Читать книгу Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Tara Hyland - Страница 15

Kui Franny tagasi Inglismaale sõitis, vaevas teda kogu tee süütunne. Ta oli lahkunud varakult, enne kui Cara ärkas, kartes, et võib murduda ja meelt muuta, kui on sunnitud lapsega silmast silma jumalaga jätma. Seistes laeva käilas ja tundes näol jäise Iiri mere veepihu, mõtles ta tõsiselt, et pöördub tütre juurde tagasi. Sügaval sisimas teadis Franny ometi, et ei suuda sundida end Hollywoodi unistusest loobuma. Ükskõik kui raske ka poleks olnud viibida tütrest lahus, nüüd avanes talle võimalus saada filmitäheks; seda oli ta alati oodanud ega kavatsenud lasta sel liiva joosta. Ja sealjuures ei pea ta silmas ainult enda huvisid, lisas naine mõttes kiiresti; olles pälvinud tunnustust, saab ta rikkaks ning raha tähendab, et ta võib nende elu alatiseks muuta – anda Carale kõike, mida laps tahab.

Inglismaal oli Frannyl enne Ameerikasse lendamist aega ainult üks päev, aga need kakskümmend neli tundi olid väga üksildased. Ta oli Annie majast välja kolinud, öeldes sõbrannale, et sõidab tagasi Iirimaale. Frannyle ei meeldinud valetada, aga ta ei tahtnud oma õnnest kellelegi rääkida. Inimesed olid pahatihti kadedad ning naine ei soovinud, et tema minevikust ilmub ühel päeval välja keegi, kes teab rääkida temast kui lapsega tüdrukust. Selleks ajaks kui film linale jõuab, on East Endi asukad ta kindlasti juba unustanud. Franny tegi panuse eeldusele, et kui inimesed ei oska tema nägu ekraanil oodata, ei tunne nad seda arvatavasti äragi.

Anniele ja lastele head aega öelda oli olnud raske. Franny teadis, et jääb alati tänu võlgu naisele, kes oli talle tema meeleheitlikus olukorras appi tulnud – eks olnud Connollyd kõik need aastad olnud talle nagu oma perekond. Aga nüüd polnud enam mõtet mõelda möödanikule. Viimastel kuudel olid mõlemad naised tundnud, et nende suhted on jahenenud, ning endiseks ei pidanud need muutuma kunagi. Üks mees oli tulnud nende vahele ja Annie oli valinud Liami. Samal päeval, kui Franny ja Cara lahkusid, oli too sisse kolinud.

Oma viimase Londoni öö veetis Franny Eustoni raudteejaama lähedal asuva hommikueinet pakkuva öömaja räpasel asemel. Asudes järgmisel hommikul teele Londoni lennujaama poole, kogu maine varandus ühesainsas pruunis kohvrikeses, tõotas ta endale, et ei anna endale tööga armu enne, kui on jõudnud tippu.

Franny esimesed Hollywoodi muljed olid täpipealt nii rabavad, nagu ta oli oodanud. Pilet oli tal Pan Ami D6 Clipper Liberty Bellile ning ehkki selle turistiklass ei pakkunud võib-olla niisugust luksust kui sama kompanii Stratocruiseri lennuk, tundus õhusõit Frannyle siiski lummav – alustades hetkest, kui lennuk end mootorite möirates maast lahti kiskus, ja lõpetades kaunilt sätitud stjuardessidega, kes liikusid vahekäigus, seljas helesinised univormid. Midagi moodsamat kui Los Angelese klaasist ja kroomist kiiskav lennujaamahoone polnud ta kunagi näinud. Välja astudes tundis naine nahal õhtuse sooja õhu paitust, nägi kõnniteede ääres kasvavaid palmipuid ning tundis, et on Iirimaast ja East Endist nii kaugel, kui tal üldse kunagi on olnud lootust jõuda.

Pärast seda hakkasid asjad paraku viltu kiskuma. Franny vaatas natuke aega otsivalt ringi, higistades oma villases jakis ja pulloveris, kuni lõpuks taipas, et stuudio pole talle autot vastu saatnud ning ta peab võtma takso. Taksojuht oli ülevoolavalt sõbralik ning kuulnud, et Franny on tulnud mõttega saada filmitäheks, oli mees käinud peale, et viib ta teisele poole kuulsat Hollywoodi märki. Ülima naudinguga jutustas mees, et just seal oli läbikukkunud tähehakatis Peg Entwhistle 1932. aastal enesetapu teinud.

„Hüppas otse H tähe pealt alla, kujutad ette?” Taksojuht vangutas pead, nagu ei suudaks säärasele asjale seletust leida. „Ära sina küll endale säärast lollust pähe võta, eks ole, nukuke?” Mees tegi tahavaatepeeglis Frannyle silma. „Kui asjad ei lähe nii, nagu tahaksid, küllap leiab sinusugune kaval rebane endale mõne lolli, kes sinu eest hoolitseb.”

Pärast seda oli taksojuht pannud ta Sunset Lodge’i juures maha. Alles siis, kui mees tahtis Frannylt sõidu eest sisse väikese varanduse sisse kasseerida, märkas naine, et taksomeeter oli olnud sisse lülitatud ainult osa aega. Ta andis mehele, mis tal anda oli, ja too lahkus rahulolevalt. Franny teadis, et teda oli pügatud, aga ei viitsinud hakata vaidlema – ta rõõmustas, et on hotelli jõudnud. Ainult et see polnud mingi hotell, vaid räämas motell. Franny toas oli üheinimesevoodi, mille madrats oli muhklik ja määrdunud linadel olid verd meenutavad plekid. Isegi läbi kinniste akende kostis maja ees kulgevalt kolme sõidureaga tänavalt liiklusmüra. Maja taga olev bassein oli juba mitu kuud tagasi tühjaks lastud ning nüüd vedelesid selle põhjas tühjad õllepudelid ja pruunid paberkotid.

Ehkki surmani väsinud, oli Frannyl raske sel ööl sõba silmale saada. Kõik oli sootuks teistmoodi kui Inglismaal. Ennekõike oli siin palav, isegi öösel. Laes oli väike ventilaator, mis tegi palju lärmi, aga abi sellest eriti polnud, akent lahti teha Franny aga ei julgenud, sest tuba oli esimesel korrusel ja sellest kõndis kogu öö mööda inimesi, kes ajasid juttu ja naersid valjult, nagu oleksid purjus. Inimesedki olid siin teistsugused: nad olid napisõnalised ja tõrjuvad, neil polnud tema tarvis aega. Aga toit – nojah, seegi oli isevärki, aga heas mõttes. Kõigele lisaks oli see odav. Et lõunastada, läks ta naabruses asuvasse söögipaika, istus ühte boksi ja sai kiletatud menüü, millel oli kirjas silmipimestav valik roogi, igaühel juures väike pilt. Ta tellis rasvas hautatud kana ja tanguputru ning maasikatega piimakokteili. Magustoiduks sõi ta suure kausitäie vanillijäätisega õunavormi ja jõi veel ühe piimakokteili. Pärast Inglismaal valitsevat puudust tundus see taevalik. Kui Cara siia jõuab, viib ta tütre kõigepealt välja sööma, otsustas Franny.

Järgmisel hommikul sõitis ta taksoga Juniperi tohutu suurde stuudiosse. Juniper paiknes Gower Streetil, Sunset Boulevardist natuke lõuna pool ja Paramountist kvartali jagu eemal. Väravast sisse astudes mõtles naine kõigile neile tähtedele, kes olid käinud enne teda just sedasama teed, ja tundis, kuidas teda valdab taas elevus, et on jõudnud Kassikullalinna. Juba ainuüksi rajatise mõõtmed panid tal pea ringi käima. Kui Elstrees oli Juniperi stuudio andnud välja küla mõõdu, siis see siin Hollywoodis meenutas pigem linna. Franny esimene kohtumine pidi olema administratiivhoones, aga ta poleks jõudnud sinna kõndida, teda tuli sinna läbi mitme võtteplatsi golfiautos sõidutada. Ühelt väljakult teisele sõites möödusid nad Egiptuse püramiididest, New Yorgi agulitest, Pariisi bistroodest ja Metsiku Lääne saloonidest. Franny uudistas vahelduvaid dekoratsioone imestunud silmil, ehkki oli veidi pettunud, et kõik need hooned on ainult tühjad kestad, millel puuduvad seinad ja sisustus. See hävitas osa võlust.

Art deco stiilis administratiivhoone oli püstitatud 1920. aastatel. See oli kõrge, valgest marmorist, perfektselt kaardus tornide ning kõrgete kitsaste akendega. Sisekujundus oli kena, ent üsna traditsiooniline: igal pool mahagonist mööbel ja värsked lilled. Siia-sinna sagisid närvilised mehed, kes nägid oma ülikondades välja nagu muidusööjad; tihedalt nende kannul tõttasid kitsast seelikut kandvad ilusad tüdrukud, surudes vastu lopsakat rinda märkmekausta. Kõigil oli ees tähtis nägu; kõigil paistis olevat kiire.

Enne Hollywoodi tulekut oli Franny kirjutanud Clifford Walkerile, andes teada, et jõuab varsti kohale. Mees oli jätnud Sunset Lodge’i teate, et ta tuleks Juniperi kohtuma personalijuht Lloyd Crameriga. Cramer oli Juniperis olnud kogu elu. Sellest asjalikust terava pilguga mehest, kes millegipärast meenutas pisut rebast, oli viiekümnendaks eluaastaks saanud üks stuudio mõjuvõimsaimaid inimesi. Oli teada, et ta on vankumatult õiglane, aga sealjuures vaba igasugusest sentimentaalsusest. Kui näitleja ei vastanud ootustele, sai ta kinga – ükskõik kui palju raha ta kunagi varem stuudiole ka sisse poleks toonud.

Nüüd silmitses Cramer oma mugavas kabinetis Juniperi uusimat värvatut, üritades aru saada, kui palju too väärt on.

„Sa oled üks Cliffordi tüdrukuid, eks ole?”

Franny noogutas innukalt. Tal polnud küll erilist tahtmist Walkeriga uuesti kohtuda, aga mees oli ainus, keda ta siin tundis, sestap haaras ta sellest nimest kergendustundega kinni. „Jah, tema saatis mind proovivõtetele.”

„Hm.” Personalijuht ei ilmutanud erilist vaimustust. Walker oli stuudios tuntud kui mees, kes kasutas oma positsiooni, et naisi voodisse saada. Cramer oli perekonnainimene ja näitlejannaks püüdlejate magatamiseks polnud tal aega. Ta oli vaadanud Franny Healey proovivõtete salvestist ning ehkki midagi näis tüdrukus olevat, ei kavatsenud ta hakata uustulnukale teed sillutama, enne kui too on end näidanud. „Eks vaadakem siis, kas sinus leidub seda, mida on vaja selles linnas läbilöömiseks.”

Cramer tegi talle selgeks, et filmitäheks saada ei ole kerge. Enne pidi Franny enda juures nii mõndagi muutma – kõigepealt nime.

„See ei kõlba üldse. Franny Healey ei köida kellegi tähelepanu.” Mees vajus korraks mõttesse. Franny ei saa ju olla su päris nimi. Millest see on tuletatud?”

„Francesest.”

Mehe nägu selgines. „Frances… Hm, see on juba parem. Mõtleme nüüd, mis sobib Francesega. Midagi iiripärast, aga võib-olla pisut peenemat…” Ta mõtles natuke. „Kuidas kõlaks Frances Fitzgerald?” Vastust ootamata kordas ta: „Frances Fitzgerald … Jah, mulle meeldib see. Mida sa ise arvad?”

„Kõlab hästi.” Frannyl ei tulnud mõttessegi vastu vaielda. Ta oli valmis kõiges mehe sõna kuulama. Järgmiseks võeti luubi alla tema välimus. Cramer käskis Frannyl seista keset tuba ja tegi ringi ümber tema, silmitsedes naist tollhaaval pealaest jalatallani. Selles, kuidas mees teda vaatas, polnud midagi himurat: umbes samamoodi oleks tema isa uurinud mullikat, enne kui otsustas, kas osta see või jätta ostmata. Franny poleks imeks pannud, kui Cramer oleks ligi astunud ja kontrollinud tema hambaid.

Pärast põhjalikku vaatlust kuulutas mees, et esteetilisest küljest on tema meelest kõik enam-vähem korras – „nina võiks ehk olla natuke väiksem, aga sellega saame minu arvates esialgu hakkama” –, kuid juukseid peaks Frances kindlasti värvima.

„Blondiks?” küsis Franny lootusrikkalt, kujutledes ennast õhulise ja elegantsena nagu Grace Kelly. Aga vaevalt oli see sõna tema huulilt pääsenud, kui naine juba teadis, et ta ei ole see tüüp – ta on liiga volüümikas, liiga silmanähtavalt maine.

„Kurat võtaks, ei!” Mees vajus korraks mõttesse. „Sügavam punane sobiks hästi – natuke särtsakam värv kui praegune. Nõnda näeksid välja umbes nagu Maureen O’Hara. Jah just, punane on õige värv. Saadan su meie juuksuri juurde. Ja sinu riietega peame samuti midagi ette võtma.”

Tema sõnadest üllatunud, langetas Franny pilgu ja silmitses ennast. Ta oli pannud selga oma kõige paremad rõivad: kena samblarohelise kostüümi ja selle juurde kuuluva väikese, vaevalt peanuppu katva servata kübara. Ta oli saanud selle endale ühest Victory Clubi kavas olnud numbrist.

„Roheline sobib sulle oivaliselt,” selgitas Cramer. „Aga kostüüm on ilmselgelt odav seeriakraam. Peame leidma midagi paremat, enne kui su pilt lehtedesse jõuab.”

Siis jõudis kord Franny aktsendi kätte. Cramer võis ju küll tahta, et ta näeks välja nagu iirlane, aga see, et ta räägib iirlase moodi, ei kõlvanud kuhugi, sest „pooled inimesed ei saa sinu jutust sõnagi aru”. Selle asemel pidi Franny omandama neutraalse kõnemaneeri, millele poleks nii hõlpus silti külge panna – umbes nagu Audrey Hepburnil.

„Kas sellega on probleeme?”

Franny, kes oli alati olnud osav imitaator, vastas enda arvates täiusliku Kesk-Atlandi osariikide aktsendiga. „Mitte vähimaidki.”

Mees noogutas tõsiselt. „Hea. Aga meie kõneõpetaja teeb selle veel paremaks.”

Kõige lõpuks tahtis Cramer teada midagi tema eraelu kohta – kas selles on midagi erilist või märkimisväärset. „Alati tuleb kasuks, kui meie pressiesindajal on midagi, mille kallal töötada, mingi nurk, mida meediale välja pakuda. Niisiis: kas sinu elus on midagi niisugust, mida ma peaksin teadma?”

„Ei tea olevat.”

Cramer ohkas, ilmselgelt pahur, et peab kõik töö ise ära tegema. „Räägi oma perekonnast. Sul ju ometi jäi keegi kodumaale maha.”

„Nojah…” Franny kõhkles, teadmata, kas pärast seda, kuidas reageeris Clifford, on mõistlik Cara-jutuga lagedale tulla. Aga mida muud tal veel öelda oleks? „Mul on väike tütar. Ta saab varsti seitsmeaastaseks.”

Cramer naeratus kuhtus veidi. „Või nii?” Ta hakkas paberites sobrama, nagu otsiks sealt tähtsat informatsiooni, mis oli varem kahe silma vahele jäänud. „Sa oled siis abielus?”

„Ei.”

Mehe näole ilmus lootuskiir. „Sõdurilesk?”

„Ei.”

„Aga…”

„See juhtus, kui olin seitsmeteistkümnene.” Franny langetas pilgu; ta häbenes rääkida sellele tähtsale mehele oma minevikupattudest. „Mõtlesin, et ta abiellub minuga, aga…” Ta jättis lause lõpetamata.

„Nõndapsi.” Cramer pani märkmiku, millesse ta usinasti oli kirjutanud, lauale. „Kuula, kullake. Olen sinuga praegu täiesti avameelne. Tahame sind kasutada noore romantilise peaosatäitjana. Laps… see ei lähe kohe sugugi.” Mõnda aega valitses toas vaikus. „Kus laps praegu on?”

„Ta on Iirimaal. Minu ema juures.”

See näis Cramerit natuke rahustavat. „Noh, tundub, et nõnda on õige. Hollywood…” Mees ajas põsed punni. „Pagan, see ei ole küll lapse koht. Olen kindel, et vanaema juures on tal hoopis parem. Mida sa ise arvad?”

Franny teadis, missugust vastust temalt oodatakse. „Teil on arvatavasti õigus,” vastas ta õnnetult.

„Ja see tähendab, et pole mingit põhjust mainida tüdrukut meediale. Ega kellelegi teisele. Kuulujutud levivad selles linnas kiiresti. Sosistad suure saladuskatte all ühele inimesele ning varsti teavad su saladust kõik.” Mees vaikis viivu. „Ning enne kui aru saad, oledki juba lennukis ja sõidad tagasi Inglismaale, unistused kildudeks purunenud. Seda sa ju ometi ei taha, eks ole?”

Frannyt haaras jäine hirm. Just see oli tema kõige suurem hirm: naine kartis, et pakutud võimalus napsatakse tal käest. Aga kui ta jääb nüüd nõusse, mida tähendab see Carale? Franny on sunnitud tütre maha salgama. Cara siiatoomisest ei tuleks midagi head, kui ta on sunnitud valetama, et tal pole last.

Aga see ei tähendakski ju otseselt valetamist, rahustas ta ennast. See tähendaks, et ta jätab lihtsalt mõnest asjast rääkimata. Pealegi oli Crameril arvatavasti õigus, Hollywood ei ole lapsele õige koht. Igatahes mitte praegu, kui ta alles proovib siin läbi lüüa. Kui ta on kord juba kuulus, siis on teine asi. Siis võib ta teha kõike.

„Ei, seda ma ei taha,” vastas ta viimaks.

„Kena.” Crameri toon oli asjalik. „Siis on sellega ühel pool. Oled noor vallaline naine, kes on äsja saabunud Hollywoodi ja ihkab saada filmitäheks. Ei kõla just uudselt, aga mis seal ikka.” Ta silmitses Frannyt teraselt. „Ja mis noorusesse puutub… Sa ütlesid, et olid seitseteist, kui rasedaks jäid, ning laps on praegu…”

„Seitsmene.”

„Sa oled siis järelikult kui vana? Kakskümmend neli?”

„Järgmine kuu saan kakskümmend viis.”

Kulm tõmbus jälle kortsu. „Jälle üks takistus. Meil on tarvis, et oleksid noor, ütleme… kakskümmend üks.” Mees vaatas teda, silmad kissis. „Sobib sulle või kuidas?”

Jah, kinnitas Franny, muidugi sobib see talle. Pärast kõiki seniseid valesid näis too viimane olevat tema kõige väiksem mure.

Selle kohtumise järel sõlmis Juniper Frannyga lepingu, mille järgi talle pidi hakatama maksma sada dollarit nädalas ja ta oli arvatud stuudio arvukate tähehakatiste hulka. Film, millesse Walker Frannyle algselt osa pakkus, oli edasi lükatud ning see tuli väikese pettumusena, aga Cramer ütles, et neil on anda talle midagi muud. Osa oli väike, kaugeltki mitte nii esinduslik kui see, mida talle oli lubatud, aga kõlbas siiski hakatuseks ja andis võimaluse end tõestada. Võtted pidid algama järgmisel nädalal ja Franny ei jõudnud seda ära oodata.