Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 84

86

Osa 1. Esmatasand

Puudulikud erialased oskused

Tudengid ja vähem praktiseerinud arstid peavad vastuvõtul tihti probleemiks seda, et neil ei ole täielikku erialast üle-vaadet olukorrast. Kui selline olukord tekib, peaks jääma rahulikuks, kuulama patsienti tähelepanelikult, et siis lõpuks ka mainida, et tal on vaja aega, et end teemaga kurssi viia. Seejärel võib erialasest kirjandusest või andmebaasist järele vaadata või helistada ja küsida nõu näiteks mõnelt teiselt ars-tilt. Oma ebakindluse teadlik väljanäitamine – öeldes pide-valt: „Ma ei tea, seda ma ei ole lugenud / ei oska öelda“ – ei ole aga eriti soodne. Peatükk 1.7 („Mitte kunagi väljaõppi-nud või valmis“) käsitleb informatsiooni hankimist perearsti-praksises.

Patsiendid, kes tulevad vastuvõtule koos ajakirja artikli või internetist prinditud materjalidega oma teadaoleva või kahtlustatava haiguse kohta, võivad tunduda ähvardavana, seda ka kogenud arstide jaoks. Alati on palju asju, mida ini-mene ei tea. Tavaliselt on mõistlik kiita patsienti selle eest, et ta ennast teemaga kurssi viib, lasta tal rääkida, mis teda tegelikult huvitab ja mida ta tahab, et arst konkreetselt teeks või millesse süveneks. Arst võib paluda aega järgmise vastu-võtuni, et asja kohta lähemalt lugeda. Enamasti ei šokeeri inimesi üldse see, et arstil on erialastes teadmistes lünki, kuid sisserändajatel, kelle kultuuris on arst suur autoriteet, võib seda olla siiski raske aktsepteerida.

Paljud patsiendid on pärast vastuvõttu meditsiini-tudengiga või arst-residendiga väga rahul. Põhjus võib olla pühendumuses, entusiasmis ja tundes, et ollakse arstiga võrd-sel pulgal, et patsienti kuulatakse ja uuritakse põhjalikult.

Arstikunst ja tarkus – õppimine kogemustest

Äsjalõpetanud arstil puuduvad kogemused ja ta on alles oma õppeprotsessi alguses. Siiski on tal oma patsientide ja erialaste väljakutsete ees täielik vastutus. Kui kogenematu arst ei saa hoolikat juhendamist ja tuge, vallandab ebakind-lus hõlpsasti ebaotstarbeka käitumise. Pingutused paista välja kompetentsena võivad võtta nii palju tähelepanu, et arst unustab patsiendi perspektiivi, ja tekib oht, et ta paistab mittehuvitatud või ülbena. Teine kaitsemehhanism on teha vaevustele ja sümptomitele keskendunult liigseid uuringuid. Kolmas lõks on patsiendi probleemidesse sedavõrd sisse elada, et neist saavad ka arsti probleemid. Kas on mõtteviise, mis võiksid vähendada ohtu nendesse lõksudesse langeda?

Kas probleem vajab lahendamist?

Värskel perearstil võivad olla liialdatud ettekujutused sellest, mida patsient oma arstilt nõuab ja ootab. Kui patsient mai-nib mingit probleemi, tunneb arst kohe, et ta vastutab selle lahendamise eest. Kuid enamasti patsiendid teavad, et arst ei saa n-ö parandada kulunud kaelalülisid, lahendada leina, konflikte tööl või rasket lapsepõlve.

Arstist võib olla märkimisväärset abi ka siis, kui tege-likud olud ei muutu. Mõnikord küsivad patsiendid: „Miks te, arstid, aru ei saa, et teid vajatakse kõige rohkem siis, kui te enam midagi teha ei saa?“ Abi võib seisneda selles, et arsti ja patsiendi vaheline vestlus muudab tegelike tingimuste tähendust, nii et olukorda ei ole enam vaja näha nii tume-dates toonides ja lootusetuna. Asi pole mitte selles, milline on inimese olukord, vaid selles, kuidas ta seda hindab. Hai-guse ja kaotuse lõimimine oma ellu on protsess. Parandama peab patsiendi ajalugu, ütleb mõni. Tekkima peavad uued arusaamad ja uus kontekst, nii et patsient peaks oma elu jälle mõttekaks. Siis on tervis teatud mõttes taastunud ning uutes raamides. Tervisel on kehaline mõõde, aga see hõlmab ka inimese võimet kogeda mõtestatud eksistentsi emotsionaal-sel, inimestevahelisel ja vaimsel tasandil. See tähendab, et ka raskelt haigetel või surevatel inimestel võib olla suhteliselt heaks hinnatud tervis.

Kui arst seda tunnistab ja pakub oma abi probleemide ja selle väljaselgitamisel, milliseid abivõimalusi on olemas ning peab samas patsiendi reaktsiooni mõistetavaks ja mõist-likuks –, siis on juba väga palju head tehtud. Mõistmine, et empaatiline kuulamine on alati tähtis ja mõnikord täiesti piisav, kujutab endast suurt sammu kindlustunde poole ravija rollis.

Andres Alla (81) kurtis, et ei tunne ennast tervena. Tal olid valud vasakul rinnas, seljavalud ja raske magada. Ta eitas millegi pärast muretsemist. Arst uuris teda ilma midagi erilist leidmata ja küsis, kui suurel määral valud ja ebameeldivused tema igapäevaelu häirivad. Andres ütles, et suudab valudega elada, aga et ta mõtleb palju sellele, mis neid võib põh-justada. Arst küsis, kas ta on siiski millegi pärast mures. Siis rääkis Alla, et aasta varem opereeriti tal nahavähk. Nahaarst oli öelnud talle, et tegemist on mitteohtliku nahavähiga. Patsient häbenes, et ta seda ei uskunud, aga ta ei suutnud aru saada, kuidas saab vähk olla mitte ohtlik. Kui tal tekkisid valud rinnas ja seljas, mõtles ta, et võib-olla on vähk levima hakanud. Probleem lahenes, kui arst selgitas, mis asi on basalioom.

Arsti tunded

Patsientidega vestlemine äratab arstis siiski alati tundeid. Tugevad tunded mõjutavad arsti otsustusvõimet ja tegut-semisvalikuid. Perearstil on vaja mõista, et hinnangud, mille arstile annavad patsient ja tema omaksed, ei pruugi öelda eriti midagi arsti enda, vaid pigem patsiendi ja tema olukorra kohta. Kui perearst tuleb kokkulepitust tund aega hiljem naise juurde, kes samal õhtul leidis oma mehe sur-nult vannist, ja teda kostitatakse vihaste süüdistustega kaas-tunde puudumise kohta, peab arst aru saama, et naise viha-purskel on teised põhjused kui see, et arst tegi midagi valesti. Adekvaatne vastus võiks olla: „Ma saan aru, et see pidi teie jaoks kohutav olema!“ Arst ei tohiks näiteks öelda: „Te peate aru saama, et mul oli tööl palju teha!“

Arsti enda emotsionaalseid reaktsioone mõjutavad mõnikord sügavad väljakujunenud mustrid ja varasemad kogemused. Arst peaks proovima aru saada, miks ta reagee-rib teatud olukordades sellisel viisil. Oma tugevuste ja nõr-