Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 75

77

Osa 1. Esmatasand

Tabel 1.4.5. Teavitamise- ja planeerimise etapis: infojagamise oskused.

1. Anna õiges koguses ja õiget tüüpi infot

a. Kokkupakkimine (känkimine) ja kontroll. Jaga info sobivateks tükkideks, peatu ja kontrolli, kas patsient sai aru, kasuta enne edasi liikumist tagasisidet.

b. Leia patsiendi lähtekoht. Küsi kohe alguses, mida ta varasemast teab. Kontrolli, kui palju infot teda huvitab.

c. Vali õige hetk. Väldi nõuandmist, rahustamist ja info jagamist kohe alguses.

2. Hoolitse selle eest, et patsient saaks aru ja jätaks meelde

a. Kategoriseeri ja süstematiseeri infot: „Te peaksite teadma kolme asja. Esiteks ... Peale selle peaksime rääkima ...“

b. Korda ja tee kokkuvõte.

c. Kasuta arusaadavaid sõnu.

d. Kasuta selgitamisel visuaalseid abivahendeid.

e. Kontrolli, et patsient saaks aru.

3. Saavuta ühine arusaamine

a. Seo selgitused patsiendi arusaamaga.

b. Võimalda patsiendil kaasa mõelda.

c. Haara kinni ja reageeri vihjetele.

d. Uuri välja patsiendi arusaamad, reaktsioonid ja tunded info ja keelekasutuse kohta.

4. Ühine otsustusprotsess

a. Võimaluse korral kaasa patsient arutluskäiku.

b. Julgusta patsienti ettepanekutele reageerima.

c. Uuri välja, kui palju patsient soovib ise otsustada.

d. Tööta välja plaan, millega te mõlemad nõus olete.

e. Kontrolli, kas patsient on nõus ja rahul.

5. Ettevalmistused erinevateks tegevusteks

a. Selgita võimalike planeeritavate meetmete eeliseid ja puudusi.

b. Selgita enda antavaid erialaseid nõuandeid ja uuri patsiendi arvamusi.

c. Selgita välja patsiendi reaktsioonid ja mured.

d. Selgita välja patsiendi suhtumine eelistesse, takistustesse ja motivatsiooni.

e. Võta arvesse patsiendi elustiili, kultuuri, olukorda ja omadusi.

f. Uuri välja patsiendi tugi- ja muu võrgustik.

Info jagamine – odavise või frisbee

Lääne traditsioonis on infot vaadeldud pakina, mis tuleb edastada õigel viisil, ja arvatakse, et see saavutatakse nii, et info edastaja teeb oma asja õigesti ära ja tabab sellega küm-nesse, umbes nagu odaviske puhul. Suhtlusuuringud on näi-danud, et odaviskemudel sobib patsiendi arusaamise paran-damiseks vähe. Arusaamine, mäletamine ja motivatsioon sõltuvad dialoogist, kus initsiatiivi põrgatatakse edasi-tagasi, samal ajal saab selgemaks, mida tuleks veel mainida ja sele-tada, kuidas arst peaks kohandama oma rääkimise tempot ja keelekasutust enda ees istuva inimesega. Kahjuks juhtub tihti, et arst annab oma infojagamise agaruses teadmisi liiga suurtes kogustes ja liiga lühikese ajaga. Unustatakse, et ise kulutati kuid ja aastaid, et mõista keha funktsioone ja et enamik patsiente vajab õppimiseks info lihtsustamist, aega, kordamist ja küpsemist.

Nils Hirv (42) kurdab uuele perearstile oma kõhuvaevuste üle. Ta on käi-nud aastate jooksul paljude arstide juures ja on pettunud, et keegi ei suuda leida probleemide põhjust. Arst peab seisundit tüüpiliseks soole ärritussündroomiks ja mõtleb, et keegi ei ole vaevunud asja patsiendile korralikult seletama. Ta annab Nilsile detailse ülevaate soolestiku funkt-sioonist, peristaltikast, valudest, spasmidest ja kiudainete, vedeliku ja füü-silise aktiivsuse tähtsusest. Kümne minuti pärast tõuseb patsient püsti, vaatab ukse poole ja ütleb: „Ma ei saa aru, miks mul kõhuga sellised hädad on!“

Kokkupakkimine ja kontrollimine

Info jaotamine sobilikeks juppideks ja kontrollimine, kas sellest saadakse aru, on põhioskus, mis aitab patsiendil aru saada, meelde jätta ja luua ühine arusaamine. Arst ütleb midagi, peatub ja kontrollib, kas patsient saab aru ja kasu-tab saadavat tagasisidet jätkamiseks. Patsiendi reaktsioonid annavad selgeid viiteid tema teadmiste tasemele, motivat-sioonile ja võimele võtta vastu uut infot: „Jah, paistab, et teie pojal on astma ja et ta vajab edaspidi mõnda aega ravi. Mis te sellest arvate?“ – „Olen kuulnud, et ravi on ohtlik, kortisooni ja selliste asjadega? Kas tal on tõesti seda vaja? Kas ta ei kasva sellest välja?“

Patsiendi lähtekoha leidmine

Haridus- ja meediaühiskonnas on paljudel inimestel head üldteadmised ja lihtne juurdepääs informatsioonile. See, mida info põhjal mõistetakse, on siiski väga erinev. Tava-line viga on eeldada, et kõrgelt haritud inimesed ei vaja liht-said konkreetseid selgitusi. Kui peab selgitusi jagama äsja diabeedidiagnoosi saanud inimesele, oleks mõistlik küsida: „Ma ei tea, kui palju te diabeedi kohta teate.“ Kui vastus on: „Ma ei tea palju, aga mu vanaisal oli see haigus ja tal ampu-teeriti jalg“, võib arst näiteks vastata: „Saan aru. Mulle oleks kasulik kuulda veidi rohkem selle kohta, mida te sellest hai-gusest teate, et teaksin paremini, mida teile rääkida.“

Patsiendi teadmistevajadus muutub aja jooksul, kui hai-gus ja sellega kohanemine jõuab uutesse faasidesse. Patsiendil võib huulil põleda ka küsimusi, mille peale arst ei mõtle. On hea harjumus küsida patsiendilt, kas ta tahab arstiga rääkida haiguse või selle ravi mõnest teisest aspektist.

Mida patsient mõistab ja mäletab

Tuntud vana reegel „Ütle seda, mida pead ütlema, ja korda, mida oled öelnud“ kehtib endiselt. Alljärgnevalt tuuakse ära teised kasulikuks osutunud oskused.

Kategoriseerimine ja teetähised tähendab seda, et arst nimetab, mis tüüpi infot ta andma hakkab, ja võtab need kategooriad siis ükshaaval läbi: „Hea oleks meeles pidada kolme asja. Need puudutavad asju, mida saate ise ära teha, mida meie saame teie heaks siin perearstikeskuses teha ja mis on eriarsti töö. Kõigepealt räägime, millega te minu arvates ise saaksite tegeleda…“ Kui patsient on valmis selleks, mis