Читать книгу Peremeditsiin - Steinar Hunskår - Страница 61

63

Osa 1. Esmatasand

ja valeandmete esitamine võib kaasa tuua karistuse. Teine asjaolu on see, et „objektiivsed asjaolud“ pole tihti kaugeltki nii ühemõttelised ja kindlad kui võiks loota ja arvamuslikud hinnangud võivad arstiti palju erineda.

Tervishoiupersonali väljastatavate tõendite jaoks on vaja kindlaid eeskirju. Sel viisil peaks olema tagatud tõendite vorm ja erialane sisu ning väljaandja sõltumatus (era-pooletus).

Tõendite vorm ja erialane sisu

Tõendite eeskiri peaks ütlema, et tõendi väljaandja peab olema hoolikas, täpne ja objektiivne. Dokument peab olema korrektne ja sisaldama vaid eesmärgiks vajalikke andmeid. Huvitatud või seotud isik ei tohiks tõendeid väljastada.

Praktilisi nõuandeid tõendite kirjutamiseks

− Tõend tuleb vormistada eraldiseisva dokumendina, see peab olema objektiivne ja neutraalses vormis, see peab olema kuupäevastatud ja allkirjastatud. Paljudel juhtudel on tõendi saajad välja töötanud eraldi blanketid. Sellisel juhul määrab blankett ära, milliseid tervislikke seisun-deid puudutada ja milliseid uuringuid teha.

− Tõendi saaja, eesmärk, arsti suhe kõnealuse isikuga (näiteks perearst) peavad selgelt välja tulema. Arst ei tohi väljastada arstitõendeid, kui selleks ei ole õigustatud põhjust.

− Arst peab hankima vajalikku infot ja tegema nii põhja-likke uuringuid, kui tõendi otstarve ette näeb. Asjakohast infot ei tohi varjata ega moonutada, samuti ei tohi tõend sisaldada tõendi eesmärgi väliseid andmeid.

− Eristada tuleks patsiendi antud andmeid ning arsti leide ja hinnanguid. Järeldused peavad olema selged ja mitte sisaldama rohkem, kui meditsiinilised näitajad suudavad tõestada. Tihti tuleb kasutada sõnastusi nagu „Medit-siinilised seisundid ei paista takistavat ...“

− Kui lisana kasutatakse epikriise, haigusloo väljavõtteid või teisi dokumente, tuleb arvestada andmekaitsega. Ini-mesel, kelle kohta arstitõend väljastatakse, on tavaliselt õigus näha selle sisu ja ta peab saama hõlpsasti tõendi koopia, kui ta seda soovib.

Arst peaks vältima taotluste ja tõendite kirjutamist „pat-siendi nimel“. Selline tõend teeb patsiendile tihti karuteene ja seab kahtluse alla arsti objektiivsuse ja rolli ning tihti ei saa ka tõendi vastuvõtja selliseid taotlusi ametlikult menetleda. Mõnel juhul võib arst aidata kirjutada paberilehele mõne lihtsa taotluse, mille patsient allkirjastab, ja siis saab sellele lisada arstitõendi tavalisel viisil.

Millal on arst huvitatud või seotud isik?

Haldusmenetluse seadus ütleb, et erapoolikuse küsimus kerkib üles siis, kui asi puudutab iseennast, sugulast (vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapse-laps), abikaasa, hõimlane (abikaasa vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapselaps) või perekonna-

− kokkuvõte haiguse kulust ja ravist;

− oluliste proovide ja uuringute tulemused, ka tõlgendus;

− meditsiinilised hinnangud;

− vastused probleemidele ja perearsti küsimustele;

− ravimid väljakirjutamise ajal, tähelepanu juhtimine püsi-ravimite muutmisele ja selle põhjendus;

− funktsioneerimise tase ja abimeetmed;

− haigusleht;

− nõuandeid jälgimiseks ja kontrolliks;

− kurssi viimine sellega, millist infot patsient on haiglas saanud;

− info patsienti ravinud arsti kohta;

− edasise vastutuse jaotumise selgitamine selle kohta, mida patsient, eriarst või perearst peaks tegema.

Probleem tekib siis, kui epikriisi ei tähtsustata piisavalt ja see kirjutatakse valmis kaua aega pärast seda, kui patsient on haiglast välja kirjutatud. Kui perearst saab epikriisi alles enam kui paari nädala pärast, kaotab see tihti oma väärtuse ja kulutab asjatult arsti ja patsiendi aega. Kui epikriis saade-takse elektrooniliselt, saab teksti hõlpsasti tõsta vastavatesse kohtadesse tervisekaardis ning kasutada seda uuendusena ja meeldetuletusteks.

Tõendid

Aruanded inimese tervisliku seisundi kohta moodustavad sageli esineva ja tähtsa osa perearsti dokumentatsioonist. Tegu võib olla paljudele erinevatele ametkondadele esitata-vate tõenditega ja erinevate ekspertarvamustega. Mõnikord peab arst tõendama, et patsient on terve või piisavalt terve, aga enamasti peab ta tõendama, et patsient on haige või piisavalt haige.

Võib küsida, kas arsti ressursside selline kasutamine on kooskõlas paljude tõendisoovide kasuga ja kas arst on alati õige inimene tõendeid kirjutama. Näiteks paljud perearstid leiavad, et lühiajalised haiguslehed või koolist puudumise kohta esitatavad arstitõendid ei ole „arstide rida“.

Töö ja kooliga seotud tõendid võivad puudutada kooli-desse vastuvõtmist, toiduainetetööstusele esitatavaid tõen-deid nakkushaiguste esinemise kohta ja paljudel teistel otstarvetel. Riigiasutused vajavad tõendeid juhilubade, inva-parkimise, adopteerimise, kutsehaiguste ja sotsiaalabi kohta. Kindlustusfirmad paluvad terviseandmeid elukindlustuse ja töövõimetuse määramise jaoks. Vahel harva paluvad perearstilt ekspertarvamusi advokaadid, kohus või järele-valveasutus.

Tõend hõlmab kolme osapoolt: arsti, seda, kelle kohta tõend käib, ja tõendi saajat. Nii patsiendil kui tõendi saajal on ootused arsti kui kontrollija ja dokumendi sisu ja kvali-teedi suhtes. Arst etendab paljudes sellistes asjades eksperdi rolli. Siis peab sellele patsiendi tähelepanu juhtima ja selgi-tama, mida see tähendab, et vältida hilisemaid konflikte ja arusaamatusi. Tõendite kvaliteedis esineb tõestatult väga suuri erinevusi ja mõningal määral ka tõest möödavaatamisi või teadlikke vigu. Kuid arstitõend on tõsine ja ametlik paber