Читать книгу Steve Jobs - Walter Isaacson - Страница 13

Aktsiad

Kui Mike Markkula Jobsi ja Wozniakiga 1977. aasta jaanuaris liitus ning muutis nende äsjaloodud partnerettevõtte Apple Computer Co. – ks, oli selle väärtus 5309 dollarit. Vaevu neli aastat hiljem otsustasid nad, et on aeg aktsiaid emiteerida. Sellest kujunes kõige rohkem ülemärgitud väärtpaberite esimene avalik pakkumine alates Ford Motorsi omast 1956. aastal. 1980. aasta detsembri lõpus oli Apple’i väärtus 1, 79 miljardit dollarit. Jah, miljardit. Kolmsada inimest sai miljonäriks.

Daniel Kottket nende seas ei olnud. Kottke oli olnud Jobsi hingesugulane kolledžis, Indias, All One Farmis ja üürimajas, kus nad Chrisann Brennani raseduse ajal elasid. Kottke liitus Apple’iga, kui selle peakontor asus Jobside garaažis, ja töötas firmas edasi lepingulisena. Ent ta polnud piisavalt tähtsal kohal, saamaks omandada aktsiaid enne avalikku pakkumist. „Usaldasin Steve’i ja uskusin, et ta hoolitseb minu eest, nagu mina oleksin hoolitsenud tema eest, ega käinud peale,” rääkis Kottke. Ametlikult ei antud talle aktsiaid seepärast, et ta oli lepinguline tehnik, mitte palgaline insener, mis oli aktsiate jaotamisel alumiseks piiriks. Tegelikult oleks võinud talle anda asutajaaktsiaid, aga Jobs otsustas seda mitte teha. „Steve ei ole lojaalne,” rääkis kunagine Apple’i insener Andy Hertzfeld, kes jäi ometi Jobsi sõbraks. „Ta on ebalojaalne. Ta lausa peab lähedased inimesed hülgama.”

Kottke otsustas Jobsile peale käia, oodates tema kabineti ukse taga ja rääkides oma murest. Aga iga kord peletas Jobs ta eemale. „Mul oli eriti raske kuulda, et ma ei ole Steve’i meelest sobiv,” meenutas Kottke. „Ta oli selle mulle sõbrana võlgu. Kui ma aktsiate kohta pärisin, ütles ta, et pean rääkima oma ülemusega.” Viimaks, umbes kuus kuud pärast aktsiate emiteerimist, võttis Kottke julguse kokku ja marssis Jobsi kabinetti, et probleem lahendada. Kui ta sisse astus, oli Jobs nii kalk, et Kottkel jäid sõnad kurku kinni. „Ma ei saanud sõnagi suust, hakkasin nutma ega suutnud temaga rääkida,” meenutas Kottke. „Meie sõprus oli läbi. See oli väga kurb.”

Toiteploki väljatöötanud insener Rod Holt sai hulga aktsiaid ja püüdis Jobsi ümber veenda. „Peame sinu sõbra Danieli heaks midagi tegema,” ütles ta ja pakkus, et kumbki annab talle mõned oma aktsiad. „Mina annan sama palju kui sina,” ütles Holt. Jobs vastas: „Olgu. Mina ei anna ühtegi.”

Wozniak oli mõistagi vastupidisel arvamusel. Enne aktsiate emiteerimist otsustas ta väga madala hinna eest müüa kaks tuhat oma aktsiat neljakümnele kesktaseme töötajale. Suur osa neist sai endale nende eest maja osta. Wozniak ostis endale ja oma värskele abikaasale unistuste kodu, aga naine lahutas temast peagi ja sai maja endale. Hiljem jagas Woz oma aktsiaid neile töötajatele, kellele oli tema arvates ülekohut tehtud, sealhulgas Kottkele, Fernandezile, Wiggintonile ja Espinosale. Kõik armastasid Wozniakki tema heldekäelisuse pärast veel rohkem, aga paljud olid ka nõus Jobsiga, kes pidas Wozi „kohutavalt naiivseks ja lapselikuks”. Mõni kuu hiljem ilmus firma teadetetahvlile United Way plakat rahatust mehest. Keegi oli selle alla kirjutanud „Woz 1990. aastal”.

Jobs ei olnud naiivne. Ta oli Chrisann Brennaniga allkirjastanud vajalikud dokumendid enne aktsiate emissiooni.

Jobs oli emissiooni reklaamnägu ja aitas valida kahte investeerimispanka, mis sellega tegelesid: tavapärane Wall Streeti pank Morgan Stanley ja ebaharilik Hambrecht & Quist San Franciscos. „Steve suhtus Morgan Stanley inimestesse üsna üleolevalt. See oli tol ajal üsna kitsarinnaline firma,” meenutas Bill Hambrecht. Morgan Stanley kavatses väärtpaberite hinnaks pakkuda 18 dollarit, ehkki oli selge, et aktsia hind tõuseb kiiresti. „Rääkige, mis saab nendest aktsiatest, mille hind on 18 dollarit,” päris Jobs pankuritelt. „Kas te ei müügi neid oma headele klientidele? Ja kui müüte, siis kuidas te saate minult nõuda 7 % vahendustasu?” Hambrecht sai aru, et süsteem on põhimõtteliselt ebaõiglane, ja hiljem sündis tal mõte määrata aktsiahinnad kindlaks enne nende avalikku emiteerimist tagurpidi oksjonil.

Apple emiteeris aktsiad 1980.aasta 12.detsembri hommikul. Selleks hetkeks olid pankurid määranud aktsia hinnaks 22 dollarit. Esimesel päeval kerkis hind 29 dollarini. Jobs oli saabunud Hambrecht & Quisti kontorisse just õigeks ajaks, et börsipäeva algust näha. Kahekümne viie aastasena oli ta väärt 256 miljonit dollarit.

Kullake, sa oled rikas mees

Nii enne kui ka pärast rikkaks saamist ning kogu elu jooksul, mil Jobs jõudis olla nii täiesti rahatu kui miljardär, suhtus ta rikkusesse omanäoliselt. Ta oli materialismivastane hipi, kes teenis sõbra leiutise pealt, mille viimane oleks tahtnud tasuta ära anda, ning samas oli ta zen-budismile pühendunud inimene, kes käis palverännakul Indias ja otsustas siis, et tema kutsumus on luua firma. Ja ometi need erinevused pigem põimuvad kui põrkuvad.

Jobs armastas väga mõningaid materiaalseid asju, eeskätt neid, mis olid kauni disainiga ja hästi tehtud, näiteks Porsche ja Mercedese autosid, Henckelsi nuge ja Brauni köögimasinaid, BMW mootorrattaid ja Ansel Adamsi pilte, Bösendorfi klavereid ning Bang & Olufseni audioseadmeid. Ometi elas ta rikkusest hoolimata üsna lihtsates majades, mis olid äärmiselt napilt sisustatud. Ta ei reisinud siis ega ka hiljem suure kaaskonnaga, ei palganud endale assistente ega turvamehi. Ta ostis ilusa auto, aga sõitis alati ise. Kui Markkula pakkus, et nad võiksid kahe peale Learjeti lennuki osta, keeldus Jobs sellest (ehkki lõpuks nõudis ikkagi endale Apple’ilt Gulfstreami). Isa eeskujul kauples ta innukalt tarnijatega, aga ei lasknud kasumiihal saada võitu kirest luua suurepäraseid tooteid.

Kolmkümmend aastat pärast Apple’i aktsiate emiteerimist meenutas ta, mis tunne oli järsku rikkaks saada:

Ma ei olnud kunagi raha pärast muretsenud. Kasvasin keskklassi perekonnas, nii et ma ei arvanudki, et jään nälga. Ataris sain selgeks, et olen täitsa hea insener, nii et hakkama saan ma alati. Olin kolledžis ja Indias käies vabast tahtest vaene ning elasin ka tööle asudes lihtsat elu. Niisiis olin üsna vaene, mis oli imetore, sest ma ei pidanud raha pärast muretsema, aga sain uskumatult rikkaks ega pidanud ka siis raha pärast muretsema.

Jälgisin neid Apple’i töötajaid, kes teenisid suure summa ja arvasid, et peavad teistmoodi elama hakkama. Mõned ostsid Rolls-Royce’i ja mitu maja, kus oli majapidaja ja siis veel keegi, kes majapidajat kamandas. Nende naised käisid ilulõikustel ja muutusid väga veidraks. Mina ei tahtnud nii elada. See on tobe. Lubasin endale, et ei lase rahal oma elu ära rikkuda.

Jobs polnud eriline filantroop. Ta lõi küll ühe fondi, aga avastas peagi, et seda juhtima palgatud inimesega on ebameeldiv suhelda, sest too rääkis aina „riski” filantroopiast ja sellest, kuidas „võimendada” andmist. Jobs hakkas põlglikult suhtuma inimestesse, kes kuulutasid, kui palju head nad on teinud, või arvasid, et suudavad selles mõttes midagi uut välja mõelda. Ta oli kunagi vaikselt saatnud 5000dollarilise tšeki Larry Brillianti Seva Foundationi loomiseks, et vaesusest tulenevate haigustega võidelda, ja nõustus koguni juhatuse liikmeks saama. Ent kui Brilliant kohe pärast aktsiate emiteerimist tõi Apple’isse mõned fondi juhatuse liikmed, sealhulgas Wavy Gravy ja Jerry Garcia, et uusi annetusi välja meelitada, ei olnud Jobs kuigi vastutulelik. Ta üritas hoopis leida võimalusi, kuidas fondile annetatud Apple II ja VisiCalci programmi abil lihtsamini korraldada uurimust pimedaksjäämisest Nepaalis.

Kõige suurema isikliku kingituse tegi ta vanematele Paul ja Clara Jobsile, kellele ta andis 750 000 dollari väärtuses aktsiaid. Nad müüsid osa maha, et oma Los Altose kodu majalaen tasuda, ja poeg tuli nende juurde seda tähistama. „See oli esimene kord nende elus, kui neil polnud laenu,” meenutas Jobs. „Mõned sõbrad olid neile külla tulnud ja see oli väga tore pidu.” Aga nad ei kavatsenud uhkemat maja osta. „See neid ei huvitanud,” rääkis Jobs. „Nad olid oma eluga rahul.” Nende ainuke pillav tegu oli igal aastal Princessi-kruiisil käia. „Panama kanali läbimine oli minu isa suurpäev,” ütles Jobs, „see tuletas talle meelde, kuidas tema piirivalvelaev sealt läbi sõitis, et San Franciscos oma teenistusaeg lõpetada.”

Apple’i eduga kaasnes kaanepoisikuulsus. Inc. – ist sai esimene ajakiri, mis Jobsi pildi 1981. aasta oktoobris esikaanele paigutas. „See mees on ärimaailma igaveseks muutnud,” kuulutas pildiallkiri. Jobs oli pildil korralikult piiratud habemega ja kenas pikkade juustega soengus, jalas sinised teksased ja seljas triiksärk koos pisut liiga läikiva pintsakuga. Ta toetus Apple II peale ja vaatas otse kaamerasse oma hüpnotiseeriva pilguga, mida oli õppinud Robert Friedmanilt. „Kui Steve Jobs kõneleb, teeb ta seda tohutu innuga, nagu näeks tulevikku ja tahaks hoolitseda selle eest, et see tulevik ka kohale jõuaks,” kirjutas ajakiri.

Time järgis selle eeskuju 1982. aasta veebruaris artikliga noortest ettevõtjatest. Esikaanele oli maalitud hüpnotiseeriva pilguga Jobs. Juhtlugu kirjutas, et Jobs „lõi ainuisikuliselt personaalarvutitööstuse”. Michael Moritzi kirjutatud lühielulugu teatas: „Kahekümne kuue aastasena juhib Jobs firmat, mis kuus aastat tagasi asus tema vanemate maja garaažis ja magamistoas, ent käesoleval aastal on selle oodatav käive 600 miljonit dollarit… Firma juhina on Jobs olnud alluvatega pirtsakas ja karm. Ta tunnistab: „Pean õppima oma arvamust enda teada hoidma.””

Hoolimata saabunud kuulsusest ja rikkusest, pidas ta end ikkagi kontrakultuuri esindajaks. Stanfordis ühes loengus esinedes võttis ta oma Wilkes Bashfordi pintsaku seljast ja kingad jalast, istus lauale ja sättis jalad lootoseasendisse. Tudengid esitasid talle küsimusi, aga näiteks küsimusele, millal Apple’i aktsia hind kerkib, Jobs ei vastanud. Ta rääkis oma kirest tulevikutoodete loomise vastu, soovist luua arvuti, mis on väike nagu raamat. Kui äriteemalised küsimused otsa said, esitas Jobs hoolitsetud välimusega tudengitele omakorda küsimusi. „Kui paljud teist on süütud?” küsis ta. Kostis närvilist itsitamist. „Kui paljud teist on LSD-d tarvitanud?”Veel rohkem närvilist itsitamist. Ainult paar kätt tõusis. Hiljem kaebas Jobs uue põlvkonna üle, kes tundus talle materialistlikum ja karjeristlikum kui tema põlvkond. „Mina käisin koolis kohe pärast kuuekümnendaid ja enne seda, kui praktilisuse üldine laine kohale jõudis,” ütles ta. „Nüüd ei mõtlegi tudengid idealistlikult, või vähemalt mitte nii tihti.” Tema põlvkond olevat teistsugune. „Meid tiivustab endiselt kuuekümnendate idealistlik tuul ja enamikule minuvanustele on see igaveseks sisse sööbinud.”