Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 68

70

Osa 1. Esmatasand

Arsti ja patsiendi vahel tekkiv suhe ei ole tavaline ini-mestevaheline suhe. Patsient on arsti hinnangute suhtes haa-vatav ja vastuvõtlik ning tihti mõjutab vestlus arstiga teda väga tugevalt. Just seetõttu võib arstivisiidil olla mõnikord patsiendile „maagiline“ mõju ja seetõttu võib hea vestlemis-oskus mõjuda terapeutiliselt. Kuid terapeutilise potentsiaa-liga käib kaasas ka vastutus ja oht, et valedel sammudel või-vad olla ka tõsised tagajärjed.

Professionaalsel rollil on meditsiinilistes olukordades mõju, mis sõltub osaliselt arsti omadustest. „Ma olen ju kõi-gest ekslik inimene, kes ei tea ega oska sugugi kõike, mida patsiendid arvavad ja soovivad,“ võib olla arsti isiklik mina-pilt. See on tõesti nii, kuid selleks, et mõista, milline mõju on arstil patsientidele, omastele ja koostööpartneritele, tuleb aru saada, et „arst“ on keeleline mõiste ja sotsiaalne institut-sioon, millele peetakse automaatselt iseloomulikuks mõju-võimu, tegutsemisjõudu ja usaldusväärsust. Arst peab olema teadlik oma öeldu ja tehtu mõjust. Isiklik tagasihoidlikkus ei kõrvalda arstirolli võimu ega võta ära kohustust olukordi targalt juhtida.

Sõnatu kommunikatsioon

„Sõna on dünamiit,“ kirjutas luuletaja Olav H. Hauge. Kuid ka sõnadeta suhtlus on väga võimas. Mitteverbaalsed ehk paralingvistilised elemendid annavad tavaliselt edasi rohkem infot kui kasutatavad sõnad ise. Sellised elemendid on

− keele „muusika“, nagu hääletooni kõrgus, kõne tempo, tugevus, kõla, kordused, pausid, kattuvused (üks räägib enne, kui teine on lõpetanud);

− tähtsad häälitsused ja hüüatused („mhmh“, „või nii“, „just“, „okei“, „ah soo“ jne);

− mitteverbaalsed märguanded, nagu pilgu suund (arvuti-ekraan), žestid, pinges olek, puudutused, juuksed, riided, lõhn;

− tooli kõrgus, valgustus, temperatuur, värvid, sisekujun-dus, kord.

Arsti mitteverbaalsed signaalid näitavad, kas ta on huvitatud ja keskendunud või ärritunud ja kiirustav. Kui sõnad lähevad vastuollu mitteverbaalsete signaalidega, mõjuvad viimased tugevamini ja annavad mõista, mida arst tegelikult arvab (joonis 1.4.1).

Patsiendi signaalide lugemine

Verbaalne suhtlus on selge – me teame, millal see algab ja lõpeb. Mitteverbaalne suhtlus on pidev. Me tõlgendame ja mõjutame üksteist ka siis, kui oleme vait. Vesteldes saadame mitteverbaalseid signaale, mis ütlevad rohkem kui sõnad ja naeratused, mida otsustame edastada. Teiste väljendite tähelepanemine on õpitav, kuid nende tõlgendamine on alati seotud ebakindlusega, mistõttu tuleb küsida kontrollimaks, kas asjast on õigesti aru saadud. „Te näete oma pojast rääki-des kurnatud välja, on see nii?“

Osade patsientide jaoks võib arstile verbaalselt vastu rääkimine olla võimatu, aga kehakeel võib edastada kõhk-lusi või vastumeelsust. Mitteverbaalsed signaalid võivad arsti jaoks olla ainuke viis mõista, et patsienti vaevab „miski“, mis tema sõnadest välja ei tule.

Toomas Tuvi (18) on esimest korda arsti juures, põhjuseks akne, ja arsti-visiit lõppeb kiiresti. Arst paneb tähele, et Toomas jääb raskelt toolile istuma, ta paistab püstitõusmisega kõhklevat. „Paistab, et te tahate veel millestki täna rääkida. Mul on aega teid ära kuulata.“ Toomas läheb näost punaseks. Ta vaatab ainiti enda ette ja räägib kõhklevalt öisest märga-misest, häbist ja enesetapumõtetest.

Arsti signaalid

Kui arst kutsub patsiendi ooteruumist kabinetti, võib visiidi tähtsaim hetk olla see, kui arst vaatab patsiendile silma, annab kätt ja saadab oma kehahoiaku, riietuse ja häälega

Joonis 1.4.1. „Ei“ ei ole alati „ei“! KFS/Bulls Press.