Читать книгу Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Tara Hyland - Страница 5

Iirimaa, Corki krahvkond, juuli 1946

„Jäta järele! Mitte siin, keegi võib näha!”

Franny kiskus end mehe sülelusest lahti ja ajas ennast kõrges rohus istukile. Tema hingetõmbed olid lühikesed ja kiired, aga põhjus ei peitunud ainuüksi hirmus, et nad võivad vahele jääda. Tüdruku õhetavatelt põskedelt võis välja lugeda varjamatut iha, kuid ta oli otsustanud, et ei anna oma himule järele. Enne abielu oli see surmapatt ja kui talle ehk meeldiski heietada mõtteid, nagu oleks ta liiga haritud, et uskuda kiriku õpetusi, olid seitsmeteistkümne aasta jooksul kuulatud jutlused jätnud temasse siiski oma jälje.

Ikka veel selili maas, tõstis Sean oma suure rakkus kämbla ning lükkas tema näolt punase juuksekihara. Nagu noormees talle alati rääkis, meenutas tüdruku juuste sügavalt ruske värv talle Iiri metsades elava tähnikhirve läikivat karva. Ei saanud salata, Sean oli osav sõnu seadma.

„Kuule, jäta nüüd, mu ilus väike piiga! Selles, mida me teeme, ei ole midagi halba.”

Poisil oli muidugi hea rääkida. Saanuksid Franny vanemad neist kahest teada, oleks põrgu lahti. Juba ainuüksi mõne naabertaluniku pojaga mehkeldamine oleks olnud halb, aga Sean oli sulane – palgaline, kes töötas tema isa juures. Iirimaa provintsliku mentaliteedi mõju all kasvanuile tähendas see kõige hullemat kuritegu.

Aimates tüdruku hirme, heitis Sean talle süüdlasliku pilgu, mida Franny oli viimastel nädalatel nii sageli näinud. „Ma ei taha ju midagi muud kui natuke musitada ja kallistada. Sa ei keela ometi minusugusel kõval töörügajal ennast korraks huultele suudelda?”

Franny tundis, kuidas tema meelekindlus hakkab mõranema. Sean Callagheri puhul oli alati nõnda. Oma üleannetu naeratuse, mustade juuste ja siniste silmadega meenutas noormees talle filmis „Tuulest viidud” nähtud Clark Gable’it. Nii nagu Rhett Butler, oli ka Sean vaba meelelaadiga ega lasknud end ühiskonna pahakspanust häirida. Ta oli kasvanud üles Limerickis, aga polnud seal enam aastaid käinud. Selle asemel meeldis poisile ringi rännata ning jääda pidama sinna, kus leidus tööd. Sõjaajal, kui Inglismaa vajas töökäsi lahingumoonavabrikutesse, oli tema olnud üks neid, kes sinna läksid. Neiu vanemad põlgasid niisugust seiklusjanu, aga Frannyt, kellel polnud suuremat soovi kui pääseda kodukohast minema ja näha maailma, tõmbas see vastupandamatult ligi. Veel neli nädalat tagasi poleks ta osanud arvatagi, et unisesse Glen Vale’i võib ilmuda nii põnev inimene.

Noormees oli Corkist nende juurde saabunud juuni algul, et aidata korjata viljapuudelt väikesi üleliigseid vilju. Kui Franny teda esimest korda nägi, oli Sean seisnud klappredelil ja kergendanud õunapuu koormat, paljas selg hilise pärastlõuna päikeses läikimas. Franny õde seisis itsitades sealsamas kõrval, aga Franny oli astunud julgelt ligi ja hakanud poisiga rääkima. Maggie, vastik väike keelekandja, oli selle hiljem muidugi emale ära kaevanud ja ta oli saanud isalt rihma, aga mis luges üks keretäis – Franny oli pälvinud Seani tähelepanu.

„Jää veel kas või viieks minutiks,” palus poiss, tõstis käe ja põimis sõrmed tema omadega vaheliti. Kui noormees teda enda poole tõmbas, tundis tüdruk sõõrmetes tema lõhna. Sean oli töötanud terve päeva põllul ning tema lõhn oli tugev ja mehelik. „Vaata ise, lähedal pole ainsatki hingelist.”

Franny vaatas ringi. Poisil oli muidugi õigus: maa oli söötis ja asus taluhoonetest kaugel. Seal ei käidud kunagi. Aga ikkagi…

„Ei,” jäi ta endale kindlaks ja tõusis. „Aeg on hiline ja emal on vaja toidutegemisel abi. Kui jään minekuga hiljaks, kütab ta mul taguotsa kuumaks.”

„Seda teeksin ma hea meelega ise,” ütles Sean naerdes, küünitas end ülespoole ja laksas tüdrukut mänglevalt tagumikule.

„Ai!” Tehes näo, nagu oleks see liiga familiaarne liigutus teda solvanud, ajas Franny end sirgu. „Teie, söör, ei ole härrasmees.” Lause pärines filmist „Tuulest viidud” ning neiu matkis seda öeldes täpselt Vivien Leigh’ lõunaosariikide venitatud aktsenti. Frannyl oli imiteerimiseks annet; tal pruukis inimesega kõigest paar minutit koos olla, ning juba oli ta suuteline tolle häält ja muid iseärasusi suurepäraselt jäljendama.

Seanil läks hetk aega, enne kui ta aru sai, kust see pärineb. „Ja teie, preili, ei ole daam,” andis ta vastu, püüdes võrdlemisi ülespuhutult järele teha Clark Gable’it.

Hetke vaatasid nad teineteisele naerdes otsa, tollest ühisest naljast rõõmu tundes. Sean võttis tal käest kinni.

„Saame hiljem kokku, eks?”

Franny lõi kõhklema. Minema lipsata ei olnud kunagi kerge.

„No kuule, kallike!” lunis tema silmarõõm. „Või muidu pean sõitma Corki ja otsima sealt endale uue naise.”

Noormees ütles seda naljaga pooleks, aga Frannyle mõjusid need sõnad ähvardusena. See oli tema suurim hirm: tüdruk kartis, et kui ta Seani tahtmist ei tee, kaotab too tema vastu huvi. Küllap oli poiss kohanud Inglismaal igasuguseid põnevaid naisi – kuidas võis tema, väike talutüdruk, nendega võistelda?

Võtnud kogu oma näitlemisoskuse kokku, õnnestus tal siiski ärevust varjata. Hoida salapära oli ainus võimalus säilitada noormehe huvi – selle oli ta ammu selgeks õppinud.

„Võib-olla saame kokku,” lausus ta, hääles pisitilluke annus upsakust. „Aga võib-olla ei saa ka.” Rohkem ei lausunud ta sõnagi, krahmas seelikusabast kinni ja pistis jooksu kodu poole, kuldpunased juuksed taga lehvimas nagu tuleleek.

Franny jooksis üle põldude; pikad viljakõrred kriimustasid tema paljaid sääri ning tüdruk teadis, et tal tuleb jälle vastu võtta peapesu. Õigupoolest polnud selles ju midagi uut. Ta sai alatasa õiendada, enamasti sellepärast, et lipsas töö juurest minema ja läks naabruses asuvasse linna kinno.

„Mis sul pähe tuleb, raiskad aega kinofilmide peale?” oli isal kombeks toriseda.

Aga Frannyl ei saanud iial isu täis Hollywoodi filmidest, mis lubasid tal paariks tunniks oma igavast elust põgeneda. Ta käis kinos, millal aga sai, ning unistas, et ühel päeval saab temastki selline täht nagu Rita Hayworth, Betty Grable ja Jane Russell ning ta ei pea alatiseks jääma igavasse Glen Vale’i, vaid võib hakata elama säravas Los Angeleses.

Franny vihkas seda kolgast, kus ta üles oli kasvanud. Corkist umbes neljakümne miili kaugusel asuvas külas ja selle ümbruses elas vaevalt rohkem kui kolmsada hinge. See oli armetu ja hall koht, kus mehed kas tapsid ennast tööga või jõid end surnuks, naiste elu sisu aga oli karta Jumalat ja sünnitada lapsi ning oma tütreidki ei õhutanud nad ootama midagi enamat.

Ometi tahtis Franny enamat. Ta oli sündinud selleks, et silma paista. Seitsmeteistkümnesena nägi ta välja täpipealt niisugune, nagu oodatakse ühelt iiri tüdrukult maailmas, kus standardiks on seatud Maureen O’Hara.2 Peale säravpunaste juuste olid tal suured rohelised vallatust täis silmad, rõõsa koore karva nahk ja väike ülespidi otsaga nina, mida katsid üksikud võluvad tedretähnid. Tema pehmet volüümikat keha oleks kadestanud isegi Lana Turner3 ning leegitsevad juuksed vastasid täpselt tüdruku kirglikule loomusele, mis oli sama sädelev kui tema välimus. Tundus, nagu oleks Franny välja astunud värvifilmist, samal ajal kui kogu krahvkond oleskles mustvalges. Neiu plaan oli küps: ta peab põgenema Glen Vale’ist nii ruttu kui võimalik. Ja täna oli ta oma unistuse täitumisele sammu võrra lähemal.

Franny torkas käe tasku ning tundis kergendust: kiri oli alles. See oli saabunud hommikul ja andis teada, et ta on Londonis peetavatele õdede kursustele vastu võetud. Neiu oli rõõmu pärast arust ära. Mitte et ta oleks nii kangesti ihanud saada meditsiiniõeks – ei –, aga see andis talle võimaluse lahkuda Iirimaalt. Kui Franny on kord Inglismaal, küllap ta juba leiab võimaluse teha seda, mida tõepoolest tahab: saada filmitäheks.

Aga kõigepealt tuli ületada üks suur takistus: hankida isalt õnnistus. Franny teadis, et isa ei taha lasta tütrel minna. Tema maailma moodustas Glen Vale ja Corkist kaugemal polnud ta õigupoolest kunagi käinud. Isas polnud seiklejaverd nagu Seanis, kes rääkis juba praegu sellest, et plaanib minna tagasi Inglismaale. „London on kõigi nende pommirünnakute järel rusudes. Seal läheb vaja ehitajaid, usu mind,” rääkis ta tüdrukule. Franny unistas endamisi sageli sellest, et nemad kaks võiksid Inglismaal koos elada.

Sedamööda kuidas Franny kodule lähemale jõudis, hakkas tema tuju langema. Talumaja ja selle kõrvalhooned olid tellistest – igavad madalad ehitised, mis polnud mõeldud pakkuma silmailu, vaid pidid lihtsalt täitma oma otstarvet. Õues pumpas tüdruk kaevust vett, et jahutada hõõguvat nägu. Keegi ei tohtinud aimu saada, kus ta oli käinud. Köögiaknad olid aurused, mis tähendas, et ta on õhtusöögile hiljaks jäänud. Kirudes kuivatas ta kiiresti käed põlle külge ja ruttas tuppa.

Franny paiskas köögiukse lahti ning teda tervitas keedetud loomaliha ja kapsaste niiske soolakas lõhn. Ta krimpsutas nägu. Ikka ja alati kas see või hautis – miks ei võiks nad vahelduseks süüa midagi muud?

Ema oli kummardunud pliidi kohale ja katsus kahvliga, kas kartulid on pehmed. Frannyt nähes tõi ta automaatselt kuuldavale pahameeleturtsatuse.

„Ja kust siis sina nüüd tuled, tüdruk?” Theresa Healey nägi välja täpselt samasugune nagu kõik teised Glen Vale’i naised. Kunagi oli ta olnud kaunitar nagu Frannygi, aga laste sünnitamine ja vaene elu olid tema ilust aastate jooksul vähe järele jätnud. Franny suurim hirm oli see, et ta võiks lõpetada samasugusena, nagu on tema ema.

„Kindlasti Sean Gallagheri juurest.” See tuli Franny vanemalt õelt Maggielt. Torge oli õel, see polnud mõeldud naljana. Maggiele meeldis kiusu ajada, eriti Frannyga. Ta oli kahekümnene – ilmetu ja vingus olemisega tüdruk, kes kadestas noorema õe ilusat näolappi ja särtsakat loomust.

Ema heitis Frannyle terava pilgu. „Loodan, et see pole tõsi, mu tüdruk.”

Franny ei vastanud, vaid piirdus sellega, et heitis õele tulivihase pilgu, ning too näitas talle vastuseks keelt. Erinevalt Frannyst polnud Maggiel muud soovi kui minna mehele. Tüdruk oli kõhn nagu kondikubu, tal olid kuri suu ja külmad silmad ning näol alati mossis ilme nagu ikka neil, kelle meelest elu on neile kätte jaganud kehvad kaardid. „See pole aus,” virises Maggie alatasa. „Oleks mina pooltki nii ilus kui Franny, oleksin juba ammu abielus.” Paraku ei saanud Franny lahti tundest, et kosilaste puudusel oli vähem pistmist õe välimusega kui tolle pideva kõhuvaluga.

Theresa ohkas väsinult – ta ohkas üldse sageli – ja ütles: „Õhtusöök on sama hästi kui valmis, nii et hakake õige lauda katma, tüdrukud.”

„Jah, ema,” vastasid Franny ja Maggie nagu ühest suust.

Hoidudes hoolega teineteise poole vaatamast, hakkasid tüdrukud söögiriistu ja taldrikuid lauale asetama.

Nõud ei moodustanud serviisi ja peale kõige hädavajalikuma ei olnud laual midagi: lilled ja salvrätid olid luksus, mida pere ei saanud endale lubada. Täpipealt kell kuus asus Theresa toitu ette tõstma. Mehi polnud tarvis põllult ära kutsuma minna – päevakava oli alati üks ja seesama.

Franny võttis istet ühel pool lauda, Maggie seadis end sisse otse tema vastas – hea mind jõllitada, mõtles Franny – ja ema istus nende vahele laua otsa. Järgmisena tuli Sean, kes tervitas naisperet soojalt. Franny oli poissi aegsasti hoiatanud, et too ei sokutaks ennast tema kõrvale, sest kartis, et nõnda võiksid nad end reeta, seepärast istus Sean Maggie juurde, pilgutades seejuures Frannyle silma. Viimasena jõudis kohale Franny isa Michael. Kui tema laua otsas oma koha sisse võttis, tekkis toas vaikus. Kõik langetasid pea, et öelda söögipalve.

„Selle eest, mis meile on antud,” lausus Theresa, nii nagu ta tegi seda igal õhtul, „andku Jumal meile siirast tänumeelt.”

Seepeale avasid lauas olijad silmad ja hakkasid sööma. Theresa oli juba jaganud välja liha, kandes hoolt, et mehed said lõviosa, ja nüüd anti käest kätte keedetud kartulite ja kapsa vaagnat. Seda kõike tehti üksnes nappide sõnade saatel. Söögiaegadel ei olnud kunagi suurt lobisemist. Michael Healey oli vaikne mees ja tema kui perekonnapea meelelaad kandus üle ka teistele.

„Kuidas siis töö edeneb?” küsis Theresa.

Michael kehitas õlgu ja pomises midagi ebamäärast. Sean oli see, kes pidi ütlema: „Lõpp peaks varsti käes olema.”

„Ja kas oled otsustanud, mida sa siis tegema hakkad?”

Kõik tõmbusid pingule, kui Michael esitas küsimuse, mis tuli jutuks vähemalt kord nädalas. Polnud saladus, et kui õunapuude koorma kergendamine on lõppenud, tahab ta jätta Seani appi teraviljalõikusele. Talutöö hakkas perepeale viimasel ajal üle jõu käima ja mees kippus kurtma, et pole poegi, kes teda aitaksid. Kuuest lapsest, kelle Theresa talle oli sünnitanud, oli ainult üks olnud poiss, Patrick. Tugev ja terve, oleks noormees pidanud ühel päeval talu isalt üle võtma. Aga nagu Franny, nõnda oli temagi põlenud soovist maailma näha. Nende isa, unionist, vihkas inglasi ning oli pooldanud peaminister Éamon de Valera seisukohta, et Iirimaa peab end sõjast eemale hoidma. Seevastu Patrick oli näinud selles suurt seiklust. Oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval oli ta läinud Inglismaale ja astunud vabatahtlikuna sõjaväkke. Vähem kui aasta hiljem oli ta Normandia rannikul surma saanud. Kui Michael nüüd üldse veel pojast rääkis, siis ainult selleks, et kaevata, kuidas inglased olid röövinud temalt abilise, kellest talutöödes tuge olnuks.

Patricku, Maggie ja Franny järel olid kolm last sündinud surnult ning pärast viimast hoiatas arst, et Theresa ei tohi rohkem lapsi saada. See tähendas, et Michaelil ei olnud talule loomulikku pärijat. Just sellepärast tahtiski ta, et Sean jääks appi nii kauaks, kuni nisu saab salve, aga noormees oli alati otsesest vastusest kõrvale hiilinud. Nagu varem, nõnda ütles sulane ka nüüd: „Mul pole aimugi, mida ma tegema hakkan, söör. Kui aeg on käes, eks siis näe.”

Vanem mees vangutas pahakspanevalt pead. „Mis imelikku elu sa elad. Rändad ühest kohast teise, pole sul kindlat paika ega peavarju.”

„Isa!” noomis Franny, kes ei sallinud, et isa igal võimalusel Seani alavääristas.

„Noh, kas see pole siis tõsi? Ta elab nagu kaltsukaupmees.”

Järgnes piinlik vaikus, aga Sean ei paistnud öeldut pahaks panevat. „Mulle sobib niisugune elu. Ja maailm oleks imelik koht, kui oleksime kõik ühesugused, eks ju?”

Franny vaatas noormehele naeratades otsa. Too oskas isale vastu astuda ja see oli joon, mida tüdruk imetles.

Nüüd patsutas Sean kõhtu ja röhitses valjusti. „Toit oli väga maitsev nagu alati, naispere. Mulle pole kusagil antud nii hästi süüa kui siin teie juures. Teil tuleb kõvasti vaeva näha, et minust lahti saada.”

Poiss tegi proua Healeyle silma, ent sai vastuseks üksnes pahura pilgu. Naine tundis Sean Gallagheri suguseid. Võluv hulgus, meeldiv ja lõbus, aga oma tütardest tuli säärane tüüp eemal hoida. Nähes Franny näol lummatud ilmet, tundis ema rinnus ärevat torget. Sellel on tarvis silm peal hoida. Tema noorem tütar oli hingelt romantik ja nii ilus, et see võis talle hukatuseks saada.

„Frannyt pole küll tarvis toidu eest tänada,” torkas Maggie. „Temast polnud selle valmistamise juures mingit abi.”

Isa haaras tal sõnasabast kinni. „Kas see vastab tõele, Franny? Oled sa jälle oma kohustustest kõrvale hiilinud?”

Franny heitis vanemale õele vihase pilgu: kui saaks ometi pühkida Maggie näolt selle kahjurõõmsa naeratuse!

„Jah, isa,” vastas ta, püüdes anda häälele süüdlaslikku kõla.

„Ja kus sa siis nüüd käisid?”

Hoolega hoidudes Seani poole vaatamast, vastas tüdruk: „Käisin väljas kõndimas. Ma ei pannud tähelegi, et aeg on juba nii hiline.”

Isa mühatas. „Sul tuleb õppida oma tegude eest vastutama, tüdruk.”

„Jah, isa.”

Aga isa ei lasknud end häirida, vaid rääkis edasi. „Ausalt öeldes on aeg, et hakkaksid siin natuke rohkem töödele kätt külge panema. Homsest peale on sead ja kitsed sinu talitada. See peaks sind hõlbuelust võõrutama.”

Frannyt valdas õudus. Ta ei suutnud endale ette kujutada, et võiks olla midagi hullemat kui tegelda räpaste haisvate sigade või kitsedega, kes leidsid alati võimaluse tema juukseid naksata.

„Aga mis mõte sel on? Mõne nädala pärast lähen niikuinii Inglismaale.” See oli mõeldud pigem küsimuse kui avaldusena. Keegi ei tõtanud temaga nõustuma. „Isa?” ärgitas ta.

„Mida?”

Franny tundis kerget hirmu, teades, kui äkiline võib olla isa viha. Paraku polnud tal nüüd enam võimalik taganeda. „Ütlesin, et olen varsti juba Londonis. Me oleme ennegi rääkinud, et tahan minna õdede kursustele. Noh ja täna tuli kiri. Mind on vastu võetud,” kuulutas ta uhkelt.

Tüdruk võttis taskust kortsus ümbriku ja näitas isale. Ta oli lugenud seda nii mitu korda, et paber oli juba hakanud narmendama. Michael ei teinud tütre väljasirutatud käest väljagi, vaid jätkas söömist.

„Michael,” noomis Theresa leebelt, „laps tahab sulle midagi näidata.” Ema mõistis tütre vabadust ihkavat meelelaadi paremini kui isa. Ta teadis, kui mõttetu on proovida noorema tütre tiibu kärpida.

Michael viskas kahvli mühatades taldrikule ja napsas Frannylt kirja. Libistanud pilgu kiiresti üle selle sisu, heitis ta paberilehe lauale. „Mis hea pärast sa sinna tahad minna?”

„Sellepärast, et siin ei ole midagi, mis mind huvitaks!”

„Praegu ei ole õige aeg. Võib-olla järgmisel aastal.”

Franny oli seda juttu varemgi kuulnud. Nõnda kordub aastast aastasse, kuni ta on liiga vana või liiga muserdatud, et üldse veel millestki unistada. Abi otsides vaatas ta meeleheitlikult ema poole, aga Theresa langetas pilgu lauale. Michael polnud vägivaldne mees nagu mõni teine, aga vihahoos võis temagi mõnikord kätt tõsta. Franny pidi endaga ise toime tulema.

„Aga, isa…”

Isa virutas rusikaga tugevale puust lauaplaadile ega lasknud tal edasi rääkida.

„Kas jääd juba ükskord vait, tüdruk! Et ma sellest enam sõnagi ei kuuleks!”

Ta haaras laualt leivakontsu, tõmbas sellega liha ja kastme taldrikult kokku ning toppis selle isevärki võileiva endale suhu, nii et pruun vedelik mööda lõuga alla jooksis. Franny silmitses teda vastikustundega. Siis liikus tüdruku pilk Seanile ja ta nägi noormehe silmis kaastunnet. Poiss vähemalt teadis, kuidas ta ennast tunneb – kui kohutav on olla selles paigas lõksus, saamata kunagi võimalust elada oma elu.

Nüüd tõusis Sean lauast. „Lähen õige talitan loomad, enne kui pimedaks läheb.”

Ta viis oma taldriku valamusse ja pesi puhtaks. Ust lahti tõmmates vaatas noormees korraks tagasi Franny poole. Enne kui ta välja astus, nägi tüdruk tema silmades kutset.

Seniajani ei olnud Franny veel otsustanud, kas läheb õhtul Seaniga kohtuma. Selsamal hetkel oli tüdrukul otsus valmis. Ta ikkagi läheb poisi juurde. Ta tõestab Seanile ja iseendale, et on väärt midagi enamat kui see kolgas. Ja kuradile kõik tagajärjed! Kes teab? Võib-olla võtab poiss ta siis endaga kaasa, kui kord Glen Vale’ist lahkub.