearstiabi koondamist keskustesse.

Eestis ja Taanis on palju aastaid olnud perearstisüsteem, kus igal perearstil on kindlaks määratud vastutus konkreet-selt nimetatud rahvastikuosa eest, nn nimistu eest. Tavaliselt on perearstinimistutesse kuulunud Eestis 1600–2000 ja Taanis 600–2000 inimest. Norra viis vastava perearsti-süsteemi ja patsientide nimekirja süsteemi sisse 2001. aastal. Mitmed teised Põhjamaad arutavad nüüd, kas nad peaksid sama teed minema.

Eestis ja kõikides Põhjamaades on perearst oma patsien-tide jaoks kättesaadav telefoni teel. Enamasti on see korral-datud nii, et enamik perearste on eraldanud vähemalt tund aega igast tööpäevast oma patsientide telefoni teel nõusta-miseks. 3–4% puhul kõikidest vastuvõttudest Taanis lähevad perearstid patsiendi juurde koduvisiidile, veidi vähem esineb seda Norras ja Eestis, samas kui Rootsis ja Soomes ei tehta seda peaaegu kunagi.

Tüüpiliselt võtab perearst Eestis, Taanis ja Norras vastu 18–20 patsienti ühe tööpäeva jooksul ja on ühenduses pea-aegu sama paljudega telefoni või kirja teel. Mitmetes Põhja-maa riikides on valvearstisüsteem, kus perearst on kohus-tatud osalema, kuid seda erineval määral. Eestis ei ole perearstid valveteenistuse kohustusega seotud, kuid neil võib olla soovi korral selleks lisaleping.

Ennetav meditsiin, eriti mis puudutab ema ja last rasedus-aegse hoolduse, lapse tervisekontrollide ja vaktsineeri-misega, on osa Eesti ja Taani perearstipraksisest ja toimub tihti perearsti kabinetis. Norras on see reeglina koondunud eraldi tervisekeskustesse, kus töötab ka perearst, samas kui Rootsis ja Soomes hoolitsevad selle eest patsiendi enda arst, ämmaemand ja meditsiiniõed. Soomes on traditsiooniks, et perearstid vastutavad rohkem rahvatervisega seotud üles-annete eest kui nende kolleegid ülejäänud Põhjamaades. Eestis on käsil viimastel aastatel rida muutusi: rajatakse suuremaid keskusi, milles hakkab tööle vähemalt mitu perearsti, ning keskus pakub lisaks ka ämmaemanda ning füsioterapeudi teenust ning vajadusel ka muid lisanduvaid esmatasandi teenuseid.

Kõikides riikides on pikaajaline ja tugev traditsioon vaa-delda peremeditsiini akadeemilise erialana ja peremeditsiini õpetatakse olulise ainena kõikides Põhjamaade ülikoolide meditsiiniteaduskondades. Eestis on peremeditsiin alates 1992. Aastast akadeemiline, teaduslik, esmatasandile suuna-tud meditsiinieriala, millel on oma õppekava, teadustöö ja kliiniline tegevus ning mis tugineb tõenduspõhisuse print-siipidele. Peremeditsiini õpetatakse diplomieelses õppes mitmel erineval aastal ning oluline osa praktikast toimub perearstikeskustes. Kõikides eespool nimetatud riikides on peremeditsiin tunnustatud eriala, mille õpe kestab kolm kuni kuus aastat. Peremeditsiinialane teadus on pikka aega olnud Eestis heal tasemel nagu ka teistes Põhjamaades.