Читать книгу Steve Jobs - Walter Isaacson - Страница 10

Kompaktne komplekt

Personaalarvutifestivalil ringi jalutades taipas Jobs, et Paul Ferrellil Byte Shopist oli olnud õigus – personaalarvuti peab olema valmis komplekt. Ta otsustas, et järgmine Apple on ilusa korpuse ja sisseehitatud klaviatuuriga ning toiteplokist kuni tarkvarani kompaktne. „Minu kujutlus oli luua esimene täielik arvutikomplekt,” meenutas ta. „Me ei suunanud oma toodet enam käputäiele asjaarmastajatele, kes tahtsid ise arvuti kokku panna ning kes teadsid, miks on vaja muundureid ja klaviatuure. Neist igaühe kohta oli olemas tuhat inimest, kes tahaksid osta kasutusvalmis arvuti.”

Sel 1976. aasta Labor Day nädalavahetusel nokitses Wozniak nende hotellitoas uue arvuti, Apple II kallal, ja Jobs lootis, et see arvuti viib nad järgmisele tasandile. Nad viisid prototüübi toast välja vaid korra öösel, et katsetada seda ühes konverentsisaalis taustprojektsiooni televiisoriga. Woz oli leiutanud geniaalse mooduse, kuidas panna arvuti kiibid värve tekitama, ja tahtis näha, kas see töötab ka teleril, mis kasutab projektorit pildi näitamiseks suurel ekraanil. „Arvasin, et projektoril on teistsugune värviesitlus, mis minu värvimeetodi peale kokku jookseb,” meenutas Woz. „Niisiis ühendasin Apple II selle projektoriga, ja see töötas ideaalselt.” Klaviatuuril klahve vajutades veiklesid ruumi teises otsas ekraanil värvilised jooned ja spiraalid. Ainus, kes esimest Apple II nägi, oli hotelli tehnik. Ta ütles, et oli näinud kõiki arvuteid, ja selle ta ostaks. Täielikult komplekteeritud Apple II väljatöötamiseks oli vaja kopsakat summat raha ning nad kaalusid selle õiguste müümist mõnele suuremale ettevõttele. Jobs läks Al Alcorni jutule ja palus võimalust tutvustada arvutit Atari juhtkonnale. Alcorn korraldaski kokkusaamise ettevõtte presidendi Joe Keenaniga, kes oli tunduvalt konservatiivsem kui Alcorn ja Bushnell. „Steve läks arvutit talle tutvustama, ent Joe ei talunud teda silmaotsaski,” meenutas Alcorn. „Talle ei meeldinud Steve’i räpasus.” Jobs oli paljajalu ja mingil hetkel tõstis ta jalad laua peale. „Me ei osta seda,” karjus seepeale Keenan, „ja korista oma jalad minu laua pealt!” Alcorn mäletab, et mõtles: „No nii, see võimalus lasti käest.”

Septembris tuli Chuck Peddle Commodore’i arvutifirmast Jobsi koju arvutiga tutvuma. „Avasime Steve’i garaaži ukse ning Chuck tuli sisse ülikonnas ja kauboikaabus,” meenutas Wozniak. Peddle’ile meeldis Apple II ja mõni nädal hiljem korraldas ta Commodore’i peamajas oma ülemustele tootetutvustuse. „Ostate meid ehk mõne tuhande dollariga ära,” lausus Jobs, kui nad kohale jõudsid. Wozniak oli selle totra ettepaneku üle jahmunud, aga Jobs jäi endale kindlaks. Commodore’i juhid helistasid mõni päev hiljem ja teatasid, et neil on odavam ise arvuti valmis teha. Jobs ei ärritunud. Ta oli Commodore’i tausta kontrollinud ja otsustanud, et nende juhtimisstiil on räpakas. Wozniak ei nutnud taga saamata jäänud raha, aga tema insenerioskusi oli solvatud, kui ettevõte tuli üheksa kuud hiljem turule arvutiga Commodore PET. „See ajas mul lausa südame pahaks. Nad tegid kiiresti kehva toote. Nad oleksid võinud saada Apple’i.”

Commodore’ile pakkumise tegemine tõi välja võimaliku konflikti Jobsi ja Wozniaki vahel. Kas nad ikka on Apple’i panuse poolest võrdsed ja mida nad peaksid selle eest saama? Jerry Wozniak, kelle meelest olid insenerid tühipaljastest ettevõtjatest ja müügiinimestest kõvasti väärtuslikumad, arvas, et tema poeg peaks saama rohkem raha. Kui Jobs neile külla tuli, rääkis ta sellest Jobsiga otse. „Sa ei vääri sittagi,” teatas ta Jobsile. „Sa pole midagi tootnud.” Jobs hakkas nutma, mis ei olnud sugugi ebatavaline. Ta ei suutnud ei minevikus ega edaspidi oma emotsioone varjata. Ta ütles Steve Wozniakile, et on valmis partnerlussuhtele lõpu tegema. „Kui me pole võrdsed,” ütles ta sõbrale, „peaksid sina kõik endale saama.” Wozniak aga mõistis nendevahelist sümbioosi isast paremini. Ilma Jobsita jagaks ta võib-olla ikka veel Homebrew’ kohtumistel tasuta oma emaplaatide skeeme. Jobs oli tema geniaalsete leiutistega raha teeninud, täpselt nagu juhtus Blue Boxiga. Ta ütles, et nad peaksid partneriteks jääma.

See oli tark otsus. Apple II eduks oli vaja midagi enamat kui ainult Wozniaki võimas emaplaat. Arvuti pidi olema täielikult komplekteeritud, ja see oli Jobsi ülesanne.

Ta alustas sellest, et palus nende kunagisel partneril Ron Wayne’il disainida korpuse. „Arvasin, et neil pole raha, ning tegin sellise, mille valmistamiseks pole vaja vahendeid ja mida saab teha igas metallitöökojas,” rääkis Wayne. Tema disaini järgi oli pleksiklaasist korpus kinnitatud metallklambritega ning sel oli liikuv kate, mida sai klaviatuuri peale lükata.

Jobsile see ei meeldinud. Ta tahtis midagi lihtsat ja elegantset, mis loodetavasti eristaks Apple’it teistest arvutitest, millel oli raskepärane hall metallkorpus. Macy’se kaubamajas kodumasinate riiulite vahel uidates rabasid teda Cuisinarti köögikombainid ja ta otsustas, et ka tema tahab kergest plastmassist vormitud elegantset korpust. Ühel Homebrew’kokkusaamisel pakkus ta kohalikule konsultandile Jerry Manockile 1500 dollarit, et too säärase korpuse disainiks. Manock, kelles tekitas kahtlusi Jobsi välimus, küsis raha ettemaksuna. Jobs keeldus, aga Manock võttis töö siiski vastu. Ta tegi mõne nädalaga valmis lihtsa vormi valatud plastmasskorpuse, millel polnud ühtki üleliigset vidinat ja mis õhkas sõbralikkust. Jobs oli vaimustuses.

Järgmine probleem oli toiteplokk. Elektroonikanohikud, nagu Woz, ei pööranud säärastele maistele asjadele mingit tähelepanu, aga Jobs leidis, et see on kõige tähtsam arvuti osa. Ta tahtis, et arvuti saaks töötada ilma ventilaatorita. Arvuti ventilaator ei olnud zen, see häiris inimesi. Jobs käis Ataris Alcorniga nõu pidamas, sest too tundis vanaaegset elektrotehnikat. „Al saatis mu geniaalse Rod Holti jutule, kes oli ahelsuitsetaja ja korduvalt lahutatud marksist ja kes oskas kõike,” meenutas Jobs. Nagu Manock ja paljud teised, kes Jobsiga esmakordselt kohtusid, vaatas ka Holt teda kahtlevalt. „Ma olen kallis mees,” teatas Holt. Jobs tajus, et asi on seda väärt, ja ütles, et raha pole probleem. „Ta oskas mind tööd tegema meelitada,” sõnas Holt. Lõpuks ühines ta Apple’i meeskonnaga.

Tavapärase lineaarse toiteploki asemel ehitas Holt sellise, mis kasutas ostsilloskoope. See lülitas voolu sisse-välja mitte kuuskümmend korda, vaid tuhandeid kordi sekundis. Nii oli võimalik energiat lühemaks ajaks salvestada ja ka soojust tekkis sel moel vähem. „Säärane ümberlülituv toiteplokk oli sama revolutsiooniline kui Apple II loogikaplaat,” rääkis Jobs hiljem. „Rodi ei tunnustata ajalooraamatutes selle eest piisavalt, kuid seda tuleks teha. Nüüd kasutavad kõik arvutid ümberlülituvaid toiteplokke ja need kõik on Rodi loodud lahenduse piraatkoopiad.” Wozniak oli küll geniaalne, aga seda pole ta osanud teha. „Teadsin ainult uduselt, mis asi on ümberlülituv toiteplokk,” tunnistas ta.

Jobsi isa õpetas pojale kunagi, et täiuseihalus tähendab seda, et ka nähtamatud osad peavad olema ideaalsed. Jobs pidas Apple II trükkplaati kokku pannes seda meeles. Ta vahetas esialgse lahenduse välja, sest jooned ei olnud piisavalt sirged.

See täiuseihalus tõi esile ka Jobsi kontrollimisvajaduse. Enamik fänne ja asjaarmastajaid sooviski oma arvuteid ise tuunida, muuta ja täiendada. Jobsi meelest ohustas see täiuslikku kasutamiskogemust. Wozniak, kes oli hingelt arvutifänn, ei olnud sellega nõus. Ta tahtis, et Apple II-s oleks kaheksa pesa, et kasutajad saaksid sinna soovi korral ühendada väiksemaid trükkplaate ja väliseid seadmeid. Jobs tahtis, et pesasid oleks kaks, printeri ja modemi jaoks. „Tavaliselt annan ma kergesti järele, aga seekord teatasin talle, et sel juhul peab ta endale uue arvuti hankima,” rääkis Wozniak. „Teadsin, et minusugused inimesed tahavad vahel arvutiga ka muid seadmeid ühendada.” Seekord Wozniak võitis, aga tundis, et tema võim kahaneb. „Tookord suutsin seda. Edaspidi alati enam mitte.”

Mike Markkula

Kõik see nõudis muidugi raha. „Plastmasskorpuse valmistamine läks maksma 100 000 dollarit,” rääkis Jobs. „Arvuti tootmisse andmiseks oli vaja 200 000 dollarit.” Ta läks uuesti Nolan Bushnelli jutule, seekord raha küsima ja vähemusosalust pakkuma. „Ta küsis, kas ma investeeriksin 50 000 dollarit, kui ta annab mulle kolmandiku oma firmast,” meenutas Bushnell. „Olin väga tark ja keeldusin. Sellele on päris naljakas mõelda, kui ma parasjagu ei nuta.”

Bushnell soovitas Jobsil rääkida National Semiconductori endise turundusjuhi Don Valentine’iga, kes oli otsekohese olekuga. Valentine oli rajanud uudse riskikapitalifirma Sequoia Capital. Valentine saabus Jobside garaaži ette Mercedesega, seljas sinine ülikond, kurguni kinninööbitud särk ja kaelas lips. Tema esmamulje oli, et Jobs on veider ja lõhnab imelikult. „Steve üritas olla kontrakultuuri võrdkuju. Tal oli hõre habe, ta oli väga kõhn ja meenutas Ho Chi Minhi.”

Valentine’ist oli saanud väljapaistev Silicon Valley investor mitte ainult tänu sellele, et ta pani rõhku välimusele. Rohkem tegi talle muret asjaolu, et Jobs ei teadnud midagi turundusest ja paistis olevat rahul oma toote müümisega üksikutele kauplustele. „Kui sa tahad, et mina firmasse investeeriksin,” ütles Valentine talle, „peab sul olema üks säärane aktsionär, kes tunneb turundust ning oskab äriplaani kirjutada.” Jobs läks tavaliselt vanematelt inimestelt nõuandeid saades kas turri või siis kuulas neid. Valentine’i ta kuulas. „Saada mulle kolm nime,” ütles ta. Valentine tegi seda, Jobs kohtus nende inimestega ja tal klappis neist ühega, Mike Markkulaga, kes etendas järgmised kakskümmend aastat Apple’is eluliselt tähtsat rolli.

Markkula oli kõigest kolmekümne kolme aastane, aga pärast Fairchildis ja seejärel Intelis töötamist, kus teenis aktsiate müügiga kiibitootja aktsiaemissiooni ajal miljoneid, elas ta rantjee elu. Ta oli ettevaatlik ja kaval, keskkooli ajal võimlemisega tegelnud inimese täpsete liigutustega ja oskas ülihästi välja mõelda hinnastrateegiaid, otsida jaotusvõrke, turundada ja majandada. Ehkki ta oli vaoshoitud, oskas ta ka oma äsjast rikkust nautida. Ta ehitas endale maja Tahoe järve äärde ja hiljem ka tohutu villa Woodside’i mägedesse. Jobsi garaaži esimesele kohtumisele tulles ei sõitnud ta mitte tumeda Mercedesega, vaid läikiva kullakarva Corvette’i kabrioletiga. „Kui garaaži jõudsin, küürutas Woz tööpingi taga ja hakkas kohe Apple II tutvustama,” rääkis Markkula. „Vaatasin mööda asjaolust, et mõlemad poisid oleksid pidanud juuksurist läbi käima, sest mind hämmastas tööpingil nähtu. Juukseid võib igal ajal lõigata.”

Jobsile hakkas Markkula kohe meeldima. „Ta oli lühikest kasvu, ja kuna Intel ei olnud pakkunud talle turundusjuhi kohta, oletasin, et ta tahab end tõestada.” Ta tundus Jobsile ka õiglane ja mõistlik. „Oli aru saada, et kui tal ka tekiks võimalus sulle käkki keerata, siis ta seda ei teeks. Ta tundus kuidagi väga aus.” Wozniak oli samasuguses vaimustuses. „Minu meelest oli ta maailma toredaim inimene,” meenutas ta. „Ja talle tõesti meeldis meie toode!”

Markkula tegi Jobsile ettepaneku, et nad kirjutaksid koos äriplaani. „Kui see kukub hästi välja, siis ma investeerin,” ütles ta. „Ja kui ei, olete saanud mõne nädala tasuta minu teeneid kasutada.” Jobs hakkas õhtuti Markkula juures käima ning nad arutasid poole ööni erinevate prognooside üle. „Tegime kõvasti oletusi näiteks selle kohta, kui paljudes majapidamistes võiks personaalarvuti olemas olla, ja vahel olime hommikul kella neljani üleval,” meenutas Jobs. Markkula kirjutas siiski suure osa äriplaanist ise. „Steve ütles: „Ma toon sulle selle lõigu järgmine kord,” aga tavaliselt ta seda ei toonud, nii et plaan jäi minu kirjutada.”

Markkula äriplaan pakkus välja võimalusi, kuidas asjaarmastajate turust ülespoole liikuda. „Ta rääkis, et arvutit tuleks tutvustada tavalistes kodudes tavalistele inimestele, kes tahavad oma lemmikretsepte lugeda või rahaasju kontrolli all hoida,” meenutas Wozniak. Markkula tegi üsna pöörase ennustuse. „Kahe aasta pärast oleme Fortune 500 nimekirja kuuluv firma,” ütles ta. „See on uue tööstusharu algus. Seda tuleb ette kord kümne aasta jooksul.” Apple’il kulus Fortune 500 nimekirja jõudmiseks seitse aastat, aga Markkula ennustus oli üldjoontes õige.

Markkula pakkus kolmandikaktsiate eest kuni 250 000-dollarilist krediiti. Apple’ist saaks aktsiaselts ning temale, Jobsile ja Wozniakile kuuluks igaühele 26 % aktsiaid. Ülejäänu jääks tulevaste investorite ligimeelitamiseks. Nad said kolmekesi Markkula basseiniäärses majakeses kokku ja allkirjastasid lepingu. „Ma ei uskunud, et Mike enam oma raha näeb, ja mulle avaldas muljet, et ta oli valmis sellega riskima,” meenutas Jobs.

Nüüd oli aga vaja Wozniak täiskohaga Apple’isse meelitada. „Miks ma ei võiks seda HP-s töötamise kõrvalt teha? Seal on mul kindel töökoht,” vaidles Woz. Markkula ütles, et nii ei saa, ja andis Wozniakile mõned päevad aega otsustada. „Ma ei tahtnud sugugi minna tööle firmasse, kus ma pean inimesi kamandama ja nende tööd kontrollima,” meenutas Wozniak. „Olin ammu otsustanud, et minust ei saa ülemust.” Ta läks Markkula juurde ja teatas, et tema HP-st ei lahku.

Markkula kehitas seepeale ainult õlgu, aga Jobs läks endast välja. Ta meelitas Wozniakki, sundis sõpru teda veenma, karjus, röökis ja raevutses. Ta käis koguni Wozniaki vanemate juures, puhkes nutma ja palus Jerrylt abi. Selleks ajaks oli Wozniaki isa aru saanud, et Apple II-ga on võimalik palju teenida, ja ta asus Jobsi poolele. „Isa, ema, vend ja sõbrad hakkasid mulle töö juurde helistama,” rääkis Wozniak hiljem. „Kõik ütlesid, et ma tegin vale otsuse.” Miski ei mõjunud. Siis helistas talle Allen Baum, Homesteadi keskkooli Buck Fry Clubi liige. „Sa peaksid seda tegema,” ütles ta. Ta selgitas, et kui Woz läheb Apple’isse, ei pea ta tegelema juhtimisega ega inseneritööst loobuma. „Just seda mul oligi vaja kuulda,” rääkis Wozniak hiljem. „Võisin jääda insenerina organisatsiooni alumisse otsa.” Ta helistas Jobsile ja teatas, et on nüüd valmis üle tulema.

3. jaanuaril 1977. aastal loodi ametlikult uus aktsiaselts Apple Computer Co. ja see ostis välja üheksa kuud tagasi Jobsi ja Wozniaki moodustatud partnerettevõtte. Samal kuul küsitles Homebrew oma liikmeid ja avastas, et saja kaheksakümne ühest arvutiomanikust oli ainult kuuel Apple. Jobs oli siiski veendunud, et Apple II müügile saabumisega olukord muutub.

Markkulast sai Jobsile isakuju. Jobsi kasuisa kombel andis ka tema Jobsi tugevale tahtele järele, ja nagu bioloogiline isa, hülgas temagi hiljem Jobsi. „Steve’il oli Markkulaga tõeline isa-poja suhe,” ütles riskikapitalist Arthur Rock. Markkula hakkas Jobsile turundust õpetama. „Mike võttis mu oma tiiva alla,” meenutas Jobs. „Tema väärtushinnangud langesid minu omadega kokku. Ta rõhutas, et firmat ei tohi asutada eesmärgiga rikastuda. Eesmärgiks peaks olema luua midagi, millesse sa usud, et rajada firma, mis jääb püsima.” Markkula pani oma põhimõtted kirja ühele lehele pealkirjaga „Apple’i turundusfilosoofia” ja selles oli rõhk kolmel printsiibil. Esimene oli empaatia ehk usalduslik side klientidega. „Me tõesti mõistame nende vajadusi paremini kui teised firmad.” Teine oli fookus. „Selleks et teha hästi seda, mida me teeme, peame kõrvale jätma kõik ebaolulise.” Kolmas ja samavõrd tähtis põhimõte oli kohmaka kõlaga „omistamine”. See rõhutas, et inimeste arvamus firmast või tootest kujuneb selle järgi, milliseid signaale see välja saadab. „Inimesed otsustavad raamatu üle ikka kaante järgi,” kirjutas Markkula. „Peame pakkuma parimat toodet, kõrgeimat kvaliteeti, kõige kasulikumat tarkvara jne. Kui pakume lohakalt, nähaksegi neid asju lohakatena. Kui pakume loominguliselt ja professionaalselt, siis omistame tootele soovitud omadused.”

Jobs mõistis kogu ülejäänud elu klientide vajadusi ja soove paremini kui ükski teine äriliider. Ta keskendus ainult üksikutele toodetele ja pööras, vahel ka haiglaslikult, suurt tähelepanu turundusele, toote mainele ning isegi pakendi üksikasjadele. „Kui avad iPhone’i või iPadi karbi, peab selle puudutamine andma aimu sellest, millisena sa toodet näed,” ütles ta. „Mike õpetas mulle seda.”

Regis McKenna

Esimene samm selles protsessis oli veenda Valley kõige edukamat reklaamiagenti Regis McKennat Apple’it oma tiiva alla võtma. Mc-Kenna oli pärit Pittsburgh’ist suurest töölisklassi perest ja tema võluv pealispind varjas enda all teraskõva iseloomu. Ta oli kolledži pooleli jätnud, töötanud Fairchildis ja National Semiconductoris ning loonud seejärel PR- ja reklaamiagentuuri. Tema kaks põhivaldkonda olid pakkuda oma klientide eksklusiivintervjuusid ajakirjanikele, keda ta ise oli välja õpetanud, ning nuputada meeldejäävaid reklaamikampaaniad, mis tekitasid bränditeadlikkust sääraste toodete suhtes nagu mikrokiibid. Üks neist kampaaniatest oli värviliste ajakirjareklaamide seeria Intelile: tavaliste igavate graafikute asemel olid esiplaanil ralliautod ja pokkerižetoonid. Need reklaamid jäid Jobsile silma. Ta helistas Intelisse ja küsis, kes selle välja mõtles. „Regis McKenna,” vastati talle. „Küsisin, mis asi on Regis McKenna,” meenutas Jobs, „ja nad ütlesid, et ta on inimene.” Jobs helistas, aga ei saanud McKennat kätte. Tema kõne ühendati reklaamidirektor Frank Burge’iga, kes püüdis Jobsist lahti saada. Jobs helistas peaaegu iga päev.

Burge nõustus viimaks Jobsi garaaži juurde sõitma. „Pühajumal, see tüüp on napakas,” mõtles Burge tookord. „Kui kiiresti ma ebaviisakaks muutumata temast lahti saan?” Kohtudes pesemata ja karvase Jobsiga, mõtles ta: „Esiteks on ta uskumatult tark noormees. Teiseks ei saanud ma tuhkagi aru, millest ta rääkis.”

Nii kutsuti Jobs ja Wozniak kokkusaamisele, nagu vallatu visiitkaart ütles, „Regis McKenna endaga”. Seekord läks turri tavaliselt häbelik Wozniak. McKenna heitis pilgu artiklile, mida Woz Apple’ist parasjagu kirjutas, ja soovitas, et seda tuleks kuidagi elavdada, muidu on see liiga kuiv ja tehniline. „Ma ei taha, et mingi PR-inimene minu artiklit puutub,” nähvas Wozniak. McKenna ütles, et neil oleks aeg lahkuda. „Aga Steve helistas mulle kohe tagasi ja teatas, et tahab minuga uuesti kohtuda,” meenutas McKenna. „Seekord tuli ta ilma Wozita ja meil klappis omavahel hästi.”

McKenna lasi oma meeskonnal hakata Apple II reklaamvoldikut välja töötama. Kõigepealt muutsid nad ära Ron Wayne’i ilustustega viktoriaanliku logo, mis ei sobinud McKenna värvikireva ja mängulise stiiliga. Kunstiline juht Rob Janoff sai ülesandeks välja mõelda uus logo. „See ei tohi olla nunnu,” teatas Jobs. Janoff mõtles välja kaks õunaga versiooni: üks oli terve ja teine hammustatud õun. Esimene meenutas liialt kirssi, ja Jobs valis teise. Ta valis välja ka kuuevärvilise triipudega kombinatsiooni, kus psühhedeelsed toonid olid paigutatud lihtsa rohelise ja taevasinise vahele, ehkki see muutis logo trükkimise oluliselt kallimaks. Reklaamvoldiku ülaservale lasi McKenna kirjutada ilmselt Leonardo da Vincile kuuluva mõttetera, millest sai edaspidi Jobsi disainifilosoofia määraja: „Lihtsus on ülim keerukus.”

Esimene tooteesitlus

Apple II esitlemine pidi aset leidma samaaegselt West Coast Computer Faire’iga, mis toimus 1977.aasta aprillis San Franciscos ja mida korraldas Homebrew’ veendunud liige Jim Warren. Kohe, kui Jobs tutvustava materjali kätte sai, broneeris ta Apple’ile koha. Ta tahtis kohta saali eesosas, mis oleks Apple II tutvustamiseks dramaatiline viis, ja ehmatas Wozniakki, makstes 5000 dollarit ettemaksu. „Steve otsustas, et see on meie peamine tootetutvustus,” meenutas Wozniak. „Näitame maailmale, et meil on suurepärane arvuti ja suurepärane firma.”

Sellega järgis Jobs Markkula manitsust, et headuse „omistamine” on oluline, jätmaks inimestele sügava mulje, eriti kui tegu on uue tootega. Põhimõtte järgimine peegeldus ka selles, kui hoolega Jobs Apple’i lauda ette valmistas. Teistel osalejatel olid kokkupandavad lauad ja plakatid. Apple’i laud oli kaetud musta sametiga ning suurel pleksiklaasist, tagant valgustatud tahvlil oli kujutatud Janoffi uus logo. Nad tõid välja ainult kolm Apple II, mis olid lõplikult valmis, aga kõikjal oli hunnikus tühje kaste, jätmaks mulje, nagu neid oleks palju ja kohe võtta.

Jobs oli maruvihane, et korpustel olid tillukesed laigud peal, ning lasi oma töötajatel neid lihvida ja poleerida. „Omistamine” puudutas ka Jobsi ja Wozniaki üleslöömist. Markkula saatis nad ühe San Francisco rätsepa juurde, et see neile kolmeosalised ülikonnad teeks, aga nad nägid neis välja pisut koomilised, nagu smokingis teismelised. „Markkula selgitas, et me peame kõik ilusti riides olema, õpetas, kuidas välja näha ja käituda,” meenutas Wozniak.

Pingutus tasus end ära. Apple II jättis oma elegantse beeži korpusega soliidse, ent sõbraliku mulje, vastandina heidutavatele metallkorpustele ja katteta laudadele. Apple sai näitusel kolmsada tellimust ja Jobs kohtus Jaapanist pärit kangatootja Mizushima Satoshiga, kellest sai Apple’i esimene edasimüüja Jaapanis.

Peened riided ja Markkula ettekirjutused ei takistanud parandamatut Wozniakki siiski paari vingerpussi mängimast. Tema üks näidisprogramm üritas perekonnanime järgi ära arvata inimese rahvust ja rääkis seejärel asjakohaseid etnilisi anekdoote. Woz koostas ja jagas laiali ka võltsvoldiku uue arvuti Zaltair kohta, kus „uut toodet” kirjeldati reklaaminduses kasutatavate ülivõrretega, näiteks: „Kujutlege viie rattaga autot”. Jobs jäi seda koguni uskuma ja tundis uhkust, et Apple II oli Zaltairiga võrreldes tabelis sedavõrd kõrgel kohal. Alles kaheksa aastat hiljem, kui Woz talle sünnipäevaks sama raamitud voldiku kinkis, sai ta teada, kes selle nalja taga oli.

Mike Scott

Apple oli nüüd ametlik firma tosina töötaja, krediidilimiidi ja igapäevaste probleemidega, mida kliendid ja tarnijad paratamatult põhjustavad. Firma oli Jobside garaažist kolinud üüripinnale Stevens Creek Boulevardile Cupertinos umbes pooleteise kilomeetri kaugusele Jobsi ja Wozniaki keskkoolist.

Jobs ei tulnud kasvava vastutusekoormaga hästi toime. Ta oli alati olnud tujukas ja lapsik. Ataris oli ta oma käitumise tõttu saadetud õhtusesse vahetusse, Apple’is ei olnud see võimalik. „Ta muutus aina türanlikumaks ja kriitilisemaks,” rääkis Markkula. „Ta ütles inimestele: „See disain on saast.” Eriti karm oli ta Wozniaki noorte programmeerijate Randy Wiggintoni ja Chris Espinosaga. „Steve astus sisse, heitis pilgu mu tööle ja ütles, et see on saast, teadmata, mis see on või miks ma seda tegin,” rääkis Wigginton, kes oli toona äsja keskkooli lõpetanud.

Probleeme tekitas ka Jobsi pesematus. Ta oli vastupidistest asitõenditest hoolimata veendunud, et taimetoidu söömine tähendab, et ta ei pea deodoranti kasutama ega end regulaarselt pesema. „Pidime ta sõna otseses mõttes uksest välja ajama ja pesema saatma,” rääkis Markkula. „Koosolekutel olime sunnitud vahtima tema musti jalgu.” Vahel leotas Jobs stressi leevendamiseks jalgu tualetipotis, mis ei leevendanud aga sugugi tema kolleegide stressi.

Markkulale konfliktid ei meeldinud ja ta otsustas Jobsi ohjeldamiseks palgata firma presidendiks Mike Scotti. Markkula ja Scott olid ühinenud Fairchildiga samal päeval 1967. aastal, nende kabinetid asusid kõrvuti ja neil oli sünnipäev ühel ja samal päeval, mida nad ka alati koos tähistasid.1977.aasta veebruari sünnipäevalõunal, kui Scott sai kolmkümmend kaks, kutsus Markkula teda Apple’i presidendiks.

Teoorias tundus Scott olevat suurepärane valik. Ta juhatas National Semiconductori tootmisosakonda ja tundis põhjalikult inseneriteadust. Tegelikult oli tal ka puudusi. Ta oli ülekaaluline, lihastõmbluste ja muude tervisehädadega ning sedavõrd pinges, et käis ringi, käed rusikas. Ta armastas ka vaielda. Jobsi puhul võis see olla hea või hoopis halb omadus.

Wozniakile meeldis Scotti palkamise mõte. Ka tema vihkas Jobsi põhjustatud konflikte. Jobs mõistagi nii innukas ei olnud. „Olin vaid kahekümne kahe aastane ja teadsin, et ei ole valmis firmat juhtima,” ütles ta. „Aga Apple oli minu lapsuke ja ma ei tahtnud sellest loobuda.” Tema jaoks oli piinarikas kas või osaliselt ohjad käest anda. Ta juurdles selle otsuse üle Bob’s Big Boy hamburgerirestoranis (Wozi lemmiksöögikoht) ja Good Earth’i restoranis (Jobsi lemmik) einestades. Viimaks andis ta vastumeelselt järele.

Mike Scotti – ehk Scotty, eristamaks teda Mike Markkulast – põhiülesanne oli Jobsi ohjeldamine. Sellega sai ta enamasti hakkama Jobsi eelistatud kokkusaamisstiilis, jalutuskäikudel. „Esimese jalutuskäigu ajal käskisin tal end sagedamini pesta,” meenutas Scott. „Ta ütles, et vastutasuks pean ma lugema tema puuviljadieedi raamatut ja vaagima võimalust kaalu langetada.” Scott ei proovinud seda dieeti ega võtnud ka eriti alla, ning Jobs kasis end ainult pisut rohkem kui tavaliselt. „Steve jäi endale kindlaks ja pesi end vaid korra nädalas, aga sellest piisas, kuni ta sõi ainult puuvilju.”

Jobsi kontrollimissoov ja põlgus autoriteedi suhtes pidi paratamatult põhjustama probleeme mehega, kes oli palgatud teda ohjeldama, eriti just siis, kui Jobs avastas, et Scott oli inimene, kes ei teinudki alati tema tahtmist. „Minu ja Steve’i puhul tekkis küsimus, kumb on kangekaelsem, ning mina olin üsna kange,” rääkis Scott. „Temaga tuli tõsiselt rääkida ja see talle ei meeldinud.” Hiljem ütles Jobs: „Ma ei karjunud kellegi peale rohkem kui Scotty peale.”

Esimene tüli tekkis töötõendite nummerdamise pärast. Scott määras number ühe Wozniakile ja number kahe Jobsile. Loomulikult nõudis Jobs, et tema peab olema number üks. „Ma ei lasknud sel juhtuda, sest see oleks tema ego ainult õhutanud,” ütles Scott. Jobs raevutses, isegi nuttis. Lõpuks pakkus ta välja lahenduse – tema saab numbri null. Scott andis järele, aga pangas nõuti palgamaksmise süsteemi tarvis siiski naturaalarvu, ja Jobs jäi number kaheks.

Ent peagi tekkis konflikt, mis oli tõsisem kui lapsik solvumine tühiste asjade peale. Jay Elliot, kelle Jobs palkas pärast juhuslikku kohtumist restoranis, pani tähele, millele Jobs põhirõhu asetas. „Ta on peaaegu haiglaselt huvitatud tootest, selle täiustamisest.” Mike Scott aga ei lasknud täiuseihal kordagi pragmatismile jalgu jääda. Apple II korpuse disain oli üks paljudest näidetest. Pantone firmal, mida Apple kasutas plastmassi toonimiseks, oli üle kahe tuhande beeži tooni. „Steve’ile ei sobinud neist ükski,” imestas Scott. „Tema tahtis midagi erilist, ja mina pidin teda takistama.” Kui oli aeg korpuse disaini viimistleda, kulutas Jobs päevi arutlusele, kui ümarad selle nurgad peaksid olema. „Mul oli ükskõik,” rääkis Scott. „Mina tahtsin otsust kuulda.” Järjekordne vaidlus tekkis inseneride tööpinkide üle: Scott tahtis tavalisi halle, Jobs eritellimusel valmistatud lumivalgeid. See lugu päädis ägeda vaidlusega Markkula nina ees selle üle, kummal on õigus ostutellimusele alla kirjutada. Markkula oli Scotti poolel. Jobs soovis ka, et Apple kohtleks oma kliente teistmoodi. Ta tahtis, et Apple II-l oleks aastane garantii. See jahmatas Scotti, sest tavaliselt oli garantii üheksakümmend päeva. Jobs puhkes ühe nende tüli ajal taas nutma. Rahunemiseks jalutasid nad ümber parkla ja Scott otsustas seekord järele anda.

Wozniakki hakkas Jobsi käitumine häirima. „Steve oli inimestega liiga karm. Tahtsin, et meie firma oleks nagu perekond, kus kõigil oleks tore ja me jagaksime kõike, mida valmistame.” Jobs aga leidis, et Wozniak ei taha suureks saada. „Ta oli väga lapsik. Ta koostas suurepärase BASIC-u versiooni, aga pärast seda ei suutnud ta kirjutada meile vajalikku ujukoma BASIC-ut, nii et hiljem sõlmisime Microsoftiga vastava lepingu. Ta oli lihtsalt liiga hajevil.”

Säärased kokkupõrked olid tol ajal veel ohjeldatavad, sest firmal läks hästi. Ben Rosen oli analüütik, kelle infolehed kujundasid tehnikamaailma arvamusi, ja temast sai Apple II innukas pooldaja. Üks sõltumatu arendaja töötas välja personaalarvutitele mõeldud esimese kalkulatsioonitabeli ja personaalse finantsprogrammi VisiCalc ning mõnda aega sai seda kasutada ainult Apple II-ga, nii et ettevõtted ja pered võisid õigustatult arvuteid osta. Firma hakkas ligi meelitama mõjuvõimsaid investoreid. Riskikapitalist Arthur Rock ei olnud Jobsist eriti vaimustuses, kui Markkula ta esimest korda Rocki juurde saatis. „Jobs nägi välja säärane, nagu oleks äsja Indiast oma guru juurest naasnud,” meenutas Rock. „Ja ta lõhnas ka natuke sedamoodi.” Aga kui Rock oli Apple II-ga tutvunud, investeeris ta firmasse ja liitus juhatusega.

Apple II eri mudeleid müüdi järgmisel kuueteistkümnel aastal kokku peaaegu kuus miljonit eksemplari. Personaalarvutitööstuse alusepanijana oli sel oluline roll. Wozniak on ära teeninud ajaloolise tunnustuse võimsa trükkplaadi väljatöötamise ja vastava operatsioonitarkvara loomise eest, mis oli tolle ajastu suurimaid leiutisi. Ent Jobs oli see, kes lõimis Wozniaki plaadid sõbralikuks komplektiks, alates toiteplokist kuni elegantse korpuseni. Tema oli see, kes rajas Wozniaki seadmete ümber tärkava firma.

Regis McKenna rääkis hiljem: „Woz lõi suurepärase arvuti, aga ilma Steve Jobsita oleks see tänapäevani asjaarmastajate mänguasi.” Siiski pidas suur osa inimesi Apple II Wozniaki loominguks. See innustas Jobsi välja töötama järgmist suurepärast toodet, mida ta võis õigusega enda omaks pidada.