Читать книгу Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Tara Hyland - Страница 14

Cara ei mäletanud, et oleks kunagi varem ärganud voodis ihuüksi. Esialgu ei saanud tüdruk aru, kus ta viibib. Tavaliselt virgus ta East Endi rahvarohketelt tänavatelt kostvate häälte peale. Siis meenus talle kogu eelmine päev – pikk sõit ja kohtumine hirmsa vanaemaga, kes paistis teda vihkavat. Cara vaatas ringi ja nägi, et ema asjad on läinud. Korraga valdas tüdrukukest hirm. Ta ei saa siia üksi jääda! Kui Cara kähku teeb, jõuab ta võib-olla veel ema kinni pidada, enne kui too ära läheb…

Tõmmanud kiiruga riided selga, sööstis tüdruk magamistoast välja ja trepist alla, kus häälte järgi otsustades valmistati hommikusööki. Kööki jõudes nägi ta seal paraku ainult vanaema, kes kattis lauda. Kuuldes teda tulemas, tõstis Theresa pilgu. Viivu vaatasid nad kahekesi teineteisega tõtt – vana naine ja tüdruk. Cara oli liiga hirmunud, et küsida, kus ema on. Aga vana naine oli ilmselt taibanud, mida laps otsib, sest lausus: „Ta läks juba ära.”

Vastus oli nii järsk, et Caral ütles julgus üles. Tüdruk tundis, kuidas viimne lootus ta maha jätab. Ta pidigi jääma siia selle hirmsa naise juurde, kaugele nendest kahest inimesest, keda ta siin maailmas üle kõige armastas: emast ja Dannyst. Cara ei märganudki, et pisarad on voolama hakanud, enne kui vanaema mühatas.

„Lõpeta see vesistamine, laps, ja hakka sööma. Selle paari nädala pärast nüüd niisugune hädaldamine…”

Kartes, et näitab ema halvas valguses, pingutas Cara kõigest väest, et nutmist lõpetada. Tõmmanud viimast korda ninaga, surus ta küüned pehmesse peopessa ja istus siis köögilaua äärde. Põrand oli ebatasane ja laud loksus natuke, aga Cara ei julgenud seda öelda. Tema ette pandi kauss ja Theresa hakkas tõstma sellesse kuuma putru.

Cara vaatas seda heitunult. Kui ta siin maailmas üldse midagi vihkas, siis oli see puder – alati halli värvi ja limase väljanägemisega. „Kas ma ei võiks saada selle asemel moosileiba?”

„Miks?”

„Sellepärast et mulle ei maitse puder,” vastas Cara tasa.

„Sa kas sööd, mis sulle ette antakse, või oled söömata.”

Vanaema võttis laua taga istet ja hakkas endale putru suhu kühveldama, andes seega märku, et läbirääkimised on lõppenud.

Cara kaalus, kas ei peaks nii karmi kohtlemise peale söögist loobuma, aga kõht oli nii tühi, et ta võttis vastu tahtmist lusika kätte, ammutas kübekese putru ja proovis pisut. Ta oli valmistanud end ette tavaliseks vesiseks kördiks, aga see siin maitses teisiti: oli tummisem kui neil Londonis. Tüdruk võttis teise suutäie, sedapuhku juba suurema.

„See on hea,” lausus ta. „Tavaliselt on pudrul teistsugune maitse.”

Vanaema ei vaadanud tema poole. „Sa oled vist seni saanud veega keedetud putru. See on keedetud piimaga. Siinkandis on palju lehmi ning piimast ja juustust pole puudu.”

„See maitseb mulle,” kuulutas Cara.

Tüdruk kahtles, kas polnud seda endale üksnes ette kujutanud, aga ta oleks justkui näinud vanaema naeratamas. Küllap Cara ikkagi eksis, sest järgmisel hetkel oli naeratus kadunud. See-eest lükkas vana naine üle laua tema ette meepurgi.

„Sega seda natuke hulka, kui tahad. Siis on magusam.”

Cara tegi, nagu kästud, ja leidis, et vanaemal oli olnud õigus: puder saigi magusam. „Aitäh. See on tõesti maitsev.”

Aga sedapuhku pälvis tema innukus vastuseks ainult mühatuse. Mis iganes seda ka poleks põhjustanud, lühikeseks ajaks oli atmosfäär muutunud leebemaks, aga see hetk oli nüüd möödas ja edasi söödi vaikides.

Kui hommikusöök oli lõppenud, näitas Theresa tüdrukule maja ja selle ümbrust ning selgitas, kuidas asjad käivad ja missugused tööd jäävad Cara teha. Nüüd kui väljas oli valge, nägi laps, kui lähedal asuvad nad kalju servale. East Endis elas nende kõrval suur iiri kogukond ning ta oli kuulnud inimesi rääkimas „vanast maast”, kus olid rohelised aasad ja lopsakas loodus; see paik siin tundus kõle ja mahajäetud.

Theresa seletas, et teeb seal majas peaaegu kõik vajaliku ise.

„Linnas käin ma harva. Kõik, mida tarvis läheb, on siinsamas.” Vanaema osutas köögiviljaaiale, kus ta kasvatas kartuleid, porrulauku ja kapsaid, ning näitas tüdrukule, kuidas kaevata maast porgandeid.

Majakese juures oli köies kits ning eluhoone kõrval paiknes kanakuut, kust sai käia mune toomas. Theresa laskis Caral ühe kätte võtta ja tüdruk silmitses suuril silmil äsja munetud muna, mis tundus tema pihus alles soe.

Kui Theresa oli tahtnud lapse mõtteid emalt kõrvale juhtida, siis läks see tal hästi korda. Vaadata oli nii palju uudset, et tüdrukul polnud aega mõelda sellele, mis oli maha jäänud. Aga kui ringkäik oli lõppenud, kuulutas Theresa, et läheb külasse.

„Ainult korra nädalas ma seal käingi, toon jahu ja muud säärast kraami ning kuulan, mis maailmas on juhtunud. Postkontorist astun ka läbi. Sinna tulevad su ema kirjad ja kui mulle on mingeid teateid, siis sealt saan need kätte.”

Et Carast ei tohtinud keegi teada, pidi ta tüdruku majakesse maha jätma.

„Kahju küll, et pead siia üksi jääma, kohe esimesel päeval veel pealegi. Aga täna on minu päev ja kui ma lagedale ei ilmu, saadetakse keegi siia vaatama. Ära sellepärast muretse, jätan sulle enda äraoleku ajaks tööd, siis pole sul aega pahanduste peale mõelda.”

Pool tundi hiljem, kui kell hakkas saama üheksa, seadis vana naine sammud küla poole ja Clara hakkas tegema tema hooleks jäetud töid. Ta pidi pesema hommikusööginõud, tegema üles voodid, koristama toad ning tooma seejärel õhtusöögiks köögivilju.

Cara rassis terve hommiku. Keskpäeva paiku tundis ta, et kõht on tühi. Lõunaaeg oli käes, aga vanaema polnud ikka veel tagasi ja toitu ei julgenud ta küsimata võtta. Tund aega hiljem, kui majas olid tööd lõpetatud, läks tüdruk õue ning hakkas õhtusöögiks porgandeid välja kaevama. Ta tegi kõik nii, nagu vanaema oli õpetanud, aga see tundus raskem, kui pealtnäha oli paistnud.

Kella kaheks oli Cara näljast vaat et kokku kukkumas, tema selg valutas ning sõrmed olid külmast punased ja kanged, aga vanaema polnud ikka veel tagasi. Mõeldes, et äkki aitab klaas vett, läks Cara kööki. Ta istus laua äärde ja jõi. Viis minutit hiljem tundis ta end natuke paremini ja otsustas uuesti välja minna. Aga kui tüdruk püsti tõusis, valgus tal veri peast ära; silme ees läks kirjuks, klaas libises käest ja kukkus põrandale kildudeks. Vaadates, mis ta teinud oli, teadis Cara, et peaks segaduse ära koristama. Aga ta tundis ennast halvasti ja väsimus oli nii suur. Ehk tohib korraks pikali heita.

Komberdanud väiksesse elutuppa, heitis tüdruk lühikesele kahe kohaga diivanile pikali. Villane riie oli kare ja ebamugav, aga Cara oli liiga väsinud, et sellest hoolida. Diivani seljatoele oli laotatud tekk, kahtlemata selleks, et varjata mööblitüki armetut väljanägemist. Tüdruk sikutas teki endale peale. Tõmmanud end kerra, jäi ta magama.

Cara virgus sellest, et teda karmi käega raputati. Juba teist korda virgus ta sel päeval, teadmata, kus viibib. Kulus natuke aega, enne kui silmad selginesid, ning siis, nähes enda kohal vanaema tulivihast nägu, oli ta korraga täiesti ärkvel.

„Sa paha, paha laps!” kärkis Theresa. „Kuidas sa julged magada, kui porgandid on sama hästi kui välja kaevamata ja köögis oled korraldanud niisuguse segaduse?” Cara tahtis seletada, aga vana naine ei andnud talle selleks võimalust. „Kas ma ei öelnud kohe! Oled samasugune laisk ja isekas plika, nagu oli su ema.”

See oli Carale liig mis liig. Tüdruk oleks välja kannatanud, kui kurjustati tema endaga, aga ema ei tohtinud Theresa halvustada.

„Kuidas sa julged öelda, et ma olen laisk!” pahvatas ta. „Ise sunnid mind tööle nagu orja! Ma kirjutan emale ja räägin talle kõik ära, mida sa tegid, ning siis ta tuleb ja viib mind siit minema, sest ta on parem kui sada sinusugust!”

Aga vanaema kehitas lihtsalt õlgu. „Tee mis tahad. Mina sind ei keela.”

Vana naine astus toast välja. Cara vaatas talle järele, tundes et on nii üksi ja maha jäetud. Ema ei oleks teda kindlasti maha jätnud, kui oleks teadnud, kui hirmus siin on.

Järgmised päevad ei erinenud peaaegu millegi poolest esimesest. Kui Cara oligi esimesel hommikul märganud vanas naises väikest sulamist, siis nüüd oli see läinud. Tüdruk püüdis küll hästi käituda, tegi korralikult ära kõik tööd, ütles söögipalved, palvetas ka enne magamaminekut, kuid vanaema oli Cara kohta ilmselt juba otsuse langetanud ja leidnud, et teda ei saa usaldada.

Kui nädal oli möödas, kirjutas Cara emale kirja, milles andis teada, kui halb tal vanaema juures on. Tema kirjutamisoskus oli kesine ja õigekiri puudulik, sestap sai see katse hädine. Aga kõigest hoolimata õnnestus tüdrukul edasi anda, kuidas ta end tunneb.

Kirja lõpetanud, luges laps selle läbi. Seejärel rebis ta paberi puruks ja viskas prügikasti. Kui ema loeb, et tütar on nii õnnetu, hakkab ta hirmsasti muretsema. Ning ükskõik kui suur ka ei oleks olnud Cara ahastus, emale veel rohkem muret teha ta ei tahtnud. Niisiis kirjutas ta uue kirja, milles jutustas kõikidest uutest asjadest, mida oli teinud ja näinud. Seda lugedes jõudis tüdruk järeldusele, et nüüd jääb emale mulje, nagu oleks tal siin meeldiv põli. Kirjuta mulle, millal sa tagasi tuled! lisas ta lõppu. Loodan, et see juhtub varsti!

Tulemusega rahul, kleepis ta ümbriku kinni ja pani sellele ühe ema antud margi. Seejärel andis ta kirja vanaemale, et too selle posti viiks.

„Ma ei kirjutanud sinu kohta midagi halba,” tundis ta end olevat kohustatud ütlema.

Vanaema turtsatas. „Nimeta mind kas või vanakurjaks endaks, mulle ei lähe see korda.”

Kui eakas naine hakkas küla poole astuma, ei jäänud Caral üle muud kui panna sõrmed risti ning loota, et vanaema täidab lubaduse ja saadab kirja teele.