Читать книгу Steve Jobs - Walter Isaacson - Страница 3

2004. aasta varasuvel helistas mulle Steve Jobs. Ta oli varem suhtunud minusse üsna sõbralikult, olles vahetevahel veidi pealetükkiv – eeskätt siis, kui ta oli valmis turule tooma uut toodet, mida soovis näha Time’i kaanel või CNN-is, kus mina olin kunagi töötanud. Sel ajal ei töötanud ma enam ei ühes ega teises ja ei olnud temast tükk aega suurt midagi kuulnud. Rääkisime natuke Aspen Institute’ist, millega ma olin äsja ühinenud, ja ma kutsusin teda kõnelema meie suveülikooli Colorados. Jobs vastas, et tuleks hea meelega, aga mitte esinema. Ta tahtis hoopis jalutama minna, et saaksime vestelda.

See tundus kummaline. Siis ma veel ei teadnud, et talle meeldis pikalt jalutades rääkida tõsistel teemadel. Selgus, et ta tahab, et kirjutaksin tema elulooraamatu. Olin hiljuti avaldanud Benjamin Franklini biograafia ja parasjagu kirjutasin Albert Einsteini oma, ning mu esimene reaktsioon oli pooleldi naljatades arutleda, kas ta näeb end selle rivi loomuliku jätkuna. Kuna uskusin, et tema särav, paljude tõusude ja mõõnadega karjäär alles kestab, siis keeldusin. Ütlesin, et mitte praegu. Võibolla kümne või kahekümne aasta pärast, kui ta pensionile läheb.

Olin tundnud Jobsi alates 1984. aastast, kui ta tuli Manhattanile Time’i toimetajatega lõunatama ja oma uut Macintosh’i ülistama. Juba siis oli ta turtsakas, õiendades ühe Time’i ajakirjanikuga selle pärast, et too oli teda liiga paljastava looga haavanud. Hiljem temaga vesteldes olin ma, nagu paljud teised pikkade aastate jooksul, üsna võlutud tema kaasakiskuvalt pingsast ellusuhtumisest. Pidasime sidet ka siis, kui ta Apple’ist välja tõrjuti. Kui tal oli vaja midagi reklaamida, näiteks NeXTi arvutit või Pixari filmi, koondas ta oma sarmi taas minule ja viis mu Lower Manhattanile suširestorani, veenmaks, et toode, mida ta parasjagu üles kiitis, on parim, mille ta iial loonud. Ta meeldis mulle.

Kui Jobs taas Apple’i troonile asus, panime ta Time’i esikaanele, ja varsti pärast seda hakkas ta mulle pakkuma ideid sarjale, mida me kirjutasime sajandi kõige mõjuvõimsamatest inimestest. Ta oli välja tulnud oma „Think Different”-kampaaniaga, kus olid esiplaanil mõned ikoonistaatuses fotod neistsamadest inimestest, kellest me kirjutada kavatsesime, ja tema meelest oli ajaloolise mõjuvõimu hindamine põnev.

Kuigi olin keeldunud tema elulugu kirjutamast, olime aeg-ajalt ühenduses. Mingil ajal kirjutasin talle e-kirja, küsides, kas on tõsi (mu tütar oli seda mulle rääkinud), et Apple’i logo on auavaldus briti arvutipioneerile Alan Turingile, kes sõja ajal murdis Saksamaa salajasi koode ja sooritas enesetapu, hammustades tsüaniidiga mürgitatud õuna. Jobs vastas, et ta oleks tahtnud selle peale tulla, aga nii see ei olnud. Seejärel algas meie kirjavahetus Apple’i algusaegade üle ja ma avastasin eneselegi ootamatult, et kogun selle teema kohta materjali – juhuks, kui säärase raamatu kunagi kirjutada otsustan. Kui mu Einsteini-biograafia avaldati, tuli Jobs Palo Altosse raamatu esitlusele ja viis mu kõrvale, vihjates taas, et temast saaks hea raamatu.

Tema järjekindlus jahmatas mind. Ta oli avalikkusele tuntud kui äärmiselt endassetõmbunud inimene ja mul polnud põhjust arvata, et ta on mu raamatuid lugenud. Vastasin taas, et ehk kunagi hiljem. Ent 2009. aastal ütles tema abikaasa Laurene Powell otse: „Kui sa Steve’ist üldse kirjutada kavatsed, siis tee seda nüüd.” Jobs oli olnud teist korda haiguspuhkusel. Tunnistasin Laurene’ile, et kui Jobs selle mõtte esimest korda välja käis, ei teadnud ma tema haigusest midagi. Laurene vastas, et seda ei teadnud peaaegu mitte keegi. Ta selgitas, et Steve oli helistanud mulle vahetult enne vähioperatsiooni ja hoidis seda ikka veel saladuses.

Seepeale otsustasin ma selle raamatu kirjutada. Jobs üllatas mind avaldusega, et ta teab, et tal pole sellele raamatule mingeid õigusi, isegi mitte õigust seda enne avaldamist lugeda. „See on sinu raamat,” ütles ta. „Ma isegi ei loe seda.” Aga sügise poole paistis ta koostöö asjus meelt muutvat, ja ehkki ma seda ei teadnud, tabasid teda samal ajal järjekordsed vähiga seotud tüsistused. Ta ei vastanud enam mu kõnedele ja ma jätsin selle projekti veidikeseks ootele.

2009. aasta viimasel päeval helistas Jobs mulle ootamatult. Ta oli oma Palo Alto kodus koos õe, kirjanik Mona Simpsoniga. Tema naine ja lapsed olid läinud paariks päevaks suusatama, aga tema tervis oli selleks liiga kehv. Jobs oli mõtisklevas meeleolus ja me rääkisime rohkem kui tunni. Ta alustas meenutusega, et oli kaheteistkümnesena tahtnud ehitada sagedusloenduri, leidnud telefoniraamatust HP asutaja Bill Hewletti nime ning helistanud talle, et vajalikke juppe hankida. Jobs ütles, et viimased kaksteist aastat alates Apple’isse tagasitulekust olid uute toodete loomise seisukohalt olnud tema elu kõige viljakamad. Ent ta ütles ka, et tema põhieesmärk on teha sama, mida oli teinud Hewlett koos sõber David Packardiga – loonud firma, mis oli uuenduslikust loovusest sedavõrd tulvil, et elas asutajad üle.

„Noorukina pidasin end alati pigem humanitaariks, kuid mulle meeldis elektroonika,” rääkis Jobs. „Siis lugesin, mida mu iidol Edwin Lang Polaroidist oli öelnud humanitaaralade ja täppisteaduste ristteel seisvate inimeste tähtsusest, ning otsustasin, et tahan hoopis seda teha.” Ta nagu pakkunuks oma elulooraamatu jaoks teemasid (ja antud juhul oli teema tõesti asjakohane). Loovus, mis võib ilmneda tugeva isiksuse puhul, kelles põimuvad nii humanitaaralade kui ka täppisteaduste tunnetus, oli teema, mis huvitas mind enim ka Franklini ja Einsteini elulugudes, ning ma usun, et sellest saab 21. sajandil uuendusliku majandamise võti.

Küsisin Jobsilt, miks ta tahab, et mina tema elulooraamatu kirjutaksin. „Arvan, et sa oskad inimesi rääkima panna,” vastas ta. See oli ootamatu vastus. Teadsin, et pean vestlema paljude inimestega, keda ta oli vallandanud, sõimanud, hüljanud ja muul moel vihastanud, ning kartsin, et talle ei meeldi, kui ma nad rääkima meelitan. Jobs muutuski turtsakaks, kui tema kõrvu jõudsid kuuldused neist inimestest, kellega olin vestelnud. Ent mõne kuu pärast hakkas ta inimesi julgustama minuga rääkima, sealjuures ka vastaseid ja endisi sõbratare. Tabuks ei kuulutanud ta ühtki teemat. „Olen küllalt teinud asju, mille üle ma sugugi uhkust ei tunne, nagu oma tüdruku rasedaks tegemine kahekümne kolme aastasena ja see, kuidas ma asjasse suhtusin,” selgitas Jobs. „Aga mul pole kapis sääraseid luukeresid, mida ma mingil juhul ei tahaks välja lasta.” Ta ei üritanud minu kirjutatut kuidagi mõjutada ega tahtnud ka raamatut enne avaldamist lugeda. Ta sekkus ainult siis, kui mu kirjastaja otsis kaanekujundust. Kui Jobs esimest versiooni nägi, oli see talle tõemeeli nii vastukarva, et ta palus luba aidata uue kujunduse väljatöötamisel. Mulle tegi see nalja ning ma olin nõus.

Lõpuks kogunes mul temaga nelikümmend intervjuud ja vestlust. Mõned formaalsemad sai tehtud tema Palo Alto maja elutoas, teised pikkadel jalutuskäikudel ja autosõidul või telefonitsi. Minu kaks aastat kestnud külaskäikude ajal muutus Jobs iga korraga usalduslikumaks ja avameelsemaks, ehkki aeg-ajalt olin ka mina tema reaalsuse paigaltlükkamise välja – nagu tema Apple’i kolleegid seda nimetasid – tunnistajaks. Vahetevahel oli tegu tahtmatu mäluvingerpussiga, mis ikka võib juhtuda. Teinekord luuletas ta nii endale kui ka mulle kokku hoopis uue reaalsuse. Tema jutu kontrollimiseks vestlesin rohkem kui saja sõbra, sugulase, konkurendi, vaenlase ja töökaaslasega.

Ka tema abikaasa ei palunud mul midagi välja jätta ega tahtnud kirjapandut üle lugeda. Ta lausa ärgitas mind olema aus nii Jobsi nõrkade kui ka tugevate külgede suhtes. Ta on üks targemaid ja kainema mõistusega inimesi, keda tean. „Tema elus ja isiksuses on äärmiselt vastuolulisi külgi, see on tõsi,” ütles Powell juba alguses. „Sa ei tohiks midagi ilustada. Ta oskab luuletada, aga samas on tal öelda ka palju asjalikku, ning ma tahan, et kõik jõuaks tõesena trükki.”

Jätan lugeja otsustada, kas see mul õnnestus. Olen kindel, et mõned selle draama tegelased mäletavad osa sündmusi teistmoodi või arvavad, et ma sattusin vahel Jobsi reaalsuse paigaltlükkamise välja lõksu. Paljudes tekitas Jobs sedavõrd tugevaid häid ja halbu emotsioone, et sageli ilmnes Rashomoni1 efekt. Nagu juhtus siis, kui kirjutasin Henry Kissingeri elulugu, mis mõnes mõttes oli hea ettevalmistus siinsele projektile. Olen siiski andnud endast parima, et esitada vastandlikke arvamusi tasakaalustatult ja käsitleda allikaid avameelselt.

See raamat räägib loova ettevõtja käänulisest eluteest; kõrvetavalt eredast isiksusest, kelle täiuseiha ja raevukas edasitung tekitasid pöörde kuues tööstusharus: personaal- ja tahvelarvutite, animatsiooni, muusika, telefonide ning e-kirjastamise vallas.

Võiks ju lisada ka seitsmenda, jaekauplused, millega Jobs küll ei korraldanud revolutsiooni, ent muutis siiski nende kuvandit. Lisaks avas ta tee uuele digitaalse sisu turule, mis põhines pigem rakendustel kui ainult veebilehekülgedel. Samal ajal lõi ta uuenduslikke tooteid ja teisel katsel ehitas üles püsiva tema enda DNA-ga õnnistatud firma, kus töötasid loomingulised disainerid ja hulljulged insenerid, kes suutsid Jobsi visiooni ellu viia. 2011. aasta augustis veidi enne tegevjuhi kohalt tagasiastumist sai tema vanemate garaažis asutatud firmast maailma väärtuslikem ettevõte.

Ma loodan, et see raamat räägib ka innovatsioonist. Ajal, mil Ameerika Ühendriigid otsivad võimalusi püsida uuenduste esirinnas ja kogu maailmas üritatakse ehitada loovat digiajastu majandust, kõrgub Jobs leidlikkuse, kujutlusvõime ja kestliku innovatsiooni ülima võrdkujuna. Ta teadis, et parim viis luua 21. sajandil väärtust on ühendada loovus ja tehnoloogia. Nii rajas ta ettevõtte, kus fantaasialend põimus insenertehnika tippsaavutustega.

Jobs ja tema Apple’i kolleegid suutsid mõelda teistmoodi – nad ei võtnud ette ainult tagasihoidlikke sihtrühmadele suunatud tootearendusi, vaid lõid päris uusi seadmeid ja teenuseid, mille vajadusest tarbijatel veel aimugi polnud.

Jobs ei olnud eeskujulik ülemus või inimene, keda saab lihtsasti jäljendada. Ise deemoneist aetuna võis ta viia ümbritsevad raevu ja meeleheiteni. Kuid tema isiksus, kired ja looming, olles vastastikku seotud just nagu Apple’i riist- ja tarkvara, moodustasid otsekui tervikuks lõimunud süsteemi. Tema lugu on seega nii õpetlik kui ka hoiatav, täis õppetunde innovatsioonist, iseloomust, juhtimisest ning väärtushinnangutest.

Shakespeare’i „Kuningas Henry V”– lugu kapriissest ja lapsikust printsist, kellest saab kirglik, tundlik, kalk, sentimentaalne, innustav ja ekslik kuningas – algab õhkamisega: „Oo, saagu Muusa leegiks, mis võiks tõusta loovmõtte heledaima taevani!” Steve Jobsi tõus säravaimasse leiutiste paradiisi algab looga kahest paarist lapsevanematest ning kasvamisest orus, mis alles hakkas avastama, kuidas räni kullaks muuta.