Читать книгу Langenud inglid. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Tara Hyland - Страница 17

„Sina!” Rezissööri abi osutas Frannyle. „Tule minuga kaasa.”

Tundes, kuidas kõhus erutusest keerab, läks Franny mehe kannul võtteplatsile, mis kujutas endast üheksateistkümnenda sajandi Metsiku Lääne salooni. See oli tal Juniperis esimene tööpäev. Talle oli antud teha lühike suts „Palvevennas”, kerge sisuga vesternis, mis jutustas lõbumajapidajasse armunud pastorist ja sekeldustest, mis armastajatel tuli läbi teha, enne kui nad viimaks kokku said. Suuremalt jaolt oli film vändatud New Mexico osariigis, aga režissöör soovis võtta paar stseeni ka stuudios.

Franny etteaste oli päris filmi lõpus. Lugu oli sealmaal, et pastor on linnast minema kihutatud ning maadam istub oma tüdrukutega saloonis, juues ja mängides kaarte ning püüdes unustada armastatud meest, teadmata, et too on salamahti tagasi ratsutanud, et ta endaga kaasa võtta. Kui pastor salooni uksest sisse astub, on Franny – tema mängib ühte saloonitüdrukut – esimene, kes tulijat märkab, ning tema ülesanne on müksata maadamit ja öelda: „Paistab, et teile tuli külaline.” Seepeale maadam pöördub, näeb pastorit ning läheb talle vastu.

Franny teadis, et roll pole suurem asi, aga parem ikka kui olla lihtsalt statist või mängida osa, millel ei ole üldse teksti. Ning talle kui esimesele saloonitüdrukule pidi makstama ka honorari. Hakatuseks polnud seegi paha.

Stseen oli lavastatud nõnda, et rühm saloonigörle istub ümber laua, naerdes ja naljatledes käputäie kundedega. Franny kandis nagu teisedki eest puhvis seelikuosaga musta- ja roosatriibulist kankaanikleiti, mille juurde kuulusid pikad elegantsed kindad ja roosa sulega peapael. Kostüüm meeldis talle – mis siis, et see oli õmmeldud kellelegi, kes oli temast paar numbrit suurem, ning garderoobi juhatajannal oli kulunud kakskümmend minutit, et see tagant haaknõeltega kokku võtta.

Viibida päris ehtsal võtteplatsil, lasta teha endale soeng ja meik ning passitada selga kostüümi tundus Frannyle nii erutav, et ta oli valmis leppima isegi selga torkivate haaknõeltega.

Teised statistid istusid juba laua ümber: kolm Franny omaga ühesugust kleiti kandvat görli ja nende kõrval neli kauboid. Režissööri abi osutas kõige nägusamale noormehele.

„Istu tema põlvele,” kamandas mees.

Franny täitis kohusetundlikult käsku. Natuke aega kulus sekeldamiseks: ta pidi istuma näoga täpselt õiges suunas, et salooni uks jääks tema vaatevälja. Kui režissööri abi lõpuks tulemusega rahule jäi, läks ta kutsuma peaosatäitjaid.

Kauboi, kelle põlvel Franny istus, oli liivakarva juustega poiss, tüüpilise ameeriklase välimusega ning just äsja Ohio bussilt maha astunud. Mees tutvustas ennast kui Bradi ja tunnistas, et ka temal on see esimene film.

„Millestki peab ju alustama, eks ole?” ütles ta.

Brad oli meeldiv ja sõbralik ning tahtis ilmselt vestlust arendada, aga Franny oli liiga huvitatud kõigest, mis toimus ümberringi, et olla midagi enamat kui lihtsalt viisakas. Teda üllatas, kui palju inimesi võtteplatsil viibib. Peale näitlejate – olgu neil tekstiga või sõnadeta roll – ja statistide oli seal kümneid võttemeeskonna inimesi, nende seas valgustajad, helimehed, operaatorid ja fotograafid. Ajal kui nad kõik ootasid staaride ilmumist, paistsid kuumad ja eredad Kliegi lambid Frannyle lagipähe, panid ta grimmi all higistama ja tegid silmadele haiget. Aga ta ei hoolinud sellest – tal oli põnevam kui eales varem.

Möödus kakskümmend minutit, enne kui tähed lõpuks võtteplatsile ilmusid. Naispeaosatäitja oli Lily Powell – täiuslik maadam. Texase päritolu näitlejannal oli lõunaosariikide mahe lohisev aktsent ning oma plaatinablondide juuste ja tapvalt ilusa figuuriga oli ta Juniperi Marilyn Monroe. Nii nagu Monroe, oli temagi alustanud oma karjääri kergekaalulistes komöödiates, mängides blonde naiivitare. Franny oli näinud kõiki Lily Powelli filme ega suutnud uskuda oma õnne: lõpuks ometi on ta ühe oma kangelannaga koos filmis.

Franny jälgis, kuidas režissöör Lilyga tolle stseenid läbi arutas ning juhatas ta siis võttekohale ja seadis paika. Staar naeratas laua ümber istuvatele statistidele.

„Hommikust!” tervitas naine neid. „Loodan, et te ei pidanud liiga kaua ootama.”

Kui Lily oli istet võtnud, kogunesid jumestajad, juuksurid ja riietajad tema ümber, et siit-sealt midagi kohendada, enne kui läheb filmimiseks. Ning siis, täpselt nagu filmis, hõikas režissöör: „Võte!” ja ümberringi jäi kõik vaikseks.

Franny osa läks ladusalt ja oli üheainsa võttega läbi. Lily ja pastori vahelise jupiga läks natuke kauem, sest mõlemad ajasid paar korda sõnad sassi ning siis käskis režissöör neil mängida stseeni uuesti, rõhutades dialoogi eri osi. Enamik pisiosade täitjaid tüdines ja kõndis välja, et juttu ajada ja suitsu teha, aga Franny jäi kohale ja jälgis lummatult kogu protsessi.

Tund aega hiljem näis režissöör lõpuks rahule jäävat ja kuulutas võttepäeva lõppenuks. Ta astus juurde ja õnnitles Lilyt. „Olid tubli, kullake.” Ta embas peaosatäitjat soojalt. „Oled ikka tõeline professionaal!” Blond näitlejanna näpistas teda naljatlevalt põsest. „Mina ainult täidan su käske. Sina oled ju see, kes teab kogu seda udupeent kaameravärgindust.”

Täis kadedust, vaatas Franny võtteplatsilt eemalduvale Lily Powellile järele.

„Osa rahvast läheb Schwabi jäätist sööma,” katkestas Franny mõtisklused mehehääl. Nägus heledapäine kauboi Brad oli jõudnud juba tavalised riided selga panna. „Tahad meiega kaasa tulla?”

Franny tundis kiusatust minna. Oleks kena viibida teiste seltsis, selle asemel et pöörduda tagasi üksildasse motellituppa. Aga ta oli juba saanud oma vitsad nägusate tuulepäiste meestega, kellel polnud ei karjääriväljavaateid ega raha.

„Tänan, aga ma olen väsinud. Praegu pole mul muud soovi kui koju jõuda ja natuke magada.”

Tehes näo, nagu ei märkakski mehe pettunud ilmet, läks Franny oma käekotti võtma. Ta teadis, et käitub õigesti. Nüüdsest peale keskendub ta karjäärile. Ta oli tulnud Hollywoodi selleks, et temast saaks filmitäht. Ja ta ei anna alla enne, kui tal on kõik mis Lily Powellilgi – sealhulgas riietusruum, mille uksel seisab tema nimi.

„Palvevend” oli Frannyle ainult algus. Järgmisel nädalal hakkas ta mängima lihtsakoelises muusikakomöödias tantsutüdrukut. Pärast seda anti talle teha suts vesternis, seejärel väike tekstiga osa – kohvikuettekandja ühes film noir’is. Rollid polnud just suured. „Aga küllap tulevad needki,” julgustas Lloyd Cramer teda. Pärast nende esimest kohtumist oli Juniperi stuudio personalijuht hakanud suhtuma Frances Fitzgeraldisse sõbralikult ning kavatses teha kõik, et väide, nagu saaks just temast stuudio järgmine suur täht – seda kinnitati paljude kohta –, osutuks sedapuhku tõeks.

Kui Franny polnud võtetel, andsid Juniperi näitekooliõpetajad ja hääleseadjad talle tunde. Ta laskis juuksed värvida ja pidas isegi nõu nina kohendamise asjus. Peale kõige muu poseeris naine linna restoranides ja klubides arvukate reklaamfotode tarvis. Cramer oli talle aegsasti seletanud, kui tähtsal kohal on algaja näitleja karjääris reklaam. Stuudio lavastas teatud sorti olenguid, pildistas näitlejaid ning püüdis siis sokutada fotosid koos sobiva looga mõnda ajalehte. Frannyle meenus, missuguse ahne huviga ta oli kunagi vaadanud lõbusat õhtut veetvate lemmiknäitlejate pilte. Kui naiivne ta küll oli olnud!

Lehtede huvi äratada on raske, selgitas Cramer; oled õnnega koos, kui sul läheb korda võita mõne tuntud kolumnisti poolehoid. „Hedda Hopper uhkustab ikka veel sellega, et just tänu temale sai Elizabeth Taylor oma läbimurderolli,” rääkis mees Frannyle.

LA Timesi seltskonnaveergude kolumnist Dolores Kent oli Hollywoodi mõjukaimaid inimesi. Sama nimekas kui Hedda Hopper ja Louella Parsons, suutis Dolores ainuüksi oma sulepea abil karjääre üles ehitada ja põrmustada. Olnud kunagi abielus mehega, kes juhtis üht viiest suurest filmistuudiost, oli naine elanud kindlustatud jõudeelu kuni neljakümnenda sünnipäevani, kui mees ta ühe noore modelli pärast maha jättis. Et abikaasa varandus oli osavalt paigutatud kohtadesse, kuhu naise näpud ei ulatunud, oli Dolores Kent sunnitud otsima endale ameti. Filmitööstuse siseringi kuulununa sai ta tööd LA Timesi meelelahutusosakonna reporterina ning omandas kiiresti oskuse olla alati enne rivaale kohas, kus midagi toimus. Tema iganädalast veergu oodati ja loeti suure huviga ning ta oli filmitööstuses võrdsel määral kardetud ja austatud.