Читать книгу Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Tara Hyland - Страница 13

Jumalaga inglased ja näljapäevad! mõtles Franny, istudes lahtisesse vankrisse ja tõmmates tütre enda ligi. Connemara soodest puhuv vinge tuul nuhtles iirlasi nagu issanda vits.

Franny võis ju Londonis elades küll rõõmsana laulda nostalgilisi laule, mis rääkisid kodust, aga tegelikult ei meenutanud sünnimaa millegi poolest seda romantilist pilti, mille ta kujutlustes ajapikku oli loonud. Ning kui maailmas leidus paika, mida ta vihkas veel rohkem kui oma kodukohta Glen Vale’i, siis oli see Galways asuv Connemara. Näljahäda ja väljaränne olid muutnud selle eraldatud maakolka üheks Iirimaa hõredamalt asustatud paigaks. See paiknes keset gaeltacht’i – piirkonda, kus räägiti iiri keelt. Franny silmis oli see mahajäänud riigi kõige mahajäänum kant ning hea meelega poleks ta sinna oma elus enam iial jalgagi tõstnud – kui poleks olnud tema ema.

Kirjad läksid Londonist Iirimaale 1954. aastal umbes viis päeva ning Theresal oli kulunud vastamiseks ligemale kolm nädalat. Franny oli juba lootuse kaotanud. Aga siis vastus ikkagi tuli – napisõnaline ja vimmakas. Kaheksa eemal viibitud aasta jooksul oli kodus nii mõndagi muutunud: kõige tähtsam muutus oli see, et neli talve tagasi oli traktor kraavi kummuli läinud ning isa oli surma saanud. Frannyle tuli raske löögina teadmine, et isa on surnud ja tal pole enam kunagi võimalik temalt andeks paluda. Ükskõik kui hästi või halvasti nad omavahel ka läbi ei saanud, ikkagi armastas Franny teda. Ta oli teinekord kujutlenud, et pöördub ühel päeval kuulsana koju tagasi, olles kokku ajanud varanduse, ning isa näeb, et tütar on jõudnud oma eluga õitsvale järjele. Nüüd oli liiga hilja ja Franny tegi endale kibedaid etteheiteid, et polnud perega varem ühendust võtnud.

Kuivatanud pisarad, oli Franny edasi lugenud ja leidnud, et muutusi on teisigi. Pärast Michael Healey surma olid Maggie ja Conrad abiellunud ning mees oli kolinud nende tallu. Theresa oli elanud koos Conradi emaga nende juures, kuni ema vanem õde Agatha oli külmetunud ja jäänud kopsupõletikku. Theresa oli sõitnud Agatha üksildases paigas asuvasse Connemara majakesse ja elanud seal õe surmani. Tundes, et on Maggie ja Conradi perele koormaks – neil oli nüüd kaks tütart –, otsustas Theresa seejärel jäädagi esialgu Agatha majja.

Sellepärast läkski mul vastamisega kauem aega, kirjutas ema. Maggie pidi su kirja mulle kätte toimetama.

Theresa kirja toon oli jahe, aga kõige tähtsam oli, et ta nõustus võtma Cara enda juurde. Ta esitas üheainsa tingimuse: nad sõidavad Connemarasse ning lapse sealviibimine jääb pereliikmete ja sõprade ees saladuseks. Frannyle ei meeldinud mõte, et tema tütart peidetakse inimeste eest, aga see pidi ju lõppude lõpuks kestma kõigest mõne kuu, kuni ta Cara enda juurde Ameerikasse toimetab. Seepärast otsustas ta ema tingimustega nõustuda. Mis tal muud üle jäi?

Frannyl ja Caral oli seljataga pikk päev. Nad olid olnud teel juba kaheksateist tundi: kaheksa tundi rongiga Eustonist Holyheadi, seejärel neli tundi üle tormise Iiri mere Dun Laoghaire’i sadamasse ning sealt rongiga Galwaysse. Jaama eest oli Franny leidnud hobuvankri ning hobusemees oli nõustunud viima nad Recessi külla, ema praegusele elukohale lähimasse paika. Teades, kui kõlekülmad võivad olla sealsed tasandikud, oli ta pannud nii enda kui Cara soojalt riide. Nüüd, kui vanker logistas Iirimaa mägisele ja vihmasele lääneosale tüüpiliste turbarabade vahetsi mööda kivist teed, andis Franny endale aru, et isegi kahest kampsunist ja mantlist jääb Galway talve vastu väheks.

Kui nad Recessi jõudsid, oli aeg üle südaöö. Tänavad olid juba tühjad ja majad pimedad.

„Olemegi kohal.”

Mees jättis hobuse mingil platsil seisma. Oletades, et ema ja tütar peatuvad sealsamas, osutas ta paarile kostimajale, kus pakuti ka hommikusööki. Franny tegi näo, nagu kuulaks teda.

Cara oli sõidu ajal magama jäänud. Nüüd pöördus ema tütre poole.

„Kullake!” Franny silmitses magavat last. Cara hakkas nihelema, pomises midagi ega tahtnud ärgata. „Tõuse nüüd, kallis,” õhutas ema. „Ole hea laps ja tee, mida emme palub.”

Visanud koti munakividega sillutatud tänavale, ronis Franny vankrist maha ja pöördus, et tõsta välja ka tütar. Tüdruku raskus pani ta kergelt nõtkuma. Cara oli küll kõhnake, aga ikkagi juba seitsmeaastane – liiga raske, et Franny oleks jaksanud teda kaua süles kanda.

„Slán leat,” lausus mees gaeli keeles.

Franny vaatas talle pahuralt otsa. „Head aega teilegi,” vastas ta meelega inglise keeles. See oli üks põhjus, miks Connemara talle nii kangesti närvidele käis: siinsed asukad keeldusid rääkimast midagi muud kui seda va iganenud gaeli keelt.

Võtnud tütrel käest kinni, tõstis Franny kohvri uulitsalt. Ta ei tahtnud, et hobusemees näeks, kuhu nad lähevad, ja seadis seepärast sammud ühe kostimaja poole. Niipea kui hobune oli ümber nurga keeranud ja kabjaplagin hakkas kaugenema, pöördus ta ja võttis suuna teisale, külast välja.

Nagu Connemaras ikka, polnud näha ainsatki hingelist. Päeval ringi kõndides võisid teinekord sattuda turvast lõikavatele kohalikele meestele või talunikele, kes karjatasid lehmi või lambaid, aga praegu, külmal talveööl oli paik inimtühi. Polnud kedagi, kellelt oleks saanud teed küsida, sestap oli Franny kartnud ära eksida, aga iseendalegi üllatuseks oli tal hästi meeles, kuidas tädi poole minna. Sinna tuli viis miili ja tema vaimusilma ette kerkisid mälupildikesed lapsepõlveaegsetest pühadest. Seal oli veedetud ka häid aegu; Frannyle meenus näiteks, kuidas vend oli õpetanud teda ujuma. Maggie, arg nagu ikka, polnud julgenud vette tulla, niisiis olid tema ja Patrick korraldanud kahekesi sukeldumisvõistlusi: ärgitanud teineteist, kumb julgeb ronida kõrgemale kaljunukile ning hüpata sealt alla veekeerisesse.

Esialgu jäi Franny ja Cara tee äärde iga natukese maa tagant mõni korralikum maja või osmik, aga mida kaugemale nad linnakesest jõudsid, seda hõredamalt neid oli, kuni lõpuks võis tee ääres näha üksnes võssa kasvanud ja lagunenud hütte, mille asukad olid juba ammu Ameerikasse sõitnud. Nende teed valgustas ainult poolkuu kahvatu kuma ja näha polnud õieti midagi. Franny pidi hoolega ette vaatama, et ei vajuks põlvini vesisesse rabapinnasesse. Kõige silmapaistvam oligi Connemaras pilkupüüdev ja mitmekesine maastik ning kui nende tee viis nüüd mäeharjale ja kulges siis alla metsasesse ja soisesse orgu, eristas Franny isegi pimeduses valgeid villpäid, mis hällisid tuules. Ta mõtiskles endamisi, mida arvab Cara kogu sellest puhtast ja värskest õhust ja avarusest pärast seda, kui on veetnud kogu elu Whitechapeli umbses kitsikuses.

Poolteist tundi hiljem jõudsid nad lõpuks oma reisi sihtpunkti – majakeseni, kus oli elanud Franny tädi. Maja oli kõige järgi otsustades kehvemas seisus, kui Franny mäletas. Krobelistest hallidest kividest hoone juures oli kõige ilusam hoolikalt tehtud õlgkatus. Esiküljel oli sälkudest kirjatud puust uks, mille vanust reetsid muhklikud oksakohad; neli tillukest logisevat akent olid ehk heal juhul kahe mehekämbla laiused, et külm sisse ei pääseks; ühel polnud koguni klaasi – kahtlemata oli tugev tuul selle eest ära puhunud. Alakorrusel põlesid petrooleumilambid, järelikult oli Theresa saanud kätte teise kirja, milles Franny teatas, mis kuupäeval nad loodavad kohale jõuda, ning otsustanud neid oodata. Kas selline vastuvõtt tähendas, et talle on andeks antud? Nüüd kui Franny oli kohal ning pidi iga hetk seisma silmitsi emaga, kelle juurest oli kunagi ära jooksnud, hakkas tema süda ärevusest kloppima. Võtnud end kokku, koputas ta uksele.

Ta kuulis lohinal lähenevaid samme; veidi aega kiruti teisel pool pominal ning siis süttis eeskojas tuli. Hetk hiljem lükati välisuks lahti.

Franny tardus soolasambaks. Möödunud kaheksa aastat ei olnud ema just lahkelt kohelnud. Mehe surm oli mõjunud Theresale rängalt, muutnud tema juuksed täiesti valgeks ja vajutanud ta küüru, nagu lasuks naise õlul saatuse raske koorem. Kuuekümneselt oli Theresa juba vana.

Frannyle kerkisid pisarad silma. „Oi, ema!” Ta kallistas ema kõhna kondist keha, soovides teha tasa kõiki neid aastaid, kui temast puudust oli tundnud.

Aga Theresa, kes polnud harjunud tundeid väljanäitusele panema, hoidis tütart ainult mõne sekundi ja tõmbus siis eemale. „Pole siin vaja minuga komejanti teha ühtigi, laps.” Ema hääl oli vaikne ja kare.

Vastuvõtt polnud just niisugune, nagu Franny oli lootnud, aga ta ei näidanud oma pettumust välja.

„No nii, ema,” ütles Franny, teeseldes reipust, otsekui oleks see mingi õnnelik perekonna kokkutulek. „On aeg tütretütrega tuttavaks saada.” Ta pöördus sinnapoole, kus seisis veidi maad eemal tema kohkunud laps. „Seal ta ennast peidabki. See on Cara.”

Cara astus arglikult ema kõrvale. Vana naine heitis talle ükskõikse pilgu.

„See ta siis ongi.” See oli öeldud mokaotsast, jaheda sedastusena. Naine ei ilmutanud vähimatki huvi ega uudishimu, nagu Cara oli oodanud. Rongis ja laevas olid võhivõõrad inimesed teda hellitanud ja talle maiustusi andnud. Midagi niisugust oli laps lootnud ka oma vanaemalt. Selle asemel astus vana naine lihtsalt sammukese tagasi ja ütles: „Eks tulge siis sisse, mis te seal külma käes seisate. Seda mul veel vaja, et peaksin nädal aega haiget last poputama.”

Hirmunult vaatas Cara üles ema poole, lootes, et nad lahkuvad kohe ja sõidavad tagasi koju. Vanaema ei olnud üldsegi lahke ja sõbralik, vaid vana ja kuri. Oma halli juuksepahmaka, kalkide silmade ja natuke küürus seljaga meenutas ta Carale ühe muinasjuturaamatu nõida. Sellele mõeldes võbistas tüdrukuke tahtmatult õlgu ja võttis emal kõvemini käest kinni. Oleks ta teadnud, et asjalood niisuguseks kujunevad, poleks ta eluilmaski nõustunud kaasa tulema.

Pisut rohkem kui nädal aega tagasi oli ema küsinud, kas laps tahab temaga ette võtta väikese seikluse. Cara oli huviga kuulanud, kuidas ema reisi kirjeldas. Nad lähevad Iirimaale, oli too öelnud, külla vanaemale. Cara, kes oli alati tahtnud sugulastega tuttavaks saada, pidas seda vahvaks mõtteks.

Ainus paha asi oli see, et ta pidi Dannyst mõnda aega eemal viibima, aga selle mure hajutas elevus, mida tekitas eelseisvale retkele mõtlemine. Ja kogu reisi ajal oligi nii palju näha ja kogeda. Eustoni jaam oli olnud rahvarohke, kärarikas ja palav. Londonist alanud pikk rongisõit pakkus nii palju vaateid, helisid ja lõhnu. Cara-sugusele uudishimulikule lapsele oli see olnud taevalik elamus.

Nüüd olid nad kohal ja lapse elevus oli haihtunud. Ehkki ema näol püsis naeratus, tajus Cara, et sisimas pole temagi asjade käiguga rahul.

Niipea kui nad sisse olid astunud, kirtsutas Cara nina. Majas oli ilmeksimatult äratuntav vanainimese ja kasside lõhn. Nagu käsu peale libistaski end Cara jalgadest mööda kõhn must kass. Tüdrukuke kummardus, et teda silitada, aga loom tõmbus kurjalt tagasi. Rohelised silmad välgatasid; selg küürus, sisises kass hoiatavalt: ära puutu!

Kuuldes seda häält, pöördus vanaema ja vaatas pahuralt Cara poole. „Jäta kass rahule, tüdruk. Ta pole siin mängimiseks, vaid selleks, et püüda hiiri.”

Cara oleks tahtnud öelda, et pole kassile midagi teinud, kuid otsustas vaikida.

Ema karmide sõnade peale tõmbas Franny kulmu kortsu. „Kas tahad, et läheksime ära?” nõudis ta. „Ütle ainult, ja me oleme läinud.”

Silmad suured nagu alustassid, vaatas Cara ühelt naiselt teisele ja pani kõike tähele. Ta ei saanud päris hästi aru, millest jutt käib, aga oli selge, et ema ja vanaema ei saa omavahel hästi läbi.

Tundes endal Cara pilku, vaatas Theresa teravalt lapse poole. „Ja mida sina vahid?”

Cara neelatas, ta oli liiga hirmunud, et vastata. Ema võttis tal kaitsvalt ümbert kinni ja tõmbas ta enda ligi. „Jäta ta rahule,” lausus ta väsinult.

„Mhh,” mühatas vana naine valjusti ja läks jalgu järel lohistades toast välja. Kui Theresa oli läinud, tõstis Cara pea ja vaatas emale otsa.

„Kas sa jätad mu siia?” Tüdruku hääl oli nii vaikne, et seda oli vaevalt kuulda.

„Oh, Cara!” Franny ohkas sügavalt. „Jah, anna andeks, mu kullake, aga sul on õigus, ma jätan su siia.” Nähes tütre näos ahastust, lisas ta kiiresti. „Aga ainult natukeseks ajaks, luban sulle. Ja…” ta vaatas köögi poole, „… vanaema ei ole nii halb, kui paistab.” Viimased sõnad ei kostnud eriti veendunult.

Köögist kostis panni kolinat ja summutatud kirumist. Pliidi all küdev turvas sisises ja praksus. Cara süda hakkas kiiremini lööma. „Emme,” lausus ta vaikse häälega, „ma vist ei taha siia jääda.”

Cara nägi, kuidas ema silmad pisaraid täis valgusid. Franny langes põlvili ja surus lapse kõvasti vastu rindu. Tüdrukul oli natuke valus, aga ta ei tahtnud seda öelda. „Ma tean,” ütles ema viimaks ja tema sõnad sumbusid tütre juustesse. „Minagi ei taha, et sa siia jääksid. Aga mul ei ole teist valikut.” Franny laskis Carast lahti ja vaatas lapsele silma. „Sa saad sellest ometi aru. Eks ju, mu armsake?”

Cara ei saanud aru. Aga ta ei suutnud näha oma armast ema kurvana, seepärast võttis ta kogu vapruse kokku ja lausus isegi veidi pühalikult: „Jah, emme.”

Vastutasuks sai ta naeratuse. „Tänan sind, musirull!” ütles ema ja veel paar pisarat voolas tal üle põskede. „Tänan, et tegid selle asja mulle kergemaks!”

Päev oli olnud pikk ja raske, seepärast ei läinud kaua aega, kui Cara juba uinuski. Franny istus natuke aega tillukeses magamistoas ning vaatas, kuidas tütar magab. Ta oli ka ise kurnatud ning oleks tahtnud ronida lapse kõrvale voodisse, aga enne seda oli tarvis kõnelda emaga. Theresa polnud varjanud oma pahameelt ja vaenulikkust ning Franny teadis, et neil on vaja suu puhtaks rääkida – kas või selleks, et vana naine oma vimma nende nädalate jooksul Cara peale välja ei valaks. Raske südamega läks ta ema jutule.

All väikeses elutoas roobitses Theresa koldes viimaseid süsi. Tuba oli juba hakanud jahedaks muutuma. Franny sikutas salli õlgade ümber koomale ja valmistus rahu sõlmima.

„Äkki tahad, et ma teeksin teed?”

Theresa mühatas. „Kui ma nüüd veel teed joon, pean terve öö väljas kemmergus istuma.”

Franny tõstis ema selja taga silmad taeva poole. Ega temagi nii kangesti teest huvitatud olnud – see oli olnud lihtsalt ettekääne, et nad saaksid koos laua äärde istuda. Aga ema oli jäänud selliseks, nagu oli: paku talle lepitust, aga tema ei tee väljagi. Ta otsustas, et pole mõtet keerutada. „Äkki lõpetad viieks minutiks askeldamise ja räägid minuga.”

„Mis seal ikka rääkida?”

Franny tundis, kuidas ta trotsi täis läheb. „Noh, kõigepealt oleks hea kuulda midagi isa kohta.”

Theresa pöördus ja vaatas talle silma. „Isa kohta? Sina tahad kuulda oma isa kohta? See, et sa niiviisi jalga lasksid, murdis tal südame. See tappis ta – sama hästi oleksid võinud talle kuuli silmade vahele kihutada.” Franny tõmbas teravalt hinge, aga ema ei olnud veel lõpetanud. „Kaheksa aastat ei tulnud sinult sõnagi, aga siis läheb sul abi vaja ja ilmud lagedale. Niisugune oled sa alati olnud. Sa ei mõtle kellegi teise kui ainult iseenda peale.”

Franny silmad tulitasid pisaratest. „Ja sina ei ole ka põrmugi muutunud,” lausus ta kibedalt. „Kasutad ikka veel iga võimalust, et torgata.”

„Kuidagi peab ju sinu paksust peakolust läbi tungima.”

Ema ja tütar põrnitsesid teineteist, nagu nad olid seda teinud aastate jooksul palju kordi.

Franny pööras esimesena pilgu kõrvale. Ta mõistis valusa pettumusega, et kulutab asjata närve. Täna öösel üle neid lahutava kuristiku teineteisemõistmise silda ei ehita.

„Kell on palju ja ma pean natuke magama,” lausus ta. „Ma lahkun varahommikul, kindlasti enne seda, kui sina üles ärkad.”

Viimase lause oli ta lisanud, lootes panna ema mõistma, et nad ei näe teineteist enam mõnda aega, ja otsima väikestki lepitust. Aga ema ütles vaid: „Kena. Kanna ainult hoolt, et su põngerjas ennast sinu äraolekul korralikult ülal peaks.”

Frannyl kargas hing täis. „Cara on hea tüdruk. Sul pole temaga mingit tüli.”

Theresa muigas ühe suupoolega. „Siis polegi ta nii väga sinu moodi, kui kartsin.”