Читать книгу Steve Jobs - Walter Isaacson - Страница 15

Esialgne Maci meeskond 1984. aastal: George Crow, Joanna Hoffman, Burrell Smith, Andy Hertzfeld, Bill Atkinson ja Jerry Manock.

Kui Andy Hertzfeld Macintosh’i rühmaga liitus, rääkis üks teine tarkvaradisainer – Bud Tribble – talle, et tööd on veel tohutult palju. Jobs tahtis, et arvuti oleks valmis 1982. aasta jaanuariks ehk vaevu aasta pärast. „Hullumeelsus,” sõnas Hertzfeld. „Võimatu.” Tribble ütles, et Jobs ei lepi vähemaga. „Kõige õigem on olukorda kirjeldada väljendiga „Star Trekist”,” selgitas Tribble. „Steve’il on reaalsuse paigaltlükkamise väli.” Kui Hertzfeld seepeale hämmeldunud näo tegi, kirjeldas Tribble asja täpsemalt. „Tema kohalolek muudab tegelikkuse ümbervormitavaks. Ta võib kõiki peaaegu kõiges veenda.

Kui teda pole läheduses, siis selle mõju kaob, aga realistlikud ajakavad on selle tõttu üsna mõeldamatud.”

Tribble meenutas, et ta võttis selle fraasi üle „Star Treki” „Menagerie”-osadest, „kus tulnukad loovad pelgalt vaimujõuga endale uue maailma”. Ta kasutas seda fraasi komplimendi, aga ka hoiatusena: „Steve’i välja oli ohtlik sattuda, kuid see aitas tal ka tegelikult reaalsust muuta.”

Algul arvas Hertzfeld, et Tribble liialdab, aga olles kaks nädalat Jobsiga koos töötanud, sai temast selle nähtuse terane jälgija. „Reaalsuse paigaltlükkamise väli oli segu karismaatilisest retoorilisest stiilist, vankumatust tahtest ja soovist sobitada kõik faktid käesoleva eesmärgiga,” rääkis ta.

Hertzfeld avastas, et selle välja eest pole pääsu. „Kummalisel kombel mõjutas reaalsuse paigaltlükkamise väli sind ka siis, kui teadsid, et see on olemas. Arutlesime tihti erinevate võtete üle, kuidas seda vältida, aga peagi andis suur osa meist alla ja me leppisime selle kui paratamatu loodusjõuga.” Kui Jobs oli otsustanud, et kontori külmikus tuleb karastusjoogid asendada mahetoodetud Odwalla apelsini- ja porgandimahlaga, lasi keegi rühmast trükkida T-särgid kirjaga „Reaalsuse paigaltlükkamise väli” rinnal ja „See tuleb mahlast!” seljal.

Mõne inimese meelest oli väljend „reaalsuse paigaltlükkamise väli” lihtsalt leebem viis väita, et Jobs kippus valetama. Tegelikult oli asi siiski keerulisem. Jobs väitis midagi – olgu see siis fakt maailma ajaloost või meenutamine, kes koosolekul mingit ideed soovitas – ilma tõele mõtlemata. See tulenes jonnakast reaalsuse trotsimisest mitte ainult teiste, vaid ka enda ees. „Ta suudab end petta,” ütles Bill Atkinson. „See aitab tal meelitada inimesi oma visiooni uskuma, sest ta usub seda ka ise.”

Paljud inimesed moonutavad reaalsust. Jobsile oli see võte saavutada mingi eesmärk. Wozniak, kes oli samavõrd aus kui Jobs kaval, imetles selle mõju. „Ta mõjutab reaalsust siis, kui tal on tekkinud mingi loogikavastane tulevikuvisioon. Näiteks ütles ta mulle, et ma suudan luua Breakout-mängu mõne päevaga. Sa saad aru, et see ei ole võimalik, aga tema oskab selle usutavaks muuta.”

Kui Maci meeskonna liikmed Jobsi reaalsuse paigaltlükkamise välja mõju alla sattusid, olid nad sellest lausa hüpnotiseeritud. „Ta meenutas mulle Rasputinit,” rääkis Debi Coleman. „Ta vaatas sind puuriva pilguga, seejuures silmi pilgutamata. Ta võinuks sel hetkel pakkuda sulle kas või lillat limonaadi, ja sa oleksid seda joonud.” Ent nagu Wozniak, nii uskus ka tema, et reaalsuse paigaltlükkamise väli andis Jobsile energiat – see võimaldas Jobsil innustada oma meeskonda muutma arvutitööstuse ajaloo suunda ning teha seda Xeroxi või IBM-iga võrreldes olematute vahenditega. „See oli iseenesest täideminev reaalsus,” väitis Coleman. „Sa saatsid korda võimatut, sest ei saanud aru, et see on võimatu.”

Reaalsuse paigaltlükkamise aluseks oli Jobsi veendumus, et tema kohta reeglid ei kehti. Selle kohta oli tal ka tõendeid: lapsena oli ta ju sageli suutnud reaalsust oma tahtele allutada. Mässumeelsus ja jonnakus olid tema olemuse lahutamatu osa. Talle oli sisendatud, et ta on eriline, väljavalitu, vaimselt valgustatud olevus. „Tema meelest on mõned inimesed – nagu Einstein, Gandhi ja India gurud – erilised, ja tema on üks neist,” meenutas Hertzfeld. „Ta rääkis sellest Chrisannile. Kord vihjas ta mulle, et on vaimselt valgustatud. Peaaegu nagu Nietzsche.” Jobs ei lugenud Nietzschet, aga filosoofi seisukohad tahtejõu ja üliinimese erilisuse kohta olid tema arust loomulikud. Nietzsche kirjutas oma raamatus „Thus Spoke Zarathustra”: „Meelel on oma tahe, ja see, kes oli maailma jaoks kadunud, vallutab nüüd selle.” Kui reaalsus ei vastanud Jobsi tahtele, eiras ta seda, nagu see oli tütre sünni puhul ja ka aastaid hiljem, kui tal esimest korda vähk avastati. Ka väikeste igapäevaste mässumeelsete tegudega – keeldudes autole numbrimärki kinnitamast ja parkides invaliidikohale – andis Jobs mõista, et teistele kehtivad reeglid tema kohta ei käi.

Teine Jobsi maailmavaate oluline tahk oli see, et ta jagas kõik rangelt kaheks. Inimesed olid kas „valgustatud” või „sitapead”. Nende töö oli kas „parim” või „täielik saast”. Maci disainer Bill Atkinson, kellele said osaks Jobsi kiidusõnad, kirjeldas olukorda järgmiselt:

Steve’i alluvuses oli keeruline töötada, sest jumalate ja sitapeade vahel oli tohutu lõhe. Kui sa olid jumal, asusid pjedestaali ülemisel astmel ja tegid kõike õigesti. Need, keda ta pidas jumalaks, nagu muu hulgas ka mind, teadsid, et me oleme tegelikult surelikud, teeme valesid otsuseid ja peeretame nagu kõik teised, ning me kartsime alatasa, et meid lüüakse pjedestaalilt alla. Need, keda Jobs pidas sitapeaks ja kes tegelikult olid töökad geniaalsed insenerid, arvasid, et nad ei suuda millegagi tema kiidusõnu välja teenida ega oma positsiooni parandada.

Need kategooriad ei olnud siiski kivisse raiutud, sest Jobs võis kiiresti meelt muuta. Hertzfeldile reaalsuse paigaltlükkamise väljast rääkides hoiatas Tribble teda ka selle eest, et Jobs sarnaneb kõrgepinge vahelduvvooluga. „Isegi kui ta ütleb sulle, et midagi on jube või tore, ei tähenda see, et ta järgmine päev samamoodi mõtleb,” selgitas Tribble. „Kui sa talle mingist uuest ideest räägid, peab ta seda tavaliselt esimese hooga tobedaks. Aga kui see talle tõesti meeldib, siis täpselt nädal hiljem tuleb ta sinu juurde tagasi ja räägib sulle sellest ideest, nagu oleks see tema väljamõeldis.”

Säärase jultumusega oleks võinud ka vanakuradi enda jalust rabada. „Kui üks veenmisviis tulemust ei andnud, võttis Jobs kähku ette järgmise,” kirjeldas Hertzfeld. „Vahel rabas ta inimesi sellega, et võttis nende seisukoha omaks, tunnistamata seejuures, et ta oli varem teistmoodi arvanud.” Seda juhtus korduvalt programmeerija Bruce Horniga, kes oli koos Tesleriga Xerox PARC-ist üle meelitatud. „Rääkisin talle näiteks mulle pähetorganud ideest, ja tema pidas seda napakaks,” meenutas Horn. „Järgmisel nädalal tuleb ta minu juurde ja ütleb: „Kuule, mulle tuli hea mõte.” Ja see oli minu idee! Mina vastu: „Kuule, Steve, ma rääkisin sulle sedasama nädal tagasi,” aga tema teatab: „Jajah, no lase siis käia.””

Tundus, nagu oleks Jobsi aju vooluahelas puudu olnud mingi osa, mis reguleerinuks talle pähekargavate impulsiivsete arvamuste intensiivsust. Niisiis võttis Maci meeskond temaga suheldes kasutusele „madalsagedusfiltri”. Jobsi arvamusi seedides õppisid nad tema kõrgsagedussignaalide tugevust vähendama. See aitas andmeid ühtlasemalt töödelda ja tema üsna hüplikke tujusid siluda. „Olles mõned korrad läbi teinud situatsiooni, kus Steve’i arvamus muutus seinast seina,” rääkis Hertzfeld, „õppisime tema signaale läbi madalsagedusfiltri laskma ega reageerinudki enam äärmustele.”

Kas Jobsi kontrollimatu käitumine tulenes emotsionaalsest tundetusest? Ei. Lausa vastupidi. Ta oli emotsionaalselt väga tundlik, oskas inimesi läbi näha ning tundis nende hingeelu tugevaid ja nõrku külgi. Ta võis pahaaimamatut ohvrit täiusliku rünnakuga jahmatada. Ta tajus vaistlikult, kas keegi teeskleb või tõepoolest teab midagi. Nii sai temast meisterlik meelitaja või siis hirmutaja. „Ta teadis kõhedaks tegeval moel, millised on su nõrgad kohad, mis tekitab sinus hirmu, mis sind alandab,” rääkis Joanna Hoffman. „See on karismaatiliste ja manipuleerida oskavate inimeste levinud omadus. Teadmine, et ta võib su maatasa teha, tekitab sinus soovi tema heakskiitu välja teenida, et ta saaks su pjedestaalile asetada ja sinu üle valitseda.”

Anne Bowersist sai Jobsi perfektsionismi, tujukuse ja ärrituvuse alal lausa asjatundja. Ta oli olnud Intelis personaliosakonna juhataja, aga lahkunud töölt, kui abiellus firma kaasasutaja Bob Noyce’iga. Ta ühines Apple’iga 1980. aastal ja oli rahustav emakuju, kes tuli mängu pärast Jobsi järjekordset jonnihoogu. Bowers läks Jobsi kabinetti, sulges ukse ja noomis Jobsi leebelt. „Ma tean, ma tean,” vastas Jobs. „Aga ära siis enam nii tee,” palus Bowers. Naine meenutas: „Ta suutis veidi aega end ohjeldada, aga umbes nädal hiljem sain järgmise kõne.” Bowers sai aru, et Jobs suudab end vaevu talitseda. „Tal olid tohutud ootused, ja kui inimesed neile ei vastanud, sai ta kurjaks. Ta ei suutnud end kontrollida. Sain aru, miks Steve ärritus, ja tal oli tavaliselt õigus. Aga see mõjus töötajaile halvasti, tekitades hirmufaktori. Ta teadis seda, aga see ei aidanud tal end alati ohjeldada.”

Jobs muutus Bowersi ja tema abikaasaga lähedaseks ning ilmus tihti nende Los Gatos Hillsi koju ette teatamata. Anne kuulis taamalt tema mootorratta häält ja ütles: „Steve tuleb vist jälle õhtusöögile.” Mõnda aega olid tema ja Noyce nagu Jobsi asendusperekond. „Ta oli nii nutikas ja samas vajas palju tähelepanu. Ta vajas täiskasvanut, isakuju. Bobist sai talle isa ja minust ema asendaja.”

Jobsi nõudlikul ja solvaval käitumisel oli ka positiivseid külgi. Inimesed, kes ei lasknud end maatasa teha, muutusid tugevamaks. Nad tegid paremat tööd nii hirmust kui ka soovist meeldida. „Steve’i käitumine võis olla emotsionaalselt kurnav, aga kui sa sellest üle olid, suutis ta sind innustada,” rääkis Hoffman. Vahel võis üritada ka Jobsile vastu hakata ja seejuures isegi ellu jääda või koguni edu saavutada. Alati see ei aidanud – Raskin proovis seda, saavutas korraks edu, aga seejärel kaotas kõik. Kui inimene suutis Jobsi uuriva pilgu all rahulikuks ja enesekindlaks jääda ning Jobs otsustas, et teine teab, mida teeb, hakkas ta teda austama. Nii tema isiklikus kui ka tööalases lähiringkonnas oli aastate jooksul rohkem tugevaid kui nõrku inimesi.

Maci meeskond teadis seda. Alates 1981. aastast andsid nad igal aastal välja auhinna inimesele, kes suutis Jobsile kõige paremini vastu hakata. See oli naljaga pooleks antud tõsine auhind ning Jobs teadis sellest ja see meeldis talle. Esimesel aastal võitis selle Joanna Hoffman. Ta oli pärit Ida-Euroopast põgenenud perekonnast ning tal oli tugev iseloom ja tahtejõud. Kord avastas ta, et Jobs oli oma reaalsuse paigaltlükkamise väljaga muutnud tema müügiprognoose. Ta marssis vihasena Jobsi kabinetti. „Trepist üles minnes teatasin tema assistendile, et torkan talle noa südamesse,” meenutas Hoffman. Ettevõtte jurist Al Eisenstat kiirustas teda ohjeldama. „Aga Steve kuulas mu ära ja andis järele.”

Hoffman võitis auhinna ka 1982. aastal. „Mäletan, et kadestasin Joannat, sest ta julges Steve’ile vastu hakata, aga mina mitte,” meenutas Debi Coleman, kes liitus Maci meeskonnaga just sel aastal. „1983. aastal võitsin ka mina selle auhinna. Olin õppinud, et oma veendumuste eest tuleb seista, ja Steve austas seda. Pärast seda hakkas ta mulle ametikõrgendust andma.” Viimaks sai Colemanist tootmisjuht.

Ühel päeval tormas Jobs ühe Atkinsoni inseneri töölaua juurde ja teatas tavapärasel moel: „See on saast.” Atkinson meenutas: „Kutt vastas: „Ei, ei, see on tegelikult kõige parem variant,” ja selgitas Steve’ile, milliseid insenertehnilisi kompromisse ta oli saavutanud.” Jobs jäi rahule. Atkinson õpetas oma meeskonda Jobsi juttu tõlgendama. „Õppisime tõlgendama lauset „See on saast” küsimusena „Selgita mulle, miks see on parim viis selle tegemiseks.” Aga sel lool on ka lõpp, mida Atkinson pidas õpetlikuks. Too insener avastas veidi hiljem koguni parema viisi Jobsi kritiseeritud funktsiooni täitmiseks. „Ta tegi seda paremini, sest Steve esitas talle väljakutse,” ütles Atkinson„,mis näitas, et sa võid talle vastu hakata, aga pead ka kuulama, sest tal on enamasti õigus.”

Jobsi turtsakas käitumine tulenes osalt tema täiuseihalusest ja sallimatusest nende suhtes, kes tegid järeleandmisi, et toode tähtajaks ja eelarve piires valmis saada. „Ta ei talunud kompromisse,” meenutas Atkinson. „Kui töötaja ei hoolinud piisavalt, et toodet täiuslikuks muuta, oli ta tropp.” 1981. aastal tõi Adam Osborne lääneranniku arvutimessil rahva ette esimese kaasaskantava personaalarvuti. See ei olnud midagi uhket – viietolline ekraan ja väike mälu –, aga töötas päris hästi. Osborne kuulutas enesekindlalt: „See töötab. Kõik muu on üleliigne.” Jobsi meelest oli säärane suhtumine moraalselt kohutav ja ta tegi Osborne’i kulul pikka aega nalja. „See tüüp ei saa aru,” korrutas Jobs Apple’is ringi kõndides. „Ta ei loo kunsti, vaid teeb saasta.”

Ühel päeval astus Jobs insener Larry Kenyoni töölaua juurde – too tegeles Macintosh’i operatsioonisüsteemiga – ja kaebas, et selle alglaadimine võtab liiga kaua aega. Kenyon hakkas midagi seletama, aga Jobs katkestas teda. „Kui see päästaks kellegi elu, kas sa suudaksid alglaadimise ajast kümme sekundit vähemaks võtta?” küsis ta. Kenyon arvas, et ilmselt suudab. Jobs läks tahvli juurde ja näitas: kui Maci kasutab viis miljonit inimest ja iga päev kulub selle alglaadimiseks kümme lisasekundit, siis teeb see kokku umbes kolmsada miljonit tundi aastas, mis omakorda võrdub vähemalt saja eluajaga, mida saaks aastas kokku hoida. „Larryle avaldas see muljet ja mõni nädal hiljem laadis süsteem kakskümmend kaheksa sekundit kiiremini,” meenutas Atkinson. „Steve oskas inimesi motiveerida laiemat pilti vaadates.”

Tulemuseks oli see, et Macintosh’i meeskond jagas peagi Jobsi kirge teha valmis suurepärane toode, mis ei oleks ainult kasumlik. „Jobs pidas end kunstnikuks ja ärgitas disainimeeskonda samamoodi mõtlema,” ütles Hertzfeld. „Meie eesmärgiks ei olnud konkurendist kiiremini turule jõuda või palju raha teenida. Eesmärk oli luua midagi eriti suurepärast või isegi natuke enamat.” Kord viis Jobs meeskonna Manhattanile Metropolitan Museumi Tiffany klaasinäitust vaatama, arvates, et nad võiksid Louis Tiffanylt õppida, et ka suurepärast kunsti on võimalik massidele teha. Bud Tribble meenutas: „Mõtlesime endamisi: „Noh, kui me juba midagi suurepärast valmis teeme, siis võiks see ka ilus olla.””

Kas säärane tormakas ja ahistav käitumine oli ikka vajalik? Arvatavasti mitte. See ei olnud ka õigustatud. Meeskonda oleks saanud ka teisiti motiveerida. Ehkki Macintosh osutus tõeliseks hitiks, ületas selle väljatöötamine etteantud tähtaja ja eelarve just nimelt Jobsi häbematu sekkumise pärast. Samuti mõjus see halvasti töötajatele, kellest paljud põlesid läbi. „Steve’i panus oleks võinud olla leebem,” rääkis Wozniak. „Mulle meeldib kannatlikkus ja võimaluse korral ma väldin konflikte. Arvan, et firma võib olla nagu hea perekond. Kui Macintosh’i projekti oleks juhitud minu moodi, ei oleks sellest midagi head välja tulnud. Aga meie mõlema juhtimisstiile koos kasutades oleks inimestele jäänud sellest meeldivam kogemus.”

Ent ehkki Jobsi juhtimisstiil võis olla masendav, oli see kummalisel kombel ka innustav. See sisendas Apple’i töötajatesse pidevat soovi luua erakordseid tooteid ja usku, et nad suudavad saavutada võimatut. Nad lasid endale teha T-särgid kirjaga „90 tundi nädalas, ja meile meeldib!” Hirm Jobsi ees ja soov talle muljet avaldada viisid selleni, et nad ületasid iseenda ootusi. „Aastate jooksul sain teada, et päriselt häid töötajaid ei pea poputama,” selgitas Jobs hiljem. „Andes mõista, et nad suudavad luua suurepäraseid asju, panedki sa nad suurepäraseid asju looma. Esimene Maci meeskond õpetas mulle, et parimad töötajad tahavad koos tööd teha ja neile ei meeldi, kui sa lased läbi kehvema töö. Küsi seda ükskõik milliselt Maci meeskonna liikmelt. Nad ütlevad sulle, et see vaev tasus end ära.”

Enamik neist oli sellega tõepoolest nõus. „Ta karjus koosolekutel: „Sa lollpea, sa ei oska mitte midagi õigesti teha!”,” meenutas Debi Coleman. „See oli igapäevane. Ometi pean end maailma kõige õnnelikumaks inimeseks, et sain temaga koos töötada.”