Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 74

76

Osa 1. Esmatasand

kasu on. Pole mõtet olla osav arst, kui ei suuda panna paika plaani, mida patsiendil on motivatsioon ka järgida. Ravimid, mida ei võeta, või info, millest aru ei saada, on aja- ja raha raiskamine. Selle etapi eesmärgid on

− hinnata konkreetsele patsiendile antava info hulka ja tüüpi;

− anda selgitusi, millest patsient saab aru ja mis talle meelde jäävad;

− anda selgitusi, mis sobivad patsiendi perspektiiviga;

− saavutada ühine arusaam probleemist;

− kaasata patsienti nii palju, kui ta soovib, plaanide välja-töötamisse ja läbiviimisse;

− ehitada üles toetav suhe.

Uuringud on näidanud, et arstid ei ole nende eesmärkide saavutamises eriti osavad. 1985. aastal ilmus Tucketti ja tema kaasautorite raamat „Meeting between experts: an approach to sharing ideas in the medical consultation“. See sisaldas Briti perearstide 1302 vastuvõtu uuringut. Patsiendile info jagamise kohta sai Tuckett teada järgmist.

− Arstid jagavad rohkem infot diagnoosi ja ravi kui haiguse ennetamise või tagajärgede kohta.

− Arstid ei sidunud oma selgitusi peaaegu kunagi patsiendi arusaamade või teadmistega.

− Vaid 6%-l vastuvõttudest uuris arst patsiendi ettekujutusi haigusest ja ravist.

− Kui patsiendid rääkisid oma seisukohast või andsid vih-jeid oma arusaamade kohta, haaras arst sellest kinni 7%-l juhtudest.

− Patsientidel paluti harva selgitada oma seisukohti, tihti katkestati, suunati või takistati nende juttu aktiivselt.

− Arstid ei kontrollinud peaaegu kunagi, kas patsient sai aru.

− Intervjuudes ütles kolm patsienti neljast, et neil oli küsi-musi või kahtlusi, millest nad arstiga ei rääkinud.

Uuemad uurimused viitavad sellele, et paljud arstid ei tead-vusta endale, milliseid raskusi vastutvõtt patsientidele val-mistab, ja nad ei mõtle sellele kui erialasele probleemile. Taani filosoof Søren Kierkegaard (1813–1855) on tuntud oma abistaja rolli klassikalise definitsiooni poolest: „Kui inimene tõepoolest tahab, et tal õnnestuks teist teatud suunas juh-tida, tuleb kõigepealt tuvastada tema praegune asukoht ja alustada sealt. See on aitamise kunsti saladus. Igaüks, kes seda ei oska, elab ettekujutuses, kui arvab, et suudab teist aidata. Sest teise inimese aitamiseks peab mõistma rohkem kui tema, aga kõigepealt tuleb siiski mõista seda, millest tema aru saab. Kui ma seda ei tee, ei aita minu suuremad tead-mised teda sugugi.“

Oskused, mida vajatakse teavitamise ja planeerimise etapis

Selles etapis on eriti tähtsad viis suhtlusoskust ja neid käsit-letakse käesolevas peatükis. Need on kokku võetud tabelis 1.4.5.

Kolmas funktsioon: läbivaatus

Läbivaatus on kehalise kontakti kaudu toimuv rikkalik kontaktivorm. Arsti ja patsiendi vaheline puudutus annab märku intiimsusest ja aktsepteerimisest, põhjalikkusest ja austusest, mis on usalduse allikas ja samal ajal keha struk-tuuri ja funktsiooni erialatehniline tõlgendamine. Arst peab tegema vahet, mida läbivaatus tähendab tema enda erialase hindamise jaoks ja mida see võib tähendada patsiendi jaoks. Patsiendid teavad harva, milliseid diagnoose saab panna pel-galt vestluse abil. Kui ema tuleb vastuvõtule kolmeaastase Oleviga, kellel kõht tihti valutab, kuid muid sümptomeid ei esine, ja arst palpeerib pärast sissejuhatavat vestlust Olevi kõhtu ilma, et see lapsele haiget teeb, on ta loonud emaga ühise keele: mõlemad näevad, et kõhuga ei ole midagi tõsist lahti. Siis peab arst pärast sümptomite selgitamist vaatama üle ka muud kohad. Üldine sõnum on see, et arst peab klii-nilise läbivaatusega olema piisavalt laiahaardeline, aga ka eesmärgipärane: proovi teada saada, mida patsient soovib, et tal uuritakse, võta seda tõsiselt ja räägi patsiendile, kuidas leide saab tõlgendada. Samal ajal võib arst kontrollida oma diagnostilisi hüpoteese.

Arsti jaoks võib läbivaatus olla triviaalne, aga patsiendile võib see põhjustada piinlikkust isikliku hügieeni, kaalu ja välimuse tõttu. Intiimsete kehaosade paljastamine võib tun-duda alandav. Seda isegi siis, kui patsient tunneb oma arsti hästi, aga eriti siis, kui arst on uus, asendaja või valvearst. Kui patsiendi keha on tavalisest erinev (ülekaal, väikesed rinnad, karvakasv, värvimuutused jne), ei tohiks seda kommen-teerida, kui patsient teemat just ise üles ei võta. Arstivastu-võtt peaks olema koht, kus inimese välimust ei hinnata. Arst peaks patsienti toimuma hakkava suhtes ette valmistama ja vahepeal kontrollima, kas toimuv on patsiendile vastu-võetav. Arsti läbivaatuse ajal on patsient nii uudishimulik kui ka mures, et äkki arst leiab midagi valesti olevat. Arst peaks kiiresti asja kommenteerima, ka siis, kui kõik leiud on normaalsed.

Henrik Holmil (52) oli ühe terviskontrolli ajal kõrge vererõhk. Uuel kont-rollil mõõdab arst vererõhku kolm korda, nagu juhised käsivad. Rõhk on endiselt veidi kõrge. Arst võtab vereproovi, teeb EKG ja Holmil palutakse paar nädalat hiljem tagasi tulla. Järgmisel vastuvõtul küsib Holm, kas vere-rõhk oli ohtlikult kõrge, kuna arst mõõtis seda nii mitu korda ilma midagi ütlemata. Ta oli selle pärast vahepeal väga muretsenud. Kui arst oleks selgitanud, et vererõhku tuleb kolm korda mõõta, oleks see säästnud meest muretsemisest.

Neljas funktsioon: teavitamine ja planeerimine

Konsultatsiooni patsiendi ja arsti osale järgneb ühine osa. Selle jooksul tuleb kogu patsiendilt saadud info ning arsti teadmised ning mõtted ühendada viisil, millest patsiendil