Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 77

79

Osa 1. Esmatasand

Kui patsient ootab vastuvõtu lõpuni, et rääkida mõnest täht-sast probleemist, võib see tulla arglikkusest ja ebakindlusest, aga ka sellest, et arst juhib vestlust nii, et uusi teemasid on raske algatada. Kõik, mis pakub huvi ja annab ülevaate pat-siendi perspektiivist, aitab kaasa lõpufaasi sujuvusele.

Kuues funktsioon: struktuur

Arsti ülesanne on hoolitseda selle eest, et vastuvõtt järgiks algusest lõpuni teatud struktuuri. Eesmärk on arendada paindlikku vestlust, mis on samas ka organiseeritud. See aitab patsiendil aru saada, kuhu vestlus viib ja miks, võimaldab infot täpselt edastada ning tagab tõhusa ajakasutuse. Oleme juba kirjeldanud, kuidas struktuur vastuvõtu alguses saavu-tatakse sihtmärgipärase probleemide kaardistamise ja täht-suse järjekorras esitatud päevakava koostamisega. Suhtlus on edasi- ja tagasisuunaline liikumine kahe mõtleva osapoole vahel, mida illustreerib frisbee mängimise metafoor. Mõlemad osapooled vajavad tagasisidet, et kujundada mulje sellest, kui-das teine pool öeldust aru saab. Kontrolli tagavad neli oskust:

− kokkuvõtte tegemine,

− teetähiste andmine,

− kindel tegevuste järjekord,

− aja juhtimine.

Vastuvõtu valitud aspektidest kokkuvõtte tegemine võimal-dab patsientidel saada tagasisidet selle kohta, kuidas arst on temast aru saanud. „Saan aru, et teil tuli eile pärakust verd ja te ei tea, miks, ent kardate vähki ja teile on roojamine veidi haiget teinud. On nii?“ Ilma sellise kontrollita ja kokku-võtteta puudub arstil vastus loogilisele küsimusele: „Kui-das ma tean, et see, millest ma aru sain, on täpselt see, mida patsient soovis mulle öelda?“ Patsiendil tekib küsimus: „Ma tean, et arst kuulab tähelepanelikult, aga kuidas ma tean, et ta minu öeldust aru saab?“

Teetähiste andmine vastuvõtu ajal tähendab signaalide edastamist selle kohta, mis toimuma hakkab. Pärast kok-kuvõtet võib arstipoolne „tähis“ öelda patsiendile, mida arst mõtleb: „Teid vaevab teie kõht ja te mainisite ka seda, et te ei saa oma ülemusega läbi. Võiksin teie kõhtu uurida ja siis räägime lähemalt tööl toimuvast.“ Või „Enne kui hakkame kõhtu uurima, palun, et räägiksite mulle oma üleüldisest ter-visest, kuna ma ei tunne teid väga hästi.“ Sellised „tähised“ konsultatsiooni erinevate etappide vahel kaasavad patsienti, annavad võimaluse patsiendiga koos kõva häälega mõelda, muudavad loa küsimise lihtsamaks ja struktureerivad vastu-võttu avatud viisil mõlema osapoole jaoks. Tähised võivad olla hea abivahend näiteks intiimsemate teemade kaardista-misel, uimastite anamneesi koostamisel, küsides vägivalla ja hooletusse jätmise kohta perekonnas ning teiste tabudega seotud ja emotsionaalsete teemade kohta. „Ma küsiksin teie käest suguelu ja seksuaalsuse kohta, kui sobib? Loomulikult ei pea te vastama, kui asi liiga isiklikuks muutub.“ Arstidest, kes asuvad kohe asja kallale, saadakse tihti valesti aru ja see toob kaasa negatiivseid tagajärgi koostööle ja usaldusele ja halvimal juhul patsiendi rahulolematuse ja kaebuse.

Koduste märkmete kasutamine. Perearsti üks tõhusa-maid vahendeid on põhjus kohtuda patsiendiga üha uuesti ja uuesti. Kabinetis toimuval võib mõne nädalaga olla suur terapeutiline mõju, sest see töötatakse vastuvõttude vahe-pealsel ajal läbi. Vahepealset aega saab mõnikord kasutada veelgi paremini, kui patsient saab ülesande. Üks lihtne mee-tod on kirjutada paberilehe ülaserva paar võtmesõna või üks küsimus ja paluda patsiendil selle kohta järgmiseks korraks kirjutada, kui tal soovi on. Patsient võib teema ettepaneku tihti ise teha. Kodused märkmed võivad lühikese ajaga anda märkimisväärset teavet ja stimuleerida häid vestlusi.

Näiteid teemadest, millel patsient võib kodus järgmiseks kor-raks kirjutada:

− kõik, mis muret teeb, selles järjekorras, nagu need pat-siendile meelde tuleb;

− katastroofimõtted, nagu „halvim, mis nüüd juhtuda võib, on ...“;

− millele ta mõtleb, kui öösel und ei saa;

− tähtsad kogemused elus, lapsepõlves, noorusaastatel, abi-elus jne;

− mis talle rõõmu teeb;

− mis tal õnnestub;

− kuidas ta arstivastuvõtul hakkama saab;

− milliseid mõtteid tekitab emale, isale, suvele, koolile, sõpradele, sõprusele, haigusele või mõnele teisele aktuaal-sele teemale mõtlemine.

Viies funktsioon: lõpetamine

Vastuvõtu lõpuosa peaks kasutama nii arsti kui ka patsiendi edasiste sammude kavandamiseks. Pärast lühikest kokku-võtet peaks kokku leppima selles, kes mida teeb, kuidas proo-vide vastuseid jälgida, kui patsient tagasi tuleb. Arst peaks tagama patsiendile (ja endale) „turvavõrgu“ e plaani juhuks, kui asjad ei lähe nii, nagu ette ennustatud. Mis siis saab, kui ravim ei toimi, kui vaevused süvenevad, kui ilmnevad kõrval-mõjud? Turvavõrk on patsiendile konkreetseks abiks, juhul kui midagi juhtub, ja see ennetab usalduse kaotamist arsti vastu, mis võib kergesti juhtuda, kui patsienti mitte hoiatada.

Kokkuvõtte tegemisel on siinkohal sama funktsioon mis varem vastuvõtu ajal ja see tagab nii enda parema arusaamise kui ka patsiendi mõtlemise parema kvaliteedi. Kokkuvõte aitab välja selgitada, kas patsient on aru saanud, kas tal on veel kommentaare või küsimusi. Ainult siis, kui mõlemad osapooled on valmis lõpetama, läheb lõpufaas hästi. Rääki-mine patsiendi muredest ja mõtetest varases faasis loob aluse lihtsamaks lõpetamiseks. Teatud arstipoolsed võtted vähen-davad uute teemade riski lõpufaasis:

− kasuta teetähiseid, et teavitada patsienti vastuvõtu kulust („nüüd hakkame tänaseks lõpetama ja ma teen kokku-võtte, kuhu me omadega jõudsime“);

− rohkem infot ravivõtetest, erilistest ravimitest;

− patsiendid saavad võimaluse ravivõimalusi arutada;

− arst küsib, mida patsient mõtleb, ja reageerib patsiendi panusele.