Читать книгу Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Tara Hyland - Страница 8

London, Whitechapel, november 1946

„Kas sa võtad selle ulgumise vastu ükskord midagi ette,” nõudis Kevin Casey, „või pean ma asjad ise ära klaarima?”

Annie Connolly tõstis pilgu, vaatas punase näoga mehemürakat, kes seisis keset tema kööki, ja ohkas. Oli tal seda muret veel vaja? Lapsed olid saanud lõpuks magama ning ta oli istunud köögilaua ääres, nautides igati ärateenitud teed ja haruldast vaikusehetke. See hetk oli nüüd pihuks ja põrmuks löödud.

Ta ei pidanud küsima, mis kärbes Kevinit on hammustanud – eks tal olnud endalgi kõrvad peas. Too tüdruk nuttis jälle. Pööningutoas, nagu ta oli, võinuks arvata, et keegi ei kuule, aga helid imbusid läbi õhukeste põrandate, ebaühtlaste seinte ja halvasti paigaldatud uste alumistele korrustele. Anniet nutmine ei seganud, ta oli viimaste aastate jooksul näinud nii palju pisaraid, et oli nende suhtes tuimaks muutunud, aga üürilised olid hakanud nurisema. Kevin ei olnud esimene. Mõni ime, et suurel mehel süda täis sai. Pikad päevad rabas ta sadamas rasket tööd teha, et saata Iirimaal elavale perele raha. Viimane asi, mida ta vajas, oli pilliv tüdruk, kes segas tema ülivajalikku und.

Annie tõusis. „Mine aga pealegi tagasi voodisse, Casey. Ma lähen ajan asjad joonde.” Nii väga kui ta ka poleks tahtnud jätta seda mehe hooleks, oli tema kui majaperenaise ülesanne hoolitseda, et kõik sujuks. See oli üks rist, mida tal viimasel ajal tuli kanda.

Enne sõda oli tema käsi käinud päris kenasti. 1930. aastate algul oli ta tulnud laevaga Inglismaale ja tutvunud ühes iiri klubis oma tulevase mehe Devliniga. Too oli olnud sadamatööline nagu Kevingi ning töödejuhatajaks edutamise järel tõusnud palgast oli piisanud, et osta neile Whitechapeli linnaosas oma maja. Punastest tellistest George’i stiilis kivihoone paiknes Canon Street Roadil, see tänav jooksis läbi iiri kvartali, mille olid rajanud üheksateistkümnenda sajandi keskpaigas sealsamas lähedal olevas sadamas tööd otsima tulnud sisserändajad. Connollyd olid ennast seal mõnusasti sisse seadnud. Annie oli sünnitanud kaks tüdrukut: Bronagh nägi ilmavalgust 1937. aastal ja Maureen aasta hiljem. Väike perekond oli elanud oma East Endi kodus õnnelikult ja jõukalt.

Aga siis oli puhkenud sõda.

Devlin ei kuulunud vaprate kilda. Niipea kui mobilisatsioon välja kuulutati, oli ta pöördunud tagasi Iirimaale, et redutada sõja ajal sugulaste pool. Võis pidada saatuse irooniaks, et nädal enne demobilisatsiooni oli mees sattunud Dublinis kõrtsikaklusesse ja katkise pudeliga lajatatud hoop oli tal kägiveeni läbi lõiganud. Devlin oli sealsamas räpasel kõrtsipõrandal verest tühjaks jooksnud ning jätnud Annie kolmekümne viie aastasena üksipäini kolme väikese lapsega – kolmas, poiss, kellele pandi nimeks Daniel, eostati, kui Annie oli sõitnud nädalaks Iirimaale Devlinit vaatama. Nüüd ei saanud ta elatiseks isegi sõdurileskedele ettenähtud pensioni.

Õnneks oli tal maja. Suurem asi see just polnud – nelja korrusega kõrge ja kitsas hoone, igal korrusel kaks tuba, ja väljakäik õues –, aga see hoidis teda vee peal. Jumal tänatud, et maja paiknes tänavas, mis oli jäänud igaöistest pommitamistest puutumata. Annie oli seadnud end koos lastega sisse alumisel korrusel ja üürinud kõik muud toad välja. Kevin Casey oli tema tüüpiline üürnik. Mees oli juhutööline, kes rändas teenistust otsides paigast paika. Siin oli ta olnud paar kuud, magades kõrvuti kahe samasuguses olukorras oleva mehega põrandale laotatud madratsil.

Annie-sugustele inimestele oli sõjajärgne London sünge ja hall paik. Kui võidupäeva pidustused läbi said, selgus peagi, et muutunud pole suurt midagi, välja arvatud muidugi see, et enam polnud vaja karta pommitamist. Kaardisüsteem jäi kehtima, ülesehitus venis. Annie ja tema saatusekaaslased oli ikka purupaljad. Naine katsus oma kostilisi kenasti kohelda. Paljud tema kaasmaalased, kellel oli elus natuke paremini läinud, kasutasid olukorda ära ja rentisid inimestele tülgastavaid tube. Üürilistel ei jäänud üle muud kui sellega leppida. Annie niisuguste hulka ei kuulunud. Aga ehkki naine püüdis olla alati õiglane, ei lasknud ta endaga manipuleerida ja seda pidi tema uusim üüriline kohe tunda saama.

Peale selle, et ülal pööningul elav tüdruk kõva häälega nuttis, oli ta süüdi veel milleski, mis oli Annie silmis kõige hullem kuritegu: ta oli jäänud üüri võlgu. Perenaine oli kavatsenud teha sellest temaga juttu kohe järgmisel päeval – piigal võis ju olla plaanis mingil ajal keset ööd minema hiilida –, aga selle nutu peale otsustas Annie jutuajamise kohe ette võtta. Trepist üles minnes mõtles ta, mida tüdrukule öelda. Ega ta siin heategevusasutust pea. Tal on oma suud toita. Ja see on miski, mida Annie ei tohi ka selle üürilisega asju ajades unustada.

Kopp-kopp-kopp! Franny tõmbas end voodis veel rohkem kägarasse, nagu oleks tal niiviisi võimalik ukse taga seisva naise eest peitu pugeda.

„Kuule, mis sa jändad? Tee lahti, ma tean, et oled seal!” Franny tundis seda häält – naisehäält, millel oli tugev Galway aktsent. See kuulus majaperenaisele, kellega ta oli tutvunud kuu aega tagasi, olles äsja Londonisse jõudnud. Naine oli pikk ja tugeva kondiga ning jättis mulje, et temaga ei maksa naljatada. Ennast sisse kirjutades oli Franny kuulnud, kuidas majaperenaine sõimas ühte mustatöölist selle eest, et too oli välikemmergu ära reostanud, ning otsustanud, et tema küll ei taha Annie Connollyl harja punaseks ajada. Nüüd oli ta seda ometi teinud.

Päevast, kui ta kodust lahkus, oli möödas kõigest neli nädalat, ent Frannyle, üksi ja üksildane, nagu ta oli, tundus see igavikuna. Laevasõit oli läinud viperusteta. Üksi reisivaid naisi oli olnud palju, enamiku eesmärk oli jõuda Põhja-Londonisse Kilburni või Cricklewoodi, mis oma ohtrate vabrikutega äsja saabunud immigrantidele tööd pakkusid. Franny kadestas neid, soovides, et temagi oleks noor ja muretu tüdruk, kes tuleb Inglismaale, et alustada siin uut elu. Aga temal, rasedal ja muserdatul, tuli mõelda teistele asjadele.

Londonis oli olukord muutunud keerulisemaks. Seani kiiruga kritseldatud aadress näpus, oli Franny seadnud sammud East Endi poole. Whitechapelis oli ta metroost välja tulnud, mõeldes leida endale öömaja, et hakata järgmisel päeval noormeest otsima. Metroojaamast Commercial Roadini kulgevate rahvarohkete räpaste tänavate rägastikus oli ta paraku kiiresti ära eksinud. See oli tüdrukul silmad avanud. Neil seal kodus polnud küll ehk palju raha, aga vaesus, mis siin valitses, oli hoopis teistsugune: siin teadsid sa sündimisest saadik, et kuulud ühiskonna põhjakihti. Maatüdruk, nagu ta oli, harjunud avarate väljade ja rohetavate põldudega, kaotas Franny ümbritsevas melus ja räpasuses suunataju.

Ööbimiskohta leida oli õige raske olnud. Mustanahalisi, iirlasi ja koertega üürilisi ei võeta – niisugune silt vaatas tüdrukule vastu liigagi paljude kostimajade akendelt. Viimaks oli ühel pikal kõhnal, musta habeme ja naljaka mütsiga mehel temast kahju hakanud. Ta oli tüdrukule seletanud, et too on juudi linnaosas, ning suunanud Franny lahkelt alla Thamesi jõe poole, kus oli Annie Connolly maja. „Tema on samuti iirlane, küll ta teile koha leiab, kui teil on, millega maksta,” oli mees öelnud. Pärast seda ei läinud üürimaja leidmisega enam palju aega. Koht oli paistnud üsna armetu, aga Franny tundis kergendust, et saab lubada endale omaette tuba; ta oli kuulnud palju lugusid sellest, kui täistuubitud võivad olla üüritoad.

Alles siis, kui tüdruk pööninguuberikku nägi, mõistis ta, et oli liiga vara rõõmustanud. Selle suurus oli heal juhul kaheksa korda kaheksa jalga ning katuseviil oli nii järsk, et sirgu sai Franny end ajada ainult keset tuba. Mõnikord uitas ta kaua külmadel tänavatel, suutmata end kokku võtta ja sellesse masendavasse paika minna – saati et toaski polnud just teab mis soe. Detsember oli nüüd sama hästi kui käes ja ilmad olid nõnda pakaselised, et mõnikord leidis ta hommikul ärgates jääpurikad rippumas nii akna taga kui seespool. Franny ei mäletanudki enam, millal tal viimati soe oli olnud. Praegugi olid tüdrukul kõik riided seljas, aga külm oli ikka.

Ja mis kõige hullem: tema ettevõtmine oli liiva jooksnud. Seani polnud õnnestunud leida – ta oli siit-sealt uurinud, aga keegi polnud mehest kuulnud ega olnud keegi ka valmis aitama. Kõigil oli liiga palju tegemist oma asjadega. Niisiis oli Franny nüüd lõksus. Raha oli otsakorral, polnud kohta, kuhu minna, ega inimest, kelle poole pöörduda. Koju tagasi sõita ei saanud, igatahes mitte praeguses seisukorras…

Põmm-põmm-põmm! Kõva tagumine katkestas tüdruku mõtisklused, õhuke uks vappus perenaise toeka rusika all.

„Olgu sul teada,” öeldi talle ukse tagant, „ma’p mõtlegi siit lahkuda, enne kui sa lagedale ilmud!”

Perenaise hääles oli midagi niisugust, mis hoiatas Frannyt, et pole mõtet tema kannatust proovile panna. Vastu tahtmist tõusis ta ning läks ukse juurde, et majaomanik sisse lasta.

Kui tüdruk ukse lahti tegi, oli Annie rabatud, missugune ta välja näeb. Viimati oli ta Frances Healeyt näinud kuu aega tagasi, kui tüdruk esimest korda tema juurde ilmus. Üürnikud vahetusid nii tihti, et perenaine õigupoolest ei märganudki neid enam, aga too ilus iiri tüdruk oma lopsakate punaste juuste ja roheliste silmadega oli teiste seas silma torganud. Annie teadis, et sestpeale on piiga teda vältinud; ta oli kaks aastat tube välja üürinud ning polnud trikke, millega olnuks võimalik teda üllatada. Ta polnud hakanud torkima, lootes, et neiu saab järje peale, aga praegu oma üürnikku vaadates mõistis Annie, et mis selle tüdrukuga ka ei toimu, tema asjad peavad olema sandid. Piiga ilusal näol oli piinatud ilme ja tundus, nagu oleks ta kõhnemaks jäänud. Jumal teab, millal ta viimati korralikult sõi.

Annie mure see muidugi ei olnud. Kui tollel Frances Healeyl polnud raha, et üüri maksta, ei kavatsenud majaperenaine teda enam ainsakski ööks oma katuse alla jätta.

„Sa oled üüri maksmisega nädal aega hiljaks jäänud.” Annie ei hakanud ümbernurgajuttu ajama. „Arvestades, et sa pole ennast mulle näole andnud, kardan, et sul pole raha.”

Kui Annie rääkima hakkas, astus tüdruk sammukese edasi, trepilt paistva ihmja valguse kätte. Tema silmad olid punased ja märjad ning perenaisele meenus, miks ta üleüldse sinna oli tulnud.

„Teil on õigus, mul ei ole raha,” ütles neiu oma pehmes Corki murrakus. „Aga andke mulle nädal aega ja ma maksan teile ära.”

„Kahju,” lausus Annie lühidalt. „Ütlesin sulle kohe algul: kui üüri ei maksa, lendad välja. Sul on pool tundi aega.” Annie pöördus minekule, aga tüdruk võttis oma väikese käega naisel käsivarrest kinni ja peatas ta.

„Aga mul ei ole kuhugi mujale minna.”

„Mis see minu asi on?” Annie tegi hääle meelega karmiks. Ta oli aja jooksul kuulnud õige palju haledaid lugusid. Andnuks ta neile kõigile järele, siis tal seda maja enam ei oleks. „Kui sa poleks minuga kassi ja hiirt mängind, oleksin võind selle toa juba läinud nädalal kellelegi teisele üürida. Mul tuleb arved maksta, preilna. Minu lapsed peavad ka süüa saama, kui teada tahad.”

Tüdruku näol peegeldus sügav meeleheide. „Andke andeks! Ma ei teadnud. Vaadake, mul on siin üks nael.” Ta tuustis taskutes ja tõmbas käe välja, näitamaks, et räägib tõtt. „Aga mul läheb seda vaja,” lisas ta kiiresti, pigistades sõrmed rusikasse ning torgates käe tagasi tasku, nagu kardaks, et Annie võib raha temalt ära napsata.

Neiu ahastus paistis olevat nii siiras, et Annie tundis südant pisut pehmenevat. Ta oli harjunud, et talle katsutakse puru silma ajada, aga see tüdruk siin näis olevat teistsugune. Kaine mõistuse kiuste tundis vanem naine ühtäkki soovi seda preili Healeyt pisut lähemalt tundma õppida – uurida, mis teda sinna on toonud.

„Ja milleks sul seda raha siis vaja läheb?” küsis ta.

Franny ilme muutus kinniseks. „Ma… On lihtsalt vaja, ja kõik,” vastas ta põiklevalt.

Piiga kinnist ilmet nähes mõistis Annie lõpuks, miks tüdruk seal on. Kõik sai korraga klaariks: mispärast ta nutab, miks ei saa lahkuda. Kaks tänavavahet edasi elas üks naine, maadam Riley, kes oli selle kandi isehakanud ämmaemand ja osutas kuuldavasti ka mõnda teist teenust. Annie ei sallinud toda vanamoori.

„Sinuga on asjalood siis sedapsi?” Annie ei hakanud keerutama. „Ja siin oled sa selleks, et asi ära õiendada?”

Tüdruku näos peegeldus hirm. „Ei, see pole nõnda,” õiendas ta abitult, aga Annie vangutas juba pead.

„Kuule, ei nõua just suurt tarkust seda välja nuputada. Ja võid olla kindel, mina ei lähe võmmidele koputama.” Annie oli küll säilitanud iiri aktsendi, aga saanud rohkem kui kümne East Endis elatud aasta jooksul selgeks ka kohaliku slängi. Natuke aega vaikinud, ei suutnud Galway naine end talitseda ning küsis: „Millal sa kavatsed selle ette võtta?”

Korraks tekkis Anniel tunne, et tüdruk kavatseb endiselt tagasi ajada, aga siis vajusid vaesekese õlad longu ning silmad valgusid häbi- ja murepisaraid täis. „Homme hommikul,” sosistas ta.

Annie ohkas sügavalt. Ei saanud öelda, nagu oleks ta tüdrukule tema kavatsust pahaks pannud. Kui ollakse nii noor ja siin maailmas nõnda üksi, võis see tõesti olla parim väljapääs. Naisele valmistas meelehärmi üksnes mõte, et see ilus laps peab langema tolle vana lihunikumuti meelevalda. Alles paar kuud tagasi oli Annie naaber ja sõbranna Evelyn Dunne rasedaks jäänud. Ta oli juba ennegi suutnud hädavaevu ära toita kuus last ega tahtnud mõeldagi, et tulla võiks veel seitsmes. Naine oli hoidnud asja mehe eest saladuses ja säästnud salamahti raha, et minna maadam Riley jutule. „Kui veab, vusserdab ta mu nii ära, et seda minuga rohkem ei juhtu,” oli ta enne minekut Anniele naljaga pooleks öelnud.

Pärastpoole see talle enam nii naljakas ei tundunud; näost valge, oli Evelyn kirjeldanud, kuidas ta lebas tund aega räpasel köögilaual, samal ajal kui vanamoor torkis teda kõigepealt sukavardaga ja laskis siis käiku heegelnõela, et loode välja kraapida. Nähes hiljem sõbrannat valust kägarasse tõmbununa, oli Annie õhutanud teda minema Londoni kuninglikku haiglasse, mis asus sealsamas lähedal, viis minutit kõndida, aga Evelyn oli kinnitanud, et temaga on kõik korras. Õhtupoolikul oli kaheksateistaastane tütar leidnud ema surnuna voodist, madrats verest läbi ligunenud. Niidid olid juhatanud võmmid maadam Rileyni, aga kõik olid hoidnud suu kinni ja süüdistust polnud talle esitatud. See polnud mooril esimene kord niisugusest asjast puhtalt välja tulla.

„Kuule.” Kui Annie nüüd rääkima hakkas, oli tema hääl leebem. „Olin ehk ennist natuke liiga käre. Lähme õige alla, joome tassi teed ja vaatame, äkki õnnestub meil midagi välja nuputada.”

Tüdruku tänulikkus oli nii ilmne, et sellest piisas, veenmaks Anniet, et ta oli langetanud õige otsuse.

Köögis teed juues jutustas Franny naisele kõigest, mis temaga viimaste kuude jooksul oli juhtunud. Kellegagi rääkida oli suur kergendus. Ta oli alati nurisenud, kui piiratud on elu talus, kus peab kõiges vanematele alluma. Ihuüksi Londonis, tuli tal kiiresti täiskasvanuks saada ning see polnud ei kerge ega meeldiv. Kuni selle ajani ei olnud tüdruk arugi saanud, kui üksildane ta on. Esimest korda üle hulga aja tundis ta, et keegi hoolib temast. Pealegi oli imeline pääseda külmast ja niiskest toast. Köök, ehkki vana ja kulunud, oli laitmatult puhas ja perenainegi polnud nii hirmuäratav, kui esialgu oli tundunud.

Annie kuulas kannatlikult tüdruku jutustust ja tundis talle kaasa, ehkki ühtlasi põlastas teda veidi. Piiga oli jahmatavalt naiivne. Mõelda vaid! Kujutab endale ette, et tuleb Londonisse ja leiab siin tolle Sean Galagheri! Isegi kui see oleks õnnestunud, oli tõenäosus, et poiss ta altari ette viib, sama väike kui et Annie pääseb kuninga palge ette.

„Kui kaugel sa oma asjaga siis oled?” küsis ta nüüd.

Tüdruk langetas silmad, tal oli piinlik rääkida millestki nii isiklikust.

„Kolm kuud,” pomises Franny. „Võib-olla neli.”

„Noh, sihandsel juhul on vist niikuinii liiga hilja sellest lahti saada,” ütles Annie.

„Mida ma siis peale hakkan?”

Neiu hääles kõlas tõeline hirm. Annie andis endale aru, et tüdruk ei oota temalt üksnes otsest vastust, vaid ka lahendust. Ning ehkki see käis tema enesealalhoiuinstinktile risti vastu, oli ta ometi valmis rikkuma oma põhilist reeglit ja osutama tüdrukule teene. Sedamööda kuidas Franny talle oma lugu jutustas, oli tema peas hakanud kuju võtma üks plaan ning nüüd otsustas ta sellega lagedale tulla.

„Kuula, võib-olla saan ma sind aidata. Senikauaks kui omadega järjele saad, võiksid siia jääda. Muidugi mitte ilma rahata,” lisas ta kiiresti, et tüdruk asjast valesti aru ei saaks. „See põle mingi heategevus, sul tuleb maksta nagu teistelgi. Aga ma määraksin sulle mõistliku taksi. Mul kulub siin natuke abi ära ning vastutasuks võid jääda sellesse tuppa, kus praegalt oled. Ja ma tean paari koristajakohta, mis tooksid veel tsipa raha sisse. See annab sulle sutsu hingamisruumi. Too laps ilmale ja otsusta siis, mida edasi ette võtad.”

Franny vaatas perenaist, täis hämmingut. See oli viimane asi, mida ta oodata oskas, kui too hirmuäratav naine ennist tema uksele tagus. „Kas te tõesti teeksite seda minu heaks?” Tundus, et ta on segaduses ega suuda oma õnne veel uskuda. „Aga miks?”

Annie kehitas õlgu, nagu poleks see asi, millest tasub suurt numbrit teha. „Tundub, et oled korralik tüdruk ja see su meesterahvas oli üks paras, noh… niisugune ja naasugune.” Annie turtsatas pahakspanevalt, näidates, mida ta säherdusest mehest õigupoolest arvab. „Ei ole sina esimene, kes nõndaviisi hätta on sattunud, ega jää sa ka viimaseks. Meil kõigil on tulnud see tee läbi käia ja sellepärast peame meie, naised, ühte hoidma. On mul õigus?”

Seepeale lõi Franny käed vanemale naisele ümber kaela.

„Tänan teid! Tänan teid!”

Niisuguse ülevoolava tundepuhangu pärast piinlikkust tundes lükkas Annie tüdruku leebelt kõrvale. „Kuule, seda pole’nd küll vaja,” ütles ta karedalt. „Võib-olla pole sa mulle enam sugugi nii tänulik, kui oled päev otsa neljakäpakil mingi tatise lehma põrandaid küürinud!”

Aga hoolimata oma järsuvõitu sõnadest tundis Annie Connolly selle kauba üle ka ise head meelt. Päris kena, otsustas ta, kui majas on veel üks naishing.