Читать книгу Steve Jobs - Walter Isaacson - Страница 12

Uus lapsuke

Apple II viis firma Jobside garaažist uue tööstusharu tippu. Selle läbimüük kasvas tohutult, 1977. aasta 2500 ühikult 210 000 ühikuni 1981. aastal. Aga Jobs oli rahutu. Apple II ei saanud ju igavesti edukas olla, ja ta teadis ka, et olenemata sellest, kui palju vaeva tema selle kallal nägi, alates elektrikaablist kuni korpuseni, peetakse seda ikkagi Wozniaki meistriteoseks. Tal oli vaja oma arvutit. Ent veelgi enam tahtis ta toodet, mis tema enda sõnul jätaks universumisse oma jälje.

Algul lootis ta, et seda rolli täidab Apple III. Sel oleks suurem mälumaht, ekraanile mahuks ritta neljakümne asemel kaheksakümmend märki ning sellega saaks kirjutada suuri ja väikseid tähti. Andes järele kirele tegelda tööstusdisainiga, määras Jobs kindlaks korpuse suuruse ja kuju ega lubanud kellelgi seda muuta ka siis, kui insenerid trükkplaadile komponente juurde lisasid. Tulemuseks olid osasid täistopitud plaadid, mille pistmikud ei töötanud korralikult. Apple III toodi turule 1980. aasta mais, ent see ei olnud menukas. Üks inseneridest, Ray Wigginton, võttis asja kokku nii: „Apple III oli nagu grupiseksi ajal eostatud laps. Hiljem oli kõigil jube peavalu ja keegi ei tunnistanud seda sohilast omaks.”

Selleks ajaks oli Jobs end Apple II-st distantseerinud ja otsis paaniliselt mooduseid, kuidas luua midagi radikaalselt erinevat. Esmalt kaalus ta puutetundlike ekraanide tootmist, aga see masendas teda. Ta saabus ühele esitlusele hilinemisega, niheles natuke aega ja katkestas siis insenere keset esitlust järsult: „Tänan teid!”Insenerid olid segaduses. „Kas me peame lahkuma?”küsis keegi. Jobs vastas jaatavalt ja hurjutas kolleege ajaraiskamise pärast.

Siis palkas ta Apple’isse kaks Hewlett-Packardi inseneri, et nood töötaksid välja täiesti uue arvuti. Jobsi valitud nimi oleks jahmatanud ka kõige tülpinumat psühhiaatrit. See oli Lisa. Teistele arvutitele oli antud disainerite tütarde nimesid, aga Lisa oli tütar, kelle Jobs oli hüljanud ega olnud veel päriselt enda omaks tunnistanudki. „Võib-olla oli siin mängus süütunne,” ütles Andrea Cunnigham, kes töötas Regis McKenna agentuuris selle projektiga. „Pidime välja mõtlema mingi lühendi, et saaksime väita, et see pole seotud tema tütre Lisaga.” Nad mõtlesid tagantjärele välja sõnad local integrated systems architecture, ja ehkki sel puudus tähendus, sai sellest nime ametlik selgitus. Insenerid kutsusid arvutit Lisa: invented stupid acronym (eesti ’väljamõeldud tobe akronüüm’). Kui ma selle kohta aastaid hiljem pärisin, tunnistas Jobs lihtsalt: „Muidugi sai see nime minu tütre järgi.”

Lisal oli 2000 dollarit maksev kuueteistkümnebitine mikroprotsessor. Apple II-l oli olnud kaheksabitine protsessor. Ilma Wozniaki geniaalsuseta – too tegeles ikka vaikselt Apple II täiustamisega – lõid insenerid lihtsa arvuti, millel oli tavaline tekstinäidik, mis ei suutnud võimsa mikroprotsessoriga suurt midagi korda saata. Jobs muutus kannatamatuks, sest see tõotas tulla liiga igav.

Üks programmeerija süstis projekti siiski mõningast elu – see oli Bill Atkinson. Ta oli neuroteaduste doktoriõppe tudeng, üsna palju ka LSDga eksperimenteerinud. Kui teda Apple’isse tööle kutsuti, ta keeldus. Siis saatis Apple talle lennukipileti ning ta otsustas seda kasutada ja lasta Jobsil proovida end veenda. „Me leiutame tulevikku,” ütles Jobs talle kolmetunnise kihutuskõne lõpuks. „Mõtle, et sa surfad laine eesmisel serval. See on joovastav! Nüüd mõtle, et oled sama laine tagumises otsas ja sõuad surfilaual lamades kätega edasi. See pole kaugeltki sama lõbus. Tule siia ja jäta universumisse oma jälg.” Atkinson nõustus.

Atkinsoni takused juuksed ja pikad vuntsid ei varjanud tema energilist näoilmet. Ta oli geniaalne, ehkki mitte päris Wozi tasemel, ja suhtus Jobsi kombel kirglikult laheda disainiga toodetesse. Tema esimeseks tööks sai mõelda välja programm, mis aitab jälgida aktsiaportfelli, valides automaatselt Dow-Jonesi kliendinumbri, kuulab kursid ära ja katkestab kõne. „Pidin selle kiiresti välja töötama, sest ühes Apple II ajakirjareklaamis istub mees köögilaua taga, vaatab börsikursside graafikutega täidetud Apple’i ekraani ja tema naine naeratab talle säravalt. Kuna säärast programmi polnud olemas, pidin selle välja mõtlema.” Järgmisena mõtles ta Apple II jaoks välja tipptasemel programmeerimiskeele Pascali versiooni. Jobs oli sellele vastu, arvates, et BASIC-ust Apple II-le piisab, ent ütles Atkinsonile: „Kui see on sinu tõsine soov, annan sulle kuus päeva aega mulle vastupidist tõestada.” Atkinson sai sellega hakkama ja Jobs austas teda elu lõpuni.

1979.aasta sügisel oli Apple’il Apple II-le kolm võimalikku järglast. Kõigepealt õnnetu Apple III, teiseks Lisa, milles Jobs oli juba pisut pettunud, ja kusagil – esialgu küll väljaspool Jobsi huviorbiiti – seni veel tühine projekt, mille järgi taheti luua madala hinnaga seadet. Seda projekti juhtis koloriitne kuju Jef Raskin, kes oli ka Bill Atkinsoni endine õpetaja. Raskini eesmärgiks oli luua odav „arvuti massidele”,millel oleks arvuti, klaviatuur, monitor ja tarkvara ühes masinas koos ja kus oleks olemas ka graafiline kasutajaliides. Ta püüdis ärgitada oma Apple’i kolleege minema Palo Alto ühte eesrindlikku uurimiskeskusesse, mis sammus sääraste ideede esirinnas.

Xerox PARC

Xeroxi Palo Alto uurimiskeskus ehk PARC rajati 1970. aastal, loomaks viljakat pinnast digitaalsetele ideedele. See asus turvaliselt viie tuhande kilomeetri kaugusel Xeroxi peamajast Connecticutis. Sealsete visionääride seas oli ka Alan Kay, kes järgis kahte mõttetera, mis meeldisid ka Jobsile: „Kõige täpsemini saab tulevikku ennustada seda ise luues” ja „Inimesed, kes suhtuvad tarkvarasse tõsiselt, peaksid riistvara ise kokku panema”. Kay visiooniks oli väike personaalarvuti ehk Dynabook, mida oskaksid kasutada ka lapsed. Nii hakkasidki Xerox PARC-i insenerid välja töötama kasutajasõbralikku graafikat, asendamaks käsuread ja DOS-viiped, mis muutsid arvutiekraani üsna heidutavaks. Nad mõtlesid välja sõna desktop. Ekraanil saaks olla mitmeid dokumente ja failikogumeid ning hiirt kasutades oleks võimalik klikkida sellel, mida kasutada tahad.

Graafilise kasutajaliidese GUI (loe: guui) kasutuselevõttu lihtsustas teine Xerox PARC-i uudne idee – bittrasterid. Sinnamaale oli enamik arvuteid märgipõhised. Trükkinud klaviatuuril märgi, näitas arvuti seda ekraanil enamasti helendava rohelisena tumedal taustal. Kuna tähti, numbreid ja sümboleid oli piiratud arv, ei olnud selle saavutamiseks palju vaja. Bittrasterite puhul kontrollivad ekraanil olevaid piksleid arvuti mälu bitid. Et ekraanile midagi kirjutada – näiteks tähti –, peab arvuti igale pikslile ütlema, kas see on hele või tume, ja värvide puhul seda, mis värvi on vaja. See kasutaks küll palju arvutusvõimsust, aga võimaldaks luua suurepärast graafikat, kirja suurusi ja lahedaid ekraanikuvasid.

Bittrasterid ja graafiline kasutajaliides said Xerox PARC-i prototüüparvutite, nagu Alto, ja selle objektorienteeritud programmeerimiskeele Smalltalki osaks. Jef Raskin otsustas, et need funktsioonid on andmetöötluse tulevik. Ta hakkas Jobsi ja teisi Apple’i kolleege tagant utsitama, et nood Xerox PARC-is ära käiksid.

Raskinil oli üks mure: Jobs pidas teda talumatuks teoreetikuks ehk, Jobsi sõnadega, „mõttetuks töllmokaks”. Nii palus Raskin appi oma sõbra Atkinsoni, keda Jobs pidas geeniuseks, veenmaks Jobsi huvituma Xerox PARC-is toimuvast. Raskin ei teadnud, et Jobs töötas samal ajal sootuks keerulisema tehingu kallal. Xeroxi riskikapitali osakond soovis 1979. aastal võtta osa Apple’i finantseerimise teisest ringist. Jobs tegi neile pakkumise: „Lasen teil investeerida Apple’isse miljon dollarit, kui te lubate mind PARC-i.” Xerox nõustus näitama Apple’ile oma uut tehnoloogiat ja vastutasuks sai firma osta 100 000 aktsiat hinnaga kümme dollarit tükk.

Kui Apple aasta hiljem esmakordselt aktsiaid emiteeris, olid Xeroxi miljoni eest ostetud aktsiad väärt 17, 6 miljonit dollarit. Apple sai tehingust ikkagi suuremat kasu. 1979. aasta detsembris läks Jobs koos kolleegidega Xerox PARC-i tehnoloogiat uurima. Taibanud, et talle ei näidatud kõike, ajas Jobs asja niikaugele, et talle tehti mõni päev hiljem veelgi põhjalikum ringkäik. Larry Tesler oli üks neid Xeroxi teadlasi, kes kutsuti esitlust tegema, ja ta näitas hea meelega tööd, mida peakontoris kükitavad ülemused piisavalt ei hinnanud. Teine esitluse tegija, Adele Goldberg, oli jahmunud, et tema firma oli valmis loobuma oma kroonijuveelidest. „See oli uskumatult rumal ja napakas mõte ning ma püüdsin võidelda selle vastu, et Jobsile üldse midagi antaks,” meenutas ta.

Esimesel esitlusel sai Goldberg oma tahtmise. Jobs, Raskin ja Lisa meeskonna juht John Couch viidi suurde fuajeesse, kuhu oli üles seatud Xerox Alto. „Näitasime üsna väheseid rakendusi, peamiselt tekstitöötlust,” meenutas Goldberg. Jobs ei jäänud rahule ja helistas Xeroxi peakontorisse, nõudes enamat.

Ta kutsutigi mõni päev hiljem tagasi, ja seekord võttis ta kaasa suurema meeskonna, kuhu kuulusid ka Bill Atkinson ja Xerox PARC-is töötanud nüüdne Apple’i programmeerija Bruce Horn. Mõlemad mehed teadsid, mida otsida. „Kui ma töö juurde jõudsin, käis tõsine melu ning mulle öeldi, et Jobs ja rühm tema programmeerijaid ootavad konverentsisaalis,” rääkis Goldberg. Üks tema insenere üritas nende meelt lahutada tekstitöötlusprogrammi esitlemisega. Aga Jobs muutus aina kärsitumaks. „Lõpetame selle jama!” hüüdis ta korduvalt. Nii tulid Xeroxi töötajad kokku ja otsustasid, et näitavad ainult õige natuke rohkem. Nad leppisid kokku, et Tesler tutvustab programmeerimiskeelt Smalltalki, aga ainult selle „salastamata” versiooni. „See pimestab Jobsi ja ta ei saagi teada, et talle ei avaldatud salastatud versiooni,” ütles rühma juht Goldbergile.

Nad eksisid. Atkinson ja teised olid lugenud Xerox PARC-is avaldatud uurimistöid ja teadsid, et neile ei näidatud kõike. Jobs helistas Xeroxi riskikapitali osakonna juhatajale ja lõi lärmi. Firma peakontorist Connecticutist helistati seepeale kohe PARC-i ja teatati, et Jobsile ja tema kolleegidele tuleb kõike näidata. Goldberg tormas vihasena minema.

Kui Tesler tõelise saladuse pealt katet kergitas, olid Apple’i inimesed vapustatud. Atkinson põrnitses ekraani ja uuris kõiki piksleid nii hoolega, et Tesler tundis kaelal tema hingeõhku. Jobs kargas ringi ja vehkis erutatult kätega. „Ta hüppas nii palju ringi, et ma ei kujuta ette, kuidas ta suutis esitlust jälgida, aga see tal õnnestus, sest ta esitas aina uusi küsimusi,” meenutas Tesler. „Ta oli kohutavalt elevil.” Jobs korrutas, et tema meelest on uskumatu, et Xerox pole seda tehnoloogiat käiku lasknud. „Te istute kullatünni otsas,” hüüdis ta. „Uskumatu, et Xerox pole seda kasutusse võtnud!”

Smalltalki esitlus tõi välja kolm hämmastavat funktsiooni. Üks oli see, et arvuteid saab võrgu kaudu üksteisega ühendada, ja teine see, kuidas objektorienteeritud programm töötab. Ent Jobs ja tema meeskond ei pööranud neile funktsioonidele suuremat tähelepanu, sest neid rabas jalust kolmas – graafiline kasutajaliides, mille rakendamise muutis võimalikuks bittrasteritega ekraan. „Mul oleks nagu udu silme eest kerkinud,” meenutas Jobs. „Kujutasin ette arvutite tulevikku.”

Kui külaskäik Xerox PARC-i kaks tundi hiljem läbi sai, sõidutas Jobs Bill Atkinsoni Apple’i kontorisse Cupertinos. Ta kihutas kiiresti ning sama kiirelt liikusid ka tema mõte ja suu. „See’p see ongi!” hüüdis ta, rõhutades iga sõna. „Me peame seda tegema!” Säärast läbimurret oligi ta oodanud: teha arvuti, millel on rõõmsameelne, ent taskukohane kujundus – nagu Eichleri majadel – ja mida on sama lihtne kasutada kui elegantseid köögimasinaid.

„Kaua selle teostamiseks aega läheb?” küsis ta.

„Ma ei tea,” vastas Atkinson. „Võib-olla kuus kuud.” See oli meeletult optimistlik, aga samas ka motiveeriv oletus.

„Suurepärased kunstnikud varastavad”

Apple’i reidi Xerox PARC-i kirjeldatakse vahel ka kui tööstusajaloo suurimat röövi. Jobs toetas seda arvamust aeg-ajalt uhkusega. Ta ütles kord: „Picasso armastas öelda: „Head kunstnikud kopeerivad, suurepärased varastavad”, ja meie oleme alati häbitult häid ideid varastanud.”

Teisalt valitses ka arvamus, mida Jobs samuti vahel toetas, et juhtunu oli mitte niivõrd röövimine Apple’i poolt kui Xeroxi möödapanek. „Nad olid koopiamasinainsenerid, kes ei taibanud mõhkugi arvutitest,” ütles Jobs Xeroxi juhtide kohta. „Nii jäidki neile arvutitööstuse suurima võidu asemel tühjad pihud. Xerox oleks võinud saada kogu arvutitööstuse valitsejaks.”

Mõlemas hinnangus on palju tõtt, aga see pole veel kõik. T. S. Eliot märkis, et kontseptsiooni ja loomingu vahele jääb vari. Innovatsiooni annaalides on uued ideed ainult üks osa lõplikust võrrandist. Nende elluviimine on samasuguse tähtsusega.

Jobs ja tema insenerid parendasid oluliselt Xerox PARC-is nähtud algelist graafilist kasutajaliidest ja nad oskasid selle kasutusele võtta nii, nagu Xerox poleks iialgi suutnud. Näiteks oli Xeroxi hiirel kolm klahvi, see oli üsna keeruline, maksis kolmsada dollarit ega liikunud sujuvalt. Mõni päev pärast teist külaskäiku Xerox PARC-i läks Jobs kohalikku tööstusdisaini firmasse IDEO ja rääkis ühele selle rajajaist, Dean Hoveyle, et tahab lihtsat ühe klahviga hiirt, mis maksab viisteist dollarit. „Ja ma tahan seda kasutada ka laminaadi ja teksaste peal,” lisas ta. Hovey oli nõus.

Muutused leidsid aset nii pisiasjades kui ka kogu kontseptsioonis. Xerox PARC-i hiirega ei saanud kuvaakent ekraanil liigutada. Apple’i insenerid mõtlesid välja liidese, millega sai liigutada nii aknaid kui faile, ning lisaks sai sellega faile kausta lisada. Xeroxi süsteemi puhul oli mingi funktsiooni kasutamiseks – näiteks akna suuruse muutmiseks või faili otsimiseks mõeldud laiendi muutmiseks – vaja valida käsk. Apple’i süsteem muutis desktop’i virtuaalseks reaalsuseks, kus sai faile ja aknaid puudutada, parandada, lohistada ja nende asukohta muuta. Apple’i insenerid töötasid koos disaineritega – Jobs kannustas neid iga päev –, et täiustada ka desktop’i, lisades vahvaid ikoone ja rippmenüüsid, samuti lisasid nad funktsiooni, mis võimaldas kahe hiireklikiga avada faile ja kaustu.

Xeroxi juhid ei eiranud oma PARC-i teadlaste tööd. Nad üritasid selle pealt isegi kasu lõigata ning sellega sai selgeks, miks on elluviimine sama tähtis kui hea idee. 1981. aastal, hulk aega enne Apple’i Lisat ja Macintosh’i, esitlesid nad Xerox Stari, kus oli olemas graafiline kasutajaliides, hiir, bittrasteritega ekraan, kuvaaknad ja desktop. Aga see oli raskepärane (suure faili salvestamine võttis mitu minutit aega), kallis (16 595 dollarit) ja põhiliselt mõeldud võrku ühendatud töökohtade tarbeks. See üritus põrus – Stari müüdi vaid kolmkümmend tuhat eksemplari.

Jobs ja tema meeskond käisid Xeroxi edasimüüja juures Stari uurimas kohe, kui see turule tuli. Jobs pidas seda nii mõttetuks, et keelas teistel selle ostmisele raha raisata. „Tundsime kergendust,” ütles ta. „Teadsime, et see ei ole õigesti tehtud ja et meie suudame paremat – kõvasti odavamalt.” Mõni nädal hiljem helistas ta Bob Belleville’ile, kes oli Xeroxis riistvaradisainer. „Tundub, et sa oled oma elus ainult paska loonud,” sõnas Jobs. „Võiksid hoopis minu juurde tööle tulla.” Belleville tuli, Larry Tesler samuti.

Suures elevuses hakkas Jobs üha enam tegelema Lisa-projekti juhtimisega, mis oli endise HP inseneri John Couch’i ülesanne. Couch’i eirates suhtles Jobs oma ideede elluviimiseks otse Atkinsoni ja Tesleriga, eeskätt Lisa graafilise kasutajaliidese kavandamise teemal. „Ta helistas mulle näiteks kell kaks või viis öösel,” rääkis Tesler. „See meeldis mulle. Aga Lisa-osakonna bossid läksid närvi.” Jobsil keelati omapäi otsuseid teha. Ta hoidis end veidi vaos, aga mitte kauaks.

Üks oluline konflikt tekkis siis, kui Atkinson otsustas, et ekraanil peaks olema valge, mitte tume taust. See võimaldaks kasutada rakendust, mida Atkinson ja Jobs mõlemad pooldasid: adekvaatkuva WYSIWYG-i (loe: wiziwig) ehk lühend sõnadest „What you see is what you get”(„Saad seda, mida näed”). See, mida sa näed ekraanil, on sama, mis välja printides paberile jõuab. „Riistvarameeskond oli endast väljas,” meenutas Atkinson. „Nad ütlesid, et sel juhul peame kasutama fosforit, mis oli tunduvalt nõrgem ja väreles rohkem.” Nii palus Atkinson appi Jobsi, kes asus tema poolele. Riistvarainsenerid porisesid, aga tegid asja ära. „Steve ei olnud suurem asi insener, aga ta oskas inimeste vastuseid hinnata. Ta sai aru, kas insenerid olid tõrjuval seisukohal või lihtsalt ebakindlad.”

Üks Atkinsoni väljamõeldud imepäraseid funktsioone (millega oleme nii harjunud, et ei oska seda imetledagi) oli ekraanil kuvaakende üksteise peale lohistamine. Atkinson muutis nende akende liigutamise võimalikuks, nagu tõstaks laual pabereid ümber, nii et pealmisi liigutades tulevad alumised nähtavale või jäävad peitu. Loomulikult ei ole arvutis nähtavate pikslite all teist pikslikihti, nii et tegelikult ei ole pealmiste akende all rohkem mingeid aknaid. Vaheliti olevate akende illusiooni loomiseks on vaja keerulist kodeeringut, mis on seotud nn regioonidega. Atkinson sundis end seda välja mõtlema, sest talle tundus, et ta oli seda Xerox PARC-is käies näinud. Tegelikult ei olnud PARC-i insenerid sellega hakkama saanud ja nad ütlesid Atkinsonile hiljem, et tema saavutus hämmastas neid. „Sain aru, kui võimas mõju on teadmatusel,” sõnas Atkinson. „Kuna ma ei teadnud, et seda ei saa teha, õnnestus mul sellega hakkama saada.” Ta töötas ühel hommikul nii süvenenult, et sõitis uimase peaga oma Corvette’iga seisvale veokile otsa ja oleks äärepealt surma saanud. Jobs läks kohe teda haiglasse vaatama. „Olime üsna mures,” ütles ta, kui Atkinson teadvusele tuli. Atkinson naeratas läbi valu ja vastas: „Ära muretse, ma mäletan „regioone”.”

Jobs soovis ka innukalt, et kerimine käiks sujuvalt. Dokumendid ei tohiks kerides ridahaaval edasi jõnksutada, vaid peaksid sujuvalt libisema. „Ta nõudis järeleandmatult, et kasutajaliideses oleks kõik kasutajale meelepärane,” rääkis Atkinson. Nad tahtsid ka säärast hiirt, millega saaks kursorit liigutada igasse suunda, mitte ainult üles-alla/paremale-vasakule. Seetõttu tuli kahe rattakese asemel kasutusele võtta kuulike. Üks insener ütles Atkinsonile, et säärast hiirt ei ole võimalik valmistada. Atkinson rääkis sellest õhtusöögi ajal Jobsile ning avastas järgmisel hommikul tööle tulles, et Jobs oli tolle inseneri vallandanud. Kui Atkinson uue inseneriga kohtus, olid tolle esimesed sõnad: „Ma suudan säärase hiire valmistada.”

Atkinson ja Jobs olid mõnda aega parimad sõbrad ning sõid peaaegu igal õhtul Good Earth’is koos. Ent John Couch ja teised Lisa meeskonna insenerid, kellest paljud olid ülikondades HP-tegelased, ei talunud Jobsi pidevat sekkumist ja neid ärritasid tema sagedased solvangud. Ka visioonid olid erinevad. Jobs tahtis, et Lisa oleks massidele mõeldud lihtne ja soodne toode. „Minusuguste ja HP-st tulnud inimeste − nagu Couch − vahel käis pidev köievedu. Mina tahtsin lihtsat arvutit, aga nende sihiks olid ärikliendid,” meenutas Jobs.

Mike Scott ja Mike Markkula kibelesid Apple’ile tellimusi hankima ning Jobsi käitumine tegi neile aina enam muret. 1980. aasta septembris kavandasid nad salajase ümberkorralduse. Couch määrati Lisa-projekti ainujuhiks. Jobsil keelati tütre nime kandva arvuti väljatöötamisel kaasa lüüa. Temalt võeti ka arendus- ja uurimistöö asepresidendi nimetus. Ta jäi vaid strateegiliseks juhatuse esimeheks. Nii võis ta olla Apple’i reklaamnägu, aga see tähendas, et tal polnud täidesaatva iseloomuga kohustusi. See tegi haiget. „Olin endast väljas ja mulle tundus, et Markkula on mu hüljanud,” rääkis Jobs. „Tema ja Scotty arvasid, et ma ei tule Lisa-osakonna juhtimisega toime. Mõtisklesin selle üle palju.”