Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 46

48

Osa 1. Esmatasand

kui laste hooldajad sellega hakkama ei saa. Enamik meetmeid on vabatahtlikud abimeetmed peredes, aga võidakse ka võtta vastu otsus kohaldada sundmeetmeid, nagu meditsiiniline läbivaatus ja ravi või vanemalt hooldusõiguse äravõtmine. Kõikidel arstidel lasub vastutus teavitada lastekaitseametit kohe, kui nad kahtlustavad või on kindlad, et laps kannatab mingit laadi hooletusse jätmise all. Kuid lastekaitseametit saab kasutada ka selleks, et aidata peresid, kellel on lastega raskusi. Olemas on nõustajad ja tugiisikud, kes pakuvad abi laste kasvatamise küsimustes ja pereprobleemides. Kui vane-mad soovivad või loa annavad, võib perearst võtta abi saami-seks ühendust lastekaitsega. Nii saab arst töötada aktiivselt sellise olukorra ennetamiseks, kus lapse hooldusõigus võe-takse vanematelt ära. Aeg-ajalt palub lastekaitse enne otsuste langetamist perearstilt meditsiinilisi andmeid.

Spetsialiseeritud arstiabi – kitsama erialaga arstide vastuvõtt ja haiglad

Uuringud on näidanud, et keskmiselt vähem kui 20% pere-arsti visiitidest suunatakse edasi kitsama eriala arsti juurde ambulatoorsele vastuvõtule või haiglasse. Perearst peab hindama igat patsienti enne, kui asjasse segatakse kõrgema tasandi arstiabi, ja nii perearst kui ka kitsama eriala arstid peavad tegema head koostööd, et pakkuda patsiendile õiget teenust. Eestis on perearstilt eriarstile suunamise kohustus, aga sellele kehtib ka erandeid; patsient saab ilma saatekirjata minna silmaarstile, psühhiaatrile, nahahaiguste arstile ja naistearstile.

Koostöö teise tasandi arstiabiga toimub erinevatel viisidel:

− e-konsultatsioon,

− muu kirjalik kontakt suunamiste ja epikriiside kaudu,

− telefonikontakt,

− erialased kohtumised konkreetsete patsientide või vald-kondadega,

− külaliskoolitused ja erialane koolitus haiglates.

Suunamiste sagedust mõjutab terve rida tegureid, muuhulgas perearstiteenuse stabiilsus, esmatasandi arstiabi organiseeri-tuse tase, perearsti organiseeritud esmaabi oma patsientidele, kaugus haiglast, kitsama erialaga arstide hulk lähikonnas ja kohaliku kõrgema tasandi arstiabi arusaam oma vastutus-valdkondadest. Aga isegi kui selliseid olukordi reguleerida, näitavad uuringud, et perearstidel on suunamise koha pealt väga erinevad stiilid ja praktikad.

Meditsiiniline vajadus patsient hospitaliseerida või suunata eriarsti juurde sõltub esmajoones vajadusest saada haiguse kohta eriarsti hinnang, kõrgtehnoloogiline diagnoos või ravi. Rolli mängivad ka teised tegurid. Näiteks on asjakohane tegur haiguse esinemissagedus ja võimalus prognoosi mõju-tada, samuti patsiendi seisund, sotsiaalsed olud, perearsti pädevus ja ebakindlus, arsti või patsiendi vajadus saada ka teiste ekspertide arvamus.

Hea suunamine nõuab, et perearst on oma osa tööst õigesti teinud. See tähendab, et anamnees on võetud ja läbi-

vaatus on tehtud rahuldavalt, lähtudes probleemist, ja et tehtud on vajalikud täiendavad uuringud.

Enamasti on selge, kelle juurde patsient suunata. Suure-mates linnades võib olla suur hulk eraeriarste ja erinevaid erakliinikuid. Tavalisimate probleemide korral peab perearst olema kursis sellega, kus on kõige lühemad ooteajad, millised on erinevate eriarstide erialased tugevad ja nõrgad küljed ja kui sujuvat koostööd võib oodata.

Esmatasandi ja kõrgema tasandi arstiabi vahelist koostööd peab iseloomustama vastastikune austus, aru-saamine teise töövaldkonnast ja töövõtetest, samuti tahe lahendada probleeme ühiselt. Samuti on vajalikud head saatekirjad ja epikriisid (lk 62) ning sageli ka otsesed telefonikontaktid. Haiglaarstid võivad perearstiga ühendust võttes saada olulisi teadmisi näiteks siis, kui nad vajavad tähtsaid meditsiinilisi andmeid, peavad patsiendi haiglast väljakirjutamisel hindama tema vajadust hooldusteenuse järele või kui nad kavatsevad muuta patsiendi püsiravimeid. Telefoni teel ühenduse võtmine on kasulik ka siis, kui näiteks vähipatsient vajab hoolikat jälgimist pärast haiglast väljakirjutamist. Elektrooniline suhtlus on hästi arenenud, eriti mis puutub suunamisi, epikriise ja proovide vastuseid. Viimaste aastate jooksul on hästi arendatud ka e-konsul-tatsiooni süsteemi ning see toimib paljudel erialadel juba kvaliteetselt.

Perearstikeskus

Hea perearsti praksis ei sõltu mitte ainult arsti kliinilistest oskustest, vaid ka sellest, kuidas arst ennast ja oma prak-sist organiseerib. Maailmas on viimastel aastakümnetel toimunud areng lihtsatest soolopraksistest hästivarustatud rühmapraksiste poole tänapäevastes ruumides. Praksise hea organiseeritus võtab arvesse patsiendi huve ja ohutust, samuti personali ja arsti vajadusi. Halb organiseerimine võib kaasa tuua patsiendi eest hoolitsemise halvenemise, rahul-olematuse klientide seas ja halva töökeskkonna.

Praksise pidamine on suur ja tähtis ülesanne selle jaoks, kes kavatseb pidada isiklikku praksist. Selleks on vaja muidki teadmisi ja oskusi peale kliiniliste pädevuste, eeskätt paljude seaduste ja eeskirjade tundmist. Alljärgnevalt on toodud mõned teemad, mis on tihedalt seotud perearstikeskuse tegevusega.

Sellel, kuidas patsient saabub perearstikeskusesse, milline on ruumide paigutus ja inventar, võib olla suur mõju kliinilisele tööle. Esitada tuleks mõned võtmeküsimused.

− Kas perearstikeskus on praktilise asukohaga, kas on pii-savalt parkimiskohti?

− Kas liikumispuudega ja kanderaamil saabuvad patsiendid pääsevad hästi ligi?

− Kas ooteruum on piisavalt suur, korras ja õdus? Kas see on varustatud hästinähtava infoga selle kohta, kuidas patsiendid peaksid käituma? Kas patsientide vastuvõtt on ooteruumist eraldatud?