Читать книгу Steve Jobs - Walter Isaacson - Страница 16

Bauhausi esteetika

Vastandina paljudele Eichleri ehitatud majades kasvanud lastele teadis Jobs, mida need endast kujutavad ja miks need nii imelised on. Talle meeldis massidele mõeldud lihtne ja puhas modernism. Talle meeldis ka kuulata, kuidas isa rääkis erinevate autode disaininüanssidest. Apple’i algusaegadest saadik uskus Jobs, et suurepärane tööstusdisain – värviline lihtne logo, Apple II elegantne korpus – tõstaks ettevõtet esile ja teeks selle tooted tähelepanuväärseks.

Firma esimene kontor pärast Jobsi vanemate garaažist väljakolimist oli väikses majas koos Sony müügiosakonnaga. Sony oli tuntud oma eripärase stiili ja meeldejääva tootekujunduse poolest ning Jobs käis nende juures turundusmaterjalidega tutvumas. „Ta tuli sisse, pikkade juuste ja habemega, katsus tootevoldikuid ning uuris kujunduse nüansse,” rääkis Sony töötaja Dan’l Lewin. „Vahel küsis ta: „Kas ma võin selle voldiku kaasa võtta?”” 1980. aastal töötas Lewin juba Apple’is.

Jobsi suhtumine Sony tumedasse tööstuslikku disaini hakkas muutuma 1981. aasta juunikuus, kui ta osales iga-aastasel rahvusvahelisel disainikonverentsil Aspenis. Selle aasta kokkusaamisel keskenduti Itaalia disainile, tutvustati arhitekt-disainer Mario Bellinit, režissöör Bernardo Bertoluccit, autotootja Sergio Pininfarinat ning Fiati kontserni pärijannat, poliitik Susanna Agnellit. „Hakkasin Itaalia disainereist lugu pidama,” meenutas Jobs. „See andis tohutult inspiratsiooni.”

Aspenis tutvus ta ka Bauhausi napi ja funktsionaalse disainifilosoofiaga, mis oli Aspeni instituudi linnakus talletatud Herbert Bayeri ehitistesse, korteritesse, seriifita kirja tüpograafiasse ja mööblisse. Nagu Bayeri mentorid Walter Gropius ja Ludwig Mies van der Rohe, uskus ka Bayer, et kauneid kunste ja tööstusdisaini ei tohiks eraldi lahterdada. Bauhausi eelistatud modernne rahvusvaheline stiil näitas, et disain peaks olema lihtne, ent ometi väljendusrikas. See rõhutas puhaste joonte ja vormidega ratsionaalsust ja funktsionaalsust. Muu hulgas olid Miesi ja Gropiuse hüüdlauseks „Detailides on jumalikkus” ja „Vähem on rohkem”. Nii nagu Eichleri majade puhul, oli ka nende kunstiline looming mõeldud mass-tootmiseks.

Jobs kõneles oma suhtumisest Bauhausi stiili 1983. aastal ühel disainikonverentsil, mille teema oli „Tulevik pole endine”. Ta ennustas, et Sony stiil taandub Bauhausi lihtsuse ees. „Praegu eelistatakse tööstusdisainis Sony kõrgtehnoloogilist disaini, tumehalli tooni. Võib-olla värvitakse esemed koguni mustaks, tehakse nendega kummalisi asju,” rääkis ta. „See on lihtne, aga mitte suurepärane.” Ta tutvustas Bauhausist alguses saanud alternatiivi, mis vastas rohkem toodete funktsioonile ja olemusele. „Meie valmistame tipptehnoloogilisi tooteid ja pakendame nad nii, et te saate kohe aru, et see on tipptehnoloogia. Mahutame nad väiksesse karpi ning toodame ilusaid valgeid seadmeid nagu Brauni elektroonika.”

Jobs rõhutas korduvalt, et Apple’i tooted on puhtad ja lihtsad. „Valmistame rõõmsaid, puhtaid ja ausaid tooteid, mitte raskepäraseid musti, musti, musti, nagu Sonyl,” jutlustas ta. „See on meie lähenemisviis. Väga lihtne. Me sihime nüüdisaegse kunsti muuseumi sarnast kvaliteeti. Meile tähendab firma juhtimine, tootekujundus ja reklaam üht – kõik peab olema lihtne. Väga lihtne.” Apple’i disainimantraks kujuneski selle esimesel voldikul kirjas olnud lause „Lihtsus on ülim keerukus”.

Jobsi meelest pidi disaini lihtsus olema seotud ka toote lihtsa kasutamisega. Need eesmärgid ei lange alati kokku. Vahel võib kujundus olla sedavõrd askeetlik ja lihtne, et kasutaja meelest on toode heidutav või ebasõbralik. „Meie toodete disaini peamine omadus on teha kasutamine vaistlikuks,” rääkis Jobs disainiekspertidele. Näiteks ülistas ta Macintosh’ile loodavat desktop’i. „Inimesed oskavad seda vaistlikult kasutada. Kontorisse sisenedes näed laual pabereid. Pealmine on kõige tähtsam. Inimesed oskavad prioriteete seada. Osaliselt kujundame oma arvuti desktop’i töölauale tuginedes, sest inimestel on säärane kogemus juba olemas.”

Jobsiga samal ajal esines sel kolmapäeval veidi väiksemas seminariruumis kahekümne kolme aastane Maya Lin, kes sai kuulsaks eelmise aasta novembris, kui Washingtonis avati tema Vietnami sõja veteranide memoriaalkompleks. Nad said headeks sõpradeks ja Jobs kutsus Lini Apple’isse külaskäigule. „Läksin nädalaks Steve’i juurde tööle,” meenutas Lin. „Küsisin temalt: „Miks meenutab arvuti kohmakat telerit? Miks sa ei võiks teha midagi õhukest? Miks mitte lamedat sülearvutit?””Jobs vastas, et see on tema eesmärk kohe, kui selleks on tehnoloogia olemas.

Jobsi arvates ei toimunud tollal tööstusdisaini vallas midagi erakordset. Tal oli Richard Sapperi lamp, ja seda ta imetles. Talle meeldisid ka Charles ja Ray Eamsi mööbel ning Brauni Dieter Ramsi tooted. Aga tööstusdisaini maailmas ei olnud innustavaid ja silmapaistvaid kujusid, nagu kunagi olid olnud Raymond Loewy ja Herbert Bayer. „Tööstusdisaini alal juhtus vähe põnevat, eeskätt just Silicon Valleys, ja Steve kibeles seda muutma,” meenutas Lin. „Ta eelistas elegantset ja mängulist, aga mitte ülepingutatud disaini. Talle meeldis minimalism, mis tulenes zenilikust pühendumisest lihtsusele, aga ta ei lasknud sel oma tooteid külmaks muuta. Need olid alati vahvad. Ta suhtus tootekujundusse kirglikult ja ülimalt tõsiselt, aga samas oli selles ka mänguline moment.”

Jobsi disainimeele arenedes hakkas talle eriti meeldima jaapani stiil ning ta veetis rohkem aega selle suuna esindajate Issey Miyake ja I. M. Pei seltsis. Oluliselt mõjutas Jobsi ka tema budistlik taust. „Minu meelest on budism, eeskätt Jaapani zen-budism, esteetiliselt jumalik,” ütles ta. „Minu arust kõige taevalikumad on Kyōto aiad. Mind liigutab sügavalt selle kultuuri pärand, mis tuleneb otseselt zen-budismist.”

Nagu Porsche

Jef Raskini visiooni järgi oleks Macintosh pidanud olema nagu nurgeline kaasaskantav kohver, mida saab sulgeda, kui klaviatuur vastu ekraani lükata. Kui Jobs projekti juhtimise üle võttis, otsustas ta kaasaskantavuse tuua ohvriks eripärasele disainile, mis ei võtaks laual kuigi palju ruumi. Ta viskas lauale telefoniraamatu ja teatas inseneride õuduseks, et arvuti ei tohiks sellest rohkem ruumi võtta. Nii asusidki Jerry Manock ja Terry Oyama välja mõtlema lahendusi, mille puhul ekraan paikneb arvutikasti kohal ja klaviatuur on sootuks eraldi.

1981.aasta ühel märtsikuu päeval tuli Andy Hertzfeld lõunapausilt tagasi ja avastas Jobsi nende Maci-prototüübi juurest tõsises jutuajamises loomingulise juhi James Ferrisega. „Sel peab olema klassikaline välimus, mis ei lähe moest, nagu on näiteks Volkswageni Põrnikas,” ütles Jobs. Ta oli isalt õppinud klassikaliste autode välimust hindama.

„Ei, see ei sobi,” vaidles Ferris. „See peaks meenutama uhket Ferrarit.”

„Ei, Ferrari ei sobi ka,” sõnas Jobs. „Pigem nagu Porsche!” Jobsil oli tol ajal Porsche 928. Kui Bill Atkinson tal ühel nädalavahetusel külas käis, viis Jobs ta õue autot imetlema. „Suurepärane kunst ei arvesta maitsega, vaid sunnib maitseid kohanema,” ütles ta Atkinsonile. Ta imetles ka Mercedese disaini. „Nad on aastatega muutnud oma autode välimuse pehmemaks, aga detailid rangemaks,” sõnas ta ühel päeval parklas ringi jalutades. „Sama peame ka Macintosh’iga tegema.”

Oyama joonistas esialgse kavandi ja lasi kipsist mudeli valada. Maci meeskond kogunes kokku ja avaldas mõtteid. Hertzfeld ütles selle kohta „armas”. Teised paistsid ka rahul olevat. Ja siis tõi Jobs kuuldavale terava kriitika: „See on liiga nurgeline, peab olema ümaram. Esimese kaldkandi raadius peab olema suurem, ja mulle ei meeldi ka kaldserv.” Jobs pidas äsjaomandatud tööstusdisainislängi kasutades silmas arvuti külgi ühendavaid kandilisi või ümaraid servi. Aga siis tõi ta kuuldavale kõlava komplimendi. „See on algus.”

Iga kuu tõid Manock ja Oyama välja uue mudeli, pidades silmas Jobsi märkusi. Viimaselt kipsmudelilt tõmmati dramaatiliselt kate pealt ja eelmised mudelid sätiti selle kõrvale ritta. See aitas neil hinnata muutusi disainis, aga lisaks sellele ei saanud Jobs nüüd enam väita, et mõnd tema soovitust on eiratud. „Neljandat mudelit ei suutnud ma enam kolmandast eristada,” meenutas Hertzfeld. „Ent Steve oli endiselt kriitiline ja teatas, et talle meeldib või ei meeldi see või too detail, mida mina enam ei märganudki.”

Ühel nädalavahetusel läks Jobs Palo Altosse Macy’se kaubamajja ja uuris seal kodumasinaid, eeskätt Cuisinarti. Esmaspäeval tormas ta Maci kontorisse, lasi disainimeeskonnal ühe köögikombaini ära osta ja tegi selle kaldservadele ja kaartele tuginedes hulga uusi ettepanekuid.

Jobs nõudis järjekindlalt, et arvuti peab nägema välja kasutajasõbralik. Selle tulemusena hakkas see meenutama inimese nägu. Kettaseade asus ekraani all ning seetõttu oli arvuti kõrgem ja kitsam kui teised ning meenutas pead. Aluse kohal olev vahe tekitas lõua mulje, ja Jobs muutis plastmassriba ülemises servas kitsamaks, kõrvaldades sellega neandertallast meenutava lauba, mis oli teinud Lisast veidi eemaletõukava arvuti. Apple’i korpuse disaini patent anti välja nii Steve Jobsi kui ka Manocki ja Oyama nimele. „Ehkki Steve ei tõmmanud ühtki joont, muutsid tema ideed ja inspiratsioon disaini selliseks, nagu see on,” ütles Oyama hiljem. „Tõtt-öelda ei teadnud me, milline näeb välja „kasutajasõbralik” arvuti, kuni Steve meile seda ütles.”

Jobs suhtus ka ekraanil olevasse samasuguse põhjalikkusega. Ühel päeval saabus Bill Atkinson erutatuna Texaco Towersisse. Ta oli äsja välja töötanud geniaalse algoritmi, mis joonistas ekraanile kiiresti ringe ja ovaale. Ringide joonistamiseks on tavaliselt vaja arvutada ruutjuuri, mida 68000 mikroprotsessor ei suutnud. Ent Atkinson leidis lahenduse, tuginedes faktile, et paaritute numbrite jada summa annab ruutjuure jada (näiteks 1+3 = 4, 1+3+5 = 9 jne). Hertzfeld meenutas, et kui Atkinson oma demo tööle pani, avaldas see muljet kõigile peale Jobsi. „Nojah, ringid ja ovaalid on ju toredad,” tähendas ta. „Aga kuidas saaks joonistada ümarate nurkadega nelinurki?”

„Me vist ei vajagi seda,” arvas Atkinson, selgitades, et see on peaaegu võimatu. „Tahtsin, et graafika oleks lihtne ja põhitoimingud piirduksid tõepoolest vajalike funktsioonidega,” meenutas ta.

„Ümarate nurkadega nelinurki on kõikjal!” teatas Jobs, hüppas püsti ja sattus üha enam hoogu. „Vaata selles ruumis ringi!”Ta osutas tahvlile, lauale ja teistele esemetele, mis olid tõepoolest nelinurksed ja ümarate nurkadega. „Ja vaata välja! Seal on sääraseid kujundeid kõikjal!”Ta vedas Atkinsoni endaga õue kaasa, osutades autoakendele, reklaamtahvlitele ja tänavasiltidele. „Kolme kvartali peale leidsime seitseteist näidet,” ütles Jobs. „Osutasin neile kõikjal, kuni ta oli selles täiesti veendunud.”

„Kui ta viimaks parkimist keelava sildini jõudis, andsin ma alla ja ütlesin: „Olgu, sul on õigus. Meil on vaja põhitoimingutesse ka ümarate nurkadega nelinurka!””Hertzfeld meenutas: „Bill tuli järgmisel hommikul tööle, lai naeratus näol. Tema demo joonistas nüüd ülimalt kiiresti ilusate ümarate nurkadega nelinurki.” Pärast seda olid dialoogikastid ja aknad ümarate nurkadega nii Lisal kui ka Macil, aga ka kõikidel teistel arvutitel.

Reedis läbitud kalligraafiakursusel hakkas Jobs jumaldama erinevaid seriifidega ja seriifideta kirjatüüpe, proportsionaalseid tähevahesid ja reasamme. „Kui me esimest Macintosh’i välja töötasime, tuli see kõik mulle meelde,” rääkis Jobs hiljem. Kuna Macil olid bittrasterid, oli sellele võimalik luua lõputult erinevaid kirjatüüpe – alates elegantsest kuni veidrateni – ja neid pikselhaaval ekraanile tuua.

Kirjatüüpide disaini tarbeks palkas Hertzfeld Philadelphia eeslinnast keskkooliaegse sõbra Susan Kare’i. Nad andsid kirjatüüpidele nimed Philadelphia põhilise rongiliini peatuste järgi: Overbrook, Merion, Ardmore ja Rosemont. Jobsi meelest oli see põnev protsess. Ühel päeval hakkas ta tõsisemalt kirjatüüpide nimede peale mõtlema: tema meelest olid need „väiksed linnakesed, mida keegi ei tea”. „Need peaksid olema maailmalinnad!”Kirjatüübid nimetati ümber Chicagoks, New Yorgiks, Londoniks, San Franciscoks, Torontoks ja Veneetsiaks.

Markkula ja veel mõned ei saanud aru Jobsi sügavast huvist tüpograafia vastu. „Ta teadis kirjatüüpidest märkimisväärselt palju ja nõudis suurepäraseid kirjatüüpe,” rääkis Markkula. „Mina küsisin vastu: „Kirjatüübid? Kas meil midagi tähtsamat teha pole?””Lõppkokkuvõttes aitasid Macintosh’i kirjatüüpide vahva valik ja suurepärased graafilised funktsioonid panna aluse e-kirjastamisele, ja sellest sai Apple’i trump. See tutvustas kirjatüüpe ka tavainimestele alates teismelistest ajakirjanikest kuni emadeni, kes toimetasid lastevanemate koosolekute infolehti. Seni oli see olnud trükkalite, toimetajate ja teiste taoliste tegelaste pärusmaa.

Kare mõtles välja ka ikoonid, näiteks failide prügikasti, mis aitas graafilist liidest parendada. Tal klappis Jobsiga, sest mõlemad eelistasid lihtsust ja soovisid teha Macist midagi erilist. „Ta tuli minu juurde iga tööpäeva lõpus,” meenutas Kare. „Ta tahtis alati teada, mida uut olen välja mõelnud, ning tal oli visuaalsete detailide suhtes hea maitse ja hea tunnetus.” Vahel tuli Jobs ka pühapäevahommikuti, nii et Kare püüdis sel ajal alati kohal olla. Vahetevahel tekkis tal ka tõrkeid. Jobsile ei meeldinud jänese kujutis, ikoon, mis muutis hiire klikkimise kiirust. Ta ütles, et see karvane loomake on liiga „homo”.

Samasugust tähelepanu pööras Jobs akende ja dokumentide kohal olevatele tiitliribadele. Ta lasi Atkinsonil ja Kare’il neid pidevalt muuta, mõeldes, kuidas neid ilusamaks teha. Lisa omad talle ei meeldinud, sest need oli liiga tumedad ja kõledad. Ta tahtis, et Maci ribad oleksid ühtlasemad, peenikeste joontega. „Arvan, et ta jäi rahule alles kahekümnenda tiitliriba kujundusega,” meenutas Atkinson. Kord hädaldasid Kare ja Atkinson, et ta sunnib neid kulutama liiga palju aega tiitliriba pisiasjadele, kui neil on tegelikult tähtsamatki teha. Jobs vihastas. „Kas te kujutate ette, et peate seda iga päev vaatama?” karjus ta. „See pole pisiasi. Me peame selle õigesti paika saama!”

Chris Espinosa leidis viisi, kuidas Jobsi kujundusnõudmisi ja kontrollimisvajadust rahuldada. Jobs oli Espinoza, kes oli garaažipäevil Wozniaki pühendunud abiline olnud, Berkeleyst lahkuma meelitanud, väites, et õppida jõuab ta alati, aga Maci kallal töötamiseks on vaid üks võimalus. Espinosa otsustas arvutile välja töötada kalkulaatori. „Kogunesime kokku, kui Chris Steve’ile kalkulaatorit näitas ja hinge kinni pidades tema reaktsiooni ootas,” meenutas Hertzfeld.

„See on algus,” nentis Jobs, „aga praegu on see saast. Taustavärv on liiga tume, mõned jooned on vale paksusega ja nupud liiga suured.” Espinosa täiustas seda vastavalt Jobsi soovitustele, aga sai iga kord uue kriitika osaliseks. Lõpuks ühel päeval, kui Jobs tema juurest läbi astus, näitas Espinosa talle oma viimast lahendust, komplekti „Steve Jobs Roll Your Own Calculator Construction Set”. Kasutaja sai kalkulaatori väljanägemist ise korrigeerida, muutes joonte paksust, nuppude suurust, heledust, tausta ja muid omadusi. Naermise asemel asus Jobs asja kallale ja hakkas seda endale meelepäraseks muutma. Umbes kümne minutiga oli tal soovitud tulemus käes. Tema disain lisatigi Macile ja sellest sai standard viieteistkümneks aastaks.

Ehkki Jobs keskendus Macintosh’ile, soovis ta, et kõik Apple’i tooted oleksid sarnase disainiga. Niisiis algatas ta konkursi valimaks maailmatasemel disainerit, kes oleks Apple’is Brauni Dieter Ramsi vääriline. Projekti koodnimeks sai Lumivalguke, aga mitte Jobsi värvieelistuse tõttu, vaid seepärast, et disainitavatele toodetele olid antud seitsme pöialpoisi nimed. Võitjaks osutus saksa disainer Hartmut Esslinger, kes kujundas ka Sony Trinitroni telerid. Jobs lendas Baierimaale Schwarzwaldi temaga kohtuma ja talle avaldas muljet mitte ainult Esslingeri kirg, vaid ka see, kuidas viimane rohkem kui saja viiekümne kilomeetrise tunnikiirusega oma Mercedest juhtis.

Ehkki Esslinger oli sakslane, tegi ta ettepaneku, et „Apple’i DNA-s peaks olema ameerikalik geen”, mis annaks „globaalse California” välimuse, saades inspiratsiooni „Hollywoodist ja muusikast, olles veidi mässumeelne ja loomulikult seksikas.” Ta juhindus põhimõttest „Vorm järgib emotsiooni” – sõnamäng tuttavast mõtteterast „Vorm järgib funktsiooni”. Oma käsituse kirjeldamiseks joonistas ta nelikümmend mudelit, ja kui Jobs neid nägi, hüüatas ta: „Jah! See’p see ongi!”Lumivalgekese välimus, mis anti kohe ka Apple II-le, tähendas valget korpust, ümaraid kaari ja madalaid sooni ventileerimiseks, aga ka ilu. Jobs pakkus Esslingerile lepingut tingimusel, et viimane kolib Californiasse. Nad lõid käed ja Esslingeri sõnul „pani see kokkulepe aluse ühele tööstusdisaini ajaloo määravamale koostööprojektile”. Esslingeri firma frogdesign5 avas uksed Palo Altos 1983. aasta keskel 1, 2 miljoni dollarilise aastase lepinguga Apple’iga ning sellest ajast alates on kõikidele Apple’i toodetele uhkusega lisatud kiri „Designed in California”.

Isalt oli Jobs õppinud, et tööle pühendumine tähendab seda, et ka varjatud osad on ilusad ja hästi tehtud. Üks äärmuslikumaid – ja ka selgitavamaid – selle filosoofia järgimise näiteid oli see, kui Jobs hakkas uurima trükkplaate, millele Macintosh’i sees kinnitatakse kiibid ja muud koostisosad. Tarbija neid ei näeks, aga Jobs hakkas seda esteetilisest seisukohast kritiseerima. „See osa on väga ilus,” ütles ta. „Aga vaadake mälukiipe. See on kole. Need jooned on liiga lähestikku.”

Üks uutest inseneridest ei suutnud end ohjeldada ja küsis, mis vahet sel on. „Tähtis on vaid see, et see hästi töötaks. Keegi ei näe ju seda plaati.”

Jobs reageeris tüüpiliselt. „Tahan, et see oleks võimalikult ilus, ehkki see on arvuti sees peidus. Suurepärane puusepp ei kasuta ju kapi tagumise osa jaoks kehvemat puitu, ehkki seda keegi ei näe.” Mõni aasta hiljem, kui Macintosh oli turule toodud, kordas Jobs tollal antud intervjuus veel kord isalt õpitut: „Kui oled puusepp ja teed ilusat kummutit, siis sa ju ei kasuta tagumise osa jaoks vineeri, ehkki see jääb seina poole ja keegi seda ei näe. Sina tead, et see on olemas, ja kasutad ka tagumise osa tegemiseks head puitu. Et saaksid hästi magada, peab esteetiline kvaliteet olema läbinisti kõrgel tasemel.”

Mike Markkulalt oli Jobs õppinud pakendi ja esitluse tähtsust. Inimesed otsustavad raamatu üle kaante järgi, ning seetõttu valis Jobs Macintosh’i kastile värvilise kujunduse ja püüdis seda pidevalt parendada. „Ta lasi poistel seda viiskümmend korda ümber teha,” meenutas Maci meeskonnast Alain Rossman, kes abiellus Joanna Hoffmaniga. „See läheb prügikasti kohe, kui tarbija on arvuti välja võtnud – aga tema tahtis, et see oleks ilus.” Rossmani meelest näitas see, et asjad ei ole tasakaalus: raha kulutati kallile pakendile, ehkki nemad püüdsid mälukiipide pealt kokku hoida. Jobsi meelest oli Macintosh’i vapustavaks muutmisel tähtis iga pisiasi.

Kui kujundus oli viimaks paigas, kutsus Jobs Macintosh’i meeskonna selle tähistamiseks kokku. „Tõelised kunstnikud signeerivad oma tööd,” ütles ta. Ta otsis välja paberilehe ja pastaka ning lasi neil allkirjad anda. Need allkirjad graveeriti iga Macintosh’i sisse. Neid ei näe küll mitte keegi, aga meeskonna liikmed teadsid, et nende autogrammid on seal olemas, nii nagu teadsid nad ka seda, et trükkplaat näeb välja võimalikult elegantne. Jobs kutsus nad nimepidi ükshaaval ette. Esimene oli Burrell Smith. Jobs ootas, kuni kõik nelikümmend viis olid allkirja andnud, otsis siis endale lehe keskpaigas koha ja kirjutas hoogsalt sinna oma väikeste tähtedega allkirja. Seejärel tervitas ta kõiki šampanjaga. „Säärastel hetkedel nägime tänu Steve’ile oma töös kunsti,” ütles Atkinson.