Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 86

See peatükk räägib diagnostilise tegevuse mõningatest ise-ärasustest perearstipraksises, pannes erilist rõhku kliinilis-epidemioloogilisele mõtlemisele. Peatükk võtab kokku tead-mised ja oskused, mis on vajalikud diagnoosimise protsessis just peremeditsiinis. Paljud käesoleva peatüki pealkirjad kehtivad samade mõistete kohta, mida hiljem raamatus kasutatakse, rääkides muuhulgas pöördumise põhjustest, sümptomitest ja seisunditest. Seetõttu on selle peatüki näol tegu ka sissejuhatusega käesoleva õpiku ülesehitusse.

Tavaliselt räägitakse õpikutes haigustest viisil, mis ei sobi diagnostilise mõtlemisega. Lugejale esitatakse tihti põhjalikke ja tihti sorteerimata nimekirju sümptomitest, võimalikest leidudest ja laboriproovidest, mis võivad olla ebanormaalsed, ja palju diferentsiaaldiagnoose. Aitamaks tudengeid ja õppe-jõude oleme selles raamatus teadlikult hõlbustanud diagnos-tilise mõtlemise harjutamist õppimise ajal.

Et saada oskuslikuks diagnoosijaks esmatasandil, on seda ja ka teisi õpikuid lugedes ning õppeolukordades kasulik mõelda seisundite ja haiguste puhul läbi järgmised küsi-mused.

− Kui tavaline on see seisund? (Vaata hilisemat teavet levi-muse ja uuringueelse tõenäosuse kohta.)

− Millised on selle seisundi tavalisimad sümptomid, mida patsient kirjeldab? (Vaata teavet tundlikkuse kohta.)

− Millised teised tavalised seisundid võivad samasuguseid sümptomeid põhjustada? (Vaata hilisemat teavet spetsiifi-lisuse kohta.)

− Kui tõenäoline on diagnoos pärast anamneesi ja läbi-vaatust? (Vaata hiljem uuringujärgset tõenäosust, ennus-tavat väärtust ja tõenäosuse määra.)

− Milline on lisauuringute optimaalne järjekord ja nende tegemise aeg? (Vaata hilisemat teavet rule-in ja rule-out kohta.)

Mis on diagnoos?

Diagnoos võib sageli ühe-kahe sõnaga öelda midagi seisundi või haiguse põhjuse, prognoosi ja soovitusliku ravi kohta. Diagnoosid on koodikeel sisutiheda suhtluse jaoks ja täpne klassifikatsioon on eelduseks heade uurimis- ja raviotsuste tegemiseks, samuti haiguse leviku, põhjuste ja patofüsio-loogia määratlemise jaoks. Lisaks annab diagnoos õiguse saada tervishoiuteenuseid, määrab vaevused ja sümptomid. See võib teatud määral seada ka raamid sellele, mida aktsep-teeritakse normaalsena ja mida mitte.

Enamiku inimeste, ametivõimude ja tervishoiutööta-jate seas valitseb tavaliselt suur üksmeel selles, milliseid inimesi võib defineerida haigeteks, ning enamasti mõis-tetakse seda maailma duaalsena: inimene on kas haige või terve. Meditsiiniõpikuid lugedes võib ka tunduda, nagu oleks haiguste defineerimine ja klassifitseerimine väga selge. Kuid mõned näited näitavad, et haiguste defineerimise alus on väga varieeruv.

− Patoloogilis-anatoomilised haiguskolded ja muutused on selliste haiguste defineerimise aluseks nagu vähk ja tsöliaakia.

− Füsioloogiliste või metaboolsete häirete alusel defineeri-takse haigusi nagu südamepuudulikkus ja diabeet.

− Põhjusliku seose alusel defineeritakse haigusi nagu tuberkuloos, gripp ja pernitsioosne aneemia.

− Talitlushäired on seisundite, nagu kõhukinnisus ja kur-tus, defineerimise aluseks.

− Sümptomite ja kliiniliste leidude alusel defineeritakse kliinilisi sündroome ja haigusi nagu artriit, depressioon, migreen ja mitmed nahahaigused.

− Enim kasutatavad diagnooside klassifikatsioonisüstee-mid aktsepteerivad tänapäeval juba puhtaid sümptomi-põhiseid diagnoose, nagu kõhuvalu, sügelus ja noktuuria.

Seega on tänapäeva meditsiin loobunud klassikalisest ette-kujutusest, et diagnoos peab põhinema tõendatavatel muu-tustel ja objektiivsetel leidudel. Nüüd kasutatakse „suhtelist“ haiguse mõistet, mida ei määra mitte ainult arstiteadus, vaid ka subjektiivsed sümptomid, talitushäired, ühiskonna nõudmised ja vajadused ning sotsiaalsed aspektid. Selline haiguse määratlus on kooskõlas patsiendikeskse kliinilise käsit_lusega, mille kohta saate samuti lugeda käesolevast õpikust. Ilma nn objektiivsete leidudeta diagnoosid ei kehti mitte ainult psüühiliste vaevuste ja valuseisundite korral, vaid ka paljud tavalised haigused on sel viisil piiritletud.

Paljudel juhtudel ka ei ole objektiivsed diagnostilised kriteeriumid rakendatavad tavalises kliinilises diagnosti-kas, näiteks võib tuua südamelihase biopsia müokardiidi korral või muudatused ajus Alzheimeri tõve korral. Siis peab kasutama töödefinitsioone või looma kriteeriumid, mis kirjeldavad diagnoosi võimalikult kindlalt. Teistel juhtudel ei ole olemas kuldseid standardeid, mis kindlalt „tõendak-sid“ diagnoosi. Sellised näited on depressioon, migreen ja fibromüalgia. Nendel juhtudel defineeritakse haigus kriteeriumide loendi abil.

Sugugi mitte kõik haigused ja seisundid pole selgelt defi-neeritud. Osadel juhtudel annavad õpikud ainult klassika-liste juhtumite kirjelduse. Mõningate seisundite kohta on

1.5. Diagnoosimise protsess

Autor: Steinar Hunskår, kaasautorid Per Hjortdahl (klassifikatsioonisüsteemid) ja Knut Arne Holtedahl (vähidiagnostika)

1.5. Diagnoosimise protsess