Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 53

55

Osa 1. Esmatasand

Labori pidamine on vastutusrikas ülesanne. Arst vastu-tab selle eest, et töötajatel oleks oskusi ja praksises oleksid protseduurid, mis tagavad analüüside hea kvaliteedi ja bio-loogilise materjali ohutu käsitsemise.

Analüüside valik

Praksises tehtavate analüüside valikul tuleb vastata kahele tähtsale küsimusele.

− Kui tihti analüüse kasutatakse?

− Kas analüüside kvaliteet on piisavalt hea ja kas seda on võimalik dokumenteerida?

Raske on täpselt hinnata, kui palju analüüse peaks nädalas tegema, et isikliku labori olemasolu end ära tasuks. Põhi-mõtteliselt peaks analüüside kvaliteet olema perearsti-praksises sama hea kui haiglas, sest vastuseid kasutatakse ka eriarsti juurde ja haiglasse suunamisel. Üks tähtis näide on veresuhkru mõõtmine, mille puhul paljud instrumendid ei ole diagnostiliseks kasutuseks piisava kvaliteediga, vaid sobi-vad pigem patsientide jälgimiseks ja enesetestimiseks.

Näiteks Norras katsetatakse instrumente ja testimis-komplekte Skandinaavia esmatasandi arstiabi laborivarus-tuse katsetuskeskuses (SKUP) (lk 57). SKUP annab pidevalt varustuse valiku soovitusi, mis edastatakse perearstidele. Katsetuste üks tähtis element on see, kas on olemas analüü-side sisemiseks ja väliseks kvaliteedikontrolliks mõeldud kontrollmaterjal (vt edaspidi).

Tabel 1.3.9 sisaldab kahte ettepanekut analüüside valiku kohta Norra perearstikeskustes:

− põhivalik,

− laiendatud valik.

Põhivalikus on esindatud Hb, glükoosi ja teiste lihtsate testide tegemiseks mõeldud instrumendid. CRV analüüsi-miseks peaks kasutama varustust, mis annab kvantita-tiivsed vastused. Olemas peaksid olema uriini ribatestid, millega uurida nitritit, leukotsüüte, valke, glükoosi ja verd. Mehaanilisel testitulemuste lugemisel ei ole mingit eelist visuaalse ees ja see nõuab paljude parameetritega ribade kasutamist.

Laiendatud valik kehtib varustuse kohta, mis võivad täielikult või osaliselt kuuluda suurematesse praksistesse või praksistesse, mis tahavad oma labori varustusse rohkem panustada. Mikroskoop ei ole soovituslik põhivarustuse osa. Kuigi sel on pikaajalised traditsioonid, on mikroskoopia asendunud ribauuringutega kuseteede põletike uurimisel ja mikroskoobi muud kasutusalad on väga harvad. Seene leid-mine naha- ja küünekraapest nõuab harjutamist.

Kliinilis-keemilised analüüsid nõuavad suhteliselt kalleid ja paljude kasutusvõimalustega aparaate. Selle kasutamist peaks vajadusel piirama mõne üksiku, sagedasti vajamineva analüüsiga. Hematoloogia jaoks on olemas rakuloendurid, aga vajadust mõõta leukotsüüte, trombotsüüte või MCV-d patsiendimanuselt esineb suhteliselt harva ja tegu on kalliste ja keerukate instrumentidega. Uriinikülvi kasutatakse vara-

semast vähem, aga seda võidakse kasutada asümptomaatilise bakteriuuria skriinimisel rasedatel ja üksikutel juhtudel olu-kordades, kus on kiiresti vaja tõestada bakteriuuriat.

On ka palju teisi analüüse, mida saab teha patsiendilähe-dasena, aga need on kas harva näidustatud või tehakse neid haiglas oluliselt kvaliteetsemalt. See kehtib näiteks klamüüdia kiirtestide ja paljude kliinilis-keemiliste analüüside kohta.

Praksise labori töö

Tavaliselt tegelevad laboritööga tervishoiutöötajad, keda on koolitatud vereproovi võtma ja lihtsaid analüüse tegema – need on kas meditsiiniõed või bioanalüütikud. Analüüsi võimaluste valiku, tööolukorra lihtsustamise, varustuse kasutamiseks vajaliku väljaõppe ja kvaliteedikontrolli rutii-nide eest vastutab aga perearst. Palju kasutusvõimalusi ja kõrgetasemeline varustus esitavad väljaõppele ja pädevusele kõrgemaid nõudmisi ning kaaluma peaks bioanalüütikute kaasamist. Suuremates praksistes peaks labori töö eest vastu-tama eraldi töötaja, kaasa arvatud varustuse ning reagentide ja ribade sisseostu ja säilivusaja eest.

Proovi võtmine, saatmine ja dokumenteerimine

Vereproove saab võtta kas kapillaarselt või veenist. Kapil-laarproov võetakse sõrmest. Imikutel kasutatakse kanda. Kapillaarmeetodi ebakindlus on suurem kui veenivere võtmisel, eriti rakuliste komponentide suhtes, näiteks Hb. Protrombiini aega analüüsitakse esimesest veretilgast, samas kui rakuliste komponentide uurimisel pühitakse esimene tilk ära ja kasutatakse järgmist tilka.

Tabel 1.3.9. Ettepanekuid analüüside tegemiseks perearstipraksises Norra näitel.

Põhivalik

C-reaktiivne valk (CRV)

Glükoos

Hemoglobiin

SR

Uriini ribatestid, mis näitavad nitriteid, leukotsüüte, valke, glükoosi ja verd

Veri väljaheites

HCG uriinis (rasedustest)

Mononukleoosi antikehad

A-grupi streptokoki antigeen

HbA1c

U-albumiin (mikroalbumiin)

Protrombiini aeg (PT-INR)

Laiendatud valik

Hematoloogiliste analüüside rakuloendur

H. pylori kiirtest

Kliinilis-keemilised analüüsid (ALAT, GGT, kolesterool, kreatiniin, kaalium)

Uriini, vaginaalfloora, naha- ja küünekaape, vere äigepreparaadi mikroskoopia

Uriinikülvi inkubatsioon, eriti E. coli suhtes