Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 56

58

Osa 1. Esmatasand

Proovide vastuste variatsioon

Proovide vastused võivad erineda ka ilma, et erinevus tule-neks haigusest või ravi ebaõnnestumisest, seda analüütilise ja bioloogilise variatsiooni tulemusena. Seda on tähtis teada näiteks siis, kui hinnata kahte Hb väärtust, vaadata koleste-rooli väärtusi enne statiinravi alustamist või kui jälgida diabeedipatsienti HbA1c-ga.

Analüütiline variatsioon on mõõtmismeetodist endast tule-nev variatsioon:

− juhuslikud vead või ebatäpsused,

− süstemaatilised vead (nihe).

Juhuslikke vigu uuritakse sisemise kvaliteedikontrolli käi-gus. Kui sama proovi mitu korda analüüsida, on tulemuste jaotus normaalne. See tähistab ebatäpsuse määra ja seda võib arvutada ka variatsioonikoefitsiendina. Halva täpsuse põh-justeks võivad olla probleemid pipetiga, reagentidega või apa-raatidega, aga ka see, et laborandid teevad analüüse natuke erinevalt.

Süstemaatilised vead (nihked) on süstemaatilised kõrvale-kalded võrreldes referentsmeetodiga ja neid kontrollitakse välimise kvaliteedikontrolliga. Nihet peetakse kahe või enama mõõtmise keskmise ja referentsväärtuse vaheliseks erinevuseks. Kui erinevus esineb ainult ühe proovivastuse

ja referentsväärtuse vahel, nimetatakse seda kõrvalekaldeks. Mida suurem on kõrvalekalle, seda väiksem on täpsus.

Bioloogiline variatsioon tähendab seda, et meil kõikidel varieerub erinevate verekomponentide kontsentratsioon mingi tasakaaluväärtuse ümber. Selle põhjused on mitme-tahulised ja osaliselt tundmatud. Selline indiviidisisene bio-loogiline erinevus võib olla inimeseti väga levinud ja seda esitatakse variatsioonikoefitsiendina (VK). Näiteks erineb kolesterooli väärtus olenevalt päevast suhteliselt palju, kus VK on 3–20%, keskmine 6%. Variatsioonid esinevad ka üksikisikute vahel. Indiviidisisese ja indiviididevahelise variatsiooni kombinatsioon määrab ära referentsala suuruse.

Kriitiline erinevus (tabel 1.3.10) analüüside vastuste vahel tähistab suure tõenäosusega reaalset erinevust, st võimalus, et see tuleneb ainult analüütilisest ja bioloogilisest variatsioo-nist, on väike. Kliinilises töös võib olla mõistlik reageerida erinevustele, mis on kaks korda suuremad kui bioloogilise ja analüütilise variatsiooni kogu variatsioonikoefitsient (arvutatakse keeruka valemiga). Siis on 95%-line võimalus, et muutus on reaalne. Sellele lisandub preanalüütilistest

Joonis 1.3.3. Mõõtmismeetodite juhuslikud ja süstemaatilised vead. Kõvera laius näitab juhuslike mõõtmisvigade suurust. Kõverate kau-gus tõesest väärtusest näitab süstemaatiliste mõõtmisvigade suurust. A. Diagramm näitab väikest juhuslikku viga ja suurt süstemaatilist viga. B. Siin on näha suur juhuslik viga (suur standardkõrvalekalle), kuid ei mingit süstemaatilist viga. C. Diagramm näitab väikest juhuslikku viga ja väikest süstemaatilist viga.

Tabel 1.3.10. Kriitiline erinevus (%) arvutatuna bioloogilise ja analüütilise variatsioonikoefitsiendi kahekordsena. Allpool toodud arvutusnäidetes eeldatakse, et süstemaatiline viga on kas väike või mõõtmiste vahel muu-tumatu, nii et esineb vaid juhuslikke mõõtmisvigu ja proovi võtmisest tulenevad vead võib tähelepanuta jätta.

Analüüs

Kriitiline erinevus

ALAT

Albumiin

ALP

Bilirubiin

CK

Ferritiin

Glükoos

GGT

HbA1c

Hb

Kaalium

Kaltsium

Kolesterool

Kreatiniin

LDH

WBC (rakuloendur)

Naatrium

PLT (rakuloendur)

Triglütseriidid

Uraat

30

8

18

37

47

22

16

21

11

7

9

5

14

13

19

25

2

24

45

23

Näited

Hb: pöörata tähelepanu kõrvalekalletele, mis on võrdsed või suuremad kui 7%, st kui kriitiline erinevus on u 1g/dl, kui Hb-väärtus on 13,0 g/dl, nt suurenemisel 13,0 g/dl-st 14,0 g/dl-ni.

Kolesterool: pöörata tähelepanu u 14%-lisele kõrvalekaldele, st koles-terool peab langema 8,0 mmol/l-lt vähemalt 6,9 mmol/l-ni, enne kui kolesteroolitaseme muutus on suhteliselt kindel.

Tõene väärtus