Читать книгу Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Tara Hyland - Страница 10

London, Whitechapel, jaanuar 1954

„Araks lõid, kana niisugune!” Oma sõnade rõhutamiseks tõi Olly Gold kuuldavale valju kaagutamise. Teised poisid hakkasid naerma ja ühinesid temaga, kõverdades küünarnukid ja vehkides nendega justkui tiibadega. „Kaa-kaa-kaa! Kana!”

Cara põsed läksid roosaks. „Ei ole!” vaidles tüdrukuke vastu, püüdes kõigest väest varjata, kui väga ta kardab. Poisid olid tema ümber sõõri võtnud ja ta poleks saanud plehku pista, isegi kui oleks tahtnud – aga ta ei tahtnudki, sest kui ta nüüd ära jookseks, jääksidki poisid teda kiusama. Caral jäi seitsmenda sünnipäevani veel neli kuud, seega oli ta kamba kõige noorem liige ja ainuke tüdruk. Kõige väiksem oli ta ka, kui välja arvata vaene Timmy Glover, kes lutsutas ikka veel pöialt ja tegi alla – plekkidega linad rippusid igal hommikul ülakorruse akna taga kõigile näha. Tavaliselt oli Timmy see, keda teised kiusasid, aga et teda täna polnud, oli käes Cara kord.

„Teed siis ära või?” nõudis Olly.

Cara vaatas loomusunniliselt sinnapoole, kus seisis Danny Connolly, Annie poeg ja kamba tegelik juht. Enne oli juhirollis olnud Olly, aga mõne kuu eest oli Danny temaga selle koha pärast kakelnud. Kuigi Olly oli kaksteist täis ning neist kahest vanem ja suurem, hakkas Danny talle raevukalt vastu nagu bulterjer ega taganenud sammugi. Cara teadis, et oli kampa võetud ainult tänu Dannyle. Nad elasid ühes majas ja Danny oli talle nagu vanem vend. Tavaliselt astus ta venna kombel Cara eest välja, aga mõnikord narrisid teised poisid teda sellepärast ja tüdruk teadis, et teda kaitstes riskib poiss kaotada autoriteedi. Tema pettumuseks ei astunud Danny ka sedapuhku vahele, üksnes naeratas julgustavalt.

„Ei juhtu sinuga midagi.”

Nüüd kui viimane pääsemislootus oli läinud, polnud Caral enam valikut. „Mis te vahite, kaduge mul eest!” kamandas ta vapralt. „Laske mul juba pihta hakata.”

Üllatunult tõmbusid poisid kahte lehte ja lasksid tüdruku läbi.

Cara astus edasi ja hindas pilguga ülesannet, mis tal tuli täita. Lapsed olid Adley Roadil. Tänav oli saanud pommirünnakutes otsetabamuse ning sellest polnud järel suurt midagi peale rusuhunnikute. Kui tellisekuhjade otsa ronida ja sealt alla piiluda, võis näha hävitatud eluruume. Kamp mängis sageli sõda. Viimati oli Olly silmanud ühe maja raudtalade all vana püssi. Täna oli ta Carat ärgitanud, et tüdruk läheks ja selle sealt ära tooks.

Peale laste ei olnud ümberkaudu kedagi. Piirkonda ümbritsesid rohmakad laudpiirded, mis varjasid tühermaad, ahervaremeid ja poollagunenud astanguid. Plankudele naelutatud suurtel punastel siltidel olid suurte mustade tähtedega maalitud hoiatused. Eluohtlik! Läbipääs keelatud. Varsti pidi seal hakatama ehitama ja valitsus oli reklaaminud mingeid kortereid, mille eest pidi maksma linn. Paljud nende tänava inimesed lootsid, et saavad ühe niisuguse ka endale. Tööd pidid õige pea algama, võib-olla mängis kamp seal viimast päeva, seepärast teadis Cara, et peab püssi täna kätte saama.

Nii nagu enamikus pommitabamuse saanud kohtades, oli ka siin oma salajane sissepääs, kus lauad olid salamahti lahti kistud, nii et väike inimene sai end moodustunud avausest läbi pressida. Kui Cara praost sisse puges, hõikas Olly talle järele: „Vaata ette, kuhu sa astud! Ükskord ma nägin, et seal vedelevad maas laibad!”

Poisid puhkesid kooris naerma

„Lõpetage ära!” kamandas Danny ja teised jäid vait.

Aga Carale oli sellest juba piisanud. Üle kõige tahtis ta praegu tagasi keerata, aga see oleks tähendanud tunnistada end argpüksiks. Ta pidi asjaga lihtsalt nii kähku kui võimalik ühele poole saama.

Tüdrukuke silkas üle jäätmaa sinnapoole, kus inimeste kunagistest kodudest olid püsti ainult varisemisohtlikud seinad. Rusuhunniku otsa pääseda oli Carale käkitegu, sest ta oli osav ronija ning nii kerge, et hädavaevu paigal püsivad kivid ei hakanud tema jalge all veerema. Üles jõudnud, nägi tüdruk sedamaid, et kõige raskem on alles ees: kuidas pidi ta saama alla maja sisemusse, hävitatud tubade põrandale? Ta jäi viivuks seisma, et mõelda, mismoodi oleks kõige õigem edasi tegutseda.

„Lase käia!” hüüdis paar poissi. „Mis sa seal jokutad?”

Nende ärgitustest välja tegemata istus Cara ettevaatlikult rusudele ja laskis jalad avausest rippu. Teinud kindlaks, et tellised tema raskuse välja kannatavad, hakkas ta allapoole laskuma. Käsivartele toetades libistas tüdruk end pikkamööda auku, tõmmates kõhu sisse ja hoides hinge kinni, et ta läbi mahuks. Varsti jäi ta rippu, klammerdudes sõrmedega kivinukkide külge, aga maapinnani oli ikka veel umbes jard. See tähendas, et Caral tuli lahti lasta ning loota, et all ei ole midagi teravat. Tüdruk pigistas silmad kinni, luges kolmeni ja laskis käed lahti.

Enda üllatuseks kukkus ta peaaegu jalgadele, ilma et oleks põrmugi haiget saanud. Haaranud kinni ümber paiskunud tooli jalast, ajas Cara end sirgu. Lõpuks oli ta majas sees ja tundis ülevoolavat kergendust. Pool katsumust oli seljataga. Tüdruk vaatas ringi ja nägi, et viibib ilmselt kunagises elutoas: peale purunenud toolide olid seal veel mingi puhvetkapp, diivan, mille polster turritas välja, ja katkine raadio. Fotosid ja muid isiklikke asju polnud näha – võib-olla oli pere olnud öise pommirünnaku ajal varjendis ning hiljem oli keegi tagasi tulnud ja terved asjad endaga kaasa võtnud. Ta lootis seda.

Täis tahtmist asjaga ühele poole jõuda, hakkas Cara otsima Olly nähtud püssi. Kükakil liikus ta purustatud mööblitükkide vahel prahis sobrades aegamisi toas edasi. Esiotsa ta püssi ei näinud. Aga siis tuli päike pilve tagant välja ja ülal olevast august sisse langev valgus jäi millelgi pidama. Rusude seas torkas tüdrukule silma miski, mis meenutas püssitoru. Tõstnud söestunud raamatu ja tühja pildiraami kõrvale, kaevus Cara prahihunnikusse ja tõmbas halli eseme välja. Käes! See oli tõesti püss – aga hoopis mängupüss! Veepüss. Oi missuguse rõõmuga ta õrritab Ollyt, et poiss polnud teinud vahet päris- ja mängupüssil!

Trofee käes, ajas tüdruk end sirgu ja hakkas otsima kohta, kust välja pääseda.

Samal hetkel nägi ta laipa. Tegelikult oli see küll ainult põrandal vedelev mantel, aga Cara kõrvus kõlas Olly ennistine hoiatus. Täis hirmu, astus ta kiiresti tagasi ja põrkas vastu terasest tala – ainsat, mis kogu seda rusuhunnikut üleval hoidis. Cara kaalus küll väga vähe, aga tugi oli saanud nii palju kannatada, et selle liigutamiseks piisas väikesestki tõukest. Tüdruk tardus paigale, kuulates, kuidas tala rusude raskuse all nagiseb ja paindub. Siis lõppes selle jaks.

Käis kõrvulukustav mürtsatus ja kõik mattus pimedusse.

Poisid tardusid ehmatusest soolasambaks. Varingust õhku paiskunud tolmupilv varjas sündmuskoha korraks nende pilgu eest, nii et õnnetuse ulatust polnud võimalik täpselt hinnata. Asi näis paraku olevat õige halb.

Olly reageeris esimesena. Toonud kuuldavale vaikse vandesõna, lausus ta: „Mina lasen igatahes jalga!”

Nüüd toibus ka Danny ja asus tegutsema. Ta teadis, et poisid kardavad pahandusi, eks olnud neil ju keelatud sinna minna. Aga kui nad ära lähevad, ei pääse Cara sealt ilmaski eluga välja. Tema oli valmis minema üksi alla, et proovida tüdrukut päästa, aga oli vaja, et keegi kutsuks politsei või kiirabi, kui Dannyl ei õnnestu Carat üles upitada. Poiss haaras Ollyl karmilt kraest kinni.

„Proovi sa ainult…” urises ta. Jättes ähvarduse õhku rippuma, pöördus Danny ja pistis õnnetuspaiga poole jooksu.

Nüüd tundis poiss end süüdi, et oli lasknud Caral sinna minna. Ta poleks tohtinud lubada Ollyl tüdrukut sellele julgustükile õhutada – eks olnud ta ju teadnud, et Cara kardab. Aga olla kamba juht ei olnud kerge, alati leidus neid, kes himustasid ise tema asemel troonile tõusta. Tormates rusuhunniku poole, palus Danny mõttes jumalat, et tema võimuiha ei läheks Carale maksma rohkem, kui ta eales suudab tasuda.

Cara tuli teadvusele ja hakkas tolmust köhima. Ta proovis hingata, aga õhk oli nii paks, et iga hingetõmbega tõmbas ta kopsu mürgist tolmu. Täis meeletut hirmu, katsus ta end liigutada, kuid ei saanud: jalgadele langenud puhvetkapp hoidis teda lõksus. Tüdruk teadis vaistlikult, et kui kogu krempel veel natuke vajub, kukub tala päris ümber ja lömastab ta. Cara nuuksatas pimeduses. Ta kuulis, kuidas toed rusude raskuse all nagisevad. Tal oli hirm. Kuidas pidi ta sealt välja pääsema?

„Cara?”

Ülalt kandus temani Danny hääl. Cara tundis tohutut kergendust.

„Ma olen siin!”

„Kas sinuga on kõik korras?”

„Jah, aga …” Tüdruk proovis uuesti liigutada. „Aga ma olen kinni! Ma ei pääse siit välja!” Cara tundis, et hääl väriseb, ja tal oli häbi.

Danny ei teinud väljagi, vaid julgustas teda. „Pea vastu! Ma tulen ja päästan su vabaks!”

Mõne teise puhul oleks see tundunud tühipaljas kehklemine, aga Dannyt usaldas tüdruk tingimusteta ning ainuüksi teadmine, et poiss on lähedal ja tuleb talle appi, mõjus rahustavalt. Ümberringi oli pime ning sealt, kus Cara lamas, polnud võimalik midagi näha. Aga temani jõudvad helid andsid julgust: poiss liikus pimeduses edasi, rähk krudises tema jalge all ning oli kuulda, kuidas ta pingutusest ähkis ja kirus, kui kivid veerema hakkasid.

Varsti oligi Danny tema kõrval, ähmane vari pimeduses.

„Kas said viga?” küsis poiss kohe.

Kogu Cara keha valutas, aga päris katki ei tundunud olevat midagi. „Ei, eriti ei saanud.”

„See on hea.” Poiss oli napisõnaline ja asjalik. „Nüüd proovin ma selle asjanduse sinu pealt ära upitada.”

Cara tundis, kuidas Danny pani käed kapi serva alla, ja surus hambad kokku, kui poiss hakkas puhvetit kergitama. Kui üks külg tõusis, vajus teine talle seda kõvemini peale, ja tüdruk ei saanud midagi parata, et tema huulilt vallandus vaikne oie. Danny jättis sedamaid järele.

„Kas ma teen sulle haiget?”

Cara pigistas käed rusikasse ja sundis end ütlema: „Ära muretse, kõik on korras.”

Danny oli küll tugev, aga ta oli ikkagi kõigest kümneaastane ning tal tuli kappi pooleldi lükata, pooleldi tõsta, enne kui Cara jalad lõpuks vabaks said.

Poiss laskus tüdruku kõrvale põlvili. „Kas sa püsti tõusta saad?”

Cara proovis, aga põlv oli liiga valus. „Ei,” vastas ta ja tundis, kuidas hirm tema üle uuesti võimust võtab.

Danny naeratas enesekindlalt, nii et valged hambad pimeduses välgatasid. „Ära muretse. Mul on üks plaan.”

Nüüd olid ka teised poisid Dannyle järgnenud ja augu juurde roninud. Danny kamandas nad pisut kõrvale, et ta saaks tüdruku üles upitada. Kuidagimoodi see õnnestuski. Kindel, et Cara on kindlal pinnal, vinnas ta üles ka enda. Dannyst ja Ollyst toetatuna komberdas Cara koos teiste poistega ohutusse paika. Nad polnud jõudnud kaugemale kui mõnikümmend sammu, kui rusuhunnik valjult ägades kokku varises.

Kamp pöördus ja jäi, suu ammuli, vaatama tänavale tekkinud tühimikku. Cara oli esimene, kes sõna suust sai. Ta vaatas Dannyle jumaldaval pilgul otsa ning ütles, hääles aukartus ja imetlus: „Sina päästsid mu!”

Siis käitus Danny nagu prints ühes Cara lemmikmuinasjutus: ta võttis tüdruku sülle ja kandis koju.

Nähes, mis seisundis tütar on, ehmus Franny kohutavalt. Cara oli üleni tolmune, tema jalast voolas verd ning kõigele lisaks nuttis laps hüsteeriliselt, nii et oli võimatu aru saada, kui suured tema vigastused õigupoolest on. Kui kõike kattev tolmukiht oli Connollyde köögis suures plekkvannis maha pestud, nägi Franny, et jalg on küll muljutud ja marraskil, aga suuri haavu pole, ning võis arvata, et vigastusest jääb ehk üksnes väike arm, suuremat kahjustust pole karta.

„Sa rumal tüdruk!” pragas Franny tütre põlve sidudes. „Mis imet sa sinna ronisid! Kas ma pole sulle ikka ja jälle rääkinud, et seal ei tohi mängida, see on nii ohtlik! Kas sul aru peas ei ole?”

Viimaseid sõnu lausudes taipas Franny, et räägib täpselt samamoodi, kui oli rääkinud tema ema. Ta mõistis nüüd, mida ema oli tundnud; teadis, et ema suust sageli kuuldud karmid sõnad ei olnud tühipaljas norimine – Theresa muretses oma laste pärast ja hoolis neist. Sel hetkel oleks ta tahtnud emale öelda, et saab temast aru.

„See ei olnud Cara süü, tädi Fran,” võttis Danny sõna.

Franny heitis talle hävitava pilgu. „Ma tean seda isegi. Olen kindel, et mis ettevõtmine see teil täna ka polnud, see oli sinu korraldatud.” Ta oli paisanud süüdistuse üle huulte, et kuulda poisi suust ülestunnistust, aga selle asemel et pattu kahetseda, vaatas Danny Connolly talle trotslikult otsa. Ehkki kõigest kümnene, pidas poiss end ülal, nagu oleks tal aastaid poole rohkem. Franny ei tahtnud teda oma tütre lähedalegi lasta. „Hakka nüüd astuma.”

Danny ei kuuletunud kohe. Kõigepealt läks ta Cara juurde, andis tüdrukule otsaette musi ja ütles: „Sa olid täna väga vapper.” Alles siis, heitnud Frannyle viimase trotsliku pilgu, loivas ta uksest välja.

Cara tahtis sõbra ärasaatmise peale protesti tõsta, aga emal oli nii vihane nägu, et tüdruk ei julgenud midagi öelda.

„Tema käskis sul sinna majja minna, eks ole?” nõudis Franny. Kui tütar ei vastanud, ohkas ema raskelt. „Sa lausa ripud sellel poisil sabas! Kui Danny käsiks sul kaljult alla hüpata, kas hüppaksid või?”

Cara pigistas huuled kokku kitsaks triibuks. „Danny ei käskinud mul midagi teha.”

Franny vangutas pead, nagu oleks tal mõistus otsas. Cara silmis oli Danny päevakangelane. Lapsel oli juba meelest läinud, kelle pärast ta üldse hätta oli sattunud. Dannyst hakkas saama tõeline nuhtlus. Ta oli majas ainuke poiss, ema ja õed jumaldasid teda ega lubanud tema kohta midagi halba öelda, mis tähendas, et Danny tuli igast pahandusest puhtalt välja. Jumal ise teab, mis sellest marakratist saab, kui ta ükskord suureks kasvab.

Aga Caraga oli kõik korras ja muust Franny praegu ei hoolinud. Kinnitanud sideme haaknõelaga, naeratas ta tütrele – laps pidi nägema, et talle on andeks antud.

„Tule siis nüüd. Lähme, ma viin su voodisse.”

Ehkki Franny oli ka ise õbluke, polnud tal raske tütart tõsta. Tüdruk oli oma vanuse kohta küll pikk, aga väga kõhn – tal polnudki õieti liha luudel. Juba kolmesena oli Cara hakanud kaotama väikelapse ümarust ning oli nüüd pikk ja vilajas nagu kondine jänes. Peas mustade juuste pahmakas, kõhnas näos liiga suured rohelised silmad – isegi Franny pidi tunnistama, et tüdruk pole ilus. „Sinusse ta küll ei ole läinud,” ütlesid naised tänaval sageli. Franny teadis, mida see pidi tähendama: küllap oled pettunud, et su tütar pole ilusam. Aga Franny ei olnud pettunud. See oli vaistlik ja kummaline tunne: ta armastas Carat tingimusteta.

Nüüd vaatas ta tütart, kes lamas voodis, elus ja terve, ning tundis järjekordselt kõikehõlmavat armastusepuhangut. Lükanud Cara näolt eemale tumeda juuksesalgu, ütles ta: „Kas loeme ka natuke?”

See oli igaõhtune rituaal. Franny oli julgustanud tütart juba üsna väikesest peast lugema. Kodus Iirimaal oli nende ema alati hoolitsenud, et ükski pakutav hariduseraasuke lastest mööda ei läheks, ning Franny tahtis teha sedasama oma tütre heaks. Nii viis ta lapse laupäeva hommikuti alati Whitechapeli raamatukogusse, Aldgate Easti metroojaama sissepääsu vastas asuvasse ilusasse punastest tellistest majja, kus väike tüdruk sirvis lasteosakonnas raamatuid ja valis välja endale meelepärased. Igal õhtul enne magamaminekut luges Cara emale valjusti ette peatüki või kaks ja Franny selgitas sõnu, millest laps aru ei saanud.

Nagu paljudele lastele, meeldis ka Carale Enid Blyton, ja hiljaaegu oli ta avastanud „Ilmaotsa puu” sarja6. Avanud „Nõiutud metsa”, asus tüdrukuke lugema.

Pool tundi hiljem, kui tütrel hakkasid silmad kinni vajuma, läks Franny alla, et enne tööleminekut vann puhtaks pesta. Kööki astunud, sai ta ebameeldiva üllatuse osaliseks – seal istus jälle Liam Earley, ehitustööline, kes elas samas tänavas natuke maad eemal asuvas kostimajas. Annie oli hakanud temaga kahe nädala eest läbi käima. Mees istus üksi laua taga ja mugis konservsingiga võileiba – sama hästi kui viimast selle nädala söögivaru.

„Kuidas läheb, Franny?” Mees röhitses valjult ega olnud seda nägugi, et võiks vabandust paluda. „Näed täna kuradima hea välja.”

Liam oli pikk ja tüüakas, kiila pea ja paksu võbiseva kõhuga. Mehe nägu oli ümar, kuidagi lömmis ja moonutatud – kunagi oli ta olnud poksija – ning ta meenutas Frannyle natuke bulterjerit. Kõige silmatorkavam oli selles näos siiski punane nina, joodiku ilmeksimatu tunnus. Liam oli ametilt müürsepp, aga Franny kahtlustas, et mees pole midagi muud kui kaabakas ja lakard. Viimasel ajal võis teda Annie pool näha järjest sagedamini. Kui see isand kavatseski ennast siin sisse seada, pidi Franny hakkama otsima endale uut eluaset.

„Kuidas sa temasugust ometi välja kannatad?” oli ta Annielt küsinud, olles leidnud mehe diivanil järjekordset peatäit välja magamas, okseloik sealsamas aseme ees põrandal.

Franny suureks üllatuseks vastas vanem naine, kes oli juba hakanud seda jälkust koristama, keerutamata: „Mul pole juba nii kaua meest sängis olnud. Liam aitab natuke üksindust peletada.”

Franny oli olnud rabatud. Olles Seaniga kõvasti näpud kõrvetanud, ei tahtnud tema armuasjade peale enam mõeldagi. Talle polnud iial pähe tulnud, et Annie võiks mõelda teisiti.

Viisakusest noogutas ta mehele tervituseks. „Kus Annie on?”

Liam röhitses jälle ning sedapuhku oli Franny piisavalt lähedal, et tunda mehe hingeõhus marineeritud sibula, liha ja õlle lehka. „Lipsas välja poodi.”

Frannyl vajus süda saapasäärde. Ta kartis Liamit ega tahtnud tollega kahekesi olla. Mees polnud teinud midagi konkreetset, mis oleks pidanud talle hirmu nahka ajama, aga tal oli tunne, et seda ei tule kaua oodata.

Kummardudes vanni pesema, kuulis ta, kuidas tool põrandal tagasi lükati. Franny oli lootnud, et Liam asutab end minekule, aga järgmisel hetkel tundis ta tagumikul mehe tugevat kätt.

„Seda ma arvasingi, kena ja prink,” pomises Liam, pigistas üht tuharat ja libistas siis käe nende vahele.

Välkkiirelt ajas Franny end sirgu ja lõi mehe käe eemale. Tema silmis välkus viha.

„Ära seda enam kunagi tee!” sisistas ta ja astus sammu tagasi.

Kuigi naise hääl oli täis vihkamist, hakkas Liam naerma, paljastades lagunenud hambad, mille vahel võis näha pooleldi mälutud leivatükikesi.

„Ole nüüd ikka, tibuke. See oli ainult väike nali.”

Heitnud mehele pilgu, millest õhkus ülimat jälestust ja põlgust, pöördus Franny ringi ja kõndis köögist välja.