Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 85

87

Osa 1. Esmatasand

kuste tundmine hõlbustab arstirolliga seotud ülesannetega hakkama saamist.

Mõned patsiendid on olukorras, mida arst ise on kunagi läbi elanud. Võib tunduda ahvatlev rääkida enda kogemus-test lootuses, et see aitab patsienti. Mainida isale, et arstil endal on samavanused lapsed, loob peaaegu alati hea kon-takti. Kuid tuleb ette vaadata, et tähelepanu ei liiguks pat-siendilt arstile. Teatud juhtudel võivad arsti kogemused olla patsiendile otseselt abiks, aga see nõuab ettevaatlikust ja enne nende kasutamist tuleks asi hoolikalt läbi mõelda.

Sofi Sein (39) oli väga masendunud, sest üks lastest pidi pärast mehest lahutamist mehe juurde kolima. Naisarst, kes oli sama asja läbi elanud, otsustas pärast hoolikat kaalumist sellest patsiendile rääkida. Mitu aastat hiljem rääkis patsient, et koges seda suure toena. Talle tegi häbi, et ei olnud saanud vanemlikke õiguseid, ta võrdsustas seda halb ema olemi-sega. See, et arst oli olnud samas olukorras, aitas häbi- ja süütundest üle saada ja motiveeris teda kasutama oma energiat lapsega heade suhete loomiseks.

Kui arst laseb teiste kurbuse endale ligi, nagu oleks tegu pere või lähedaste sõpradega, tekib suur oht läbi põleda või muutuda küüniliseks. Hädavajalik on hoida teatud dis-tantsi patsientide kogemustega. Samal ajal peab arst pidevalt arendama edasi oma oskust patsiendi olukorda sisse elada ja kaasa tunda. Keegi ei leia teed selles pealtnäha dilemmas ilma kogemata, et mõnikord läheb ta liiga lähedale ja saab kõrvetada või jääb liiga kaugele ja muutub külmaks. Selli-sed kogemused on vajalikud arsti isikliku kasvamise jaoks ja neid esineb ikka ja jälle. Need peaksid vallandama enese-analüüsi ja uute strateegiate otsimise, mitte allaandmise või liialdatud enesekriitika.

Elukestev õpe

Kliinilises vestluses on piiramatult palju võimalusi. Arst ei saa kunagi väljaõppinuks, tal on harva igav ja ta võib oma patsientidele väga palju tähendada. Uudishimulikkus kliini-lise vestluse võimaluste vastu muudab patsientidega kohtu-mise tööks, kus on pidevalt ruumi muutustele, arengule ja paremaks muutumisele.

Kursustel ja isikliku juhendamise ja supervisiooni rüh-mades osaleda on kasulik. Rollimängud annavad tihti häid õppetunde, muuhulgas seetõttu, et siis saab kogu olukorra pärast tagasiside ja ettepanekute saamist kohe ümber män-gida. Enda vastuvõttude filmimine on väga õpetlik, kas siis üksi või väikeses kollektiivis. Kolleegide praksiste külasta-mist saab kasutada strateegiate ja kogemuste analüüsimiseks.

Mõne aja pärast kliinilise vestluse heast valdamisest saadav tasu on rõõm selle üle, et saab inimestele abiks olla, samuti täiesti eriline patsiendipoolne usaldus, mis võib tek-kida, kui suhtlus sujub. Hästi läbiviidud vestlus on patsien-dile tugev ravim ja põhjatu rahuloluallikas arsti töös.

Rasked teadaanded

Kurva teate edastamine patsiendile ei ole lihtne ega hakka seda kunagi olema. Tegu võib olla vähi, kroonilise haiguse või lapsega, kellel on tõsine haigus. On normaalne, et arst tunneb ennast enne selliseid vestlusi ja selliste vestluste ajal ebakindlalt. Rusikareegel ütleb, et patsienti peaks ette hoia-tama, et midagi halba on tulemas, nii et ta saab veidi ette valmistuda. Seda saab teha tõsise pilgu ja häälega ja kasuta-des sõnu nagu „kahjuks ei ole mul teile kõige paremaid uudi-seid“, millele järgneb vaikus, mis annab patsiendile võima-luse reageerida. Siis võib arst teate ettevaatlikult välja öelda. Halba prognoosi ei ole vaja esile tõsta – inimesed mõtlevad isegi kõige halvema stsenaariumi peale. Arstilt vajavad nad tuge ja abi lootuse ja võimaluste nägemiseks.

Patsiendi jaoks on tähtis piisava aja olemasolu. Samal ajal peab arst meeles pidama, et inimesed on erinevad. Osa soo-vib vaikust ja lohutavat kätt, teised täpset infot uuringutest ja prognoosist, samas kui kolmandad tahavad minna koju perega rääkima. Tõsise sõnumi saamine vallandab ena-mikes häiritud seisundi, milles hirm, viha, šokk, uskumatus, eitamine, süü, lootus, kahtlused ja läbirääkimised esinevad enam-vähem korraga kiiresti vaheldudes. Perearst peaks näi-tama üles osavõtlikkust ja kohalolekut ning proovima välja selgitada, mida patsient vajab. Aja jooksul tunded vaibuvad ja muutuvad vähem intensiivseks ning patsiendil on lihtsam võtta vastu infot ja juhiseid. Uus kohtumine mõne aja pärast on tihti hea mõte, selleks et rääkida praktilistest asjadest. Piisavalt aega tööpäeva lõpus või koduvisiit, kus kohal viibi-vad ka omaksed, on näited headest viisidest sellise olukorra käsitlemise jaoks.

Arst ei tohiks öelda asju, mis võtavad inimeselt lootuse. Lootus ei ole seotud mitte ainult eluprognoosiga, vaid sisal-dab ka võimalust saada arstiga kontakti, kogeda hoolitsust või osaleda perekondlikel üritustel. Pinnapealne rahusta-mine („Nonoh, küll kõik läheb hästi ...“) teeb asja üldiselt ainult hullemaks. Patsient peab saama vajalikku infot, aga otsustava tähtsusega on viis, kuidas seda anda. Mõnikord on õigem küsida patsiendilt otse, kas ta tahab kuulda kõiki detaile või ainult ülevaadet diagnoosist või kas ta soovib, et arst räägiks kellegi teisega, näiteks mõne pereliikmega. Neid küsimusi võib olla vajalik korrata mitmel vastuvõtul, sest patsient ei mäleta arsti öeldud asju, kui teda valdasid ärevus ja kõhklus.

Tõnis Teen (63) saab teada, et tal on neeruvähi metastaasid lülisambas pärast viit tervelt elatud aastat. Kiiritusravi järel on ta seisund üsna hea. Viimastel aastatel on tal ravitud ka hüpertensiooni ja ta küsib onkoloogilt, kas ta peaks jätkama vererõhuraviga. Arst vastab, et vaevalt on see vajalik, eriti kuna vererõhuravi vähendab haigusriski ainult pikas perspektiivis. Teen kogeb öeldut väga traumaatilisena. Arsti otsene vihje sellele, et tal ei ole kaua elada jäänud, võtab talt lootuse ja elurõõmu.