Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 66

Igasuguse arstitöö kvaliteedi jaoks mängib otsustavat rolli hea suhtlemisoskus. Hea ravitulemus sõltub sellest, et arst saab patsiendist õigesti aru, ja ka sellest, et patsient mõistab arsti. Sellise vastastikuse mõistmise loomine on arsti vastu-tus. Suhtlemise põhioskused peavad omandatud olema juba arstikarjääri alguses, suur osa on ka juurde õpitav ja tree-nitav. Isegi kogenud arst võib iga vastuvõtu käigus õppida midagi uut, aga tõeliselt heaks arstiks saamiseks on vaja pidevat uudishimu ja igapäevaste kogemuste üle mõtiskleda, seda peale lugemise, kursuste ja juhendamiste. Hea suhtlus ei ole asi, mida tehakse selleks, et olla lihtsalt „kena arst“. On tõendatud, et head suhtlusoskused tagavad tõhusamad vastuvõtud nii mitmelgi moel:

− suurem diagnostiline täpsus, ravimeetmete tõhusam rakendamine ja patsiendi parem toetamine;

− rohkem tervisealast kasu patsiendile;

− tugevam ravisuhe ja usaldus patsiendi ja arsti vahel;

− nii patsiendi kui ka arsti suurem rahulolu;

− tõenduspõhiste teadmiste optimaalne kohandamine individuaalsete vajadustega;

− väiksem ressursikasutus;

− vähem kaebusi.

Uuringute põhjal on koostatud kesksete suhtlemisoskuste komplekt, mille kõik arstid peaksid juba koolituse varases järgus omandama. Neid saab kasutada nii haiglas kui pere-arsti töös Käesolevas peatükis näitame, kuidas, miks ja kus vastuvõtu käigus need erinevad oskused kasuks tulevad.

Suhtlus, keel ja dialoog

Perearst kohtab oma vastuvõtus erinevad patsiente: vanu ja noori, kohalikke ja sisserändajaid, edukaid ja sotsiaalsete probleemidega patsiente, kehva, poolhaige või terve seisun-diga inimesi. Mis on iga vastuvõtu ülesanne, kuidas seda lahendada ja kes seda teeb, ei ole alati kohe alguses selge. Põhiprobleemiks võib olla ärevus mõne haigussümptomi pärast, stressreaktsioon lähedaste haigusele või surmale, keerulised peresuhted, tööga seotud probleemid, alkoholi- või uimastiprobleemid, puudulikud tervisealased teadmised või ka teadmised, mida on ammutatud internetist. Problee-mide spekter, mis kaasneb kroonilise haigusega, muutub koos erinevate elufaaside, lisanduvate kaasuvate haiguste ja muude elusündmustega. Vähem kui pooled perearsti vastu-võttudest on seotud täiesti selge haiguse diagnoosiga kohe alguses.

Selle väljaselgitamine, mida patsient arstivisiidi jooksul soovib saavutada, on keerulisem, kui paljud arvavad. Uurin-gud, kus patsienti intervjueeritakse pärast vastuvõttu, on näidanud, et arstid viivad vastuvõtu tihti läbi ilma, et uurik-sid välja, mis oli patsiendi peamine probleem ja sellest tule-nev ootus. Sellisel juhul ei ole lihtne anda head abi.

Elsa End (79) komistas põrandavaiba taha ja murdis reieluukaela. Kui perearst tuleb koduvisiidile, on selge, et patsient ei vaja abi mitte ainult reieluukaela murru tõttu. Elsa murelik ja kergelt dementne abikaasa Einar jääb nüüd üksinda koju, kui abikaasa haiglasse viiakse. Koduhoolduseks on hetkel vähe võimalusi. Elsa on abikaasa dementsuse tõttu masen-duses, tal on raskekujuline südamepuudulikkus ja on võimalik, et ta ei elaks operatsiooni üle. Ka tema tütar on perearsti nimistus ja arst teab, et tütar on ületöötanud, näeb vaeva oma abieluga ja et tema pojal on uimastiprobleem. Nüüd lisanduvad veel mure ema tervise ja isa abituse pärast.

Arsti vastuvõtt patsiendi vaatevinklist

Inimene võib suhtuda sümptomisse, vaevusesse või kehalisse muutusse väga mitmeti. Patsiendi tõlgendus oma olukorrast koos teda ümbritsevaga päädib kas arsti poole pöördumise või eneseraviga. Arstivisiidi eel pöörleb enamiku patsientide peas terve rida rohkem või vähem konkreetseid küsimusi.

− Mis on juhtunud?

− Miks see juhtus just nüüd ja minuga?

− Mida teised mõtlevad?

− Mis juhtub, kui ma midagi ette ei võta?

− Kui pean abi otsima, siis kuhu ma saaksin pöörduda?

− Mida seal tehakse ja kas see teeb haiget?

− Kuidas mul läheb?

Seda tüüpi küsimustega seotud ärevus ja mure kujutavad endast patsiendi jaoks tihti suuremat probleemi kui medit-siiniline seisund ise (tabel 1.4.1).

Rein Rand (31) tuleb perearsti juurde südamepekslemisega. Ta tundub murelik, ent kuigi arst on ebakindel, kuidas olukorrale läheneda, on ta veendunud, et seisund ei ole ohtlik. Ta lepib kokku uue vastuvõtuaja mõni päev hiljem. Vahepeal loeb ta erialast kirjandust südame rütmihäirete kohta. Rannal on aga probleem, mida ta häbeneb, kuid ta otsustab sel-lest siiski naissoost perearstiga rääkida. Kui nad jälle kohtuvad, hakkab arst aga kohe südameprobleemide kohta küsima. Ta selgitab erinevaid südamehaigusi ja teeb mehele selgeks, miks mees ei peaks muretsema. Rand tunneb, et ei saa arsti katkestada või teemat vahetada, ega suuda oma probleemi siiski jututeemaks võtta.

1.4. Konsultatsiooni oskus

Autor: Edvin Schei, kaasautor Thomas Mildestvedt („Muudatuste tegemine harjumustesse ja elustiili“)

1.4. Konsultatsiooni oskus