Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 78

80

Osa 1. Esmatasand

Järjekord ja aja juhtimine on problemaatiline paljude arstide jaoks. Kuna arst ei saa määrata patsiendi probleeme, neist rääkimist ja tegelikkusest arusaamist, peab igasugune juhtimine olema väga paindlik, et ka ootamatud dialoogid saaksid tekkida ja areneda. Hea juhiste andmise koht on üle-minekul anamneesi juurde, avatud küsimustelt suletutele, patsiendi ettekujutuste, tunnete ja ootuste kaardistamisel, enne kliinilist läbivaatust, enne planeerimist ja raviplaani ning vastuvõtu lõpus. Juhiste andmise juurde kuulub ka juba varakult, konsultatsiooni alguses teatamine, kui palju on vastuvõtul patsiendi probleemide käsitlemiseks umbes aega, või ütlemine, kui hakatakse liginema vastuvõtu lõpule.

Seitsmes funktsioon: suhte loomine ja hoidmine

Üks Norras tehtud uuring näitas, et patsientidel on arstile kaks olulist nõudmist: arst peab olema tehniliselt osav ja arst peab nägema patsienti tervikliku inimesena. Inimesed on tähelepanelikud tõrjumise ja ükskõiksuse suhtes. Tunda, et hooliv arst näeb patsienti, võib vallandada otsustava tähtsu-sega võimestumise toimetulekuks, usalduse ja motivatsiooni ravi või ennetustegevusi järgida. Nii saab arstist iseseisev tervisetegur ja arsti vastuvõtust „ravim“.

Empaatia ülesnäitamisest patsiendi suhtes on saanud veidi klišee ja tihti tõlgendatakse seda valesti, üleskutsena puistata patsiendiga sentimentaalselt südant. Nii see ei ole. Empaatia on arsti ja patsiendi vaheline suhe, mis näitab arsti arusaa-mist patsiendi olukorrast ja aitab patsiendil üle saada haigu-sega üksi olemisest. Empaatia avab tihti ukse n-ö salajasse tuppa, nii et patsient jagab rohkem oma mõtteid ja mure-sid, mis omakorda võimaldab arstil aidata teda paremini sobiva diagnostika ja raviga. Empaatiat on kirjeldatud kui võimet liigutuda teiste liigutumisest ja see koosneb kahest elemendist:

− teiste probleemide ja tunnete mõistmine ja tunnustamine;

− anda patsiendile tagasisidet toetaval viisil, andes mõista, et temast saadakse aru.

− Arsti verbaalne reaktsioon loob seose arsti „mina“ ja pat-siendi „teie“ vahel. Näiteks: „Ma saan aru, et teile teeb tuska, kui teine arst teid ei mäletanud“ või „Ma saan aru, et olete tagasilöökide pärast mures“.

Järgnevad tegevused kutsuvad olema avatud ja panevad aluse empaatiale:

− patsiendi sõbralik vastuvõtt,

− selgitada välja patsiendi pöördumise põhjus ja ootused,

− tähelepanelik kuulamine,

− julgustamine väljendada oma mõtteid ja tundeid,

− vihjetest kinni haaramine ja enda oletuste ja tõlgenduste kontrollimine,

− kokkuvõtete tegemine,

− mitte kohut mõistev reaktsioon räägitule,

− vaikuse kasutamine,

− valikuvõimaluste pakkumine.

Kui arst loob sellisel viisil avatud õhkkonna, ei pruugi patsient siiski kohe oma kõige sügavamaid mõtteid sõnas-tada. Patsiendid vihjavad tihtilugu oma soovidele ja elus esinevatele probleemidele kaudselt. Arst peab nendest n-ö potentsiaalsetest võimalustest kinni haarama ja algatama süvitsi minemise. Paljud arstid toimivad kahjuks vastu-pidi, nad tõrjuvad patsiendi vihjeid tundlikest teemadest biomeditsiiniliste või administratiivsete küsimustega. 2000. aastal tehtud uurimuses leidis Levinson, et ainult 21% perearstidest reageeris patsiendi emotsionaalsetele vihjetele, teised lasid selle võimaluse mööda. Samuti on tehtud uurin-guid, mis näitavad, et empaatiat saab õpetada ja õppida. Pärast kaheksat kahetunnist treeningut video ja tagasisidega leiti, et arstitudengid

− kasutasid vähem erialakeelt;

− tegid selgeid katseid saada aru, mida sündmused, sõnad ja sümptomid tähendasid patsientidele;

− tõrjusid harvemini tunnetega seotud teemasid;

− said patsientidelt kätte rohkem probleemide kirjeldusi;

− kasutasid tihemini oma häält viisil, mis sarnanes patsien-tide omadega;

− rääkisid vähem;

− vastasid arusaadavamalt;

− andsid vähem nõu;

− neid tajuti arusaavate ja patsientidest huvitatutena.

Mitmed uuringud on näidanud, et enamiku patsientide jaoks ei ole otsustava tähtsusega see, et arst teeks, nagu patsient tahab, vaid et patsiendi mõtteid tunnustatakse ja kasutatakse edasiste tegevuste lähtekohana.

Ants Aab (82) tuleb perearsti juurde ja kurdab valude üle reites ja sääremarjades, kui ta kõnnib üle 50 meetri. Puhates valud taanduvad. „See peab olema podagra, sest mul on olnud aastaid tõsiseid uri-neerimisprobleeme ja ma olen lugenud kahest meditsiiniraamatust, et podagra põhjustab jalgades selliseid valusid!“ Ta näeb vihane välja, perearst mõtleb, et erialasest vestlusest detailide kohta oleks vähe kasu. Seepärast proovib ta sõbralikul toonil öelda: „Ma näen, et olete palju oma haiguse kohta lugenud. Enne kui edasi läheme, sooviksin teada, mida te meist kahest mõtlete. Kumb meist teab haigustest rohkem?“ Ants naeratab ja laseb õlad alla. „Teie!“ „Siis oleme ühel nõul,“ ütleb arst. „Nimelt olen ma sinuga hoopis teisel arvamusel sinu jalgade valude põh-justes. Kas tahate teada, mida mina arvan?“ Vastuvõtt kulgeb edasi väga sõbralikult.

Patsiendi kaasamine

Akuutses olukorras tahavad vaid vähesed patsiendid arut-leda ja kaalutleda arstiga oma ravi üle. Olulisem on selles olukorras keskenduda täpsetele ja arusaadavatele juhistele. Teistsugustes olukordades peaks aga välja selgitama, mil määral soovib patsient osaleda uuringuid ja ravi puuduta-vas otsustusprotsessis. Uuringud on toonud välja, et erine-vatel patsientidel, erinevate seisundite korral ning ka erine-vates kultuurides ja riikides esinevad suured erinevused suhtumises, kuivõrd patsient peaks aktiivselt vestluses ja