Читать книгу Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Tara Hyland - Страница 11

Teisipäev oli Victory Clubis tavaliselt nädalas kõige vaiksem, aga sedapuhku täheldas Franny õhtul tööle jõudes ebatavalist elevust. Riietusruum oli täis erutatud sagimist ja suminat, tüdrukud tunglesid peeglite ees innukamalt kui muidu. Varsti oli Frannyl kogu selle ärevuse põhjus teada: publiku hulgas oli Hollywoodi filmitäht Duke Carter. Mees oli ilus, karismaatiline ja võluv – tõeline kassamagnet, niisugune näitleja, kes paneb südamed põksuma.

Lavakardina vahelt piiludes nägi Franny, et peale staari istub lauas veel viis inimest: kolm meest, kõik frakkides, ja kaks väga noort naist, seljas odavad, kuid üpris paljastavad kokteilikleidid. Paula, üks tantsutüdruk, teadis Frannyle rääkida, et Carter viibib Inglismaal Inglise kodusõjast vändatava suure eelarvega filmi võtetel.

„Tüdrukuid pole mõtet vaadata, nood on palgatud linnukesed,” ütles Paula põlastavalt. Kolme teise mehe peale osutades näitas ta Frannyle režissööri, kõhna närvilise moega meest, kelle nimi oli Landon Taylor, ja teise meespeaosa täitjat Earl Foxi, kes oli Duke Carteri lahjem väljalase. Seejärel tutvustas ta viimast, lühikest paksu meest, kelle juuksepiir oli hakanud taanduma. „Ja see seal on Clifford Walker, stuudio Juniper Pictures kuulus produtsent.”

„Ah soo?” Franny toon oli ükskõikne ega reetnud tema tegelikku suurt huvi.

„Jah, just tema tõigi ekraanile „Verevennad”.”

„Verevennad” oli eepiline saaga, mille keskmes olid kaks poolvenda, kes sattusid Ameerika kodusõja ajal võitlema eri vaenupooltel ning ühtlasi ühe ja sama tüdruku südame pärast. See oli olnud stuudio Juniper Pictures vastus MGM-i rohkem kui kümne aasta eest vändatud „Tuulest viidule” ning oli aasta tagasi ekraanidele ilmununa osutunud tõepoolest sama menukaks. Kuulnud, et selle taga seisis too lühike ümar mees, uuris Franny teda tähelepanelikult.

Linnukesed lausa rippusid Duke Carteril kaelas, aga nad raiskasid asjata aega. See mees võis ju olla küll täht, aga Franny teadis, kes tegelikult ohje hoiab: produtsent. Victory Clubis töötades oli ta end meelelahutusmaailma asjadega natuke kurssi viinud. Produtsent kontrollis filmi valmimist algusest lõpuni, tema õlul oli kõik – ta ajas rahaasju, palkas näitlejad ja võttemeeskonna ning hoolitses filmi levitamise eest.

Franny oli riietusruumis ja tema peas ajas üks mõte teist taga. Just nüüd võis olla see tähtis hetk – võimalus, mida ta oli nii kaua oodanud, etteaste, mis võis tuua tema saatusesse pöörde.

Sellest päevast, kui ta hakkas Victory Clubis esinema, oli möödunud neli aastat ja Franny elu oli kahtlemata märgatavalt paranenud. Esimestel kuudel, kui talle oli usaldatud ainult väikesi sutse, oli ta piirdunud põhiliselt iiri rahvalauludega – umbes samasugustega, nagu oli esitanud vastuvõtukatsetel ning mis rääkisid armastusest ja kodumaatusest. Seejuures oli Franny andnud endale kogu aeg aru, et kui soovib ennast rohkem nähtavaks teha, peab ta tulema lagedale millegi enamaga – millegagi, mis köidab suuremat hulka publikut. Umbes aasta pärast otsustas ta ühendada laulmise oma matkimisandega ning luua kava, milles imiteerib suuri lauljaid. Ta oli palunud ansambli juhil Jaime’il panna kokku popurrii mitme tuntud artisti surematuks lauldud paladest, mis laseksid tema sarmil kõige paremini esile tulla.

Franny ei unusta kunagi õhtut, kui ta esimest korda uue numbriga üles astus. Võtnud mikrofoni, oli ta noogutanud Jaime’ile, andmaks märku, et bänd võib alustada. Kui saali täitsid „Copacabana” rumbarütmid, hakkas Franny end muusika taktis õõtsutama, nagu oli näinud filmis tegemas Carmen Mirandat, ja laulis esimesed read.

Rahva seast kostis ahhetamist. Ta lihtsalt ei esitanud kuulsa Carmen Miranda laulu – sellel hetkel ta oli Carmen Miranda. Salm ja refrään ette kantud, muutis Jaime tempot, misjärel Franny kehastus ümber Marlene Dietrichiks ja kandis ette „Falling in Love Again”. Seejärel sai temast Edith Piaf – laul oli „La Vie en Rose”. Võib-olla ei võtnud ta päris kõiki noote täpselt välja, aga Piafi olek ja liigutused olid edasi antud suurepäraselt.

Kui Franny oli lõpetanud, tõusis publik püsti ja aplodeeris tuliselt. Hiljem küsis lavakava juht naiselt, kas tohib talle esinemistunde juurde panna.

Tänu uue kava edule sai Franny loobuda lihtsast tööst, koristamisest ja garderoobis üleriiete vastuvõtmisest. Nüüd töötas ta kuuel õhtul nädalas: kolmel Victory Clubis ja muul ajal paaris teises ööklubis. Nood polnud küll nii peened kui Piccadilly õhtusöögiklubi, aga võimaldasid tal elatist teenida täiskohaga meelelahutajana.

Sellest Frannyle siiski ei piisanud. Seitse aastat oli möödas ajast, kui ta Iirimaalt lahkus. Franny oli nüüd kahekümne viiene ja tundis, et aeg lendab, aga tema ootab ikka veel oma suurt läbimurret – nii väga kui talle ka ei meeldinud laulda, üle kõige ihkas ta siiski näidelda. Ning nüüd, kui ta oli juba hakanud kaotama lootust, et talle kunagi niisugune võimalus avaneb, oli see langenud talle otse sülle: siin on Hollywoodi produtsent, keegi, kes võib ta meelelahutusäris otsa peale aidata. Franny lihtsalt ei tohi lasta sel mehel klubist välja jalutada, ilma et prooviks talle muljet avaldada. Kahjuks oli tänane number üsna ilmetu: ta pidi esitama Judy Garlandi ja Doris Day laulude popurrii; laulud olid lihtsad, naabritüdruku stiilis, ning tagatipuks tuli tal veel kanda igavat lillelist kleiti. Vaevalt paelub see number niisuguse kuulsa produtsendi tähelepanu.

Franny murdis pead, mida ette võtta, ning korraga langes tema pilk tualettlauale, mis paiknes tema oma kõrval. Peegli külge oli riputatud mustast pitsist kokteilikleit. See kuulus klubi ühele parimale lauljale Dawn Morrisele. Naine hoidis oma esinemisrõivaid hoolega ega lasknud kedagi nende lähedalegi. Aga ta töötas ainult nädalavahetustel, mis tähendas, et täna teda pole, ja nii ei pidanud ta iial teada saama, et Franny talt üheks õhtuks kleidi laenab.

Franny peas hakkas kuju võtma üks idee. Tema number pidi olema teine, niisiis pidi ta tegema kähku. Libistanud Dawni kleidi kiiresti selga, tupeeris ta juukseid ja meikis ennast vambilikumaks. Siis otsis ta üles Jaime’i ja palus tollel mängida teist muusikat. Kavas olnud lihtsakoelise popurrii asemel otsustas ta esitada seksika Mae Westi numbri. Kui kõlasid esimesed väljavenitatud saksofonihelid, kõndis Franny puusi hööritades lavale ja võttis mikrofoni juures koha sisse.

Kleit oli Frannyle numbri võrra väike ja liibus kehale nagu teine nahk. Oma viktoriaanlikult kõrge kaeluse ja pikkade varrukatega pidi see olema siivas, aga muutus Franny kehakumerusi järgides peaaegu läbipaistvaks, kui naine prožektorite valguslaiku astus.

Eeslaval seistes teadis Franny suurepäraselt, et saalis ei leidu ühtki meest, kelle pilk poleks temasse kiindunud. Temale aga läks praegu korda ainult üks, Clifford Walker. Vaadates mehele otse silma, hakkas ta laulma „I’m in the Mood for Love”.

Kogu Franny etteaste oli mõeldud ühele inimesele – see oli üksainus pikk võrgutus. Esimene salm lauldud, võttis ta mikrofoni ja astus alla kuulajate sekka. Et poleks liiga ilmne, kelle ta sihikule on võtnud, peatus naine siin-seal, õrritades mehi, kellest möödus, heites neile sulgboa maona ümber kaela. Walkeri laua juurde jõudes nägi Franny, et mees on tema esitusest lummatud ja naudib tähelepanu. Seadnud end mehe põlvele istuma, esitas Franny kolmanda salmi otse temale; just nagu oleks Walker tema armsam ning kõik sõnad tuleksid otse südamest, piidles ta meest poollangetatud ripsmete alt ja naeratas talle salapäraselt.

Kui laul lõpule lähenes, vedas ta sõrmedega üle Walkeri põse, tõusis siis ja siugles lavale tagasi. Jõudnud viimase reani, kandis Franny hoolt, et tema ja mehe pilk uuesti kohtuksid, ning libistas käed paljutähenduslikult mööda mikrofoni statiivi alla. Nähes Walkeri näole ilmunud pilku, teadis neiu, et mees on tal pihus.

Ja tõsi mis tõsi: Franny oli saanud riietusruumis olla vaevalt viis minutit, kui üks lavatööline tema juurde astus. „Üks külaline palus, et läheksid nende lauda. Keegi Ameerika tegelane.”

„Hästi.” Frannyst tulvas üle võidurõõm, aga kohe selle kannul tuli ärevus. Saak polnud veel kotis. „Ütle talle, et tulen kohe.”

Franny ei kiirustanud. Selle asemel kohendas ta meiki – polnud vaja ilmutada liiga suurt innukust. Ajaks kui ta söögisaali astus, olid teised lauas istujad diskreetselt tantsupõrandale läinud ja Clifford Walker istus üksi.

Mees vaatas, kuidas Franny tema poole tuleb. Noores daamis oli peenust. Ta oli seksikas, olemata seejuures litsakas – šikk naine, niisuguse järele tasus oodata.

„Härra Walker?” Franny kandis hoolt, et hääl kõlaks madalalt ja pisut kähedalt.

Mees tõusis tervituseks. Ta oli naisest tolli jagu lühem ning tema pintsaku hõlmade vahelt punnitas välja ümar kõhuke. Särgikrae juures nägi Franny paistmas tumedaid karvu. Mis seal imestada, et teised naised jooksid tormi hoopis Duke Carterile.

„Preili Healey.” Walker laskis pilgul üle naise libiseda ja noogutas heakskiitvalt, nagu tahaks öelda, et Franny näeb välja just niisama ilus, nagu talle äsja oli tundunud. „Tänan, et tulite.”

„Ka minul on hea meel,” vastas Franny.

Mees ootas, kuni ta oli istunud, ja võttis seejärel ka ise istet. Frannyl polnud seni veel kunagi lubatud lauda minna – polnud ette nähtud, et esinejad külastajatega suhteid sõlmiksid. Sellegipoolest püüdis naine jätta muljet, nagu oleks see talle igapäevane asi. Ettekandja tõi pudeli Dom Perignoni ja valas seda kahte pokaali.

See oli Frannyl esimene kord šampanjat maitsta. Ta polnud osanud oodata, et mullid kerkivad ninna; korraks jäi tal hing kinni ning ta püüdis seda varjata, hakates köhima. Frannyle tundus, et ta nägi produtsendi silmades naerusädet, aga kui Walker oligi tema äpardust märganud, siis juttu ta sellest igatahes ei teinud. Selle asemel naaldus mees toolileenile ja silmitses naist uuriva professionaalipilguga.

„Pean teile tunnistama,” lausus mees lohiseva aktsendiga, „et teie tänaõhtune etteaste jättis mulle kuradima sügava mulje.”

„Tõesti?” Ehkki Franny süda vasardas rinnus, üritas ta jätta muljet, et see on tavaline asi.

„Jaa, te olite laval tõeliselt hea – teadsite, kuidas need asjad käivad. Ma ei suutnud teilt silmi lahti kiskuda. Ja sedasama võib öelda kõigi teiste siin saalis istuvate meeste kohta.” Sel hetkel oli professionaalne ilme kadunud ning produtsendi näol võis aimata kerget irvet.

Franny langetas pilgu ja püüdis paista tagasihoidlik. „Olen rõõmus, et mu laul pakkus teile naudingut.”

„See pakkus mulle midagi enamat kui naudingut.” Walker hõõrus mõtlikult kõhtu. „Pagan võtaks, ma olen töötanud meelelahutusäris juba pikka aega ning peaksin nüüdseks juba aru saama, kas inimesel on annet või ei ole. Ja praegu kaldun ma arvama, et teil võib seda olla.”

„Tõesti?” Taas püüdis Franny teha näo, nagu ei läheks see talle eriti korda.

„Tõsi mis tõsi.” Mees vaikis viivu ja lisas siis: „Mõistagi ei ole võimalik kellegi headuses päris kindel olla, enne kui pole läbi teinud kaameraproovi.”

„Või nii?”

„Arvan, et ei teeks paha korraldada teile proovivõtted, et näha, kas teis on näitlejaalget.” Mees heitis talle paljutähendava pilgu. „Mida te sellest mõttest arvate?”

Ühtäkki oli kogu Franny enesekontroll tuulde lennanud. Pikemalt mõtlemata haaras ta mehel käest, täis tahtmist näidata, kui palju see võimalus talle tähendab. „Oh, härra Walker, ma tahan seda nii väga! Teil pole aimugi! Teeksin kõik, et nendele proovivõtetele pääseda! Ükskõik mida!”

„Ükskõik mida?” haaras Walker tal sõnasabast kinni. Mehe näoilme muutus, silmad ahenesid, neisse ilmus kiskjalik pilk, nagu oleks lõvi rohu sees gaselli luuranud. Walker pigistas kõvemini Franny kätt, tema pihk oli naise pihu vastas kuum ja kleepuv ning Franny pidi kogu tahtejõu kokku võtma, et mitte eemale tõmbuda. „Minu kogemused on näidanud, et seda on küll kerge lubada, aga märksa raskem teha.”

Walker silmitses teda teraselt, näol kaalutlev ilme.

„Niisiis, Franny Healey, minu küsimus kõlab nõnda: mida te selle „ükskõik mida” all mõtlete? Kui kaugele te olete valmis minema, et saada, mida tahate?”

Frannyl oli hakanud kõhus keerama ja iiveldustunne vaevas teda kogu tee, kui nad Walkeri hotelli sõitsid. Ta kinnitas endale, et võtab ennast õige pea kokku ning ütleb mehele, et on meelt muutnud. Selle asemel avastas naine, et juba aidataksegi ta Savoy heledasti valgustatud sissepääsu juures taksost välja, ta möödub kiirel sammul livreed kandvast uksehoidjast ja astub suurde fuajeesse, mis on täis laitmatult riietatud inimesi. Nähes Frannyt kõhklemas, võttis Walker tal käe alt kinni.

„Lähme, kallis,” ütles ta valjusti, otsekui oleksid nad samasugune paar nagu iga teinegi.

Mehe käevangus lifti poole sammudes hoidis Franny pea maas: ta ei suutnud kellelegi silma vaadata, sest tema arvates oli kõikidele päevselge, mispärast ta seal viibib. Vaikides sõitsid nad liftiga üles, kusjuures Franny püüdis hoiduda mõtlemast, mis tal ees seisab, ja keskenduda selle asemel ümbrusele.

Hotell ise oli ilus. Walkeri päralt oli terve sviit. See oli suurem kui kogu Annie maja, mis pidi ära mahutama vähemalt kaksteist inimest. Sviidi sisekujundus oli elegantne: triibuline regendistiilis tapeet, paks vaip ja massiivne puidust mööbel, mille nikerduste valmistamiseks oli kindlasti kulunud tubli kuu. Neid tervitas kaminas leegitsev tuli. Hotelliteenijad süütavad selle igal õhtul kell kuus, selgitas Walker.

Mees astus baarikapi juurde, valas klaasi mingit märjukest, arvatavasti viskit, ja jäi teise klaasi juures kõhklema. „Napsi?”

„Jah, palun.” Frannyl oli hädasti tarvis julgust võtta.

Hoolimata küdevast kaminast kippus Franny värisema. Kuuldes, kuidas naise hambad plagisevad, kortsutas Walker kulmu.

„Mis viga? Kas teil on külm?”

Mehe hääles kõlas väike ärritusenoot. Franny sai aru, et tema kõhklev olek pole mehele meeltmööda. Märgates vannituba, nägi Franny selles pääseteed. „Ainult üks hetk, lähen ja värskendan ennast.”

Vannituppa astunud, jõudis ta hädavaevu kraanid helide maskeerimiseks viimseni lahti keerata, enne kui tualetipoti ette põlvili vajus ja mitu korda oksendas. Kindel, et temasse polnud enam midagi jäänud, tõusis ta viimaks ja astus valamu juurde. Oma peegelpilti silmitsedes naine lausa jahmus: ta oli nii kahvatu ja hädine. Ainus trump, millele Franny võis loota, oli ju see, et Walker himustab teda, aga missugune mees võiks ihaldada niisugust õnnetusehunnikut?

Võta end kokku! sõitles ta ennast. Sa tahad saada näitlejaks, eks võta siis seda kui esimest proovi.

Sellest oli abi. Loputanud kiiresti suud, proovis Franny läheneda olukorrale nii, nagu oleks see tema filmiroll. Kõigepealt meikis ta ennast uuesti: lisas pisut ripsmetušši, et tõsta esile rohelised silmad, natuke ruuži, andmaks põskedele värvi, ja tumepunast huulepulka, et rõhutada vambilikkust. Juba hakkaski enesetunne paranema. Järgmiseks vallandas ta juuksed soengust – Seanile olid need alati meeldinud just nõnda –, nii et punased lokid langesid õlgadele. Aga sellestki ei piisanud veel täielikuks ümberkehastumiseks. Vannitoa uksest välja astudes pidi ta olema täiesti teine inimene – vähemalt senikauaks, kuni viibib koos produtsendiga. Hinganud sügavalt sisse, hakkas ta kleidinööpe lahti tegema.

Kui vannitoa ukse lukus võtit pöörati, oli Walker jõudnud juba kärsituks muutuda.

„Lõpuks ometi! Mida paganat te seal nii kaua…”

Franny ilmus nähtavale ja viimased sõnad surid mehe huulil. Koos riietega oli naine ära võtnud ka rinnahoidja ja aluspüksid ning seisis nüüd ukseavas, ainsaks ihukatteks mustast pitsist sukahoidja, läbipaistvad sukad ja neljatolliste kontsadega kingad. Ta tardus ahvatlevasse poosi.

„Noh?” nõudis ta kähedal sosinal, matkides Marilyn Monroed. „Kas ootamine tasus end ära?”

Walker laskis pilgul üle naise libiseda, peatades selle täidlastel rindadel ja hoolikalt huulepulgaga esile tõstetud nibudel ning langetades siis peenikesele pihale ja jalge vahel olevale punasele kolmnurgale. Mees täheldas rõõmuga, et kogenematust naiivitarist pole enam jälgegi ning tema ees seisab taas seesama vamp, kes oli talle ennist laulnud. Ta patsutas voodile. „Eks tule siia, vaatame järele.”

Kui see oli läbi, pani Franny end sõnagi lausumata kiiresti riidesse, püüdes kõigest väest hoiduda mõtlemast, mida ta oli teinud, ja jäi ebalevalt seisma, vaadates Walkerit.

Mees lamas selili voodis, olles tõmmanud lina üle jalgade ja kõhu ning katnud näo käsivarrega, nii et Franny ei osanud arvata, kas ta on ärkvel või magab. Naine tegi suu lahti, et midagi öelda, avas selle veel teisegi korra, ent otsustas lõpuks piirduda üksnes köhatusega, andmaks märku, et on ikka veel seal. Mees avas silmad.

„Mis on?” mühatas ta.

„Ma… ee… mõtlesin lihtsalt, et… noh et kuidas jääb proovivõtetega.”

Mõnda aega ei lausunud Walker sõnagi ning Frannys jõudis juba tekkida kohutav kahtlus, et mees kavatseb oma lubadusest taganeda. Lõpuks lausus produtsent: „Jätan klubisse sõna.” Seejärel sulges ta silmad ja andis märku, et naine ära läheks.

Kogu järgmise päeva tundis Franny end rüvetatuna. Ehkki Walker oli lubanud ühendust võtta, ei suutnud ta hoiduda mõtlemast, mis saab siis, kui produtsent sõna ei pea. Polnud mingit tagatist, et ta lubaduse täidab, aga Franny ei saanud enam tagasi võtta seda, mida oli omalt poolt andnud.

Järgmisel õhtul tema enesetunne pisut paranes: tööle jõudnud, leidis ta eest Walkeri kirja, milles mees palus tal minna järgmisel esmaspäeval Hertfordshire’i maakonnas asuvasse Juniperi stuudiosse proovivõtetele. Võimalus oli käes – nüüd oli Frannyl tarvis üksnes tõestada, et temas leidub materjali, millest tehakse filmitähti.