Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 83

85

Osa 1. Esmatasand

ja veel millestki muust, ja seda vahet pidamata, ilma silm-nähtavalt hindamata, kas arst saab aru või kas tal on öeldust mingit kasu. Sellistel juhtudel võib arst tunda, et ta kaotab kontrolli. Ta proovib tihti vahele segada, et kujundada pat-siendi esitlust oma vajadustega sobivamaks. See võib olla keeruline. Mõnikord võib aidata see, kui öelda patsiendile: „Teie aitamiseks pean ma keskenduma sellele, mis on puht-meditsiiniliselt kõige tähtsam.“

Üks alternatiiv, pikaajaline strateegia, on otsustada pat-sient lõpuni ära kuulata. Respekteerival kuulamisel võib sel-lise patsiendi puhul olla raviv mõju. Kui arstil ei teki ägedate somaatiliste probleemide kahtlust, võib algusfaas minna üle otse lõpufaasiks, kus arst ütleb, et aeg on otsas, tänab saadud info eest ja pakub uut aega. Oodatavalt muudavad vastuvõtud mõne aja pärast oma iseloomu ja patsiendiga on võimalik luua tavaline kahepoolne kontakt, sest on loodud usaldus. Vahepeal on arst ikka abiks olnud, sest ta on näi-danud üles hoolimist ja vähendanud patsiendi muret, et ta tõrjutakse eemale kui keegi rumal või jutukas.

Gerda Koovi (74) vaevavad käevalud. Röntgenuuringul on tuvastatud art-roos. Arst on asja naisele selgitanud ja proovitud on mitut ravi. Patsient tuleb siiski tagasi ja kurdab ja kurdab. Mõnikord katkestab ta iseennast, et öelda: „Aga teil pole ju nagunii kunagi aega mind kuulata!“ Ühel päeval oli järgmine patsient vastuvõtu tühistanud. Arst nägi, et tal on 40 minutit, ja mõtles, et nüüd saab Koov soovitud aja. Arst kuulas vaikides patsiendi lõputut juttu oma valudest. 35 minuti pärast ta lõpetas ja ütles arstile: „Aga teil pole ju nagunii kunagi aega mind kuulata!“ Siiski, pärast seda vastuvõttu paistis ta olevat rohkem rahul järgnevate, tavaliste vastuvõt-tudega.

Murelikud vanemad

Tihti tulevad perearsti vastuvõtule vanemad, kes kardavad, et nende lapsel võib midagi tõsist viga olla, kuigi sümpto-mid ei ole eriti murettekitavad. Sellises olukorras on eesmärk vähendada vanemate muret, parandada nende võimet hiljem hinnata seda, mis võib olla tõsine, ja noppida välja need pat-siendid, kes vajavad süvendatud sekkumist või haiglaravi. Tähtis on anda neile mõista, et on loomulik, et nad tahtsid kuulda arsti nõuandeid, kui kahtlustasid, et lapsel on midagi viga. Kui vanemad näevad, et nende otsustusvõimet respek-teeritakse, usaldavad nad arsti kergemini ja aktsepteerivad tema erialast arvamust. Kui arst jõuab pärast lapse läbi-vaatamist järeldusele, et seisund ei ole tõsine, on vanemad enamasti kergendatud ja kuulavad arsti selgitusi ja häid nõu-andeid selle kohta, mida järgmise haigestumise korral jälgida.

Kuidas saada patsient lahkuma?

Paljud arstid näevad iga päev vaeva sellega, et vastuvõtud lähevad üle aja, kuna nad ei suuda neid õigel ajal lõpetada. Seda esineb, sest alati tekib ootamatuid olukordi, mis nõua-vad kohest lahendust. Aga ennustatavat hilinemist, mida

osatakse ette näha, saab vältida. Põhireegel on see, et vastu-võtt tuleb struktureerida mitte vastuvõtu lõpus, vaid juba alguses (eespool 6. funktsioon). Kui arst oletab, et jääb aja-hätta, ütleb ta patsiendile vastuvõtu alguses talle ettenähtud aja. Tükk aega enne vastuvõtu lõppu peab arst andma märku, et vastuvõtt hakkab lõppema. Kui arst ei võta vastutust ette-antud ajast teavitamise eest, vaid proovib patsienti kabinetist välja saada, olles tusane ja tõrjuv, vahtides kella, kirjutades arvutis või niheledes toolil, tekib oht ikkagi üle aja minna ja ka patsienti solvata.

Arst vastutab ise selle eest, et ta harjutaks endale sisse stiili, mis sobib ajagraafikuga, nii et inimesed ei raiska oote-ruumis oma aega. Ebavajalikku seltskondlikku vestlust, üle-liigseid uuringuid ja läbivaatusi, pikki sissekandeid haigus-lukku või jutuajamist jahist või kohalikust poliitikast peaks vältima, kui selle hinnaks on pidev üle aja minemine.

Tõhus ajakasutus eeldab, et arst suudab vastuvõtu osa-deks jagada ja patsiendi mõne päeva pärast tagasi kutsuda. Kui arstil on järgmise vaba ajani mitu nädalat, tuleb tähtsad probleemid lahendada kohe ja ta jääb vältimatult ajahätta, kui patsient tuleb lagedale probleemidega, mida ei anna 15–20 minutiga lahendada.

Ebamõistlikud nõudmised

Aeg-ajalt esitavad patsiendid nõudmisi, mis ületavad arsti kutsealaseid otsustusi. Näiteks sõltlased, kes nõuavad sõltu-vust tekitavate ravimite retsepte, või patsiendid, kes nõua-vad üleliigseid uuringuid või kahtlaseid haiguslehti. Sellistes olukordades peaks arst proovima patsiendile selgitada, miks ta tema ootustele ei saa vastata. Kui patsient sellest aru ei saa, on arstil igasugune õigus keelduda, kuigi patsient sellega rahule ei jää.

Birgit Paas (20) alustas hiljuti tööd lasteaiakasvataja abina. Ta tuli era-korralisele vastuvõtule ja tahtis haiguslehte. Töö kurnas teda väga ja ta ei jaksanud enam. Arst proovis välja selgitada, kas jõuetus tulenes mingitest teatud põhjustest, kuid ei leidnud midagi. Muidu oli Birgiti elus kõik hästi. Arst ütles, et saab aru, et naine on kurnatud, aga see ei ole põhjus jääda haiguslehele: tööelu on paljude jaoks pingeline ja tööpäevajärgne kur-natus on normaalne, eriti kui alustatakse uuel töökohal. Uni ja füüsiline aktiivsus on tähtsad ja inimene peaks oma elu kohandama oma võime-tega. Patsient sai uue aja mõni päev hiljem, kuid helistas ja teatas, et ei vaja seda. Hiljem on naine harva haiguslehel olnud.

Osa patsiente tõstab oma tuju imetluse, lipitsemise ja sõltu-vusega. Nad kasutavad arsti oma tugiisikuna kaugelt enam, kui arstiroll tegelikult kohustab. Tihti on tegu isiksuse-häiretega patsientidega. Selliste patsientide puhul peaks arst hoolikalt hindama, mida ta suudab reaalselt pakkuda, ja selle patsiendile selgeks tegema. Arst ei tohi leppida, et selline patsient hõivab telefoni või kasutab erakorraliseks, väljaspool ooteaega vastuvõtuks 30 minutit. Praktikas võib see olla keeruline, sest arst tahab tunda ennast ainulaadse ja tähtsana. Samas on tegu parema arstiga, kui ta väldib enese ohverdamist manipuleerivatele patsientidele.