Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 70

72

Osa 1. Esmatasand

Esimene funktsioon: konsultatsiooni alustamine

Enne patsiendi sissekutsumist peaks arst tegema vaimset eeltööd: panema eelmise ülesande või eelmise patsiendi visiidiga seonduva kõrvale. Vastuvõtt tuleks teha ilma kat-kestuste ja häirimisteta. Seepärast peaks arst proovima süüa, hinge tõmmata, tualetis käia või kabinetti tuulutada, et isik-likud vajadused ei segaks järgmist vastuvõttu. Kasulik on lugeda patsiendi tervisekaarti ja mõelda, mida ta järgmise patsiendi kohta teab. Kui arst seejärel patsienti tervitab, saab ta talle pöörata täieliku tähelepanu pingevabal viisil. Halb ettevalmistus kiirustamise ja tähelepandamatuse tõttu on osutunud tavaliseks vigade tekkimise põhjuseks.

Esimesed hetked on määrava tähtsusega. Arst ja patsient vaatavad teineteist. Tervitamine ei ole pelk rituaal, vaid põh-jus panna tähele teise välimust ja käitumist. Kas arst annab tervitades kätt ja esitleb ennast ametlikult, on maitse ja kul-tuuri küsimus. Samas on käepigistus põhjus luua kehaline kontakt, austuse avaldus ja turvaline rutiin, kui arst ei ole kindel, kas ta on patsienti varem kohanud, või kui viimasest kohtumisest on palju aega möödas.

Arst peab andma patsiendile selgeid teateid selle kohta, kuhu viimane peab minema, milline on tema tool jne. Mõelda tuleks selle peale, kas patsient saab mugavalt istuda, kas talle langeb lambi- või päikesevalgus silma, ka tempera-tuur on sobilik ja õhk värske. Toolid peaksid olema teineteise suhtes nurga all, näiteks kahel pool kirjutuslaua nurka. Väl-tida tuleks laua jäämist arsti ja patsiendi vahele ning seda, et arst istub patsiendist palju kõrgemal. Telefonist ja arvuti-ekraanist põhjustatud häirimisi tuleks vältida.

Patsiendi probleemide ja oluliste teemade tuvastamine

Visiidi planeerimiseks peab arst looma esmase ülevaate patsiendi probleemidest ja soovidest. Tahapoole nõjatumi-sest ja patsiendile julgustavalt otsa vaatamisest võib piisata. Küsimused „Kuidas ma saan aidata?“ või „Mis on mureks?“ võivad hästi töötada.

Kuigi registreerimispäevikus võib konsultatsiooni põh-jusena olla märgitud peavalu, võib patsient tahta puudutada hoopis teisi teemasid ja arst võib seda õnnetul kombel takis-tada, öeldes kohe alguses: „Niisiis, teil on peavalu.“ Kokku-lepitud kontrolli korral võib vastuvõttu alustada lausega: „Näen, et te tulete vererõhukontrolli. Aga kas te soovite täna veel millestki rääkida?“ Arst peab aktiivselt looma võima-luse, et patsient võib välja tulla ka nn varjatud probleemiga.

Arsti jaoks võib olla ahvatlev saada kohe rohkem teada esimesena mainitud teema või probleemi kohta, kuid paljud uuringud on näidanud, et otstarbekam on julgustavalt kuu-lata ja minna edasi alles siis, kui kõik patsiendi kaebused on ära kuuldud ja kaardistatud. „Nii et teid vaevab pearinglus. Seda tuleb lähemalt uurida. Kas soovisite veel millestki rää-kida?“ Kui patsient mainib, et soovib tervisetõendit juhiloa jaoks, peaks arst näitama, et on aru saanud: „Hästi. Nii et teil on pearinglus ja juhiluba. Kas veel midagi?“ Patsiendi loetletud teemade kordamine peaks jätkuma, kuni patsient vastab arst küsimusele muude teemade kohta lõpuks eita-valt. Nimekirja koostanud patsient teeb selle faasi arsti jaoks lihtsamaks.

Kui patsiendi erinevad kaebused ja soovid on välja selgi-tatud, peaks kokku leppima nende tähtsuse järjekorra. Tihti

Tabel 1.4.2. Konsultatsiooni seitse funktsiooni: viis etappi ja kaks pidevat ülesannet. Antud on iga funktsiooni põhieesmärk.

Pidev

Vastuvõtu etapid

Pidev

6. STRUKTUUR

− planeerimine

− kokkuvõtted ja teetähised (üleminekud)

− tõhus ajakasutus

Eeltöö

7. SUHTE LOOMINE JA HOIDMINE

− usalduse loomine

− aktsepteerimine

− patsiendi kaasamine

− toetus

− empaatia näitamine

1. ALUSTAMINE

− luua esialgne usaldus

− saada mingi mulje patsiendi emotsionaalsest seisundist

− tuvastada patsiendi kõik probleemid ja arsti poole pöördumise põhjused nii palju kui võimalik (sõelumine)

− leppida patsiendiga kokku visiidi „päevakord“

2. HAIGUSLUGU (ANAMNEES)

− lasta patsiendil rääkida

− biomeditsiinilise perspektiivi lähem uurimine

− patsiendi perspektiivi lähem uurimine

3. KLIINILINE LÄBIVAATUS

− asjakohaste elundite läbivaatus või vaimsete funktsioonide uuring

4. TEAVITAMINE JA PLANEERIMINE

− üksmeel probleemi mõistmises

− üksmeel edasistes plaanides

5. LÕPETAMINE

− kokkuvõte ja järgnevad tegevused

Edasine töö