Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 72

74

Osa 1. Esmatasand

on tõesti haige, kas asi on tõsine, mis on selle põhjus?“ on küsimused, mida arst endale enamiku vastuvõttude esime-ses osas esitab. Hüpotees tervislikust seisundist püstitatakse esimese pilguga patsiendile ja seda kontrollitakse sihipärase anamneesi ja läbivaatusega. Erialaselt on oluline hoida eri-nevad võimalused piisavalt kaua avatuna ning jõuda samal ajal küsimuste ja uuringuteni, mis mingit tulemust annaksid.

Kõik diagnostilised mõttekäigud on haavatavad samade vigade suhtes, nimelt selles, et arst püstitab hüpoteese liiga kiiresti ega ole avatud uuele olulisele infole. Tihti haarab arst innukalt kinni parimast huvipakkuvast juhtlõngast, kuid siis tekib oht kulutada aega ja energiat tupikteedel ekslemisele. Paljudel vastuvõttudel ei jõuta eriti kuhugi, kuna arst jahib ühte juhtlõnga teise järel, selle asemel et olla avatud algusest peale ning saaks kiiresti välistada võimalused ilma detailseid küsimusi esitamata, lastes patsiendil rääkida. Paljud kulu-tavad aega standardküsimuste esitamisele ja uuringutele, mis ei suuda tuua selgust tegelikult olulistesse hüpoteesidesse. Nii võib arst kergesti ära kaduda ka ebaolulisse infosse. Arsti erialane vastutus on teada, teada on ka tundlikud ja spet-siifi_lised küsimused tähtsaimate diagnostiliste hüpoteeside väljaselgitamiseks. Võimalike hüpoteeside kaalumisel peab arst leppima ka teatava ebakindlusega, kuid peab suutma välistada tõsised haigused piisavalt kindlalt ja vältima ressursimahukat nüansside jahti.

Patsient peab saama esitatud küsimustele korralikult vastata. Kahekordsed küsimused ehk kaks küsimust ühes lauses ajavad patsiendi segadusse. Suunavaid küsimusi, nagu „Ja kõht on korras?“, peaks vältima.

Uurima peaks kahte perspektiivi

Arsti arusaamine patsiendi mõtetest, ideedest ja ootustest on otsustava tähtsusega edasise tegevuse planeerimiseks. Tähtis on ka see, et patsient saab arstist aru, mäletab kokku-leppeid, oleks aktiivne ravipartner. Tabel 1.4.3 näitab kolme tüüpi oskusi, mis on hea suhtlemise osa. Kui kaugele igal alal minna, sõltub sellest, milliseks kujuneb konsultatsioon.

Kui arst ei ole saanud teada, mis patsiendil tema enda arvates viga on, kui tõsine probleem on ja mida tuleks teha, tekib oht, et arst uurib valet teemat ja et patsient ei taha arsti järeldustega nõustuda. Pinged ja konfliktid sõltuvust tekita-vate ravimite, haiguslehe või teatud uuringute soovi pärast kerkivad tavaliselt üles vastuvõtu viimases osas, seda siis, kui

arst ei ole juba varakult saanud ettekujutust patsiendi soovi-dest. Kui ema arvab, et tema kaheaastane laps vajab kõrva-valu vastu antibiootikume, on sellest lihtsam keelduda, kui arst uurib juba konsultatsiooni alguses ema soovid välja. Siis saab ema õppida olukorrast, ilma et ta tunneks ennast alan-datuna või hinnangu suhtes ebakindlana.

Viis võtmesõna

Patsiendi perspektiivi sügavamaks mõistmiseks peaks arst huvituma viiest asjast, mida võiks nimetada viieks võtme-sõnaks:

− ettekujutused,

− ootused,

− tunded,

− tagajärjed,

− eeldused.

Ettekujutused tähendavad seda, mida patsient arvab ja teab. Kas tal on mingi ettekujutus sellest, mis tal viga võiks olla, millest see probleem võiks tulla ja milleni see võiks viia? Kas tal on aimu sellest, et osad raviviisid on ohtlikud? Kui arst on patsiendiga ühel nõul, on juba palju tehtud. Kui ei ole, võib edasine vestlus anda arstile võimaluse selgitada oma aru-saamu, ilma et see põhjustaks konflikte ja ilma et see käiks patsiendi au pihta või et see teda kurvastaks.

Küsimust selle kohta, mida patsient mõtleb, saab sõnas-tada mitmeti: „Kas olete mõelnud, mis see võiks olla?“, „Ma näen sellele mõningaid seletusi, aga tahaksin hea meelega teada, mida te ise enne vastuvõtule tulemist mõtlesite?“

Ootused. Inimesel, kes läheb arsti juurde, on mingi-sugune ettekujutus sellest, mis vastuvõtu jooksul peaks sündima. Keegi ei tule arsti juurde ilma ootusteta. Tullakse näiteks sooviga, et saaks kiiresti saatekirja edasi kitsama eri-ala arstile, et teda uuritaks põhjalikult, et ta saaks haigus-lehe või infot. Kas patsient ootab, et „hea arst“ võtaks palju proove? Kas ta ootab, et arst juhiks vestlust? Kas laps on hirmul, et arsti juures tehakse midagi halba? Kui patsiendi ootused ei ole mõistlikud või realistlikud, on eriti tähtis see välja uurida. Siis peaks leplikult kuulama ja heatahtlikult patsiendi mõtted välja selgitama ilma näitamata, et temaga ei olda ühel nõul.

Patsient võib arvata, et arst saab iseenesest temast aru, ja pettub, kui see nii ei ole. Arst arvab end teadvat, mida

Tabel 1.4.3. Mis tuleks anamneesi põhjal välja selgitada.

Biomeditsiiniline perspektiiv

Patsiendi perspektiiv, viis võtmesõna

Taust ja kontekst

Mis juhtus?

Millised on sümptomid?

Sihipärane läbivaatus

Ettekujutused ja mõtted

Ootused arstivisiidile

Tunded ja mured

Tagajärjed elule

Eeldused (eluolukord, elulugu)

Varasemad haigused

Ravimid ja allergiad

Perekonnas esinevad haigused

Psühhosotsiaalsed olud

Elundite funktsioon