Читать книгу Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Tara Hyland - Страница 16

Cara jooksis, nagu jalad võtsid, mööda sissetallatud rada üha sügavamale metsa. Selja taga praksusid oksad ja sahisesid lehed, kinnitades seda, mida ta juba niigi teadis: keegi jälitab teda. Sellegipoolest ei tundnud tüdruk hirmu. Ta oli sama väle kui jänesed, kes silkasid ringi Galway maakohtades, ning sama kaval kui rebased, kes neid püüdsid. Mõne kuuga oli ta õppinud Connemara metsades tundma viimast kui paika, sest käis seal iga päev, kui päevatööd olid tehtud ja tunnid õpitud. Mitte keegi ei suutnud teda kinni püüda.

Kummardudes, et pugeda läbi mägivahtra madalal rippuvate okste alt, pöördus ta korraks ja vaatas üle õla tagasi. Ehkki tähelepanu oli hajunud üksnes sekundi murdosaks, ei märganud ta hiljuti mahalangenud puunotti ja kukkus selle peale. Silmapilk oli tüdruk jalul ja tormas edasi, paraku oli ta kaotanud hinnalist aega ja jälitaja oli vahemaad vähendanud. Nüüd kui sammud kostsid selgemalt ja polnud enam võimalik haake teha, ei jäänud Caral muud üle kui peita end ühe tamme tüve taha.

Ja tõsi mis tõsi, kohe aeglustas tundmatu jälitaja sammu. Tüdruk oleks tahtnud puu tagant välja piiluda, aga hoidis end tagasi.

„Halloo?” kõlas metsavaikuses hääl, mis mõned linnud puudelt õhku peletas.

See oli lapsehääl, täpsemalt mingi tüdruku hääl. Cara rahunes pisut.

„Halloo?” hõigati uuesti ning sedapuhku võis hääles kuulda väikest ärevust. „Kus sa oled?!” Paus. „Asi on selles, et… tead, ma ei tunne neid kohti eriti hästi. Tulin lihtsalt sulle järele, saad aru, ja nüüd pole mul aimugi, kuidas tagasi minna, kui sa mind ei juhata.” Uus paus ja kui tüdruk nüüd rääkima hakkas, oli tema hääl juba nutune. „Nii et kui sa seal oled, äkki näitad ennast? Palun!”

Rahul sellega, et tema ikkagi võitjaks tuli, astus Cara puu tagant välja. Ta nägi kohe esimesest pilgust, et nutja on umbes sama vana kui tema, aga sellega sarnasus lõppeski. Võõras tüdruk oli nagu printsess: ta kandis ilusat roosa- ja valgekirjut puuvillkleiti, läikivaid musti lakk-kingi ja valgeid sokke. Tema juuksed olid sobivas toonis paeltega kahte sabasse seotud. Selle tüdrukuga võrreldes nägi Cara välja rohkem nagu poiss. Connemarasse tulekust möödunud kolme kuu jooksul oli ta peaaegu metsistunud. Talle meeldis käia pikkades pükstes ja tema juuksed olid lühikeseks lõigatud. Niiviisi meenutas Cara neid marakratte, kes olid kodus kuulunud Danny kampa, ja ta oli selle üle uhke. Sellest plikast talle jõu ja kiiruse poolest küll vastast polnud.

„Kes sa oled?” nõudis Cara. „Ja miks sa mind jälitad?”

„Ma olen Alysha. Elan Dublinis,” selgitas tüdruk. „Ema saab varsti beebi ja mina oleksin tal koolivaheajal jalus, sellepärast saatis ta mu natukeseks ajaks oma õe ja õemehe juurde. Nendel ei ole lapsi ja mul on üksi hirmus igav. Nägin sind siin eile ja üleeile. Mõtlesin, et äkki me võime koos mängida.”

Viimane lause kõlas nagu palve. Cara teadis, mis tunne tüdrukul võib olla – temagi igatses Danny ja teiste sõprade järele ning talle oleks meeltmööda olnud, kui saab endale mängukaaslase. Aga miski sundis teda kõhklema. Keegi ei tohtinud temast teada ning sellepärast polnud tal lubatud kellegagi rääkida. See kuulus vanaema reeglite hulka nagu seegi, et tüdruk pidi täna terve õhtupooliku väljas olema, sest Theresa ootas külalist. Cara ei tohtinud majja minna enne, kui külaline on lahkunud. Õigupoolest ei pakkunudki talle lusti kopitanud majas konutada, aga kohutav oli teada, et tema pärast tuntakse nii suurt piinlikkust, et hoitakse teda kõigi eest peidus.

„Noh,” käis tüdruk peale, „kas me võime koos mängida?”

„Ma ei tea.”

„Miks sa ei tea?”

Cara hammustas huulde. „Sellepärast et minust ei tohi keegi teada.”

Alysha kortsutas hämmeldunud kulmu. „Mispärast siis?”

„Ma ei saa sulle öelda. See on saladus.” Cara tundis end korraga õnnetuna. Üksi olla oli nii hirmus ning ehkki ta luges palju ja mõtles enda lõbustamiseks välja kõikvõimalikke mänge, polnud see ju see, mis tõeline mängukaaslane. Nüüd ehmatab see tüdruk kindlasti ära ja jätab Cara sinnapaika, mõeldes, et Cara on imelik või nii.

Aga Alysha ei mõelnudki ehmuda, näis selle asemel hoopis aukartust tundvat. „Mina oskan saladust hoida,” ütles ta. „Kui seda on vaja, et koos mängida.”

Cara tundis tahes-tahtmata kiusatust. See tähendanuks keelust üleastumist, aga ta oli nii üksildane. Ja mis sellest siis halba sünniks? See tüdruk on siin ainult koolivaheajal – kellele ta sellest ikka rääkida võiks?

Märgates, et Alysha vaatab vastust oodates tema poole, noogutas Cara viimaks. „Olgu peale, me võime küll koos mängida. Aga ainult siis, kui sa vannud, et ei hinga sellest kellelegi.”

Tüdruku silmad olid pühalikult tõsised. „Vannun! Aga kõigepealt pead mulle ütlema, mis su nimi on.”

„Cara. Ja nüüd ma näitan sulle, kuidas metsast välja minna. Teed pole üldse raske leida ja homme võime sealsamas kokku saada.”

„Ma sain sõnumeid su õelt.”

Theresa oli terve õhtupooliku julgust kogunud, et rääkida Maggiele Franny väljailmumisest. Vanem tütar käis ema tavaliselt vaatamas kord kuus, aga nüüd olid Maggie lapsed üksteise järel tuulerõugeid põdenud ning Cara sinnajätmisest peale oli see tal esimene kord ema külastada. Theresa oli endaga pikalt ja tõsiselt aru pidanud, kas rääkida teistele pereliikmetele Franny tütrest. Lõpuks oli vana naine jõudnud otsusele, et midagi niisugust enda teada jätta on võimatu.

Maggiel läks natuke aega, enne kui ta mõistis, kellest ema räägib. Theresa sai aru, millal teadmine tütrele pärale jõudis, sest tolle silmad läksid üllatusest suureks. „Franny?”

„Tema jah,” vastas Theresa. „Ta kirjutas mulle mõne aja eest.”

Maggie laskis end toolil seljakile ja põimis käed rinnal vaheliti. „Kas tõesti? Ja mida tal kõigi nende aastate järel vaja oli? Vean kihla, et raha.”

„Maggie!” tõreles ema. „Ära räägi oma õest nõnda!”

„Ei tea miks?” nõudis tütar. „Ta hiilib keset ööd minema ning peaaegu kaheksa aastat ei ole temast kippu ega kõppu. Ma nägin, kui palju valu ta sulle ja isale tegi. Pärast tema lahkumist nutsid sa öösiti mitu kuud. Nüüd peaks mul olema õigus öelda tema kohta, mida iganes tahan.”

„No kuule nüüd ometi, kullake.” Frannyga silmitsi seistes võis ju Theresa tema vastu karm olla, aga tagaselja ei lasknud ta oma noorema lapse kohta midagi halba öelda. „Ükskõik mida Franny ka poleks teinud, ta on ikkagi minu tütar ja samamoodi on ta kõige kiuste sinu õde.”

„Mina teda oma õeks ei pea.” Üle Maggie näo jooksis põlastav grimass. Aastad ei olnud teda hellitanud. Kui enamiku naisi muutis emadus leebemaks, siis tema näis olevat muutunud veel sapisemaks ja tigedamaks. „Aga mis seal imestada, et sina teda kaitsed. Eks ta olnud alati sinu lemmik. Ilus ja andekas väike Franny, nii eriline – nõnda te kõik ju arvasite. Isegi mu mees. Aga tuli välja, et ta on just nimelt niisugune väike lipakas, nagu mina teadsin. Jooksis tolle põllutöölisega minema. Küllap siga juba pori leiab.”

Theresa jäi vanemale tütrele otsa vaatama, jahmunud tolle hääles kostvast õelusest. Ta oli plaaninud rääkida Maggiele Carast, lootuses, et ta aitab emal ehk lapse kasvatamise koormat kergendada. Nüüd nägi vana naine, kui kibedalt Maggie nooremat õde vihkab, ning teadis, et ei saa talle selle kohta sõnagi lausuda. Maggie ei taluks, et ta ta hoolitseb Franny lapse eest. Arvatavasti kannaks ta sellest ette, kellele vaja, ja niipalju kui Theresa teadis, oleks Cara võidud temalt otsemaid ära võtta.

See mõjus rusuvalt. Ta peab jätma saladuse enda teada. Niisugune tõdemus masendas teda.

Theresa vaatas kella. Cara pidi varsti koju tulema ja Maggiet ei tohtinud siis enam seal olla.

„Franny kirjutas lihtsalt, et elab Londonis ja tal läheb hästi. Oligi kõik,” sõnas Theresa tasa. „Aeg on juba hiline, tahad nüüd kindlasti minema hakata. Sul on ju pikk tee minna.”