Читать книгу Steve Jobs - Walter Isaacson - Страница 5

Lapsendamine

Kui Paul Jobs pärast Teist maailmasõda piirivalveteenistusest lahkus, sõlmis ta teenistuskaaslastega kihlveo. Nad olid saabunud San Franciscosse, kus nende laev teenistusaja lõpetas, ja Paul vedas kihla, et leiab endale kahe nädalaga naise. Ta oli heas füüsilises vormis, tätoveeringutega mehaanik, sada kaheksakümmend sentimeetrit pikk, ja sarnanes veidi James Deaniga. Ent armeenia immigrantide rõõmsameelse tütre Clara Hagopianiga ei pääsenud ta kohtama kindlasti mitte tänu oma välimusele. Asi oli lihtsalt selles, et Paulil ja tema sõpradel oli auto, kuid neil, kellega Clara oli algul kavatsenud õhtul koos välja minna, autot polnud. Kümme päeva hiljem, 1946. aasta märtsis, kihlus Paul Claraga ja võitis kihlveo. Sellest kujunes õnnelik abielu, mis kestis seni, kuni surm nad rohkem kui nelikümmend aastat hiljem lahutas.

Paul Reinhold Jobs oli kasvanud piimakarja pidavas talus Germantownis Wisconsinis. Ehkki tema isa oli alkohoolik ja vahel ka vägivaldne, oli Pauli sitke pinna all leebe ja rahulik iseloom. Pärast keskkooli poolelijätmist uitas ta Keskläänes ringi ja tegi siinseal mehaanikutööd, kuni liitus üheksateistkümneaastasena piiri valvega, kuigi ta ei osanud ujuda. Ta teenis laeval General M. C. Meigs, mis transportis peaaegu kogu sõja vältel Itaaliasse kindral Pattonile sõdureid. Paul oli andekas mehaanik ja tuletõrjuja ning sai selle eest korduvalt tunnustatud, kuid aeg-ajalt sattus ka väiksematesse pahandustesse, nii et madrusest kõrgemat auastet ta ei saanudki.

Diana Walkeri fotod

Fotograaf Diana Walker oli peaaegu kolmkümmend aastat oma sõbra Steve Jobsi elus olulisel kohal. Siin on ära toodud valik tema tehtud fotosid

1 Oma kodus Woodside’is, 1982. Jobs oli säärane perfektsionist, et tal oli raske sobivat mööblit leida.

2 Oma köögis: „Pärast seitset kuud India külades elamist nägin ma läänemaailma hullust, aga ka selle võimet ratsionaalselt mõelda.”

3 Stanford, 1982: „Kui paljud teist on süütud? Kui paljud on tarvitanud LSD-d?”

4 Lisaga: „Picasso tavatses öelda: „Head kunstnikud kopeerivad, suurepärased varastavad”, ja meie oleme alati häbitult varastanud suurepäraseid ideid.”

5 John Sculleyga Central Parkis, 1984: „Kas tahad kogu elu suhkruvett müüa või tahad sa maailma muuta?”

6 Oma Apple’i kabinetis, 1982. Kui Jobsilt küsiti, kas ta tahab korraldada turu-uuringut, vastas ta: „Ei, sest tarbijad ei tea, mida nad tahavad, kuni meie seda neile näitame.”

7 NeXT-is, 1988. Apple’i piiranguist vabanenud, andis Jobs järele oma headele ja halbadele külgedele.

8 John Lasseteriga 1997. aasta augustis. Lasseteri keerubinägu ja ingellik käitumine varjasid kunstilist perfektsionismi, mis oli Jobsi omaga peaaegu võrdväärne.

9 Kodus, lihvimas Bostoni Macworldi kõnet pärast Apple’isse tagasiminekut 1997. aastal. „Hulluses näeme meie geniaalsust.”

10 Telefonitsi Gatesiga Microsofti tehingut sõlmimas: „Bill, tänan sind seda firmat toetamast. Arvan, et maailm on tänu sellele parem paik.”

11 Bostonis Macworldil, kus Gates rääkis nende lepingust. „See oli minu kõige rumalam ja halvem lavaesinemine. Ma tundusin nii väike.”

12 Abikaasa Laurene Powelliga kodumaja hoovis Palo Altos 1997. aasta augustis. Laurene oli Jobsi elus kaine mõistusega tugi.

13 Kodukontoris Palo Altos, 2004. „Mulle meeldib elada inimlikkuse ja tehnoloogia ristteel.”

Fotod Jobside perekonnaalbumist

2011. aasta augustis, kui Jobs oli juba raskelt haige, istusime tema toas ning vaatasime pulma- ja puhkusepilte, mida selles raamatus võiks kasutada

14 Laulatustseremoonia 1991. aastal. Steve’i Sōtō zen-õpetaja Kobun Chino viibutas saua, lõi gongi, süütas viiruki ja leelotas.

15 Uhke isa Paul Jobsiga. Pärast seda, kui Steve’i õde Mona oli üles otsinud nende bioloogilise isa, keeldus Steve tollega kohtumast.

16 VASAKUL: Half Dome’i kujulise tordi lõikamine Laurene’i ja Jobsi esimese tütre Lisa Brennaniga.

17 ALL: Laurene, Lisa ja Steve. Lisa kolis varsti nende juurde ja elas eal kogu keskkooliaja.

18 Steve, Eve, Reed, Erin ja Laurene Itaalias Ravellos 2003. aastal. Ka puhkusel olles süvenes Jobs sageli töösse.

19 Eve jalgupidi peos, Palo Altos Foothills Parkis. „Ta on paras väänik ja tal on maailma kõige tugevam tahtejõud. See on nagu kättemaks.”

20 Laurene’i, Eve’i, Erini ja Lisaga Kreekas Korintose kanali ääres 2006.aastal. „Noorte meelest on kogu maailm ühesugune.”

21 Eriniga Kyōtos, 2010. Nagu Reed ja Lisa, nii käis ka Erin isaga Jaapanis.

22 ReedigaKeenias, 2007. „Kui mul avastati vähk, sõlmisin jumala või kellegi kõrgemaga lepingu, et tahan näha Reedi kooli lõpetamas.”

23 Ja veel üks foto Diana Walkerilt. 2004. aasta portree Jobsi kodus Palo Altos.

Clara sündis New Jerseys, kuhu tema vanemad maabusid Armeeniast pärast türklaste eest põgenemist, ja ta oli alles laps, kui nad kolisid San Franciscosse Mission Districti. Claral oli saladus, mida ta peaaegu mitte kellelegi ei avaldanud – ta oli olnud korra abielus, kuid tema abikaasa oli sõjas surma saanud. Nii et kui ta Paul Jobsiga esimesele kohtamisele läks, oli ta valmis uut elu alustama.

Nagu paljud sõja üle elanud inimesed, olid ka Clara ja Paul piisavalt põnevust kogenud ning tahtsid sõja lõppedes vaid kodu rajada, lapsi kasvatada ja rahulikku elu elada. Raha oli vähe, nad kolisid Wisconsinisse ja elasid mõned aastad Pauli vanemate juures. Seejärel asusid nad elama Indianasse, kus Paul sai mehaanikuna tööd firmas International Harvester. Talle meeldis vanu autosid putitada ning tööst vabal ajal teenis ta lisaraha kokkuostetud autosid remontides ja neid seejärel maha müües. Lõpuks jättis ta igapäevatöö ja temast sai kasutatud autode müüja.

Clara armastas San Franciscot ning veenis 1952. aastal abikaasat sinna tagasi kolima. Nad muretsesid korteri Sunset Districtis, mis asus Vaikse ookeani kaldal Kuldvärava pargist lõunas, ja Paul asus pangas tööle „inkassaatorina”, kes muukis lahti lukke autodel, mille omanikud ei olnud liisingumakseid tasunud, ja võttis need pangale tagasi. Ta ostis, remontis ja müüs neidsamu autosid, teenides selle pealt päris korralikult.

Nende elust oli siiski midagi puudu. Nad tahtsid lapsi, aga Claral oli olnud emakaväline rasedus – viljastatud munarakk kinnitus emaka asemel munajuha külge – ja ta ei saanud lapsi. 1955. aastaks olid nad üheksa aastat abielus olnud ja soovisid last adopteerida.

Joanne Schieble oli pärit Wisconsini maapiirkonnast saksa juurtega perekonnast nagu ka Paul Jobs. Joanne’i isa Arthur Schieble oli immigreerunud Green Bay lähistele, kus talle ja tema abikaasale kuulus naaritsafarm. Ta tegeles edukalt ka teiste aladega, sealhulgas kinnisvara ja fotogravüüriga. Arthur oli väga range, eriti tütre suhete asjus, ja talle ei meeldinud sugugi Joanne’i esimene armastus – kunstnik, kes lisaks kõigele polnud katoliiklane. Seetõttu ei olnud sugugi üllatav, et ta ähvardas tütrest sootuks lahti öelda, kui too Wisconsini ülikooli tudengina armus Süüriast pärit abilektor Abdulfattah „John” Jandalisse.

Jandali oli tuntud Süüria perekonna üheksast lapsest noorim. Tema isale kuulusid naftatöötlemistehased ja paljud teised ettevõtted. Ohtrasti vara oli perekonnal ka Damaskuses ja Homsis ning mingil hetkel määrasid nemad piirkonna nisuhinna. Jandali rääkis hiljem, et tema ema oli „tüüpiline moslemi naine – konservatiivne, kuulekas koduperenaine”. Nagu Schieble’id, nii rõhutasid ka Jandalid hariduse tähtsust. Abdulfattah saadeti jesuiitlikku internaatkooli, ehkki ta oli moslem, ja ta omandas Beirutis Ameerika ülikoolis bakalaureusekraadi. Seejärel astus ta Wisconsini ülikooli, et saada sealt poliitikateaduste doktorikraad.

1954. aasta suvel sõitis Joanne koos Abdulfattahiga Süüriasse. Nad veetsid kaks kuud Homsis, kus neiu õppis mehe perekonna juures süüria toite valmistama. Kui nad Wisconsinisse tagasi tulid, avastas Joanne, et ta on rase. Nad olid mõlemad kahekümne kolme aastased, aga otsustasid mitte abielluda. Joanne’i isa oli suremas ja ta ähvardas tütrest lahti öelda, kui too Abdulfattahiga abielluma peaks. Ka abort polnud väikses katoliiklikus kogukonnas hea valikuvariant. Niisiis sõitis Joanne 1955. aasta alguses San Franciscosse, kus tema eest hoolitses vallasemade varjupaika pidav sõbralik doktor, kes aitas neil sünnitada ja korraldas vaikselt lapsendamise.

Joanne’il oli üks tingimus – tema lapse kasuvanemad peavad olema lõpetanud ülikooli. Niisiis leidis doktor lapsele juristi perekonna. Aga kui sündis poiss – 24. veebruaril 1955. aastal –, otsustas see paar, et nemad tahavad tütart, ja loobus. Nii ei saanudki poisist juristivõsukest, vaid tema isaks sai keskkooli pooleli jätnud ja mehaanikutööd armastav mees ning emaks raamatupidajana töötav naine. Paul ja Clara panid lapsele nimeks Steve Paul Jobs.

Kui Joanne sai teada, et tema laps anti paarile, kes polnud keskkooligi lõpetanud, keeldus ta adopteerimispaberitele alla kirjutamast. Säärane patiseis kestis mitu nädalat, isegi pärast seda, kui laps oli juba Jobsidele antud. Lõpuks andis Joanne järele tingimusel, et paar tõotab – allkirjaga – hakata poisile ülikoolihariduse andmiseks raha koguma.

Joanne’i vastumeelsusel paberitele allkirja anda oli veel üks põhjus. Tema isa oli suremas ja ta kavatses varsti pärast seda Jandaliga abielluda. Joanne lootis, nagu ta hiljem sugulastele pisarsilmi jutustas, et kui nad on abielus, saab ta oma poja tagasi.

Arthur Schieble suri 1955. aasta augustis, kui lapsendamine oli lõplik. Sama aasta jõulude paiku laulatati Joanne ja Abdulfattah Green Bay St Philipi apostellikus katoliku kirikus. Järgmisel aastal omandas Abdulfattah rahvusvahelise poliitika erialal doktorikraadi ja neil sündis teine laps, tütar Mona. Pärast lahutust Jandalist 1962. aastal alustas Joanne unistavat ja rändavat eluviisi, millest tema tütar, hilisem tunnustatud romaanikirjanik Mona Simpson, kirjutas raamatu „Anywhere, but Here”. Kuna Steve’i lapsendamine oli lõplik, kulus kakskümmend aastat, enne kui nad kõik üksteist leidsid.

Steve Jobs teadis varakult, et ta on lapsendatud. „Mu vanemad rääkisid sellest mulle väga avameelselt,” meenutas ta. Ta mäletas selgelt, kuidas ta kuue-seitsmeaastasena istus kodumaja ees murul ja rääkis sellest vastasmajas elavale tüdrukule. „Kas see tähendab, et sinu pärisvanemad ei tahtnud sind?”küsis tüdruk. „Minu peas hakkasid sähvima välgunooled,” rääkis Jobs. „Mäletan, et jooksin nuttes tuppa ja mu vanemad ütlesid: „Ei, sa pead sellest aru saama.” Nad olid väga tõsised, vaatasid mulle otse silma ja ütlesid: „Me valisime just nimelt sinu.” Seda ütlesid nii ema kui ka isa, nad kordasid seda aeglaselt, rõhutades iga sõna.”

Hüljatud. Välja valitud. Eriline. Need mõisted said Jobsi olemuse lahutamatuks osaks ja nendest lähtuvalt kujunes ka tema minapilt. Tema parimad sõbrad arvavad, et teadmine, et ta anti pärast sündi ära, jättis Jobsile siiski mingi jälje. „Arvan, et tema soov kõike täielikult kontrollida tuleneb otseselt tema isiksusest ja asjaolust, et ta anti imikuna ära,” rääkis pikaaegne kolleeg Del Yocam. „Ta tahab kontrollida ümbritsevat ja tema loodud tooted on nagu tema käepikendus.” Greg Calhoun, kes oli pärast kolledži lõpetamist Jobsi hea sõber, nägi veel üht tagajärge. „Steve rääkis mulle palju sellest, kuidas ta hüljati ja millist valu see talle põhjustas. See muutis ta iseseisvaks. Ta valis oma tee, mille põhjuseks oli tõsiasi, et ta elas ühes maailmas, kuid sündis teistsugusesse.”

Hilisemas elus hülgas Jobs niisama vanalt, kui tema bioloogiline isa temast loobus, ka oma lapse. (Lõpuks tunnistas ta tütre siiski omaks.) Lapse ema Chrisann Brennan rääkis, et adopteerimine jättis Jobsi sisse „klaasikillud”, ja see selgitab osaliselt tema käitumist. „Keda on kord hüljatud, hülgab ka ise,” ütles Brennan. Andy Hertzfeld, kes töötas koos Jobsiga Apple’is 1980-ndate alguses, on üks neid väheseid, kes jäi lähedaseks nii Brennani kui ka Jobsiga. „Steve’i puhul on võtmeküsimus selles, miks ta ei suuda end vahel tagasi hoida ning on mõne inimese vastu niivõrd julm ja vaenulik,” rääkis ta. „Selle põhjusi tuleb otsida lapsepõlvest. Steve’i elu tegelik, varjatud probleem oli hülgamine.”

Jobs tõrjus seda väidet. „Millegipärast arvatakse, et ma raban nii palju tööd teha ja püüan edukas olla sellepärast, et mu bioloogilised vanemad sooviksid, et oleksid mu tagasi võtnud, aga see on lollus,” sõnas ta. „Teadmine, et olen lapsendatud, võis muuta mind iseseisvamaks, kuid ma pole iialgi tundnud end hüljatuna. Olen tundnud end erilisena. Mu vanemad lasksid mul end erilisena tunda.” Kui keegi nimetas Paul ja Clara Jobsi tema kasuvanemateks või vihjas, et nad pole tema pärisvanemad, läks Jobs turri. „Nad olid igas mõttes minu vanemad,” ütles ta. Bioloogilistest vanematest rääkides jäi ta napisõnaliseks: „Nad olid minu munaraku- ja spermapank. Ma ei taha nende kohta midagi halvasti öelda, aga see lihtsalt on nii. Spermapank, ei midagi enamat.”

Silicon Valley

Lapsepõlv, mida Paul ja Clara Jobs oma pojale pakkusid, oli 1950ndate teisele poolele mitmes mõttes tüüpiline. Kui Steve oli kaheaastane, lapsendasid nad tüdruku nimega Patty ja kolm aastat hiljem kolisid eeslinna eramajja. Pauli tööandja CIT suunas ta Palo Alto kontorisse, kuid sealne elu osutus liiga kalliks, nii et nad jõudsid lõpuks harukontorisse Mountain View’s, mis oli tunduvalt odavam linnake veidi lõuna pool.

Seal üritas Paul anda pojale edasi armastust autode ja mehaanika vastu. „Steve, see on nüüd sinu tööpink,” ütles ta garaažis laua ühte osa ära märkides. Jobs mäletas, et isa pühendunud suhtumine mehaanikasse avaldas talle muljet. „Mõtlesin, et mu isa on päris hea kunstimeelega,” meenutas ta, „sest ta oskas kõike ehitada. Kui meil oli kappi vaja, siis isa tegi selle ise. Aeda ehitades andis ta mulle haamri, et saaksin temaga koos töötada.”

Viiskümmend aastat hiljem ümbritses ikka seesama aed Mountain View’s asuva maja taga- ja küljehoovi. Seda mulle uhkusega näidates silitas Jobs aialatte ja meenutas töössesuhtumist, mida isa oli talle sisendanud. Isa sõnul oli tähtis korralikult siledaks hööveldada ka kappide ja aialattide tagumine pool, mis siis, et see on varjatud. „Talle meeldis kõike hästi teha. Ta tahtis, et ka need osad, mida ei näe, oleksid ilusad.”

Paul Jobs jätkas kasutatud autode remontimist ja müümist ning kaunistas garaaži seinu oma lemmikute fotodega. Ta näitas pojale kujunduse üksikasju – heitgaasitorusid, kroomist ilustusi, istmekatteid. Iga päev pärast tööd tõmbas ta tunked selga ja läks garaaži, tihti koos Steve’iga. „Mõtlesin, et õpetan talle veidi mehaanikat, aga teda ei huvitanud käte määrimine,” meenutas Paul hiljem. „Mehaanika ei pakkunud talle eriti pinget.”

„Ma ei tahtnud autosid remontida,” tunnistas Jobs, „aga tahtsin isaga koos olla.” Isegi siis, kui ta tajus juba selgemalt, et on lapsendatud, kiindus Steve isasse üha rohkem. Ühel päeval, umbes kaheksa-aastasena, leidis ta isa foto piirivalves teenimise ajast. „Ta seisis mootoriruumis, ilma särgita, ning ta meenutas väga James Deani.

See oli lapsele üks imeline hetk – oh sa poiss, mu vanemad olid kunagi noored ja väga kenad.”

Autode kaudu puutus Steve esimest korda kokku elektroonikaga. „Isa ei tundnud eriti elektroonikat, kuid autode ja teiste parandamist vajavate asjade juures tuli sellega tihti tegemist. Ta näitas mulle algelist elektroonikat ja minule hakkas see suurt huvi pakkuma.” Veelgi põnevamad olid autoosade otsimise retked. „Käisime igal nädalavahetusel romulas. Otsisime näiteks generaatorit, karburaatorit või muid juppe.” Jobs mäletas, kuidas ta jälgis isa, kui too hinda kauples. „Ta oli hea kaupleja, sest teadis juppide hinda paremini kui leti taga seisja.” See aitas täita tõotust, mille tema vanemad olid lapsendamisel andnud. „Minu kolledžiraha tuli sellest, et isa maksis Ford Falconi või mõne teise rikkis väsinud auto eest viiskümmend dollarit, remontis seda mõned nädalad ja müüs kahesaja viiekümne dollariga edasi ega teatanud sellest maksuametile.”

Jobside ja teiste selle piirkonna elanike majad ehitas kinnisvaraärimees Joseph Eichler, kelle ettevõte pani 1950.–1970.aastatel mitmes California piirkonnas püsti üle üheteistkümne tuhande maja. Saanud innustust Frank Lloyd Wrighti nägemusest „lihtsad nüüdisaegsed kodud tavalisele ameeriklasele”, ehitas Eichler odavaid maju, millel olid suured aknapinnad, avatud plaaniga toad, nähtavale jäetud talad, betoonplaatidest põrandad ja palju klaasist lükanduksi. „Eichler tegi suurepärast tööd,” ütles Jobs mulle kord sealkandis ringi jalutades. „Tema majad olid ilusad, odavad ja head. Need pakkusid madalama sissetulekuga inimestele puhast disaini ja lihtsat maitsekust. Neil olid vahvad väikesed mugavused, näiteks põrandaküte. Panime vaiba maha – ja nii olid meil lapsena mõnusad soojad põrandad.”

Jobs rääkis, et lugupidamine Eichleri majade vastu tekitas temas soovi valmistada massturule hea disainiga tooteid. „Mulle meeldib kohutavalt, kui vinget disaini ja lihtsaid funktsioone saab osta soodsa hinnaga,” selgitas ta majade puhtale stiilile osutades. „See oligi Apple’i esialgne visioon. Seda üritasimegi esimese Maciga teha. Seda tegime ka iPodiga.”

Jobside vastas üle tänava elas edukas kinnisvaraärimees. „Ta ei olnud väga nutikas,” meenutas Jobs, „aga teenis hästi. Isa mõtles: „Ma suudan sama.” Mäletan, et ta nägi kohutavalt vaeva, käis õhtukoolis, tegi litsentsieksami ja hakkaski kinnisvaraäriga tegelema. Siis tuli majanduslangus.” Sellest tingituna oli perekonnal Steve’i algkoolis käimise ajal umbes aasta aega rahaliselt väga raske. Ema läks raamatupidajana tööle laboriseadmeid valmistavasse firmasse Varian Associates ja nad võtsid maja peale teise hüpoteegi. Ühel päeval küsis Jobsi neljanda klassi juhataja: „Mida sa universumis ei mõista?” Jobs vastas: „Ma ei mõista, miks mu isal pole järsku peaaegu üldse raha.” Ta oli uhke, et tema isa ei muutunud orjalikuks ega libekeelseks, mis oleks temast parema maakleri teinud: „Kinnisvara müümiseks pidi inimestega lipitsema. Tema seda ei osanud, see polnud ta loomuses. Imetlesin teda selle pärast.” Paul Jobs hakkas uuesti mehaanikuks.

Jobsi isa oli rahulik ja leebe inimene ning tema poeg kiitis hiljem neid omadusi, ehkki ise samasugune olla ei osanud. Paul Jobs oli ka kindlameelne. Jobs kirjeldas üht näidet:

„Meie lähedal elas üks Westinghouse’is töötav insener. Ta oli üksik, biitnikutüüpi. Tal oli sõbratar, kes vahetevahel minu järele vaatas. Mõlemad vanemad töötasid, nii et ma olin pärast kooli paar tundi tema juures. Mees jõi end täis ja vahel lõi naist. Ühel õhtul jooksis naine hirmunult meie juurde, mees joomasena järel. Mu isa näitas talle koha kätte. Ta ütles: „Su sõbratar on siin, aga sina sisse ei tule.” Ta lihtsalt seisis seal. Me tahaksime mõelda, et 50-ndad olid idüllilised, kuid selle inseneri elu oli sassis.

See piirkond erines teistest omasugustest kogu Ameerikas selle poolest, et siin olid hädapätakad insenerid. „Kui me siia kolisime, olid kõikjal aprikoosi- ja ploomiaiad,” meenutas Jobs. „Tänu sõjaväe investeeringutele hakkas siin arenema tööstus.” Steve õppis tundma oru ajalugu ja temas tekkis soov selles oma rolli etendada. Hiljem rääkis Edwin Land Polaroidist talle, et Eisenhower palus neil aidata ehitada U-2 luurelennukite kaameraid, selgitamaks välja, kui reaalne Nõukogude Liidust tulenev oht ikkagi on. Film pandi kapslitesse ja viidi Sunnyvale’i NASA Amesi uurimiskeskusesse, mis asus Jobsi kodu lähedal. „Esimest raali nägin ma Ames Centeris, kuhu isa mu viis,” rääkis Jobs. „Ma armusin sellesse.”

1950-ndatel tekkis sealkandis teisigi sõjaväetööstuse tehaseid. Lockheed Missiles and Space Division, kus ehitati allveelaevadele ballistilisi rakette, rajati 1956. aastal NASA keskuse kõrvale. Kui Jobs neli aastat hiljem sinnakanti kolis, andis tehas tööd juba kahekümnele tuhandele inimesele. Mõnisada meetrit edasi rajas Westinghouse oma tehased, kus toodeti raketisüsteemidele torusid ja elektrilisi konvertereid. „Kõik need sõjaväetööstuse tehased olid kõrgtehnoloogilised,” meenutas Jobs. „See oli salapärane ja muutis elu seal väga põnevaks.”

Nende tehaste rajamise järel kujunes edukas tehnoloogiale tuginev majandus. Selle juured on 1938. aastas, kui David Packard kolis koos värske abikaasaga Palo Altosse. Nende krundil oli kuur, kus peagi seadis end sisse Davidi sõber Bill Hewlett. Majal oli ka garaaž – kõrvalhoone, mis selles orus osutus ühtlasi nii kasulikuks kui ka legendaarseks –, kus nad toimetasid seni, kuni said valmis oma esimese toote, audio-ostsillaatori. 1950-ndate lõpus oli Hewlett-Packard juba kiiresti arenev ettevõte, mis tootis tehnilisi seadmeid.

Õnneks oli läheduses olemas koht ka neile ettevõtjatele, kellele garaaž juba kitsaks jäi. Stanfordi ülikooli inseneriteaduskonna dekaan Frederick Terman astus sammu, mis aitas muuta piirkonna tehnikarevolutsiooni hälliks – ta rajas ülikoolilinnakusse kolmesajahektarilise tööstuspargi erafirmadele, mis võiksid tema tudengite ideed toodeteks muuta. Esimene sealne asukas oli Varian Associates, kus töötas ka Clara Jobs. „Terman käis välja suurepärase mõtte, mis eelkõige aitas kaasa tehnikarevolutsiooni algatamisele,” ütles Jobs. Kui Jobs sai kümneaastaseks, oli HP-l üheksa tuhat töötajat ja see oli tunnustatud ettevõte, kus iga rahalist stabiilsust igatsev insener soovis töötada.

Piirkonna arengu seisukohalt oli kõige tähtsam mõistagi pooljuht. William Shockley oli olnud üks transistori väljamõtlejaid Bell Labsis New Jerseys. Kui ta Mountain View’sse kolis, rajas ta 1956. aastal firma, mis valmistas transistore ränist, mitte kallist germaaniumist, mida seni oli kasutatud. Shockley ei olnud siiski kuigi järjekindel ja hülgas ränitransistori projekti, mille tagajärjel lahkus firmast kaheksa tema inseneri – ennekõike Robert Noyce ja Gordon Moore –, kes asutasid Fairchild Semiconductori. Sel ettevõttel oli lõpuks kaksteist tuhat töötajat, ent 1968. aastal see killustus, kui Noyce kaotas võimuvõitluse tegevjuhiks saamisel. Ta võttis kaasa Gordon Moore’i ja nad rajasid firma, mille nimetasid Integrated Electronics Corporationiks, mille peagi lühendasid nutikalt Inteliks. Nende kolmas töötaja oli Andrew Grove, kes hiljem laiendas ettevõtet sellega, et hakkas mälukiipide asemel tootma mikroprotsessoreid. Mõne aastaga oli piirkonnas tekkinud üle viiekümne pooljuhte tootva firma.

Selle tööstusharu järjest kiirenev kasv oli seotud nähtusega, mille avastas Moore 1965. aastal, joonistades ühele kiibile paigaldatavate transistoride arvule tuginedes integraallülituste kiiruse diagrammi, ja näitas, et kiirus kahekordistus umbkaudu iga kahe aasta tagant. See suund jätkub arvatavasti ka edaspidi. Tõik sai kinnitust 1971. aastal, kui Intelil õnnestus söövitada ühele kiibile, Intel 4004-le, terve keskseade, mis nimetatigi mikroprotsessoriks. Moore’i seadus kehtib üldiselt tänapäevani ja selle usaldusväärsus võimaldas kahel noorte ettevõtjate põlvkonnal, sealhulgas Steve Jobsil ja Bill Gatesil, oma uuenduslikele toodetele hinnakalkulatsioone teha.

Kiibitööstusest sai piirkond ka uue nime, kui iga nädal ilmuva erialaajakirja Electronic News kolumnist Don Hoefler hakkas 1971. aasta jaanuaris kirjutama sarja „Silicon Valley USA”. Kuuekümne kilomeetri pikkuse Santa Clara oru – ulatub San Francisco lõunaosast läbi Palo Alto San Joseni – kaubanduslik selgroog on El Camino Reali maantee, mis kunagi ühendas California kahtekümmend ühte misjonikirikut ja on nüüd rahvast tulvil avenüü, ühendades ettevõtteid ja idufirmasid, mis annavad igal aastal kolmandiku USA riskikapitali investeeringutest. „Sain kasvades inspiratsiooni selle piirkonna ajaloost,” rääkis Jobs. „Minus tekkis soov sellest osa saada.”

Nagu lapsi sageli, nii mõjutasid ka teda täiskasvanute eelistused. „Paljud meie piirkonna isad tegelesid väga lahedate asjadega, näiteks fotogalvaanikaga, ning ehitasid akusid ja radareid,” meenutas Jobs. Kõige olulisem neist naabritest, Larry Lang, elas seitse maja edasi. „Tema oli minu silmis HP inseneri kehastus – lihaseline raadiooperaator, karm elektroonikakutt. Ta tõi mulle mängimiseks igasuguseid asju.” Langi kunagise maja juurde jõudes näitas Jobs sissesõiduteele. „Ta võttis süsinikust mikrofoni, aku ja kõlari ning pani need oma maja ette maha. Ta lasi mul süsinikust mikrofoni rääkida ja võimendas seda läbi kõlari.” Isa oli Jobsile õpetanud, et mikrofonil peab alati olema elektriline võimendi. „Niisiis kihutasin koju ja teatasin isale, et ta eksis. „Ei,” ütles isa, „sel peab olema võimendi.” Kui Steve vastupidist väitis, pidas isa teda hulluks. „See ei saa võimendita töötada. Seal peab olema mingi nõks.”

Korrutasin isale, et see ei ole nii, ta peab seda ise nägema. Lõpuks ta tuligi minuga kaasa ja nägi seda. Ja ütles: „Tuhat ja tuline!””Jobs mäletas seda vahejuhtumit eredalt, kuna siis taipas ta esimest korda, et tema isa ei tea kõike. Seejärel hakkas ta aru saama millestki, mis teda segadusse ajas – ta oli targem kui tema vanemad. Ta oli isa teadmisi ja nutikust alati imetlenud. „Isa ei olnud haritud mees, aga ma olin alati arvanud, et ta on paganama tark. Ta ei lugenud palju, kuid oskas palju. Ta leidis peaaegu kõikidele mehaanilistele probleemidele lahenduse.” Süsinikust mikrofoni lugu pani Jobsi sõnul aluse konarlikule protsessile, mille jooksul ta mõistis, et on targem ja nutikam kui tema vanemad. „See tähtis hetk on mulle mällu sööbinud. Kui sain aru, et olen oma vanematest targem, tundsin selle mõtte pärast hirmsat häbi. Ma ei unusta seda hetke kunagi.” Jobs rääkis hiljem sõpradele, et see avastus koos asjaoluga, et ta oli lapsendatud, tekitas temas tunde, nagu oleks ta oma perekonnast ja maailmast eraldatud.

Varsti pärast seda taipas Jobs veel midagi. Ta oli avastanud, et on targem kui tema vanemad, aga siis avastas ta ka, et vanemad teavad seda. Paul ja Clara Jobs armastasid oma poega ning olid valmis seadma elu väga nutika – aga samas ka jonnaka – poja järgi. Nad püüdsid talle kõike võimaldada, ja Steve sai sellest peagi aru. „Mu vanemad mõistsid mind. Nad tundsid suurt vastutusekoormat, kui olid näinud, et olen eriline. Nad leidsid võimalusi mind arendada ja parematesse koolidesse saata. Nad olid valmis mu vajadustele reageerima.”

Nii kasvaski Jobs teadmisega, et ta on hüljatud ja samas eriline. Tema enda arvates oli viimane tema kujunemisel esimesest olulisem.

Kool

Ema õpetas Jobsi lugema enne esimesse klassi astumist. See tekitas koolis probleeme. „Mul oli esimestel aastatel nii igav, et otsisin endale tegevust ja sattusin loomulikult pahandustesse.” Peagi sai ka selgeks, et Jobsile ei meeldi alluda – see omadus oli talle kaasa sündinud –, aga allumist oli talle kasvatusega sisendatud. „Mul tuli tegemist teha hoopis uut laadi autoriteetidega ja see ei meeldinud mulle. Ja neil õnnestus see omadus minus peaaegu hävitada. Palju ei puudunud, et minust oleks igasugune uudishimu välja pekstud.”

Tema kool, Monta Loma algkool, koosnes mitmest 1950-ndatel ehitatud madalast hoonest ja asus kodust nelja kvartali kaugusel. Jobs üritas igavusest jagu saada tempe tehes. „Mul oli hea sõber Rick Ferrentino ja koos korraldasime parasjagu pahandusi,” meenutas Jobs. „Tegime väikseid plakateid, kus oli kirjas „Lemmiklooma päev – too oma lemmik kooli”. See oli täiesti hullumeelne olukord – koerad ajasid kasse taga ja õpetajad olid endast väljas.”

Teinekord veensid nad lapsi neile oma rattaluku koode avaldama. „Siis läksime välja ja vahetasime kõik lukud ära, nii et keegi ei saanud oma ratast kätte. Alles hilja õhtul leidsid nad oma lukud üles.” Kolmandas klassis muutusid tembud juba ohtlikumaks. „Ükskord panin õpetaja, proua Thurmani tooli alla lõhkeaine. Ta hakkas närviliselt tõmblema.”

Mõistagi saadeti Jobs juba enne kolmanda klassi lõpetamist paaril-kolmel korral koolist koju. Selleks ajaks oli isa hakanud teda kohtlema kui erilist last ja ütles oma rahulikul, ent kindlal moel, et ka nemad koolis peaksid sama tegema. „Tema pole süüdi,” rääkis Paul Jobs poja meenutuste kohaselt õpetajatele. „Kui te ei suuda talle piisavalt huvitavaid ülesandeid pakkuda, olete süüdi teie.” Vanemad ei karistanud Jobsi koolis korraldatud tempude eest kunagi. „Isaisa oli alkohoolik ja peksis isa rihmaga, aga ma ei mäleta, et mina oleksin isegi laksu saanud.” Tema sõnul vanemad teadsid, et õpetajad eksisid,„püüdes sundida mind asju pähe õppima, kuid ei stimuleerinud mu aju”. Jobsis hakkasid juba siis kõrvuti avalduma tundlikkus ja tundetus, karmus ja eemalolev hoiak, mis jäid teda saatma terve elu.

Kui algas neljas kooliaasta, otsustas kool määrata Jobsi ja Ferrentino eraldi klassidesse. Andekate laste klassi õpetaja oli tragi naine Imogene Hill ehk „Teddy” ja Jobsi sõnul sai temast „üks minu elu pühakuid”. Teddy jälgis Jobsi paar nädalat ja otsustas siis, et kõige paremini saab temaga hakkama altkäemaksu abil. „Ühel päeval andis ta mulle pärast kooli matemaatika ülesannetega töövihiku ja ütles: „Tahan, et sa need kodus ära lahendaksid.” Mina mõtlesin: „Hull peast!”Siis võttis ta välja tohutu pulgakommi ja jätkas: „Kui sa need ära lahendad ja enamik neist on õiged, saad selle ja viis dollarit.” Kahe päeva pärast viisin vihiku tagasi.” Mõni kuu hiljem polnud enam altkäemaksu vaja. „Ma tahtsin õppida ja talle meeldida.”

Teddy vastas sellega, et muretses Jobsile fotoaparaadi kokkupanemise komplekti. „Õppisin temalt rohkem kui üheltki teiselt õpetajalt ja ilma temata oleksin arvatavasti vanglas lõpetanud.” See kinnistas veelgi Jobsi arusaama, et ta on eriline. „Meie klassi õpilastest hoolis ta vaid minust. Ta nägi minus midagi.”

Teddy ei näinud pelgalt säravat mõistust. Veel mitu aastat hiljem armastas ta uhkustada sellesama klassi Hawaii päeval tehtud fotoga. Jobs oli tulnud kohale ilma soovitusliku havai särgita, aga fotol on ta kesksel kohal ja särgiga. Ta oli sõna otseses mõttes osanud veenda ühte poissi oma särki seljast ära andma.

Neljanda klassi lõpus lasi proua Hill Jobsi teadmisi kontrollida. „Ma sain kümnenda klassi taseme punktid,” meenutas Jobs. Nüüd oli talle, vanematele ja ka õpetajatele selge, et ta on andekas, ning kool tegi erakorralise ettepaneku, et Jobs jätaks kaks klassi vahele ja läheks kohe seitsmendasse. Nii saaks ta kõige paremini oma võimed proovile panna. Vanemad otsustasid veidi kainemalt mõeldes, et ta jätab vahele ainult ühe klassi.

See üleminek oli piinarikas. Jobs oli kui kohmetu üksik hunt, leides end aasta vanemate laste keskelt. Lisaks asus kuues klass teises koolis, Crittendenis. Ehkki Monta Loma algkoolist vaid kaheksa kvartali kaugusel, oli see mitmes mõttes nagu teine maailm piirkonnas, kus tegutsesid erinevad jõugud. „Kaklused olid igapäevased, samamoodi rahavargused WC-s,” kirjutas Silicon Valley ajakirjanik Michael S. Malone. „Uhkustamiseks toodi kooli tihti kaasa nuge.” Umbes samal ajal, kui Jobs sinna kooli sattus, oli rühm õpilasi grupiviisilise vägistamise eest vangi pandud ja naaberkooli, mille meeskond võitis maadlusvõistlustel Crittendeni, buss ära lõhutud.

Jobsi kiusati tihti ja seitsmenda klassi poole peal esitas ta vanematele ultimaatumi. „Nõudsin, et nad saadaksid mu teise kooli.” Rahalises mõttes oli see keeruline nõudmine. Vanemad tulid vaevu ots otsaga kokku, kuid oli selge, et lõpuks annavad nad poja tahtmisele järele. „Kui nad mulle vastu vaidlesid, teatasin, et pigem jätan kooli pooleli, kui lähen Crittendeni tagasi. Nad uurisid, kus asuvad parimad koolid, kraapisid kokku viimased sendid ja ostsid kahekümne ühe tuhande dollari eest maja paremas piirkonnas.”

Jobsid kolisid vaid viis kilomeetrit lõuna poole endisesse aprikoosiaeda Los Altosesse, kuhu oli ehitatud terve hulk ühesuguseid maju. Nende maja, Crist Drive 2006, oli ühekordne, kolme magamistoaga ja tuleviku seisukohalt ülimalt tähtsa garaažiga, millel oli tänava poole avanev ülestõstetav uks. Seal sai Paul Jobs autosid putitada ja tema poeg elektroonikaga tegelda. Vähemalt sama tähtis oli see, et maja asus napilt tollases Cupertino-Sunnyvale’i kooli piirkonnas, mis oli üks oru paremaid ja turvalisemaid koole.

„Kui siia kolisin, kasvasid siin endiselt viljapuud,” tähendas Jobs, kui tema kunagise kodumaja ette jõudsime. „Tolles majas elanud kutt õpetas mulle, kuidas aia eest looduslikult hoolitseda ja maad kompostida. Ta kasvatas kõike täiuslikult. Ma pole elu sees paremat toitu saanud. Siis hakkasingi hindama mahetoodetud puu- ja juurvilju.”

Ehkki Jobsi vanemad ei olnud paduusklikud, tahtsid nad pojale religioosset kasvatust ning viisid teda pühapäeviti luteri kirikusse. Sellele tuli lõpp siis, kui Jobs oli kolmeteistkümneaastane.1968.aasta juulis avaldas ajakiri Life esikaanel šokeeriva foto kahest Biafra nälginud lapsest. Jobs võttis selle pühapäevakooli kaasa ja päris vaimulikult aru: „Kui ma näpu püsti tõstan, kas jumal teab enne seda, millise näpu ma tõstan?”

Vaimulik vastas: „Jah, jumal teab kõike.”

Seepeale näitas Jobs Life’i esikaant ja küsis: „Kas jumal teab sellest, ja mis neist lastest saab?”

„Steve, ma tean, et sa ei mõista seda, aga jah, jumal teab sellest.”

Jobs teatas seepeale, et tema ei kavatse säärast jumalat kummardada, ega läinudki enam kirikusse. Hiljem uuris ta aastaid zen-budismi õpetusi ja üritas neid ka järgida. Kunagi hiljem sellele tagasi vaadates nentis Jobs, et religioonist on kõige rohkem kasu siis, kui see rõhutab vaimseid kogemusi, mitte mingit dogmat. „Kristlusest pigistatakse elumahl välja, kui see tugineb liialt usule ja vähem säärase elu rõhutamisele, mida elas Jeesus, või Jeesuse maailmanägemisele,” rääkis ta mulle. „Arvan, et eri usundid on nagu sama maja erinevad uksed. Vahel tundub, et selline maja on olemas, ja vahel jällegi, et ei ole. See on suur müsteerium.”

Paul Jobs töötas tol ajal Santa Clara lähedal Spectra-Physicsis, mis valmistas elektroonika- ja meditsiinitööstusele lasereid. Mehaanikuna pani ta kokku inseneride väljatöötatud prototüübid. Tema poega paelus nende täiuslikkus. „Laserid peavad täpsed olema,” ütles Jobs. „Eriti peentel laseritel, mis olid mõeldud õhus või meditsiinis kasutamiseks, olid iseäranis täpsed funktsioonid. Mu isale öeldi umbes nii: „Meie tahame seda, ja see peab olema valmistatud ühest metallitükist, et paisumise koefitsient oleks sama.” Ja tema pidi välja mõtlema, kuidas seda teha.” Suur osa asju tuli algusest peale ise valmis teha, mis tähendas, et Paul pidi ehitama spetsiaalseid tööriistu ja stantse. See avaldas tema pojale muljet, aga Steve käis töökojas harva. „Oleks olnud vahva, kui ta oleks õpetanud mulle treipingi ja lihvija kasutamist. Kahjuks ei läinud ma kunagi töötuppa, sest mind huvitas hoopis elektroonika.”

Ühel suvel viis Paul Steve’i Wisconsinisse perekonna piimatallu. Maaelu Steve’ile ei meeldinud, aga talle jäi meelde üks asi. Ta nägi vasika sündimist ja oli rabatud, kui väike loomake end mõne minuti pärast püsti ajas ja kõndima hakkas. „Ta ei olnud seda õppinud, see oli talle kaasa sündinud,” meenutas Jobs. „Inimlaps seda ei suuda. Minu meelest oli see tähelepanuväärne, kuigi teised nii ei arvanud.” Ta kirjeldas seda ka tarkvara-riistvara keeles: „Nagu oleks looma keha ja aju erinevad osad seadistatud ilma õppimata koos töötama.”

Üheksandasse klassi läks Jobs Homesteadi keskkooli, mille suurel territooriumil oli hulk kahekordseid tuhaplokkidest roosaks värvitud hooneid, kus õppis kokku kaks tuhat õpilast. „Selle kavandas üks kuulus vanglaarhitekt,” rääkis Jobs. „Nad tahtsid, et see oleks purunemiskindel.” Talle oli hakanud meeldima jalutamine ja ta kõndis iga päev üksinda kooli viisteist kvartalit.

Omavanuseid sõpru oli Jobsil vähe, aga ta oli tutvunud mõne vanema õpilasega, kes elasid 1960-ndate lõpu protestivaimus. Tol ajal hakkasid nohikute ja hipide maailmad vähehaaval kattuma. „Mu sõbrad olid väga nutikad noored,” rääkis Jobs. „Mind huvitasid matemaatika, füüsika ja elektroonika. Neid samuti, aga lisaks tõmbasid neid ka LSD ja kontrakultuur.”

Jobsi tolleaegsed vembud olid alati seotud elektroonikaga. Kord pani ta kogu majja üles kõlarid. Kuna kõlarit saab kasutada ka mikrofonina, ehitas ta oma toa kappi keskuse, kus kuulas pealt, mis teistes tubades toimub. Ühel õhtul, kui Jobs istus, kõrvaklapid peas, kapis ja kuulas vanemate magamistoas toimuvat, jäi ta isale vahele ning vihasena käskis too süsteemi maha võtta. Paljudel õhtutel käis Jobs Larry Langi garaažis. Lang oli see insener, kes elas tema endise kodu lähedal. Lang andis Jobsile viimaks süsinikust mikrofoni, mis poissi kunagi oli väga paelunud, ja tutvustas talle Heathkitte – erinevate elektroonikavidinate kokkupanemiseks mõeldud komplekte. „Heathkittidel oli kaasas üksikasjalik juhend ning kõik osad tuli kokku panna kindlal viisil ja värvi järgi. Juhend selgitas ka selle töötamise põhimõtet. Nii said aru, et võid kõike ehitada ja mõista. Kui sa olid paar raadiot kokku pannud, vaatasid kataloogis telerit ja tundsid, et oskad ka seda ehitada, isegi kui tegelikult ei osanud. Mul vedas, sest nii isa kui ka Heathkit panid mind uskuma, et suudan ehitada ükskõik mida.”

Lang viis Jobsi ka Hewlett-Packardi Explorers Clubi. See oli umbes viieteistkümnest õpilasest koosnev rühm, mis kogunes teisipäevaõhtuti firma kohvikus. „Nad kutsusid mõne inseneri meile rääkima sellest, mille kallal nad parasjagu töötavad,” meenutas Jobs. „Isa sõidutas mu kohale. Olin seitsmendas taevas. HP oli valgusdioodide alal teerajaja, me rääkisime sellest, mida nendega teha saab.” Kuna Jobsi isa töötas nüüd lasereid valmistavas ettevõttes, huvitas see teema teda eriti. Ühel õhtul võttis Jobs HP laseriinseneril pärast esinemist nööbist kinni ja pääses holograafia laborisse ekskursioonile. Kõige sügavamat muljet avaldasid talle väiksed arvutid, mida ettevõte välja töötas. „Nägin seal oma elu esimest lauaarvutit. Selle nimi oli 9100A ja see oli peen kalkulaator, kuid tegelikult ikkagi esimene lauaarvuti. See oli tohutult raske, kaalus oma viisteist-kakskümmend kilo, aga ilus. Ma armusin sellesse.”

Explorers Clubi lastel soovitati tegelda teadusprojektidega ja Jobs otsustas ehitada sagedusloenduri, mis mõõdaks elektroonilise signaali impulsse ühes sekundis. Kuna selleks oli tal vaja mõnda HP-s valmistatavat juppi, võttis ta telefonitoru ning helistas firma tegevjuhile. „Tol ajal ei olnud salastatud numbreid. Otsisin telefoniraamatust välja Bill Hewletti nime Palo Altos ja helistasin talle koju. Ta vastas ja lobises minuga kakskümmend minutit. Sain vajalikud jupid, aga ka töökoha tehase selles osakonnas, kus valmistatakse sagedusloendureid.” Jobs töötas seal suvel pärast Homesteadi keskkooli esimest aastat. „Isa viis mu hommikul kohale ja tõi õhtul koju.”

Tema töö seisnes peamiselt koosteliinil „asjadele mutrite ja poltide külgekruvimises”. Kolleegid suhtusid kerge põlgusega pealetükkivasse nolki, kes oli tegevjuhile helistades end tööle sokutanud. „Mäletan, et korrutasin töödejuhatajale: „Mulle meeldib see värk, mulle meeldib see värk,” ja küsisin, mida temale kõige rohkem teha meeldib. Ta vastas: „Keppida, keppida.”” Lihtsamini võitis Jobs üks korrus kõrgemal töötanud inseneride poolehoiu. „Nad pakkusid igal hommikul kell kümme sõõrikuid ja kohvi. Läksin teisele korrusele ja veetsin seal mõnusasti aega.”

Jobsile meeldis tööd teha. Ta kandis ka ajalehti laiali – sajuse ilma korral sõidutas teda isa – ja kümnendas klassis veetis nädalavahetused ja suve Halteki-nimelises elektroonikapoes müüjana. See koht oli elektroonika jaoks sama mis romulad autoosade hankimiseks. Terve kvartali suurusel maa-alal laiutas lausa paradiis: uued, kasutatud, remonditud ja üleliigsed arvutiosad olid topitud riiulitele, visatud ilma sorteerimata kastidesse ja kuhjatud välja hoovi. „Maja taga lahe ääres oli võrkaiaga piiratud ala, kus olid taaskasutusse müüdud näiteks juppideks lammutatud allveelaeva Polaris osad. Kõik kangid ja nupud olid olemas, rohelistes ja hallides kaitsevärvi toonides, lülitid ja elektripirnikatted olid kollakad ja punased. Samuti leidus seal sääraseid vanu suuri lahedaid kanglüliteid, mida vajutades tundub, nagu laseksid Chicago õhku.”

Eesruumis puidust leti taga, mis oli täis räbaldunud kiirköitjates katalooge, tingisid ostjad lülitite, takistite, kondensaatorite ja vahel ka viimaste mälukiipide üle. Jobsi isa oli samamoodi kaubelnud autoosade üle ja ta oli seda hästi teinud, sest teadis juppide väärtust paremini kui müüjad. Jobs järgis tema eeskuju. Ta õppis elektroonikajuppe tundma ning sellele aitas kaasa armastus tingimise ja kasumi saamise vastu. Ta käis elektroonikatäikadel, nagu San Jose turg, kauples kasutatud trükkplaatide üle, milles oli väärtuslikke kiipe või muid osasid, ning müüs need oma ülemusele Haltekis.

Viieteistkümneaastasena sai Jobs isa abiga osta esimese auto. See oli kahevärviline Nash Metropolitan, millele isa oli pannud peale MG mootori. See ei meeldinud Jobsile eriti, kuid ta ei tahtnud seda isale öelda ega jääda ilma võimalusest saada oma auto. „Tagasi vaadates tundub Nash Metropolitan eriti vinge,” ütles Jobs hiljem. „Tol ajal oli see maailma kõige nõmedam auto. Aga ikkagi auto, nii et kokkuvõttes oli kõik hästi.” Aastaga sai ta erinevaid töid tehes kokku piisava summa, et osta punane Fiat 850 kupee, millel oli Abarth’i mootor. „Isa aitas mul seda osta ja kontrollida. Väga põnev oli saada palka ja koguda raha millegi ostmiseks.”

Samal suvel enne viimast klassi Homesteadis hakkas Jobs marihuaanat tõmbama. „Sel suvel olin esimest korda pilves. Olin viieteistkümneaastane ja hakkasin regulaarselt marit pruukima.” Kord leidis isa oma poja Fiatist narkotsi. „Mis see on?”päris ta. Jobs vastas rahulikult: „Marihuaana.” See oli üks väheseid kordi elus, kui isa vihastas. „See oli tegelikult ainuke tõsine tüli, mis mul isaga oli,” rääkis Jobs hiljem. „Ta tahtis, et ma lubaksin talle mitte kunagi enam marihuaanat tõmmata, aga ma keeldusin.” Viimases klassis katsetas ta juba ka LSD ja hašišiga ning proovis, kuidas mõjub mõistusele magamatus. „Hakkasin rohkem narkotsi panema. Vahetevahel tegime seda kusagil põllu peal või autos.”

Viimastel keskkooliaastatel lõi Jobs intellektuaalselt särama ja avastas end oma sõnul ristteelt, mille ühte suunda jäid elektroonikasse süvenenud nohikud ning teise kirjanduslike ja loominguliste püüdlustega lillelapsed. „Hakkasin palju rohkem muusikat kuulama ning lugema muudki kui teadus- ja tehnoloogiaalaseid teoseid – Shakespeare’i, Platonit. Ma jumaldasin „Kuningas Leari”.” Tema lemmikute hulka kuulusid ka „Moby Dick” ja Dylan Thomase luuletused. Küsisin temalt, miks ta seostab end kuningas Leari ja kapten Ahabiga, kes on kirjanduses kaks kõige jonnakamat ja tahtejõulisemat tegelast, kuid Jobs vist seda seost ei näinud, nii et jätsin asja sinnapaika. „Keskkooli viimases klassis käisin ühel vapustaval emakeelekursusel. Õpetaja meenutas väga Ernest Hemingwayd. Ta viis meid Yosemite’isse lumeräätsadega kõndima.”

Ühest kursusest, kus Jobs kaasa lõi, sai edaspidi osa Silicon Valley legendist. Seda elektroonikakursust õpetas John McCollum, endine mereväelendur, kes oskas oma õpilasi innustada kõikvõimalike trikkidega – näiteks pani põlema teslamuunduri. Tema väike laoruum, mille võtit ta laenas ka lemmikõpilastele, oli täis transistore ja muid juppe.

McCollumi klass asus kooli territooriumi servas parkla kõrval ja meenutas pigem kuuri. „Siin see oli,” meenutas Jobs aknast välja vaadates, „ja seal, kõrvalhoones, oli automehaanikute klass.” Kahe hoone säärane lähedus rõhutas huvide muutumist, võrreldes tema isa põlvkonnaga. „Härra McCollum uskus, et elektroonikakursus ongi uus automehaanika.”

McCollum oli sõjaväelise korra ja autoriteedi austamise pooldaja. Jobs mitte. Ta ei püüdnudki oma vastumeelsust autoriteedi suhtes enam varjata ning tema hoiak oli segu veidrast visast tõsidusest ja eemalolevast mässumeelsusest. McCollum rääkis hiljem: „Ta nokitses tavaliselt nurgas omaette ega tahtnud mitte midagi teada ei minust ega klassikaaslastest.” Jobsile ta oma laoruumi võtit ei andnud. Kord oli Jobsil vaja mingit juppi, mida polnud parasjagu saada, ning ta helistas vastuvõtja kulul selle tootjale Burroughsile Detroiti, teatades, et töötab välja uut toodet ja tahab seda juppi katsetada. Jupp saabus lennupostiga mõni päev hiljem. Kui McCollum küsis, kuidas ta selle sai, kirjeldas Jobs trotslikult ja uhkusega vastuvõtja kulul tehtud kõnet ja räägitud luiskelugu. „Ma olin maruvihane,” rääkis McCollum. „Ma ei tahtnud, et minu õpilased nii käituvad.” Jobs vastas: „Mul pole helistamiseks raha. Neil on piisavalt.”

Jobs õppis McCollumi juures vaid aasta, mitte soovituslikku kolme. Ühe projekti raames meisterdas ta fotoelemendiga seadme, mis lülitas valguse käes sisse vooluahela. Seda oleks võinud teha iga keskkooliõpilane. Jobsi huvitas tunduvalt rohkem laseriga mängimine, mida ta oli õppinud isalt. Ta korraldas sõpradega pidudel lasershow’sid, põrgatades laserkiiri peeglitelt, mis olid kinnitatud tema muusikasüsteemi kõlarite külge.