Читать книгу Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Tara Hyland - Страница 9

London, Islington, veebruar 1949

Proua Simpson tõmbas nimetissõrmega üle kaminasimsi, kontrollides, kas tolm on pühitud. Franny seisis närviliselt sealsamas kõrval. See oli asja juures kõige hullem. Tubade koristamisega sai neiu kuidagimoodi hakkama, aga ta ei suutnud taluda, kuidas too krõhva pärast seda ringi käis ja kõik tema tehtu piinliku hoolega üle kontrollis. Franny oli seal töötanud juba peaaegu kaks aastat, miks pidanuks ta nüüd järsku hakkama seanahka vedama.

„Ja kas sa lauahõbeda puhastasid akuraatselt ära?” Kui naise kõrgklassi kõnepruuk oli kunstlik, siis snobism ja põlgus olid ehtsad. Frannyl oleks ehk olnud kergem seda alla neelata, kui ta oleks käinud koristamas mõnes Mayfairi või Belgravia linnaosa suures valges majas, aga nendes majades olid teenijad kohapeal. Nii pidi tema taluma proua Simpsoni taolisi snoobe – keskealisi naisi, kes elasid Islingtonis ja Hampsteadis äsja ehitatud ridamajades ning olid abielus valgekraedega; nood olid alles hiljaaegu saanud nii jõukaks, et võisid palgata abilisi, ning vaatasid koristajatele ülalt alla, et demonstreerida oma kõrget ühiskondlikku seisundit.

Franny nägi vaeva, et oma kärsitust talitseda. Ta kibeles sellest majast välja pääsema.

„Jah, proua. Ja pühkisin kristallilt tolmu,” lisas ta, ennetades järgmist küsimust. Ta vihkas klaasist loomakesi, mida see daam kogus, ega suutnud mõista, miks too nende koledate nipsasjade üle nii uhke on. Frannyle oli kohe selgeks tehtud, et kui ta mõne neist maha pillab, tuleb tal see oma palgast kinni maksta. „Kas see on kõik?”

Suutmata leida enam midagi, mille kallal norida, läks naine mustast nahast käekoti juurde. Alati, kui Franny oli majas, hoidis ta seda demonstratiivselt enda läheduses, nagu kardaks, et noorem naine võib tema tagant varastada. Lugenud rahakotist ettenähtud summa, ulatas proua Simpson selle vastu tahtmist Frannyle, ilmselgelt pahane, et peab koristajale maksma.

„Tänan teid väga.” Franny pistis raha kiiresti tasku. Ta ei vaevunud seda üle lugema. Mitte kunagi polnud palgale lisatud jootraha, seal polnud pennigi rohkem, kui ette nähtud – isegi mitte jõulude ajal. Aga ta ei unustanud iial viisakalt tänamast, sest teadis, kui tähtis on püsida selle naisega heal jalal. Proua Simpson tegi alatasa väikesi vihjeid, et Franny on liiga kallis, ja ähvardas võtta uue passija. Seni oli Franny endale kindlaks jäänud, peamiselt sellepärast, et Annie oli käskinud. „Sa võtad juba niikuinii vähem, kui peaksid,” kinnitas ta. „Ta lihtsalt proovib, et äkki õnnestub.” Franny teadis, et see on tõsi, aga teadis ka seda, et kõnnib noateral. Lepinguta töötajana polnud tüdrukul mingeid õigusi ja tal ei olnud aimugi, kui raske võiks olla leida uut kohta.

Proua Simpson saatis ta ukseni – jälle kahtlustas Franny, et põhjus ei peitunud naise heades kommetes, vaid soovis kontrollida, kas koristaja midagi kaasa ei võta. Kell oli alles pool neli, aga väljas hakkas juba hämarduma. Oli nii külm, et Franny nägi oma hingeõhku pilvekesteks tihenemas. Pannud mantlinööbid külmetavate sõrmedega kinni, torkas ta käed tasku ning tõttas metroojaama, et alustada nelikümmend minutit kestvat sõitu tagasi Whitechapelisse. Hõlpsam olnuks minna kohe klubisse, kus ta õhtuti töötas, aga see oleks tähendanud, et ta ei näe Carat, ning sellel ei tahtnud ta lasta sündida. Franny oli lubanud, et tuleb koju ja paneb tütre magama, ning tal ei tulnud mõttessegi last alt vedada.

Emadus oli esile toonud Franny parimad iseloomujooned. Cara pärast oli ta valmis taluma kõiki raskusi. Ning viimase kahe ja poole aasta jooksul oli neid olnud paras jagu. East Endi agulid ei heitnud armu. Ülerahvastatud üürikorterid, töötus ja alaline vaesus…

Sünnitus polnud just kerge. Cara oli suur laps ning Frannyl võisid ju küll olla laiad puusad, aga tema vaagen oli kitsas. Annie, kel oli nendes asjades kogemusi, aitas lapse ilmale – põhiliselt sellepärast, et päris ämmaemandat ei saanud nad endale lubada. Franny pidi häbiga tunnistama, et polnud ilmutanud just erilist vaprust. Annie oli hiljem muigamisi seletanud, et tema karjumine kostis üle terve kvartali, aga tookord oli asi naljast kaugel. Kolmkümmend tundi oli ta vaevelnud valudes oma toakeses, kus polnud midagi hingata; pööning võis ju olla talvel tõesti külm, aga see oli väike viga võrreldes umbsuse ja palavusega, mis valitsesid seal hiliskevadel, kui tillukesest aknast ei tulnud sisse õhuraasugi.

Mis veel hullem: Franny oli saanud mingi nakkuse. Mitu päeva oli ta olnud haige ja vaevelnud palavikus, kuni Annie oli viimaks sunnitud arsti kutsuma. Tohter oli andnud antibiootikume ja rohud said veremürgistusest jagu, aga seejärel oli arst öelnud, et Franny ei pruugi enam rasedaks jääda. Pärast kõike läbielatut polnud neiu enam kindel, kas see talle üldse korda läheb. Ta armastas tütart üle kõige, aga kahtles, kas oleks isegi kogu maailma raha eest valmis seda veel ühe korra läbi tegema.

Metroojaamast kodu poole kõndides sattus Franny kokku ühe naabriga ja jäi natukeseks juttu ajama, nii et kui ta üürimajja jõudis, hakkas kell lähenema kuuele. Cara oli tema tulekut ilmselt juba oodanud, sest kui ta esikusse astus, jooksis tütar talle padinal vastu. Lapsuke oli nüüd aasta ja üheksa kuud vana, pehme ja ümar nagu põngerjad ikka, roosade põskede ja suurte roheliste silmadega. Silmad olidki ainus kingitus, mis ta emalt oli saanud. Juba praegu nägi Franny temas rohkem Seani, tütre tume juuksepahmakas oli vaieldamatult pärit isalt.

„Emme tuli! Emme tuli!” Lapselikult sõnu pudistades klammerdus Cara ema seeliku külge. Franny vaatas tütart ja tundis, kuidas väsimus järele annab. Just niisugustel puhkudel tuli talle meelde, mis mõte kogu sellel rügamisel on.

„Tule siia, kullake!” Ta tõstis lapse sülle ja kallistas teda. „Oi kui raskeks sa oled läinud,” naljatas ta, tehes, nagu ei jaksaks Carat hoida. „Mis sul siin kõhus on?” Ta kõditas tütre kõhtu, nii et laps rõõmust kilkas, ja Franny tundis endast üle voogamas nii suurt armastust, et see pani teda ikka veel imestama.

Annie juurde elama jäädes oli ta esialgu mõelnud, et annab tütre ära. See oleks olnud kõige lihtsam väljapääs: laps võetaks jõukasse peresse ja saaks korraliku kasvatuse, samal ajal kui Franny võiks eluga edasi minna, olles oma eksisammu kindlalt seljataha jätnud. Aga sedamööda kuidas kuud möödusid ja kõht paisus, oli ta hakanud endas kasvava lapsega lähedust tundma ja mõistnud, et temast loobuda pole sugugi nii lihtne. Otsustamise muutis kergemaks tõsiasi, et ümberkaudu oli palju teisigi naisi, kes kasvatasid lapsi üksi – nende mehed olid kas sõjaväljal kadunuks jäänud või demobiliseeritud ja saadetud tagasi sinna, kust nad pärit olid. Franny oli lihtsalt üks paljudest, tema olukorras ei nähtud midagi iseäralikku.

„Kas kõik on korras, tädi Fran?”

Esikusse oli astunud Annie vanem tütar, kaheteistkümneaastane Bronagh. Tema ja ta kümnene õde Maureen vaatasid koolist vabal ajal vaheldumisi Cara järele. Nood kaks tüdrukut jumaldasid Franny last ja olid talle otsekui ema eest. Franny andis endale aru, kuidas tal oli Annie leidmisega vedanud. Üürimaja polnud küll teab mis asi, aga perenaine hoidis karmi käega puhtust, samal ajal kui enamik teisi ööbimispaiku kubises hiirtest ja rottidest. Kõige parem oli asja juures siiski see, et Connollyd olid talle ja Carale perekonna eest. Annie lapsed – isegi viieaastane Danny – suhtusid Carasse, nagu kuuluks ta nende hulka. Cara oli juba jõudnud poisisse kiinduda. Nüüd, kui tüdrukuke oskas kõndida, paterdas ta poisi järel ringi, proovides hääldada tema nime, nagu Danny oli talle õpetanud: „Da’nii, Da’nii.”

„Kuidas sul temaga täna oli?” küsis Franny Bronagh’lt. Too oli nagu emagi tugeva kondiga ja oma vanuse kohta suur tüdruk, aga meeldiva lahke iseloomuga ja armastas lapsi, ta rääkis sageli, et tahab ühel päeval saada halastajaõeks või õpetajaks. „Loodan, et ta ei teinud liiga palju tüli.”

„Mis tüli nüüd temast!” Tüdruk nooksas peaga ühisköögi poole, mida Connollyd jagasid kõigi üürnikega. „Mamps on seal, jõime just teed.”

Cara sikutas ema varrukast. „Nämm-nämm!”

Franny vaatas last ja naeratas. „Kohe saab, musirull.” Annie oli mitu korda pakkunud, et Cara võib süüa õhtust koos nendega, aga see oli üks neid väheseid rituaale, millest Franny ei tahtnud loobuda. Ta rügas tööd teha ja oli nii palju kodust ära, et pidas tähtsaks kas või veidigi oma lapse elust osa võtta ning leidis sellepärast alati aega anda Carale süüa ja panna ta magama – isegi nendel õhtutel, kui pidi töötama klubis.

Upitanud Cara puusale, kandis Franny lapse kööki. Annie oligi seal ja noppis Danny juustest tingusid. Juuksed olid poisil nagu Caralgi mustad kui korstnanõgi ja neid olekski võinud pidada vennaks ja õeks, kui Danny nahk poleks olnud nii tõmmu. Ehkki alles viiene, oli ta ilus poiss, oma vanuse kohta suur ja tugev ning juba paras marakratt. Kui tänaval pahandust tehti, oli tema tavaliselt sellega seotud. Läinud nädalal oli ta ilmunud koju, kaasas kolm härra Burke’i toidupoest näpatud veiselihakonservi. Nähes, millega poeg hakkama on saanud, võttis Annie jõmpsikal kratist kinni ja marssis temaga poodi, kus poisil tuli konservid tagasi anda ja võtta vastu härra Burke’i antud keretäis, teise sai ta emalt kodus. Danny polnud saanud terve päeva istuda, aga oli kandnud need kaks karistust nii stoiliselt, et mõlemad naised olid rabatud.

„Süüa pole suurt midagi,” lausus Annie tervituseks.

„Millal seda enne on olnud?” vastas Franny naerdes.

Kasutades juhust, et ema tähelepanu on mujal, libistas Danny end tema sülest maha, jooksis valjusti huilates toast välja ning lipsas uksest õue.

Cara sirutas käed poisile järele. „Da’nee! Da’neega mängida!”

Aga Franny hoidis last kindlalt kinni. „Praegu ei mängi. Praegu hakkame sööma.”

Annie vangutas oma üleannetu rübliku pärast pead. „Selle poisiga saab veel päevi näha,” lausus ta juba ei tea mitmendat korda süngelt. „Täpipealt samasugune kui isa.”

Järele jooksma ta jõmpsikale siiski ei hakanud, teades, et too saab endaga väga hästi ise hakkama. Selle asemel asus ta nõusid pesema, samal ajal kui Franny hakkas endale ja Carale süüa tegema.

Kiire pilk kappidesse ja sahvrisse näitas, et Anniel oli olnud õigus: süüa polnud suurt midagi. Sõja lõpust oli küll möödas juba kolm aastat, aga toidukraami sai ikka kaartide alusel. Oli nädalalõpp ning munad ja juust seega otsas, mis tähendas, et jälle tuli läbi ajada leiva ja rasvaga. Franny lõikas kolm viilu leiba, määris neile praerasva ja puistas näpuotsaga soola. Ta andis ühe viilu tütrele ja jättis kaks endale, aga nähes, kui kiiresti Cara enda tükist jagu sai, ulatas lapsele oma taldrikult veel poole.

Annie nägi, mida ta teeb, ja lausus pahaselt. „Peaksid selle ise ära sööma, Fran. Seisad niigi suurivaevu jalul, tüdruk, aga endal veel pikk õhtu ees.”

Ent Franny, pilk tütrel, kes leiva kähku suhu toppis, üksnes naeris. „Aitab juba õiendamisest. Pistan hiljem klubis midagi põske.”

Kui Cara oli toidetud, viis Franny ta trepist üles nende väiksesse pööningukambrisse ja pani voodisse. Nagu alati, nõudis tütar, et ema loeks talle unejuttu. Franny teadis, et aega on vähe ning tal tuleb hakata õige pea minema, aga jäi ometi vastu tahtmist nõusse. Õnneks oli laps päevastest mängudest väsinud ja tema silmad hakkasid juba paari lehekülje järel kinni vajuma.

Cara magama pandud, läks Franny uuesti alla, et võtta köögist kott. Annie oli ikka veel seal ja pesi nõusid.

„Laps jäi magama?”

See oli pigem sedastus kui küsimus, aga Franny noogutas sellegipoolest. „Heidad talle pärastpoole pilgu peale, eks?”

„Nagu alati.”

Selle peale astus Franny uksest välja, et minna oma teise töökohta.

Nelikümmend minutit hiljem jõudis ta Piccadilly väljakule. Ta oli vaevu jõudnud metroojaamast välja astuda, kui tundis tuju tõusvat. Mis siis et Whitechapelist kõigest paari miili kaugusel – West End oli täiesti teine maailm. Seal olid heledad tuled, moodsad autod ja laiad puhtad tänavad, täis hästi riietatud paare, kes olid teel restorani või teatrisse – või õhtusöögiklubidesse nagu Victoria Club, kus töötas Franny.

Ta oli asunud klubis tööle mõne kuu eest. Asi polnud üksnes rahas; ehkki ka see kulus marjaks ära, oli peamine põhjus selles, et uus töö andis talle midagi, mille poole püüelda. Franny oli surmani tüdinud teiste peldikute küürimisest. Pärast seda, kui ta oli üheksa tundi neljakäpakil võõraste inimeste saasta rookinud, lõid tal selg ja käsivarred tuld ning meeleolu oli nullis. Mõnikord vaatas ta oma vaeseid käsi – nahk oli tundidepikkusest külmas vees ligunemisest punane ja pragunenud, haavakesed kipitasid vannitubade puhastamiseks kasutatavast ammoniaagi- ja äädikalahusest – ning mõtiskles endamisi, kuidas tema elu küll niiviisi allamäge on läinud.

Niisiis oli ta võtnud vastu riidehoiutüdruku koha uhkes West Endi õhtusöögiklubis, lootes, et ehk avab see talle ukse meelelahutusmaailma. Franny polnud ikka veel loobunud unistusest saada ühel päeval kuulsaks filmitäheks. Ja kui ta üldse kusagilt pidi avastatama, siis just Victory Clubist. Koht oli oma peenuse ja glamuursuse poolest Londonis nii kuulus, et seal esinesid nädalalõppudel sageli esimese suurusjärgu tähed. Klubil oli oma bänd, mis mängis džässi ja bluusi, ning kavas oli hulk põnevaid noortepäraseid etteasteid.

Klubi sissepääs asus otse metroojaama vastas, selle juurde alla viis punase vaibaga kaetud trepp. Frannyl nagu teistelgi töötajatel polnud lubatud seda kasutada, niisiis lipsas ta sisse külguksest ja kiirustas riietusruumi, et tõmmata selga vormirõivad. Teised tüdrukud olid pahurad, et peavad neid kandma, aga Frannyle see meeldis. Ta ei saanud endale kunagi uusi riideid lubada ning ehkki klubi univormis polnud midagi erilist, pakkus see ometi vaheldust tema tavalisele tumesinisele kleidile ja kampsunile. Igal õhtul kujutles ta, et paneb selga esinemisrõivad nagu artist.

Riietusruum oli üks pikk tuba, kus inimesed tulid ja läksid. Mehed ja naised vahetasid rõivaid ühes ja samas kohas. Klubis esinevatele tähtedele olid sealsamas kõrval luksuslikud ruumid, aga enamik töötajaid pidi läbi ajama üksnes hädapärasega. Franny tõmbas jalga matid kitsad püksid ja venitas selga trikoo, mõlemad mustad; järgnes kõik muu, mis kostüümi juurde kuulus: sabakuub, käevõrud ja väike kübar – need olid punased. Nokitsenud natuke aega komplekti kuuluva kaelakee ehiskinnise kallal, läks ta toast välja, et jõuda riidehoidu ajaks, kui klubi kell seitse avatakse. Vingus näo ja blondeeritud peaga Hazel, kes töötas temaga ühes vahetuses, oli juba kohal.

„Täna saame kõvasti vatti,” ütles tüdruk süngelt, niipea kui Frannyt nägi. „Kõik kohad on kinni pandud.”

„Teada värk! Täna esineb ju Vera Lynn.”

Franny ei suutnud oma vaimustust varjata, aga Hazel ainult mühatas vastuseks. Küllap oleks ta öelnud rohkem, aga just siis saabus korraga kaks suurt seltskonda ja tüdrukutel polnud enam aega juttu ajada, nad pidid tormama külaliste mantleid vastu võtma.

Hazel virises alatasa Victory Clubi üle – ei meeldinud talle tööaeg, töö ise ega palk – ning kinnitas, et ei jaksa ära oodata, millal sealt ükskord pääseb. Franny ei suutnud mõista, mille üle teine kurdab – temale meeldis klubis kõik. Seal ei viidanud miski sõjajärgsetele näguripäevadele: restorane kaardisüsteem ei puudutanud, seepärast olid menüüs sellised hõrgutised nagu loomaliha ja part, faasani- ja hirveliharoad. Ei olnud puudust ka veinist ja brändist. Köögis jäi toitu alati üle ning enamikul õhtutel õnnestus Frannyl ja teistel töötajatel kõht korralikult täis süüa, ehkki see polnud muidugi sama mis einestada seal külastajana. Härrasrahva laudadel põlesid küünlad ja kuni nad sõid, mängis neile klubi enda bänd, õhtu edenedes koristati taldrikud laualt ja rahvas läks tantsupõrandale.

Frannygi oleks tahtnud viibida klubis külastajana. Mõnikord, kui kedagi polnud nägemas, tõmbas ta endale selga ühe või teise artisti karusnahkse kasuka ja kujutles, mis tunne oleks kanda midagi nii kallist. Veel praegugi hoidis Franny kinni oma unistustest. Tuli üksnes nuputada, kuidas need ellu viia.

Kella kümneks oli enamik inimesi kohal ja show käis täie hooga. Franny teadis oma kogemuste põhjal, et riidehoius on nüüd vaikus kuni keskööni, kui inimesed hakkavad ära minema.

„Ma võtan vaheaja,” ütles ta Hazelile. Tüdruk ei pööranud isegi pilku, kui Franny väljus – ta flirtis ühe kelneriga ega pannud teda tähelegi.

Vabal hetkel läks enamik tüdrukuid välja maja taha suitsetama, aga Frannyle meeldis vaadata etteasteid. Niikaua kui ta seisis taga hämaras nurgas, ei paistnud see kedagi häirivat. Praegugi lipsas ta tohutu suurde söögisaali. See oli peen ja elegantne, vanade puidust seinapaneelide ja seintel sädelevate peeglitega. Franny ajastus oli ideaalne. Saksofonist lõpetas soolo viimased taktid ja rahva käteplagina saatel astus ansambli juht mikrofoni juurde.

„Tänan teid lahke aplausi eest,” alustas ta, nägu lampide soojusest punane ja otsmik higine. Muusikud panid endast iga kord viimase välja, oli näha, et nad naudivad oma esinemisest viimset kui hetke. „Ja nüüd on mul erakordselt hea meel kutsuda lavale kogu rahva suur lemmik…” ta tegi pausi, lastes trummil põriseda, ja kuulutas siis: „… preili Vera Lynn!”

Mees polnud veel jõudnud lõpetada, kui puhkes käteplagin ning publiku juubeldavate hüüete saatel astus hoogsalt lavale Vera Lynn. Franny ei jõudnud teda ära imetleda: seljas maani ulatuv roosast läikivast siidist kleit, heledad juuksed elegantsesse kõrgesse soengusse seatud, nägi naine välja enesekindel ja õitsev – niisugune, nagu ihaldaks olla iga iiri tüdruk.

Lauljatar ootas kannatlikult, kuni kära vaibus. Siis lausus ta oma vaikse maheda häälega tavapärase lause: „Tänan teid kõiki selle sooja vastuvõtu eest!” Kohe kõlasid esimesed klaverihelid ja naine hakkas laulma „We’ll Meet Again”5.

Pahatihti kippus kuulajaskond etteastete ajal juttu ajama. Vera Lynn hoidis publikut kindlalt kütkes. Mõni paar läks tantsupõrandale, aga paistis, et enamik eelistab lihtsalt vaadata ja nautida. Franny kaotas ajataju, kuulates, kuidas suur lauljanna esitab ühe pala teise järel. Alles siis, kui Hazel oli saatnud ühe kelneri teda kutsuma, taipas ta, et on oma postilt liiga kaua ära olnud – ta oli vaadanud etteaste peaaegu lõpuni. Riidehoidu tagasi tõtates vandus Franny endale, et kord seisab ka tema sellel laval, sama kuulus ja jumaldatud kui Vera Lynn.

Järgmistel kuudel hiilis Franny esinejaid kuulama iga kord, kui tal selleks vähegi võimalus avanes. Enamikul nädalatel toretsesid plakatitel kuulsad nimed ning tal õnnestus kuulata kõiki Ella Fizgeraldist Sammy Davis juuniorini ning Frank Sinatrast Lena Horne’ini. Tähtede kõrval astus üles ka teisi häid meelelahutajaid: burleskinäitlejaid ja jalgu kõrgele loopivaid tantsutüdrukuid, mustkunstnikke ja õhuakrobaate; see oli värvide- ja helideküllane võlumaailm. Franny vaatas neid kõiki, jälgis tähelepanelikult nende numbreid ja hakkas juba mõttes kokku panema enda oma.

Kaks korda aastas kuulutas klubi välja uute esinejate vastuvõtu. Järgmine pidi olema juunis ning Franny kinnitas endale, et on selleks valmis. Hoolega jälgis ta klubis artistide esinemist, püüdes õppida selgeks bigbändi- ja džässipalad, mida nood esitasid, ja harjutas neid, kui vähegi mahti sai – kodus Cara seltsis ja passijatööd tehes. Ta ei jõudnud veel õieti ringigi vaadata, kui vastuvõtuaeg oli juba käes.

1949. aasta juuni esimesel esmaspäeval istus Franny närviliselt ja ootas oma etteastet. Ta oli ilmunud platsi kell üks, niipea kui koristajatöö lõpetas. Annie oli lahkesti lubanud teda sel õhtupoolikul asendada, et tal jääks aega kohale minna. Nüüd muretses neiu, kas ei tee ta äkki suurt viga. Ta polnud osanud arvata, et katsetele koguneb nii suur hulk inimesi. Oli närvesööv kuulata kõiki neid andekaid esinejaid. Frannyl ei olnud aimugi, kuidas peaks ta suutma nende seast silma paista.

Ajaks kui Franny lõpuks lavale astus, polnud tema enesekindlusest enam jälgegi järel. Mikrofoni ette astudes tüdruk vaat et värises: ta oli seda võimalust nii kaua oodanud ja kartis nii kohutavalt läbi kukkuda, et oli hirmust peaaegu halvatud. Pärast pikki kõhklusi oli ta otsustanud laulda „Copacabanat”, nagu oli näinud filmis tegemas Carmen Mirandat. See oli kindla peale minek: tal õnnestuks ehk varjata oma koolitamata hääle kohatist nõrkust ja demonstreerida natuke ka liikumist. Nüüd, seistes keset lava ning nähes kõiki neid võõraid ootavalt tema poole vaatamas, tundis Franny korraga, et sõnad on peast läinud. Kui bänd hakkas mängima, õõtsutas ta end rumbarütmis ja oli sellest nii hõivatud, et magas oma sisseaste maha. Franny proovis ühineda teise rea pealt, aga eksimus oli ta rivist välja löönud, seepärast tõstis ta käed ja pillimehed lõpetasid mängu.

„Anna andeks! Palun anna andeks!” sosistas ta pillimeeste juhile Jaime’ile. „Jumala pärast, ma ei tea, mis juhtus!”

Jaime ütles, et ta ei muretseks, ja nõustus alustama otsast peale. Seekord astus Franny sisse õigel ajal, aga siis ütlesid närvid üles ja kolmanda rea ajal hakkas tal hääl värisema. Tüdruk nägi, kuidas kuulajad nägu krimpsutasid, kui sisse lipsas valenoot. Ta jäi vait. Üksteise järel vaikisid ka pillid.

Ruumis valitses vaikus. Franny oleks tahtnud lavalt minema joosta.

See oli kohutav! Tema kõige hirmsam õudusunenägu oli tõeks saanud! Aga kui ta nüüd põgeneb, ei teki tal enam iial samasugust võimalust. Niisiis palus ta Jaime’it, kas too ei lubaks tal veel korra proovida.

Olnuks tegu kellegi teisega, poleks Jaime nõustunud – kui keegi katsetel nii palju soperdab, vaevalt suudab ta siis esineda igal õhtul elava publiku ees. Aga Franny oli talle sümpaatne ning ta teadis, kui väga tüdruk tahab lavale pääseda – vähemalt nii palju võis Jaime tema heaks teha, et annab talle veel ühe võimaluse.

„Olgu peale,” nõustus mees vastu tahtmist. „Aga jäägu see viimaseks.”

Jaime pöördus meeste poole, aga enne kui ta jõudis neile märku anda, lausus Franny: „Arvan, et laulan seekord saateta.” Ta naeratas hädiselt. „Võib-olla tuleb siis paremini välja.”

Jaime kehitas õlgu. „Kena. Nagu ise arvad.”

Teades, et see on tema viimane võimalus, otsustas Franny loobuda „Copacabanast”. Seda uuesti alustada oleks olnud liiga närvesööv ning pealegi ei olnud tal vähimatki tuju laulda lõbusat laulukest. Selle asemel tahtis ta esitada laulu, mis tuleb südamest ja tähendab talle endale midagi. Ta sulges silmad ja mõtles oma suurele unistusele. Saalis köhatati kärsitult, aga Franny ei kuulnudki seda enam. Teda oli haaranud iseäralik rahu ning – saateta – hakkas ta laulma Molly Báni traagilist lugu.

Ei seda tee heaks. See vana iiri ballad, mida ta sageli esitas kodus keiliõhtutel, oli talle sama omane kui hingamine. Lugu rääkis sellest, kuidas üks noor mees laseb jahti pidades eksikombel maha vihma eest varju pugenud armsama, see oli meeldejääv ja kurb laul ning sobis suurepäraselt kokku Franny praeguse meeleoluga. Neiu valas kõik oma tunded, kogu kahjutunde ja pettumuse sellesse laulu – selles väljendusid kurbus, mida ta tundis oma elus tehtud vigade pärast, igatsus talle kättesaamatuks muutunud isakodu järele ja ahastus sellepärast, et ta oli olnud nii rumal.

ja oligi kõik. Jaime ja lavakava juht Callum vahetasid pilke. Just midagi niisugust olid nad oodanud. Franny hääl kandus otsekui inglitiibadel üle saali ja kui tüdruk ehk mõnes kohas veidi väärataski, oli tema etteastes ometi midagi nii siirast ja ehtsat, et ükski kuulaja ei jäänud külmaks. Franny oli midagi enamat kui lihtsalt järjekordne lauljahakatis – tema number oli omanäoline, midagi, millest võis saada eeskava nael.

„Kes oleks osanud arvata, et sa oled niisugune must hobune,” tähendas Jaime pärastpoole.

Franny hakkas naerma. Tüdruk oli liiga õnnelik, et osata midagi öelda. Laulu ära kuulanud, oli klubi juhataja nõustunud andma talle teisipäeva ja kolmapäeva õhtul kell pool kaheksa kahekümneminutise etteaste. Palju seda just polnud: ta pidi olema põhiesinejate soojendaja ajal, kui külastajad alles hakkasid kogunema. Aga alustuseks oli seegi hea.