Читать книгу Steve Jobs - Walter Isaacson - Страница 14

Jef Raskini lapsuke

Jef Raskin oli seda tüüpi inimene, kes võis Steve Jobsi köita või talle närvidele käia. Nagu selgus, tegi ta mõlemat. Filosoofiline, üheaegselt nii mänguline kui ka mõtlik Raskin oli õppinud informaatikat, õpetanud muusikat ja visuaalseid kunste, juhtinud kammermuusikaorkestrit ja organiseerinud guerilla-teatri etendusi. Tema 1967. aasta doktoritöö San Diego ülikoolis väitis, et arvutitel peaks olema pigem graafiline kui tekstipõhine kasutajaliides. Kui tal õpetamisest kõrini sai, üüris ta kuumaõhupalli, lendas sellega üle rektori maja ja karjus, et paneb ameti maha.

Kui Jobs otsis inimest, kes kirjutaks 1976. aastal Apple II kasutusjuhendi, helistas ta Raskinile, kellel oli väike konsultatsioonifirma. Raskin läks Jobside garaaži, nägi Wozniakki tööpingi kohal toimetamas ja lasi Jobsil end veenda viiekümne dollari eest kasutusjuhendit kirjutama. Lõpuks sai Raskinist Apple’i trükisteosakonna juhataja. Üks Raskini unistusi oli ehitada massidele mõeldud odav arvuti, ja 1979. aastal veenis ta Mike Markkulat, et too laseks tal juhtida väikest arendusprojekti, mille koodnimeks oli Annie ja mis tegeleski just sellega. Kuna Raskini arvates oli seksistlik anda arvutitele naisenimesid, nimetas ta projekti oma lemmikõunasordi McIntosh järgi ümber. Ta muutis siiski kirjapilti, et hoiduda probleemidest audioseadmete tootja McIntosh Laboratoryga. Tulevase arvuti nimeks sai Macintosh.

Raskin kujutas ette arvutit, mis maksaks tuhat dollarit ja mida oleks lihtne kasutada, kusjuures ekraan, klaviatuur ja arvuti oleksid kõik ühes komplektis. Kulude minimeerimiseks soovitas ta tillukest viietollist ekraani ja väga odavat (ning nõrka) mikroprotsessorit Motorola 6809. Raskin pidas end filosoofiks ja pani oma mõtted kirja märkmikusse, mida nimetas „The Book of Macintosh”. Ta andis välja ka mõningaid manifeste. Ühe pealkiri oli „Miljonid arvutid” ja see algas järgmise unistusega: „Kui personaalarvuti oleks tõepoolest personaalne, peaks igas suvalises perekonnas arvuti olema.” 1979. aastal ja ka 1980. aasta alguses oli Macintosh’i projekti jaoks kahtlane aeg. Iga paari kuu tagant tekkis olukord, kus seda taheti lõpetada, aga iga kord õnnestus Raskinil meelitada Markkula sellele armu andma. Projektil oli neljast insenerist koosnev uurimisrühm, kes asus Apple’i esialgses kontoris Good Earth’i restorani kõrval mõne kvartali kaugusel firma uuest peamajast. Tööruum oli täis lelusid ja raadio teel juhitavaid mudellennukeid (Raskini kirg), nii et see meenutas pigem nohikute päevahoidu. Aeg-ajalt katkestati töötegemine väikseks lahingumänguks. Andy Hertzfeld meenutas: „See innustas kõiki piirama oma töölauda papist barrikaadidega, et end mängu ajal kaitsta, ja kontor meenutas siis pigem papist labürinti.”

Rühma staar oli heledapäine ingelliku näoga ja üsna närviline iseõppinud noor insener Burrell Smith, kes jumaldas Wozniaki loodud koode ja üritas ise midagi samasugust välja mõelda. Atkinson avastas Smith’i Apple’i teeninduskonnast ja, üllatunud tema oskusest probleemidele improviseeritud lahendusi leida, soovitas Smith’i Raskinile. Smith lõpetas hiljem skisofreenikuna, aga 1980-ndate alguses suutis ta oma maniakaalse närvilisuse abil mitu nädalat järjest geniaalset tööd teha.

Jobs oli Raskini visioonist võlutud, aga kaugeltki mitte sellest, et viimane oli valmis madala hinna nimel kompromisse tegema. 1979. aasta sügisel käskis Jobs tal keskenduda „pööraselt hea toote” valmistamisele, nagu Raskin alatasa korrutas. „Ära mõtle hinna peale. Pane arvuti funktsioonid paika,” soovitas Jobs. Raskin vastas sellele sapise kirjaga. Sinna oli kirja pandud kõik, mida tulevaselt arvutilt tahta võiks: peeneraldusega värviline ekraan, lindita printer, mis suudab sekundiga välja trükkida ühe värvilise lehe, piiramatu juurdepääs ARPA-võrku ning võime ära tunda kõnet ja sünteesida muusikat ja „koguni järele aimata mormooni kooriga laulvat Carusot”. Kiri lõppes järgmiselt: „Soovitud funktsioonidest alustamine on lollus. Peame alustama hinnast ja vajalikest funktsioonidest ning jälgima praegust ja lähituleviku tehnoloogiat.” Teisisõnu, Raskinil ei olnud erilist usku Jobsi veendumusse: kui sa suhtud oma tootesse piisavalt kirglikult, on võimalik reaalsust paigast lükata.

Seega oli konflikt vältimatu, eriti pärast seda, kui Jobs 1980. aasta septembris Lisa-projekti juurest kõrvaldati ja ta hakkas otsima uut väljundit, millega endast jälg jätta. Ta pilk langes paratamatult Macintosh’i projektile. Raskini manifestid odava, massidele mõeldud arvuti kohta, millel on lihtne graafiline liides ja selge disain, puudutasid tema hinge. Samuti oli paratamatu, et kui Jobs oli Macintosh’i projekti kord sihikule võtnud, olid Raskini päevad loetud. „Steve hakkas tegutsema selles suunas, mida me tema arvates peaksime tegema, Jef hakkas mossitama ja lõpptulemus oli kõigile teada,” meenutas Joanna Hoffman Maci meeskonnast.

Esimene tüli tekkis Raskini eelistatud nõrga Motorola 6809 mikroprotsessori pärast. Tüli põhjuseks oli jällegi Raskini soov hoida Maci hinda alla tuhande dollari ja Jobsi otsus ehitada pööraselt hea arvuti. Jobs hakkas peale käima, et Macis kasutataks võimsamat Motorola 68000 protsessorit, mida kasutati ka Lisas. Enne 1980.aasta jõule ärgitas ta Burrell Smith’i, Raskinile sellest sõnagi lausumata, panema kokku muudetud kujul prototüüpi, mis kasutaks võimsamat kiipi. Nagu tema iidol Wozniak, nii süvenes ka Smith ülesandesse ööpäev läbi, töötades kolm nädalat jutti hetkegi puhkamata, ja võttis kasutusse erinevaid hingematvaid programmeerimisnõkse. Kui ta sellega edukalt ühele poole sai, õnnestus Jobsil Motorola 68000 kasutamine läbi suruda ning Raskin pidi Maci hinna ümber arvutama.

Ent kaalul oli midagi enamat. Raskini eelistatud odavam mikroprotsessor ei oleks saanud hakkama kõigi nende graafiliste imefunktsioonidega – kuvaakende, menüüde, hiirega jms –,mida Apple’i inimesed olid Xerox PARC-is näinud. Raskin oli veennud teisi PARC-i minema ning talle meeldisid bittrasteritega ekraan ja aknad, aga ta ei talunud nunnut graafikat ja ikoone ning ta lausa vihkas mõtet kasutada klaviatuuri asemel hiirt. „Mõned selle projektiga seotud inimesed soovisid kõiki funktsioone hiirega teha,” torises ta hiljem. „Üks näide on ikoonide mõttetu kasutamine. Ikoon on sümbol, mis on kõikide inimkeelte jaoks arusaamatu. Inimesed mõtlesid foneetilise keele välja kindla põhjusega.”

Raskini kunagine õpilane Atkinson oli Jobsi poolel. Mõlemad soovisid võimast protsessorit, mis suudaks toetada lennukamat graafikat ja hiire kasutamist. „Steve lausa pidi selle projekti Jefilt üle võtma,” rääkis Atkinson. „Jef oli üsna kangekaelne ja Steve’il oli õigus projekt temalt üle võtta. Maailm sai parema lõpptulemuse.”

Lahkhelid olid sügavamad kui pelgalt filosoofilised – nendest kujunes isiksuste konflikt. „Arvan, et talle meeldib, kui inimesed talle kuuletuvad,” ütles kord Raskin. „Minu meelest ei olnud ta usaldusväärne ja ta ei talunud kriitikat. Talle ei meeldi inimesed, kes teda jumalaks ei pea.” Jobs oli Raskini suhtes samamoodi meelestatud. „Jef oli väga ennast täis,” ütles ta. „Ta ei teadnud liidestest suurt midagi. Otsustasin mõned tema parimad inimesed, nagu Atkinson, enda poolele meelitada, mõned enda omad juurde lisada, selle projekti üle võtta ja ehitada odavama Lisa, mitte mingi vanametallihunniku.”

Mõned rühma liikmed ei suutnud Jobsiga koos töötada.“Jobs pigem tekitab pingeid ja probleeme, kui kaitseb töötajaid sääraste segajate eest,” kirjutas üks insener kirjas Raskinile 1980. aasta detsembris. „Mulle meeldis temaga vestelda ja ma imetlen tema ideid, praktilisi seisukohti ja energiat, aga ta ei suuda pakkuda minu jaoks vajalikku usaldavat, toetavat ja lõõgastavat keskkonda.”

Ent paljud teised said aru, et hoolimata tujukusest on Jobsil karismat ja võimu, mis aitaks neil universumisse oma jälje jätta. Jobs rääkis töötajaile, et Raskin on unistaja, aga tema on tegudeinimene ja viib Maci projekti aastaga lõpule. Oli selge, et ta soovis Lisa-projektist eemaletõrjumise eest kätte maksta ja konkurents andis talle jõudu juurde. Ta vedas avalikult John Couch’iga 5000 dollari peale kihla, et Mac jõuab turule enne Lisat. „Me suudame ehitada odavama ja parema arvuti kui Lisa ning selle esimesena turule tuua,” ütles ta oma meeskonnale.

Jobs näitas oma võimu ka sellega, et tekitas segadust seminariga, mida Raskin 1981.aasta veebruaris pidanuks tervele firmale korraldama. Jobs ei olnud vaevunud end seminarile kirja pannud inimestele selle ärajäämisest teatama. Nii avastaski Raskin saalist juhuslikult möödudes sadakond inimest seal ootamas ja pidas oma kõne ära.

Selle vahejuhtumi järel kirjutas Raskin sapise memo Mike Scottile, kes taas avastas end keerulisest olukorrast, kus pidi presidendina püüdma ohjeldada firma kaasasutajat ja suuraktsionäri. Memo pealkiri oli „Töötamine koos Steve Jobsiga ja tema alluvuses”. Raskin kirjutas:

Ta on kohutav juht… Steve on mulle alati meeldinud, aga tema alluvuses on võimatu töötada… Jobs jätab pidevalt kokkusaamistele tulemata. See on juba anekdoodiks kujunemas… Ta käitub mõtlematult ja inetult… Ta ei kiida kunagi… Tihti materdab ta uusi ideid ja ütleb, et need on mõttetud, isegi tobedad, ja teatab, et nende kallal tehtud töö on ajaraiskamine. Juba seegi näitab halba juhtimisoskust, aga lisaks on välja kujunenud olukord, et kui idee on hea, räägib ta varsti inimestele, nagu oleks see tema väljamõeldud…

Scott kutsus Jobsi ja Raskini Markkula ette asja selgeks rääkima. Jobs hakkas nutma. Ta oli Raskiniga sama meelt vaid ühes asjas – nad ei saa koos töötada. Lisa-projektiga oli Scott olnud Couch’i poolel. Seekord otsustas ta lasta Jobsil võita. Mac oli ju tühine arendusprojekt, mille kallal töötati kaugemal asuvas hoones, nii et Jobsil oli peamajast eemal tegevus olemas. Raskin saadeti ametipuhkusele. „Nad tahtsid mulle meele järele olla ja mulle tegevust leida, ning see sobis mulle,” meenutas Jobs. „Oleksin nagu garaaži tagasi läinud. Mul oli oma kokkuklopsitud meeskond ja otsuseid võtsin vastu ainult mina.”

Raskini kõrvaletõrjumine võis ju tunduda ebaõiglane, aga Macintosh’i seisukohalt oli see õige samm. Raskin tahtis kokku panna väikese mälumahu, nõrga protsessori, kassettlindi ja minimaalse graafikaga ning ilma hiireta arvuti. Hind oleks sellel ehk tõesti jäänud alla tuhande dollari ja Apple oleks võib-olla turuosa juurde võitnud. Aga Raskin poleks suutnud seda, mida tegi Jobs, kes töötas välja ja viis turule arvuti, mis muutis personaalarvuteid igaveseks ajaks. Teame ka, kuhu viis teine tee. Raskin läks tööle Canonisse, kus sai ehitada oma soovidele vastava arvuti. „See oli Canon Cat, ja see oli täielik läbikukkumine,” rääkis Atkinson. „Seda ei ostnud keegi. Steve tegi Macist Lisa kompaktsema versiooni ning sellest sai andmetöötluse platvorm, mitte suvaline tarbeelektroonikaseade.”4

Texaco Towers

Mõni päev pärast Raskini lahkumist läks Jobs Apple II ingelliku näo ja üleannetu käitumisega noore inseneri Andy Hertzfeldi juurde, kes sarnanes oma sõbra Burrell Smith’iga. Hertzfeld meenutas, et enamik tema kolleege kartis Jobsi, „sest ta võis ootamatult ärrituda ja kaldus kõigile välja ütlema oma arvamust, mis enamasti ei olnud sugugi heakskiitev.” Aga Hertzfeldile ta meeldis. „Kas sa oled ka osav?” küsis Jobs kohe, kui oli sisse astunud. „Tahame, et Maci kallal töötaksid ainult kõige paremad, ja ma pole kindel, kas sa oled piisavalt osav.” Hertzfeld teadis, mida vastata. „Ütlesin, et olen enda arvates päris osav.”

Jobs lahkus ja Hertzfeld asus uuesti tööle. Samal pärastlõunal nägi ta Jobsi üle lauda piirava vaheseina kiikamas. „Mul on sulle häid uudiseid,” teatas Jobs. „Sa töötad nüüd Maci meeskonnas. Tule kaasa.”

Hertzfeld vastas, et tal läheb veel paar päeva poolelioleva Apple II töö lõpetamiseks. „Mis saab olla tähtsam kui Macintosh’i kallal töötamine?”päris Jobs. Hertzfeld selgitas, et ta peab Apple II DOSprogrammi sinnamaale valmis tegema, et saaks selle kellelegi teisele üle anda. „Sa raiskad sellega aega!” vastas Jobs. „Keda huvitab Apple II? Apple II on mõne aasta pärast välja surnud. Macintosh on Apple’i tulevik ja sa hakkad sellega kohe pihta!”Seda öeldes tõmbas Jobs Hertzfeldi Apple II juhtme seinast välja, nii et kood, mille kallal viimane töötas, kustus. „Tule kaasa,” ütles Jobs. „Ma viin su sinu uue töölaua juurde.” Jobs sõidutas Hertzfeldi koos arvutiga oma hõbedase Mercedesega Macintosh’i kontorisse. „See on sinu uus laud,” teatas ta, osutades kohale Burrell Smith’i kõrval. „Tere tulemast Maci meeskonda!” See oli olnud Raskini laud. Raskin oli tõtt-öelda lahkunud nii suure kiiruga, et mõnes sahtlis oli veel temast mahajäänud träni, sealhulgas mudellennukid.

Jobsi põhiline eesmärk 1981. aasta kevadel oma meeskonda liikmeid värvates oli veenduda, et nad suhtuksid tootesse kirglikult. Vahel tõi ta mõne potentsiaalse kandidaadi ruumi, kus ootas kinnikaetud Maci-prototüüp, tõmbas dramaatiliselt katte pealt ja jälgis inimese reaktsiooni. „Kui ta silmad lõid särama ja ta läks hiire juurde ning hakkas klikkima, siis Steve naeratas ja palkas ta,” meenutas Andrea Cunningham. „Ta tahtis, et nad ütleksid: „Oh sa raks!””

Bruce Horn oli üks Xerox PARC-i programmeerijaid. Kui mõned tema sõbrad, Larry Tesler nende seas, otsustasid Macintosh’i rühmaga liituda, kaalus sama ka Horn. Aga siis sai ta hea pakkumise ja 15 000-dollarilise preemia ühelt teiselt firmalt. Jobs helistas talle reede õhtul. „Sa pead hommikul Apple’isse tulema,” teatas ta. „Mul on sulle palju näidata.” Horn läks ja Jobs veenis ta ümber. „Steve oli ülimalt innustunud sellest vapustavast seadmest, mis pidi maailma muutma,” meenutas Horn. „Ta sundis mind ümber mõtlema oma jõulise isiksusega.” Jobs näitas Hornile, kuidas täpselt plastmassi vormitakse, kui täiuslikult see kokku sobib ning kui hea emaplaat seest välja näeb. „Ta tahtis, et ma näeksin kõike, mis meid ees ootab, ja see oli otsast lõpuni läbimõeldud. Ütlesin, et ei näe säärast kirglikku suhtumist iga päev, ja läksingi sinna tööle.”

Jobs üritas koguni Wozniakki uuesti tööle värvata. „Mulle ei meeldinud, et ta ei olnud enam suurt midagi teinud, aga siis mõtlesin, et tema geniaalsuseta poleks ma nii kaugele jõudnud,” rääkis Jobs mulle hiljem. Aga just siis, kui Jobsil õnnestus sõbras juba mõningast huvi äratada, kukkus Wozniak oma uue ühemootorilise Beechcraft lennukiga Santa Cruzist õhku tõustes alla. Ta jäi hädavaevu ellu ja kannatas osalise mälukaotuse all. Jobs käis haiglas, aga kui Wozniak toibus, otsustas ta, et on aeg Apple’ist eemalduda. Kümme aastat pärast Berkeley poolelijätmist otsustas ta viimaks ülikooli tagasi minna ja kraadi omandada, õppides Rocky Raccoon Clarki nime all.

Selleks et projekt päriselt tema omaks saaks, otsustas Jobs, et sel ei tohiks olla Raskini lemmikõuna nimi. Mitmetes intervjuudes oli Jobs võrrelnud arvuti mõju ajule jalgratta leiutamisega – inimese oskus jalgratast leiutada võimaldas tal liikuda kiiremini kui kondor, ja samamoodi võimendaks oskus luua arvuteid inimeste ajupotentsiaali. Nii määras Jobs ühel päeval, et Macintosh’i asemel saab arvuti nimeks Jalgratas. See ei läinud siiski läbi. „Burrell ja mina arvasime, et see on maailma tobedaim nimi, ja keeldusime uut nime kasutamast,” meenutas Hertzfeld. Kuu aja pärast oli see mõte unustatud.

1981. aasta alguses oli Maci meeskonnas ligi kakskümmend inimest ja Jobs otsustas, et neil on vaja suuremaid ruume. Ta kolis rühma kogu täiega Apple’i peamajast umbes kolme kvartali kaugusel asuvasse kahekorruselise pruuni laastkatusega maja teisele korrusele. See asus Texaco bensiinijaama läheduses ja seetõttu hakati seda nimetama Texaco Towersiks. Et kontoris veidi rõõmsamat meeleolu luua, lasi ta meeskonnal osta stereosüsteemi. „Burrell ja mina jooksime poodi ning ostsime hõbedase kassettmaki ära enne, kui ta jõudis meelt muuta,” meenutas Hertzfeld.

Jobsi triumf oli peagi lõplik. Mõni nädal pärast võitu Raskini üle aitas ta Apple’i presidendi kohalt lahti kangutada ka Mike Scotti. Scotty oli muutunud aina imelikumaks, olles vahel leebe ja sealsamas armutu. Lõpuks ei toetanud teda enam ka töötajad, sest ta üllatas neid koondamislainega, mille viis läbi tüüpilise hoolimatusega. Lisaks tekkis tal mitmesuguseid tervisehädasid alates silmapõletikust kuni narkolepsiani. Ajal, mil Scott viibis Hawaiil puhkusel, kutsus Markkula tippjuhid kokku ja küsis, kas Scott tuleks välja vahetada. Enamus, Jobs ja Couch kaasa arvatud, oli selle poolt. Markkula asuski üsna passiivselt presidendi kohuseid täitma ja Jobs avastas, et ta võib nüüd Maciga teha seda, mida ise tahab.