Читать книгу Steve Jobs - Walter Isaacson - Страница 6

Jobs ja Wozniak garaažis, 1976.

Woz

McCollumi tundides sõbrunes Jobs tudengiga, kes oli õpetaja lemmik ja koolis legendaarne oma oskuste poolest. Stephen Wozniak, kelle noorem vend oli Jobsiga samasse ujumismeeskonda kuulunud, oli Jobsist peaaegu viis aastat vanem ja tundis elektroonikat temast palju paremini. Kuid emotsionaalselt ja vaimselt oli ta ikka veel keskkoolinohik.

Nagu Jobs, õppis ka Wozniak palju isalt. Nende õppetunnid olid siiski erinevad. Paul Jobs oli keskkooli pooleli jätnud ja oskas autojuppide hinda alla kaubeldes kena kasumit teenida. Francis Wozniak ehk Jerry oli California tehnikaülikooli lõpetanud geniaalne insener. Ta oli mänginud seal ka jalgpalli ja töötanud hiljem Lockheedis raketiteadlasena. Ta ülistas inseneriteadust ja suhtus üleolevalt äri-, reklaami- ja müügialal tegutsevatesse inimestesse. „Mäletan, kuidas ta rääkis mulle, et inseneriteadus on maailmas kõige tähtsam tase, kuhu on võimalik jõuda,” meenutas Steve Wozniak hiljem. „See viib ühiskonna uuele tasandile.”

Üks Steve Wozniaki esimesi mälestusi oli see, kui ta läks nädalavahetusel isaga töö juurde, kus talle näidati elektroonikavidinaid, ning isa „pani need minuga koos lauale, et saaksin nendega mängida”. Ta vaatas võlutult, kuidas isa üritas monitoriekraanil helilaine joont sirgena hoida, näitamaks, et üks tema integraallülituse seade töötab korralikult. „Nägin, et see, mida isa teeb, on tähtis ja kasulik.” Woz, nagu teda juba siis kutsuti, päris majas kõikjal vedelevate transistoride ja takistite kohta ning ta isa võttis nende töö kirjeldamiseks abiks tahvli. „Ta selgitas, mis asi on takisti, rääkides aatomitest ja elektronidest. Ta seletas mulle, teise klassi poisile, kuidas takisti töötab, ja mitte võrrandite abil, vaid ta lasi mul seda ette kujutada.”

Wozi isa õpetas pojale veel midagi, mis sai tema lapseliku, kohmetu olemuse lahutamatuks osaks – ära kunagi valeta. „Isa uskus aususesse. Täielikku aususesse. See on tähtsaim asi, mida ta mulle õpetas. Ma ei valeta kunagi, siiamaani.” (Ainsaks erandiks oli üks korralik temp.) Lisaks sisendas ta pojale vastumeelsust ambitsioonikuse suhtes, mis eristas Wozi ka Jobsist. 2010. aastal ühe Apple’i toote tutvustamisüritusel, nelikümmend aastat pärast nende esmakohtumist, mõtiskles Woz nende erinevuste üle. „Minu isa ütles, et keskel on kõige parem,” rääkis ta. „Ma ei tahtnud olla Steve’i-suguste edasipüüdlike inimeste kõrval. Minu isa oli insener ja mina tahtsin samuti inseneriks saada. Olin liiga häbelik, et iialgi saada Steve’i-suguseks äriliidriks.”

Neljandas klassis oli Wozniak oma sõnul „elektroonikakutt”. Tal oli lihtsam saavutada silmsidet transistori kui tüdrukutega ning temast saigi jässakas ja kühmus nooruk, kes veetis suure osa ajast trükkplaatide kohal küürutades. Sama vanalt, kui Jobs maadles süsinikust mikrofoni küsimusega, millele tema isa ei osanud vastata, kasutas Wozniak transistore, et ehitada sisetelefoni süsteem – kus olid olemas võimendid, releed, tuled ja helinupud –, mis ühendas omavahel kuue naabruskonna poisi magamistoad. Ja kui Jobs tegeles Heathkitiga, pani Wozniak kokku tolle aja kõige keerulisemate raadiote Hallicraftersite saatja ja vastuvõtja süsteemi.

Woz istus palju kodus ja luges isa elektroonikaajakirju ning teda võlusid artiklid uutest arvutitest, nagu võimas ENIAC. Kuna Booleani algebra sujus tema käes libedalt, imetles ta, kui lihtsad – mitte keerulised – arvutid on. Kaheksandas klassis ehitas ta kalkulaatori, milles oli sada transistori, kakssada dioodi ja kakssada takistit kümnel trükkplaadil. See võitis õhujõudude korraldatud kohalikul võistlusel esikoha, ehkki osalejad olid ka kaheteistkümnenda klassi õpilased.

Woz muutus veelgi üksildasemaks, kui temavanused poisid hakkasid tüdrukutega mehkeldama ja pidutsema, mis temale tundus olevat palju keerulisem kui trükkplaatide kokkupanek. „Kui enne olin popp ja sõitsin jalgrattaga ringi, siis nüüd olin tõrjutu,” meenutas ta. „Keegi ei rääkinud minuga väga pikka aega.” Ta elas end välja lapsikute tempude korraldamisega. Kaheteistkümnendas klassis ehitas ta elektroonilise metronoomi – see asjandus aitab muusikatunnis tempos püsida – ja taipas siis, et selle tiksumine meenutab pommi. Ta võttis suurtel patareidel sildid küljest, kleepis need omavahel teibiga kokku ja pani koolis ühte kappi. Ta seadistas selle nii, et see hakkas kapiukse avanedes kiiremini tiksuma. Samal päeval kutsuti ta direktori kabinetti. Ta arvas, et on jälle võitnud kooli matemaatikaolümpiaadi. Selle asemel ootas teda ees politsei. Keegi oli seadme leidnud ja kutsunud kohale direktori, kes jooksis seadeldist vastu rinda surudes vapralt jalgpalliväljakule ja tõmbas sel traadid küljest. Woz üritas ebaõnnestunult naeru maha suruda. Ta saadeti üheks ööks alaealiste kurjategijate kinnipidamiskohta. See oli meeldejääv kogemus. Ta õpetas teistele vangidele, kuidas lae ventilaatorite juhtmed lahti võtta ja trellide külge ühendada, nii et inimesed said trelle katsudes elektrilöögi.

See oli Wozile auasi. Ta tundis uhkust selle üle, et on tarkvarainsener, mis tähendas, et aeg-ajalt pidigi särtsu saama. Ta mõtles välja ka ruleti, kus neli inimest pidid panema pöidla avausse ning kui kuulike seisma jäi, sai üks neist suraka. „Riistvarakutid mängivad seda mängu, aga tarkvaravennad on selleks liiga arad,” tähendas ta.

Viimases klassis sai ta teenistust Sylvanias ja pääses esimest korda arvutiga töötama. Ta õppis raamatust FORTRAN-i ja luges süsteemide juhendid läbi, alustades Digital Equipment PDP-8-st. Seejärel uuris ta viimaste mikrokiipide spetsifikatsioone ja üritas arvuteid uute osade abil ümber ehitada. Ta seadis endale eesmärgiks panna võimalikult väheseid osi kasutades kokku samasugune aparaat. Igal järgmisel õhtul üritas ta eelmise õhtu jooniseid parandada. „Ma panin arvuteid kokku – esialgu küll ainult teoorias – poole väiksema hulga kiipidega, võrreldes originaalarvutiga.” Sõpradele ta sellest ei rääkinud. Enamik seitsmeteistkümneaastasi poisse otsis teistsuguseid katsumusi.

Viimases klassis käies külastas Wozniak tänupühanädalal Colorado ülikooli. See oli pühade ajaks suletud, kuid ta leidis ühe inseneriteaduste tudengi, kes viis ta laboritesse ekskursioonile. Woz palus oma isa, et ta võiks sinna õppima minna, ehkki teises osariigis õppimine oli tunduvalt kulukam. Nad jõudsid kokkuleppele – Woz võib sinna minna üheks aastaks, aga siis tuleb ta üle De Anza kolledžisse kodu lähedal. 1969. aasta sügisel Coloradosse saabudes kulutas Wozniak sedavõrd palju aega vingerpussi mängimisele (näiteks lasi printeril välja trükkida hunnikute viisi lendlehti kirjaga „Persse Nixon”), et kukkus paaris aines läbi ja talle määrati katseaeg. Lisaks mõtles ta välja Fibonacc’i numbreid arvutava programmi, mis kulutas sedavõrd palju arvuti kasutamise aega, et ülikool ähvardas talle arve esitada. Nii täitiski ta meelsasti oma osa kokkuleppest ja läks üle De Anzasse.

Pärast meeldivat aastat De Anzas võttis Wozniak aja maha, et veidi raha teenida. Ta leidis tööd ettevõttes, mis valmistas arvuteid California autoregistrikeskusele, ja üks kolleeg tegi talle imetoreda ettepaneku: tema muretseb mõned kiibid, et Wozniak saaks ehitada arvuti, mille ta oli visandanud. Wozniak otsustas kasutada võimalikult väikest hulka kiipe − nii enese proovilepaneku pärast kui ka seetõttu, et ei tahtnud kolleegi heldekäelisust kurjasti kasutada.

Suur osa tööst tehti ära Homesteadi keskkoolis õppiva sõbra Bill Fernandezi läheduses asuva kodu garaažis. Et töö libedamalt läheks, jõid nad suurtes kogustes Cragmonti Cream Soda nimelist limonaadi, sõitsid ratastega Sunnyvale’i Safewaysse pudeleid ära viima, et raha saada ja jooki juurde osta. „Siis hakkasimegi seda Cream Soda arvutiks kutsuma,” meenutas Wozniak. Põhimõtteliselt oli see kalkulaator, mis oskas nuppude abil sisestatud numbreid korrutada ja tulemusi väikeste tulukestega kahendkoodis näidata.

Kui see valmis sai, ütles Fernandez Wozniakile, et ta peaks Homesteadi keskkoolist kellegagi kohtuma. „Tema nimi on Steve. Talle meeldivad lapsikud tembud nagu sullegi, ja ka tema armastab elektroonikavidinaid kokku panna.” See võis olla Silicon Valley garaažis toimunud kohtumistest tähtsuselt järgmine, alates Hewletti ja Packardi kokkusaamisest kolmkümmend kaks aastat varem. „Istusime Steve’iga Billi maja ees kõnniteel kohutavalt kaua ja jutustasime – põhiliselt küll tehtud tempudest ja sellest, milliseid elektroonikavidinaid oleme kokku pannud,” meenutas Wozniak. „Meil oli väga palju ühist. Mul oli raske teitele selgitada, mille kallal ma täpselt töötan, aga Steve sai sellest kohe aru. Ja ta meeldis mulle. Ta oli kõhn, sooniline ja energiline.” Ka Jobs oli vaimustuses. „Woz oli esimene inimene, kes teadis elektroonikast rohkem kui mina,” ütles ta kord oma teadmisi pisut alahinnates. „Ta hakkas mulle kohe meeldima. Ma olin oma vanuse kohta veidi täiskasvanulikum ja tema oma vanuse kohta lapsikum, nii et me olime tegelikult ühesugused. Woz oli väga tark, aga emotsionaalselt minuealine.”

Lisaks arvutihuvile oli neil ühine ka nõrkus muusika vastu. „Muusika jaoks oli see uskumatu aeg,” meenutas Jobs. „Nagu oleks elanud Beethoveni ja Mozarti eluajal. Tõesõna. Inimesed näevad seda aega säärasena. Woz ja mina nautisime seda üliväga.” Wozniak tutvustas Jobsile Bob Dylani muusikat. „Me otsisime Santa Cruzis üles ühe kuti, kes oli andnud Dylani kohta välja infolehe,” jutustas Jobs. „Dylan salvestas oma kontserte, aga kõik inimesed tema lähikonnas ei olnud päris ausad ja peagi oli neid linte kõikjal saada. Piraatlindid kõige kohta. Ja sellel tüübil olid need kõik olemas.”

Dylani lintide hankimisest sai peagi ühisettevõtmine. „Käisime San Joses ja Berkeleys ning küsisime Dylani piraatkassette ja kogusime neid,” rääkis Wozniak. „Ostsime voldikuid Dylani laulusõnadega ning olime pool ööd üleval, et neid tõlgendada. Dylani laulusõnad ärgitasid loomingulist mõtlemist.” Jobs lisas: „Mul oli tema muusikat üle saja tunni, sealhulgas kõik 1965.−1966.aasta tuuri salvestused, kus Dylan võttis kasutusele elektrikitarri.” Mõlemad noormehed ostsid kalli TEAC-i lintmaki. „Mina kasutasin enda oma aeglasel kiirusel, et salvestada ühele lindile mitu kontserti,” ütles Wozniak. Jobs oli sama innukas: „Suurte kõlarite asemel ostsin ma võimsad kõrvaklapid ning lesisin voodis ja kuulasin tundide kaupa muusikat.”

Jobs oli Homesteadi keskkoolis moodustanud klubi, et korraldada muusika- ja valgusshow’sid ning visata vingerpusse. (Kord liimisid nad kuldseks värvitud prill-laua lillepoti peale.) Klubi nimi oli kooli direktori järgi Buck Fry Club. Ehkki Wozniak ja tema sõber Allen Baum olid kooli lõpetanud, ühendasid nad Jobsiga jõud, et valmistada viimase klassi õpilastele hüvastijätuplakat. Nelikümmend aastat hiljem Homesteadi maa-ala tutvustades seisatas Jobs tembu toimumiskohas ja osutas: „Näed seda rõdu? Seal korraldasime plakatinalja, mis pani aluse meie sõprusele.” Baum oli värvinud suure voodilina kooli värvides roheliseks ja valgeks ning selle peale joonistasid nad tohutu suure keskmist sõrme näitava käe. Baumi vastutulelik juudisoost ema aitas neil seda joonistada ning näitas, kuidas varjude ja toonitamisega sellele loomulikum ilme anda. „Ma tean, mis see on,” oli ta itsitanud. Poisid mõtlesid välja köite ja hammasrataste süsteemi, nii et plakati sai dramaatiliselt alla lasta, kui abituriendid rõdust mööda kõnnivad, ja sellele kirjutati allkirjaks „SWAB JOB”, mis koosnes Wozniaki ja Baumi eesnimetähtedest ja Jobsi poolikust perekonnanimest. Sellest naljast sai kooli legend ja Jobs kõrvaldati jällegi koolist.

Teine temp oli seotud taskuseadmega, mille ehitas Wozniak ja mis saatis välja TV-signaale. Ta võttis selle kaasa tuppa, kus inimesed telerit vaatasid, näiteks ühikas, ja vajutas vargsi nupule, nii et ekraan muutus säbruliseks. Kui keegi telerile matsu andis, lasi Wozniak nupu lahti ja pilt läks selgeks. Kui pahaaimamatud ohvrid olid mõnda aega edasi-tagasi jooksnud, ajas ta asja keerulisemaks. Ta lasi ekraanil olla säbruline seni, kuni keegi antenni puudutas. Viimaks jäi inimestele mulje, et keegi peab antennist kinni hoidma ja samal ajal ühel jalal seisma või telerit puudutama. Aastaid hiljem ühel esitlusel, kui Jobsil oli probleeme videoseadme töölesaamisega, põikas ta etteantud käsikirjast kõrvale ja meenutas, kui palju nalja nad selle seadmega olid saanud. „See oli Wozil taskus ja me läksime ühikasse, kus inimesed vaatasid näiteks „Star Trekki”. Woz hakkas teleriga mässama. Keegi läks seda korda tegema ja just siis, kui see inimene oli jala maast lahti tõstnud, pani Woz teleri taas tööle. Kohe, kui jalg põrandat puudutas, läks pilt jälle eest ära.” Jobs lõpetas end laval publiku naeru saatel krõnksu tõmmates: „Ja viie minutiga oleks ta viinud inimesed sinnamaale, et nood oleksid ka säärase asendi sisse võtnud.”

Blue Box

Vingerpusside ja elektroonika kõige vingem kooslus – ja temp, mis aitas kaasa Apple’i loomisele – sai alguse ühel pühapäeval, kui Wozniak luges artiklit ajakirjast Esquire, mille ema oli talle lugemiseks köögilauale jätnud. Oli 1971. aasta septembrikuu ja ta pidi järgmisel päeval sõitma Berkeleysse, oma kolmandasse kolledžisse. Ron Rosenbaumi artikkel „Secrets of the Little Blue Box” kirjeldas, mil moel olid arvutite ja telefonide häkkijad avastanud, kuidas võtta tasuta kaugekõnesid kopeerides toone, mis saatsid signaale AT&T võrku. „Artikli lugemise poole peal ma lausa pidin helistama oma parimale sõbrale Steve Jobsile ja lugema talle selle pika loo mõned lõigud ette,” meenutas Wozniak. Ta teadis, et Jobs, kes alustas keskkooli viimast klassi, on üks väheseid, kes jagab tema entusiasmi.

Selle artikli peategelane oli John Draper, häkkerinimega Capten Crunch, sest ta oli avastanud, et sellenimeliste hommikusöögihelveste karbis kingituseks kaasas olnud mänguvile tekitab samasugust 2600-hertsist heli, mida kasutavad telefonivõrkude kõnekeskused. See suutis süsteemi ära petta nii, et kaugekõnesid sai teha tasuta. Artiklist selgus, et teised toonisagedused, mille abil kõnesid suunati, on kirjas ühes Bell System Technical Journali numbris, mille AT&T palus raamatukogudel kohe riiulitelt ära koristada.

Niipea kui Jobs Wozniakilt tol pühapäeval selle kõne sai, teadis ta, et nad peavad selle ajakirja endale saama. „Woz võttis mu mõni minut hiljem auto peale ja me sõitsime SLAC-i (Stanford Linear Accelerator Center) raamatukokku, lootuses sealt ajakirja leida,” meenutas Jobs. Oli pühapäev ja raamatukogu oli suletud, aga nad teadsid, kuidas pääseb sisse uksest, mida enamasti ei lukustatud. „Ma mäletan, et sobrasime hullunult ajakirjade hunnikus, kuni Woz viimaks leidiski ajakirja, kus olid kõik sagedused kirjas. Olime rabatud. Uurisime seda – seal need olidki. Kõik oli kirja pandud – toonid ja sagedused.”

Wozniak käis enne sulgemist Sunnyvale Electronicsis ja ostis kõik analoogtooni generaatori jaoks vajalikud osad. Jobs oli HP Explorers Clubis sagedusloenduri kokku pannud ja nad kasutasid seda soovitud toonide kalibreerimiseks. Mõõdiku abil õnnestus neil artiklis kirjeldatud helisid dubleerida ja salvestada. Keskööks olid nad valmis katsetama. Kahjuks ei olnud nende kasutatud ostsillaatorid piisavalt stabiilsed, et dubleerida telefonifirma petmiseks vajalikke helisid. „Mõistsime, et Steve’i sagedusloendur on liiga ebastabiilne, ja me ei saanud seda seadet tööle,” meenutas Wozniak. „Pidin järgmisel hommikul Berkeleysse sõitma ja otsustasime, et üritan seal digitaalversiooni ehitada.”

Keegi polnud Blue Boxi digitaalset versiooni välja mõelnud, aga Woz oli selleks sobiv. Radio Shacki dioode ja transistore kasutades ning abi saades ühelt ühikas elavalt muusikatudengilt, kel oli sobiv hääle kõrgus, sai seade valmis enne tänupüha. „Olin selle üle hirmus uhke,” rääkis Woz. „Arvan siiamaani, et see on vapustav.”

Ühel õhtul sõitis Wozniak Berkeleyst Jobsi juurde seadet katsetama. Nad üritasid helistada Wozi onule Los Angelesi, kuid sattusid valele numbrile. Vahet polnud – nende seade töötas. „Tere! Me helistame teile tasuta! Me helistame teile tasuta!” karjus Wozniak.

Teises otsas olev inimene oli pahane ja segaduses. Jobs lõi sekka: „Me helistame Californiast! Californiast! Blue Boxiga.” Selle peale jahmus mees vahest veelgi, sest ka tema elas Californias.

Esialgu kasutati Blue Boxi naljategemiseks. Kõige julgem tegu oli ilmselt see, kui nad helistasid Vatikani ja Wozniak teeskles Henry Kissingeri, kes soovib rääkida paavstiga: „Me oleme Moskvas kohtumisel ja peame paavstiga rääkima.” Woz moonutas häält.

Talle öeldi, et kell on pool kuus hommikul ja paavst magab. Kui ta tagasi helistas, vastas üks tõlgina tegutsev piiskop. Paavstiga ta siiski rääkida ei saanud. „Nad said aru, et Woz ei ole Henry Kissinger,” meenutas Jobs. „Me helistasime telefoniputkast.”

Just siis saabus oluline pöördepunkt, mis pani paika nende partnerlussuhte – Jobs avastas, et Blue Box võiks olla midagi enamat kui lihtsalt hobi ning nad võiksid neid kokku panna ja müüa. „Ma hankisid ülejäänud osad, korpuse, aku ja klaviatuuri ning mõtlesin välja hinna,” rääkis Jobs, lastes aimata neid rolle, mida nad Apple’i asutamise järel etendama hakkasid. Lõpptoode oli umbes kahe kaardipaki suurune. Osad maksid umbkaudu nelikümmend dollarit ja Jobs otsustas, et seda võiks müüa saja viiekümnega.

Capten Crunchi suguste telefonihäkkerite eeskujul mõtlesid nad endale välja hüüdnimed. Wozniakist sai Berkeley Blue ja Jobsist Oaf Tobark. Nad viisid seadme ühikatesse ja demonstreerisid seda, ühendades selle telefoni ja kõlariga. Potentsiaalsed ostjad kuulsid, kuidas nad helistasid näiteks Londonisse Ritzi hotelli või Austraaliasse anekdootide kuulamise numbrile. „Me valmistasime sadakond Blue Boxi ja müüsime peaaegu kõik maha,” meenutas Jobs.

Nali ja teenistus said otsa ühes Sunnyvale’i pitsabaaris. Jobs ja Wozniak kavatsesid äsja valmis saanud Blue Boxiga Berkeleysse sõita. Jobsil oli raha vaja ja ta tahtis selle maha müüa, pakkudes seadet kõrvallauas istuvale tüübile. Too oli asjast huvitatud ning Jobs läks telefoniputkasse ja helistas selle demonstreerimiseks Chicagosse. Ostja ütles, et peab autost raha tooma. „Läksime Woziga auto juurde, mul Blue Box käes. Tüüp istus autosse, pistis käe istme alla ja tõmbas välja relva,” jutustas Jobs. Ta polnud relvale kunagi nii lähedal olnud ja kartis kohutavalt. „Ta osutas relvaga mulle kõhtu ja ütles: „Anna siia, vennas.” Mu mõtted kihutasid peas ringi. Autouks oli lahti ning ma mõtlesin, et ehk õnnestub mul see talle vastu jalgu virutada ja me pääseksime põgenema, aga ta võis ka mind tulistada. Niisiis andsin seadme ettevaatlikult talle.” See oli kummaline rööv. Blue Boxi ära võtnud mees andis Jobsile oma telefoninumbri ja lubas maksta, kui seade töötab. Kui Jobs hiljem sel numbril helistas, ütles mees, et ei oska seadet kasutada. Jobs veenis meest tema ja Wozniakiga avalikus kohas kokku saama. Lõpuks otsustasid nad siiski, et ei taha püssimehega rohkem kokku puutuda, isegi kui see tähendaks, et nad saaksid oma sada viiskümmend dollarit kätte.

See partnerlus sillutas teed nende suuremale ühisele seiklusele. „Ilma Blue Boxita ei oleks sündinud ka Apple’it,” meenutas Jobs hiljem. „Olen selles täiesti kindel. Õppisime Woziga koos töötama ja veendusime, et suudame lahendada tehnilisi probleeme ja midagi toota.” Nad olid kokku pannud väikse trükkplaadiga seadme, mis mõjutas miljoneid dollareid maksvat taristut. „See andis meile uskumatult palju enesekindlust.” Woz tuli samale järeldusele. „Nende müümine ei olnud ehk kõige parem mõte, aga nii saime teada, mida suudaksime korda saata minu insenerioskuste ja tema visiooniga.” Blue Box pani paika peatselt sündiva partnerluse mudeli. Wozniakist sai leebe geenius, kes mõtles välja lahedaid leiutisi, mille ta hea meelega ka niisama ära oleks andnud, ja Jobs nuputas, kuidas sellest saaks kasutajasõbraliku seadme, turustas seda ja teenis nii neile raha.