Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 51

53

Osa 1. Esmatasand

proovide tulemuste sisestamine, töö patsiendikaartidega, tele-foni kasutamine; proovide võtmine ja analüüs toimub eraldi-asetsevas nn mittepuhtas piirkonnas. Proovide võtmise, hoid-mise ja analüüsimise piirkond tuleb hoida puhas ja korras. Seal on isikliku hügieeni nõuded kõrgemad kui mujal praksises ning käte pesemine, sõrmuste, käevõrude ja kellade eemalda-mine, samuti enda haavakeste korralik kinni plaasterdamine on soovituslikud meetmed. Kasutama peab spetsiaalseid töö-rõivaid ja laboris pole lubatud süüa, juua ega suitsetada.

Töötamisel kasutatakse kindaid ja need võetakse ära puhtas piirkonnas töötades, ka telefonile vastates. Näomaski pole vaja kasutada.

Instrumentide käsitlemine

Ühekordset varustust kasutatakse üha enam ja seda käidel-dakse ohutasemele järgi (vt lõiku „Jäätmed“). Korduvalt kasutatavad instrumendid tuleb kas puhastada, desinfit-seerida või steriliseerida pärast seda, kui neid on patsiendil kasutatud. Puhtusaste sõltub meetodist ja sellest, milleks instrumenti kasutatakse.

Puhastamine vee ja seebiga eemaldab nähtava tolmu, mustuse ja orgaanilise materjali ning takistab mikroorganis-mide paljunemist. Puhastamine tuleb ette võtta võimalikult kiiresti ja seda võib teha käsitsi. Instrumendid ja pestavad seadmed võib pärast kasutamist panna puhta veega topsi või vanni ja pesta korraga päeva lõpus.

Desinfitseerimine valitakse siis, kui on vaja eemaldada, vähendada või hävitada mikroorganisme. See on hea alter-natiiv instrumentidele, mis puutuvad kokku limaskestade, nahakahjustuste või verega mitteinvasiivsete sekkumiste käigus. Kasutada võib nõudepesumasinat, valides kõrge vee-temperatuuri, või keemilisi desinfitseerimisvahendeid, nii et instrumendid on paigutatud suletud mahutisse. Ka viis kuni kümme minutit kestev keetmine on odav ja tõhus.

Steriliseerimine valitakse siis, kui on vaja saavutada täielik steriilsus. Kõik invasiivsetel protseduuridel kasuta-tavad korduvkasutusega instrumendid tuleb steriliseerida ja neid tuleb säilitada nii, et steriilsus püsib (UV-kapp). Enamasti kasutatakse kuivsterilisaatoreid, mille kuumuta-misaega ja temperatuuri kohandatakse teineteisega, näiteks 180 °C 30 minutit. Kvaliteedikontroll on tähtis ja soovituslik on kontrollida sterilisaatorit ja säilituskappi vähemalt korra aastas tehtava jälgimisprooviga, mis saadetakse mikrobio-loogia laborisse.

Nakkusohtu tavalise varustuse kasutamisel, nagu stetos-koop, ultraheliaparaat, refleksihaamer ja muu sarnane, peetakse väikeseks, aga uuringud on tuvastanud nendelt seadmetelt nii stafülokokke kui ka teisi soovimatuid mikro-organisme. Lihtne puhastamine ja aeg-ajalt alkoholiga puhas-tamine on tõhus vastumeede, kuid see unustatakse sageli.

Ruumide puhtus

Ruume ja inventari tuleb puhastada iga päev, kasutades tavalisi puhastustoiminguid. Pärast iga kasutamist tuleb nii tavalisele kui ka günekoloogilisele läbivaatuslauale panna

puhas paber. Aeg-ajalt on vaja teha ka suurpuhastust: puhas-tatakse mööblit ja ooteruumis pestakse ära olevad mängu-ajad. Plekkide desinfitseerimist kasutatakse siis, kui pinda-dele on voolanud verd, sekreete, uriini, väljaheidet või okset. Kõigepealt kuivatatakse laiali läinud eritis ja siis kasutatakse korrektsel viisil desinfitseerimisvahendit. Seejärel pestakse pinnad vee ja puhastusvahendiga. Alati tuleb kasutada kindaid.

Jäätmed

Praksises tekkivate jäätmete käitlemisel tuleb lähtuda jäätme-seadusest. Koristusteenuse sisseostmisel peab olema lepingus märge bioloogiliste, nakkusohtlike ja muude ohtlike jäätmete käitlemise kohta. Peale jäätmeseaduse on tervishoiuasutuse töös vajalik rakendada kemikaali- ja ravimiseadust – ravimite aegumine, ülejääkide tekkimine, valed hoiustamisvõtted jne, st väga täpselt tuleb järgida juhiseid nende hävita-miseks. Tervishoiuasutuses tekib erinevaid jäätmeid, millest ca 20–25% vajab erikäitlemist. Käitlemise eesmärk on ena-masti seotud nakatumisvõimaluse ärahoidmisega.

Jäätmeid liigitatakse tavajäätmeteks ja ohtlikeks jäät-meteks.

− Tavajäätmed kujutavad endast väikest nakkusohtu. Peale tavaliste majapidamisjäätmete arvatakse olmejäätmete hulka ka ühekordsed kindad, sidemed, uriinikotid, linad ja tühjad, ilma nõelata süstlad. Need võib panna kilekotti prügikasti, hiljem prügikotti.

− Probleemsed jäätmed. Ohtlikud jäätmed on jäätmed, mis saadakse teadaolevalt nakkusohtlikelt patsientidelt, vereproovidest, või muud bioloogiline materjal ning tera-vad jäätmed. Selliseid jäätmeid tuleb hoida selleks ette nähtud ja heakskiidetud pakendis ja need tuleb hävitada kooskõlas kohalike eeskirjadega. Siia kuuluvad ka tea-tud ravimid, näiteks antibiootikumid, psühhotroopse ja narkootilise iseloomuga ravimid. Tekib ka jäätmeid, mida peab eraldi koguma, arvestades nende võimalikku keskkonna- ja terviseohtu. Siia kuuluvad elektri-, elekt-roonikaseadmed ja nende osad, akud ja patareid, õlid, elavhõbedat sisaldavad jäätmed. Need jäätmed vajavad erikäitlemist.

− Taaskasutatavaid või ümbertöödeldavaid jäätmeid lei-dub ka arstikeskustes ja need sorteeritakse kohalike ees-kirjade kohaselt. Isikuandmeid sisaldavad paberijäätmed tuleb purustada.

Perearstikeskuse protseduuri ruumis, kus patsient ja pere-arst on vahetult füüsilises kontaktis, on võimalik nakkusrisk kõige suurem. Seetõttu vajab erilist tähelepanu ruum, selle suurus, puhtus, hügieen ja jäätmekäitlus. Kohapeal tekkivad jäätmed peab saama kohe panna jäätmekotti või -anumasse, et vältida kokkupuudet võimaliku nakkusohuga. On soovi-tatav, et jäätmed kogutakse ühes ruumi piirkonnas, teravate ja torkivate jäätmete kogumiseks võiks olla kanister protse-duuri tegeva töötaja vahetus läheduses. Operatsioonitoas on töövahendeid ja materjale oluliselt rohkem, seetõttu on