Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 63

65

Osa 1. Esmatasand

Tasakaalu leida ei ole alati lihtne. Patsientide jaoks on olu-line saada tõsise haiguse või õnnetuse korral arst kohe kätte. Perearstid vastutavad selle eest, et patsiendid saavad esma-tasandi arstiabi siis, kui nad seda vajavad. See, kuidas pere-arstikeskused seda korraldavad, on väga erinev.

Kättesaadavus telefoni teel on kesksel kohal. Telefon peaks olema avatud kindlatel aegadel ja soovitavalt kogu arstipraksise lahtiolekuaja. Kui telefon on välja lülitatud, peaks automaatvastaja andma infot lahtiolekuaegade ja selle kohta, kuidas käituda kiire arstiabi vajaduse korral. Olene-valt sellest, kui palju patsiente arstikeskus teenindab, peaks kaaluma mitme liini olemasolu ja seega ka rohkem töötajaid, kes keskjaama teenindavad.

Paljudes kohtades on arstil kindlad telefoniajad, kui patsiendid võivad helistada otse arstile. Mujal annab näiteks õendusabi töötaja või registraator arstile näiteks päeva lõpus teada, millised patsiendid soovivad, et arst neile tagasi helis-taks. Mõned perearstid kasutavad telefonikonsultatsioone vastuvõttude asendajana, kui kliiniline läbivaatus ei ole vaja-lik või kui vastuvõtu järjekord on pikk. See nõuab patsiendi head tundmist, kuid võib olla väga ratsionaalne tööviis. Kui patsient on aga pika ooteaja tõttu sunnitud rahulduma telefonikonsultatsiooniga olukorras, kus vastuvõtt oleks parim lahendus, kasvab meditsiiniliste vigade ja hilinenud diagnoosi oht.

Töögraafik on tähtis töövahend ja see määrab ära, kui-das tööpäev jaotatakse. Tööpäeva jaotus peaks olema vasta-vuses nimistu eripäradega: arvestama nimistu suurust, arsti tööstiili ja kohalikke olusid, nagu bussigraafikud, kaugus lähemast haiglast, kas läheduses on olemas ööpäevaringset erakorralist abi pakkuv keskus jne.

Graafikus peaks olema ruumi järgmisteks tegevusteks:

− tavalised vastuvõtud;

− kohesed konsultatsioonid samal päeval;

− kontrollid ja vastuvõtuajad lühikese (nt päevase) ette-teatamisajaga;

− plaanitud koduvisiidid;

− telefonikonsultatsioonid patsientidega;

− paberitöö ja telefonikonsultatsioonid koostööpartne-ritega;

− korrapärased koosolekud praksises;

− kohtumised koduhooldajate, sotsiaaltöötajate jt;

− lõuna, kui on aega süüa ja kolleegidega vestelda – see peab olema piisavalt pikk, et lubada ka mõningast hiline-mist lõunapausile.

Graafik peaks olema paindlik, nii et nii selle põhistruktuuri kui ka vastuvõttude pikkust saab varieerida ja hiljem muuta ning see ei pea kõikidel vastuvõttu tegevatel arstidel sama-sugune olema.

Päeva alguses tuleks eraldada aega selleks, et vaadata läbi proovide vastused ja valmistuda päevaks. Mõnes prak-sises on lühike hommikukoosolek (10–15 minutit), mille ajal

arstid ja töötajad kohtuvad, selleks et anda edasi teateid ja arutada lihtsaid erialaseid küsimusi selle päeva patsientide kohta. Selline kohtumine võib olla hea investeering töö-keskkonna hüvanguks.

Patsiendid on vastuvõtuajad tavaliselt varakult bro-neerinud. Enamik perearste eraldab igaks vastuvõtuks 15–20 minutit kogu ennelõunaseks ajaks. Ennelõunasesse aega võib jätta ka telefonivestlused. Need toimivad ka puhv-rina, nii et arst jõuabenne lõunat patsientide vastuvõtuajast üle minemise valmis. Pärast lõunat patsienditöö tavaliselt jätkub ja lõpeb olulise ajavaruga enne tööpäeva lõppu, et jõuaks teha ka nn paberitööd.

Erakorralisi aegu peaks jaguma igaks päevaks. Perearst peab hoolitsema oma patsientide kiireloomulise abivajaduse eest ja peaks seetõttu eraldama selleks piisavalt aega. Tihti on nende näol tegu lühikeste lihtsate konsultatsioonidega ja selleks võib eraldada kümneminutilisi aegu või kasutada ka tavapärase pikkusega blokeeritud aegu. Olenevalt nimistu suurusest peaks arst iga päev eraldama kolm kuni kuus sellist aega. Mõnikord on probleemid palju aeganõudvamad, näiteks erakorralise psühhiaatrilise probleemi, vigastuse või eaka patsiendi korral. Süsteemis peaks olema mingi paindlikkus, mis võimaldab tegeleda kõikide patsientidega korralikult, vajadusel võib patsiendile pakkuda uut aega järgmisel päeval.

Paberitööd ei ole iga päev ühepalju, aga on tähtis selleks aega jätta. Paljud perearstid eraldavad nädalas selleks tööks pool päeva. Hea reegel on kirjutada saatekirjad, uuringute tellimused jms vahetult pärast vastuvõttu või samal päeval, mitte jätta neid nn paberitöö päevaks.

Plaanitud koduvisiidid ei ole tavaliselt nii korrapärased, et need peaksid olema graafikus kirjas. Osa arste teeb kodu-visiite teel koju pärast tööpäeva lõppu.

Ooteaeg varieerub tavaliste vastuvõttude puhul palju. Arvestades nii visiidi põhjendatust kui ka patsientide harju-tamist enesega toimetulekuks, leiab enamik arste, et üks kuni kaks nädalat on optimaalne ooteaeg tavaliste ja mitte-kiireloomuliste probleemide korral, samas kui on saadaval ka erakorralised ajad ja võimalus saada vajaduse korral arstiaeg mõne päeva jooksul. Eestis ütleb seadusandlus, et patsiendil on õigus saada vastuvõtule ägeda probleemiga ühe päeva jooksul ja mitteerakorralise probleemiga viie töö-päeva jooksul. Seda nõuet ei ole alati lihtne korraldada, sest see sõltub nimistu suurusest, nimistu patsientide tervislikust seisundist, nimistu keskmisest vanusest, haiguste sesoon-susest jpm. Patsiendid siiski hindavad lühikest ooteaega väga kõrgelt ja nõue, et perearstipraksises on perearst hästi kättesaadav, on nende perspektiivist vaadatuna arusaadav. Paljud patsiendid hindavad ka pärastlõunaseid ja õhtupool-seid aegu. Aeg samaks päevaks on Ameerika kontseptsioon, mis on mõnel määral levima hakanud (vt kast).

Kui perearst ei suuda oma paika pandud ajagraafikust järjepidevalt kinni pidada, tuleb see üle vaadata nii, et arsti enda ja ka teiste töötajate ning patsientide ajakasutus saab jälle kontrolli alla.