Читать книгу Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Tara Hyland - Страница 6

„Tema silmad nii kirkad kui tähed,” laulis Franny ja õõtsutas ennast seejuures kenasti. „Justkui kuninganna ta näis…”

Oli laupäeva õhtu ja Healeyde kitsukeses elutoas peeti keililaulude õhtut. Kohale oli tulnud oma kakskümmend inimest sülelastest elatanud vanavanemateni ning õhtu jooksul oli järgemööda lugusid vestetud ja lauldud. Need iganädalased kogunemised olid kuulunud Franny ellu nii kaua, kui ta ennast mäletas. Rahvalaulude najal oli ta kasvanud ning hakanud neid veidi vanemaks saades ka ise laulma. Tüdruk nautis kordi, kui tal oli võimalik esineda.

Kui kõik toas viibijad refrääniga ühinesid, soovis Franny südamepõhjas, et ka Sean oleks seal ja kuuleks teda laulmas. Aga poiss ei sallinud keilit. Tema meelest olid need laulud ajast ja arust ning ta oli eelistanud minna koos teiste talusulastega kodus aetud viskit jooma. Nad olid salamahti kokku leppinud, et kohtuvad hiljem, ja Franny kibeles minema.

Kulus veel vähemalt tund, enne kui õhtu viimaks lõpule jõudis. Franny ei jõudnud ära oodata, millal kõik ükskord lahkuvad, et saaks lipsata kallima juurde. Kui ta seal kärsitult ema ja vanema õe seltsis seisis, astus ligi Conrad Walsh. Too häbelik ja tavaarusaamade järgi võib-olla isegi nägus noormees kandis pruuni ülikonda, mis oli ehk veidi kulunud, aga muidu korralik ja meenutas niiviisi natuke poissi ennast.

„Sa mängisid täna hästi,” lausus Franny ema noormehele. Conrad oli lauljaid akordionil saatnud. Ema müksas Maggiet. „Me just rääkisime sellest, eks ju, kullake?”

Maggie ei suutnud teha muud kui noogutada Conradile – poisi juuresolekul ei saanud ta iial sõnagi suust.

„Tänan teid väga, proua Healey, ja sind samuti, Margaret.” Poiss vaatas vanemast õest mööda sinnapoole, kus end tagaplaanile hoides seisis Franny. „Aga minu meelest oli tänase õhtu tõeline täht ikkagi Franny.” Conrad naeratas talle ujedalt. „Pole sattunud sind viimasel ajal eriti sageli nägema, kuidas sa elanud oled?”

„Suurepäraselt nagu alati, Con,” vastas tüdruk särtsakalt. Erinevalt Maggiest leidis tema hõlpsasti poistega ühise keele – eriti Conradiga. Poiss oli pärit naabertalust ning seega talle peaaegu nagu vend. Vaikne ja töökas noormees polnud nii robustne kui teised maapoisid. Preester oli soovitanud tal minna ülikooli ja mingil ajal oli ta rääkinud, et tahab saada arstiks. Aga kui tema isa oli läinud aastal südameatakki surnud, pidi Conrad talus ohjad enda kätte võtma. Nüüd pidas ta üleval ema ja viit õde-venda ning sai sellega kuuldavasti hästi hakkama. „Ta upitab selle talu veel järjele,” ütles Franny isa ikka.

Pilk endiselt Frannyl, küsis Conrad: „Kas sa reedel tantsima lähed?”

„Kuhu mujale mul ikka minna on?” õrritas tüdruk.

Noormees pidas silmas iga-aastast suvepidu, mida peeti kohalikus rahvamajas. Franny lootis, et Sean pakub end talle kaaslaseks.

„Mõtlesin, et…” Conrad jäi vait, ilmselt oli ta kavatsenud paluda, et Franny tuleks temaga. Libistanud pilgu üle Maggie ja Theresa, lõi ta siiski araks. „Luba, et tantsid minuga ühe tantsu, eks?”

Õe vihasest ilmest välja tegemata naeratas Franny poisile. „Suurima rõõmuga.”

Conrad punastas juuksejuurteni. Jätnud kohmetult hüvasti, tõttas noormees tagasi oma elatanud ema juurde.

Hiljem, kui kõik olid lahkunud, lausus Michael naisele: „Nägin, et ajasid juttu Conrad Walshiga.”

„Ta on hea poiss,” kinnitas Theresa.

„Jajah,” oli mees nõus. „Kahtlemata tuleb ta õige pea minuga Maggiest rääkima.”

Healeyde ja Walshide väiketalude ühendamine oli hakanud järjest enam päevakorrale kerkima. Kellelegi polnud saladus, et Michael Healey oleks hea meelega näinud, et neist kahest talust saaks tema vanema tütre ja Conradi abielu kaudu üks.

„Mhh,” turtsus Maggie. „Conrad ei märkagi mind, niikaua kui… see,” ta heitis Frannyle tigeda pilgu, „ennast talle alatasa ette sokutab.”

„Ah jäta juba ükskord järele!” Franny oli seda laadi süüdistusi varemgi kuulnud. Tõsiasi, et ta poistega nii vabalt suhtles, andis Glen Vale’i kitsarinnalistele asukatele alust arvata, et ta on kergemeelne. Frannyle meeldis tõepoolest flirtida, aga päriselt hoolis ta ainult ühest – Seanist. Conrad oli küll igati kena, aga teda ei andnud võrreldagi ohtlikult nägusa sulasega. „Kui tahad, et Conrad sind märkaks, proovid ehk järgmine kord suu lahti teha, kui ta sinuga kõneleb.”

Maggiele ei tulnud hoobilt pähe ainustki tabavat vastust ning ta pöördus isa poole. „Küll sa näed, isa! Senikaua kui tema siin on, ei tule minu ja Conradi abielust midagi välja.”

Kui ta oli lootnud leida kaastunnet, siis otsis ta seda ilmselgelt valelt inimeselt. Michael kehitas lihtsalt õlgu. „Noh, kui sina talle ei meeldi, Maggie, siis Franny ajab ju sama hästi asja ära.”

„Michael!” tõreles tema naine.

Aga oli juba liiga hilja. Maggie puhkes ahastavalt nutma ja tormas trepist üles oma tuppa.

„Mis on?” Michael vaatas jahmunult ringi. Tema meelest oli tegu äriasjadega, naiste tunnetele ei leidunud seal kohta. „Mida ma ütlesin?”

Franny jooksis õele järele. Nad võisid küll kiselda nagu hulkurkassid, aga ikkagi ei tahtnud ta, et Maggie kurvastaks. Ta leidis õe väikesest magamistoast, mida nad jagasid; Maggie lamas näoli voodis ja nuttis. Franny istus tema kõrvale ja asetas käe talle rahustavalt õlale.

„Kah nüüd asja,” ütles ta, püüdes vanema õe tuju tõsta. „Ära arva, et ma Conradit nii kangesti tahan. Ta on üleni sinu, ausõna.”

Need sõnad olid mõeldud lohutuseks, aga Maggie pöördus punaseks nutetud silmade välkudes tema poole. „Oo, aitäh lahkuse eest!” Vanem õde tegi, nagu puudutaks alandlikult laupa. „Ei jõua ära tänadagi, et sa oma ülejäägid mulle loovutad!”

Franny võttis otsekohe tuld. „Sa tead küll, et see polnud nii mõeldud!”

Aga õde ei tahtnud teda kuulda. „Kao minema, sa väike lipakas!” sisistas ta. „Mine oma mustlase juurde ja aja aga reied laiali!” Nähes Franny näol šokki, muigas ta vastikult. „Kas arvad, et ma ei kuule, kuidas sa öösel välja hiilid, et Seaniga kokku saada? Ma tean täpselt, millega te aega veedate, ja oleksin juba ammu emale rääkinud, kui poleks kindel, et sa oskad endale suurepäraselt ise häda kaela tõmmata. Nii et kasi tema juurde ja jäta mind rahule, kullakallis õde! Ma ei taha sinusugusega mitte mingit tegemist teha!”

Nende sõnadega Maggie pöördus ja peitis pea patja.

Hetke istus Franny sõnatult. Teda rabas, et õe hääles oli olnud nii palju mürki. See oli hirmutanud teda rohkem kui tõdemus, et Maggie oli Seanist haisu ninna saanud. Ta oleks tahtnud vanema õega ära leppida, aga ei teadnud, kuidas, ning lihtsalt tõusis voodilt ja läks toast välja. Ta laseb Maggiel rahuneda ja proovib temaga hiljem uuesti rääkida.

Õe tigedad sõnad ei tahtnud Frannyl kuidagi meelest minna. Isegi palju hiljem, Seani embuses lebades ei suutnud ta hoiduda nendele mõtlemast.

„Ta ikka tõega vihkab mind,” mõtiskles Franny kuuldavalt.

Sean, kes oli ametis sellega, et laskis huultel üle tema kaela libiseda, tõstis korraks pead. „Ah, kellele tema korda läheb. Ta on lihtsalt üks vana kondine lehm.”

„Sean!” Franny ise võis ju õde arvustada, aga ta ei tahtnud kuulda Maggie kohta midagi halba teiste, olgu või oma kallima suust. Ükskõik kuidas Maggie talle ka närvidele poleks käinud, nad olid ikkagi lihased õed ja poiss oli võõras.

Sean kahetses sedamaid. „Kuule, anna andeks. Me saame nii vähe koos olla ja ma ei taha aega raisata, rääkides sellest su pagana õest.”

Poisi jutus oli oma iva sees. Võimalusi hiilida noormehega kokku saama oli üpris vähe. Miks üldse riskida, kui nad kohtumist ei naudi?

„Sul on õigus nagu alati,” andis neiu järele. Et näidata oma kahetsust, kallutas ta pead ja suudles noormeest. Hetk hiljem kerkis Seani kurgust kähe oie ning ta tõmbas tüdruku enda peale.

Kuu oli möödas tollest esimesest ööst, kui Franny oli noormehe juurde tulnud, ning nüüdseks oli neil välja kujunenud kindel rutiin. Ei saanud öelda, nagu oleks esimene kord olnud tüdrukule kangesti meeldiv. Õigupoolest oli see kohmakas ja piinlik ning nagu ta mäletas, kaunikesti valus. Pärast seda oli ta mitu päeva aeg-ajalt veritsenud ja tal oli juba jõudnud tekkida hirm, et midagi on rängalt valesti. Franny oli koguni tõotanud endale, et kui asi saab jälle korda, ei tee ta seda enam kunagi. Aga normaalne olukord taastus ning tüdrukul oli kergem unustada oma hirmud kui öelda Seanile ei.

Mõnikord soovis Franny, et nad võiksid minna kuhugi mujale kui poisi ühest toast koosneva hüti väiksesse kõvasse voodisse. See polnud just kõige romantilisem ümbrus. Noormees oli lubanud, et kui tal on kogunenud sutsu rohkem raha, viib ta Franny Corkis hotelli. Nad olid tundide kaupa arutanud, kuidas seda korraldada, mõelnud välja, mida tüdruk vanematele valetab, et võiks ööseks kodust ära jääda. Aga nagu paljud teisedki Seani lubadused, polnud ka see kaua oodatud sündmus esialgu veel teoks saanud.

Praegu pööras noormees Franny selili ja põlvitas tema jalge vahele. Alles nüüd turgatas tüdrukule pähe, et Sean oli midagi unustanud.

„Oota!” ütles ta. „Aga kus on…”

Hetke vältel peegeldus poisi näol mõistmatus ja Franny lootis, et ta ei ole sunnitud seda valjusti välja ütlema. Neiule ei meeldinud eriti Prantsuse kirjad4, mis noormees oli Inglismaal viibides ühelt sõdurilt saanud – „sõjaväes jagati neid kõigile meestele” –, aga kui need „ümbrikud” ei lasknud tal rasedaks jääda, oli ta nõus nendega leppima.

„Need said jälle otsa,” ütles Sean ja laskis end kandadele istuma. Franny pööras pilgu kõrvale, mõeldes, et noormees võiks end kinni katta. Ükskõik kui intiimselt nad ka poleks koos olnud, ikka veel ei suutnud ta harjuda poisi häbenematu alastusega.

„Kas me ei võiks siis teha… teistmoodi?” küsis Franny nii delikaatselt kui võimalik. Kord olid nad juba samasuguses olukorras olnud, see oli juhtunud mõne nädala eest. Toona olid nad asjast üle saanud nõnda, et Sean näitas teisi mooduseid, kuidas Franny saab talle mõnu pakkuda. Sedapuhku ei paistnud poiss paraku olevat nendest huvitatud.

„See pole ikka see,” ütles ta, nihkudes voodis tüdrukule lähemale. Ma tahan olla sinu sees.”

Ilma et ta seda oleks tahtnud, kerkis Franny vaimusilma ette ema vaevatud kuju ning ta tõmbus noormehest eemale.

„Aga ma ei taha last saada!” Tüdruku häälest kostis varjamatu hirm.

Ta poleks osanud öelda, kumb teda rohkem hirmutas, kas igavene põrgutuli või rasedaks jäämine. Kui seni olid kuupuhastused olnud tüütu ebameeldivus, siis nüüd tervitas ta aluspükstele ilmunud punast plekki rõõmuga.

Noormees puhkes naerma ja Franny tundis end veel lollimalt. „Kas sa selle pärast muretsedki? Noh, seda pole sul küll põhjust karta.” Tüdruk ei teadnud, kuhu silmi peita, kui Sean hakkas talle selgitama, et kuni ta oma seemet tema sisse ei lase, võib Franny julge olla.

„Aga miks me siis varem nõnda ei teinud?” Neiu polnud veel valmis alla andma.

„Ma arvasin, et sa ei usu mind.”

Franny hammustas huulde ega lausunud sõnagi.

„Kas sa ei usalda mind?” Poisi nägu väljendas solvumist ja see otsustas asja.

„Muidugi usaldan.” Seaniga vaieldes oli alati raske võitjaks jääda – isegi siis, kui Franny arvas, et temal on õigus ja poiss eksib. Läks aega mis läks, lõpuks oli ikkagi tema see, kes järele andis. „Tahan lihtsalt, et ei juhtuks mingit äpardust – muud midagi.”

Poiss vaatas talle naerdes ülalt alla otsa. „Ära muretse, ma olen ettevaatlik. Vannun sulle.”

Pärastpoole lebas Franny Seani embuses. Tavaliselt meeldis just see õrnutsemine tüdrukule kõige rohkem, aga tol päeval ei suutnud ta end lõdvaks lasta. Rasestumisest hoidumine oli Iirimaal ebaseaduslik, seepärast polnud „Prantsuse kirju” hõlpus hankida. Õnneks tundis Sean kedagi, kes töötas Corki sadamas ja tõi kondoome Inglismaalt salakaubana sisse. Mustal turul oli nende hind laes, aga hingerahu huvides tuli seda maksta.

„Lähed sa varsti sõpra vaatama?” küsis Franny nüüd. Sean tõotas uniselt, et nuputab järgmisel korral linna minnes midagi välja; siis jäi ta magama.

Nädal hiljem tuli noormees Corkist tagasi tühjade kätega. Ta rääkis, et tuttavat polnud õnnestunud kätte saada, aga vandus, otsib tolle üles järgmisel nädalal.

Kui jõudis kätte järgmine nädalavahetus, polnud too sadamatööline end ikka näole andnud. Frannyle oli vastukarva heita poisiga edaspidigi ühte, kasutamata mingeid ettevaatusabinõusid. Kummatigi polnud tal oma hirme kellegagi arutada; küsida, kas Seani teooria üldse paika peab, polnud kelleltki peale Seani enda. Too kinnitas ühtesoodu, et Frannyl pole midagi karta ning et ta on ettevaatlik. Ja olles kord juba järele andnud, oli tüdrukul raske seletada, miks ei võiks ta seda teha ka edaspidi.