Читать книгу Steve Jobs - Walter Isaacson - Страница 7

Chrisann Brennan

Homesteadi viimases klassis, 1972. aasta kevadel, hakkas Jobs käima Chrisann Brennani nimelise tüdrukuga, kes oli temavanune, ent õppis üheteistkümnendas klassis. Helepruunide juuste, roheliste silmade, kõrgete põsesarnade ja hapra olekuga tüdruk oli väga ilus. Tema vanemad lahutasid parasjagu abielu ja see muutis ta haavatavaks. „Töötasime koos ühe animatsiooni kallal, hakkasime kohtamas käima ja temast sai mu esimene tüdruk,” meenutas Jobs. Brennan ütles hiljem: „Steve oli natuke napakas. Sellepärast ta mulle meeldiski.”

Jobsi hullumeelsus oli teadlik. Ta oli alustanud elu lõpuni kestvat äärmuslike dieetidega eksperimenteerimist ning sõi ainult puuja juurvilju, nii et ta nägi välja kõhn ja lihaseline. Ta õppis silma pilgutamata inimesi põrnitsema ja oskas pikka aega vait olla, et siis järsku kiiresti kõnelema hakata. See kummaliselt tõsine, samas eemalolev suhtumine ning õlgadeni ulatuvate juuste ja hõreda habemega välimus jättis temast mulje kui hullust nõidarstist. Ta tundus karismaatiline, kuid samas tekitas kõhedust. „Ta kõndis lohiseval sammul ja mõjus pisut hullumeelsena,” meenutas Brennan.

„Temas oli palju ängi. Teda ümbritses just nagu pimedus.”

Selleks ajaks oli Jobs hakanud LSD-d tarvitama ja meelitas seda tegema ka Brennani, enamasti Sunnyvale’i lähistel ühel nisupõllul. „See oli lahe,” meenutas Jobs. „Olin kuulanud Bachi, ja järsku mängiski nisupõld Bachi. See oli mu senise elu imelisim tunne. Tundsin ennast nagu sümfooniaorkestri dirigent.”

1972. aasta suvel pärast kooli lõpetamist kolisid nad Brennaniga Los Altose lähedale mägedesse ühte majakesse. „Ma hakkan Chrisanniga ühes majakeses elama,” teatas ta ühel päeval vanematele. Isa oli maruvihane. „Ei hakka sa midagi,” vastas Paul Jobs. „Üle minu laiba!” Nad olid äsja tülitsenud marihuaana pärast ja noorem Jobs ajas taas sõrad vastu. Ta ütles lihtsalt head aega ja läks minema.

Sel suvel maalis Brennan palju. Ta oli andekas ja ta tegi Jobsile klouni pildi, mille too seinale riputas. Jobs kirjutas luuletusi ja mängis kitarri. Ta võis olla neiu vastu jõhker ja külm, aga samas ka hurmav, surudes oma tahtmise läbi. „Ta oli vaimselt valgustatud, ent julm olevus,” meenutas Brennan. „See on veider kooslus.”

Südasuvel oleks Jobs äärepealt surma saanud, kui tema punane Fiat põlema süttis. Ta sõitis Santa Cruzi mägedes Skyline Boulevardil koos keskkooliaegse sõbra Tim Browniga, kes vaatas taha, nägi mootorist väljapaiskuvaid leeke ja ütles nagu muuseas Jobsile: „Jää seisma, su auto põleb.” Jobs jäi seisma. Tema isa sõitis nende tülidest hoolimata mägedesse ja vedas Fiati koju.

Jobs vajas uue auto ostmiseks raha ning lasi Wozniakil end De Anza kolledžisse sõidutada, et sealselt teadetetahvlilt töökuulutusi lugeda. Nad avastasid, et Westgate’i ostukeskus San Joses otsib tudengeid, kes kostüümidesse riietunult lapsi lõbustaksid. Niisiis tõmbasid Jobs, Wozniak ja Brennan kolme dollari eest tunnis paksud kostüümid selga ning mängisid Alice’it Imedemaal, Hullu Kübarategijat ja Valget Jänest. Leebe ja siira Wozniaki arvates oli see lõbus. „Ütlesin, et tahan seda teha, sest armastan lapsi. Steve’i meelest oli see närune töö, aga minu jaoks lõbus seiklus.” Jobsile oli see tõepoolest piinarikas. „Kostüümid olid rasked, nende sees oli palav ja natukese aja pärast oleksin tahtnud mõnda last lüüa.” Kannatlikkus ei olnud tema voorus.

Reedi kolledž

Seitseteist aastat tagasi olid Jobsi vanemad poissi lapsendades tõotanud, et ta läheb ülikooli. Niisiis tegid nad kõvasti tööd ja kogusid kohusetundlikult raha, mida oli Jobsi keskkooli lõpetades tagasihoidlik, ent piisav summa. Aga Jobs, kes muutus aina tujukamaks, ei teinud seda nende jaoks kergeks. Algul kahtles ta, kas üldse edasi õppima minna. „Kui ma poleks edasi õppima läinud, oleksin läinud vist New Yorki,” ütles ta, mõtiskledes, kui teistsugune tema maailm – ja ehk ka meie oma – oleks olnud, kui ta tõepoolest oleks selle tee valinud. Kui vanemad teda siiski kolledžisse minema sundisid, reageeris ta sellele passiiv-agressiivselt. Ta ei kaalunud riigikoole, nagu Berkeley, kus õppis ka Woz, hoolimata asjaolust, et nendes õppimine oli soodsam. Ka ei meeldinud talle Stanford, mis asus sealsamas ja oleks talle tõenäoliselt stipendiumi pakkunud. „Stanfordi läinud noored teadsid, mida nad tahavad,” rääkis Jobs. „Nad ei olnud väga loomingulised. Mina tahtsin õppida midagi loomingulisemat ja huvitavamat.”

Ta otsustas proovida ainult Reedi kolledžisse, mis oli väike ja vabameelne kunstikool Oregoni osariigis Portlandis. Samas oli see üks riigi kallimaid koole. Jobs läks Wozile Berkeleysse külla, kui tema isa helistas ja teatas, et ta on Reedi sisse saanud, ning üritas veenda poega sinna mitte minema. Ema proovis sama. Nad ütlesid, et ei jaksa seal õppimise eest maksta. Aga poeg vastas ultimaatumiga – kui ta Reedi ei saa, siis ei lähe ka mujale. Vanemad andsid järele – nagu alati.

Reedis õppis tuhat tudengit – Homesteadi keskkoolis oli poole rohkem õpilasi. See oli tuntud oma vabameelse hipiliku ellusuhtumise poolest, mis ei sobinud tegelikult kuigi hästi samas valitsevate rangete akadeemiliste nõudmiste ja õppekavaga. Viis aastat varem oli psühhedeelse vaimse valgustatuse guru Timothy Leary oma „League for Spiritual Discovery” (LSD) kolledžituuril istunud rätsepaistes Reedi kolledži saali põrandal ja õhutanud kuulajaid: „Nagu kõikide varasemate suurte usundite puhul, otsime ka meie jumalikkust enda sees… Oleme muutnud need iidsed eesmärgid tänapäeva metafooriks – keskendu, kuula, kuku välja.” Paljud Reedi tudengid võtsid neid kolme ettekirjutust liiga tõsiselt: 1970-ndatel jättis kooli pooleli peaaegu kolmandik üliõpilastest.

Kui Jobs pidi 1972.aasta sügisel kooli astuma, sõidutasid vanemad ta Portlandi, aga oma mässumeelsuses ei lubanud ta neil ülikoolilinnakusse siseneda. Ta ei öelnud isegi head aega või aitäh. Seda hetke meenutas Jobs hiljem tema puhul ebahariliku kahetsusega:

See on üks asi, mida ma tõepoolest häbenen. Ma ei olnud väga viisakas ja tegin neile haiget. Poleks pidanud. Nad olid teinud kõik, et ma sinna pääseksin, aga mina ei tahtnud neid sinna. Ma ei tahtnud, et keegi teaks, et mul on vanemad. Tahtsin olla nagu orb, kes on riigis rongiga ringi reisinud ja saabunud eikusagilt, ilma juurteta, ilma sidemeteta, ilma minevikuta.

1972. aasta lõpus toimus Ameerika ülikoolides oluline muutus. Vietnami sõda hakkas läbi saama, mistõttu sõdureid enam ei värvatud. Kolledžites seni kasvanud poliitiline aktiivsus kahanes ja asendus paljudes hilisõhtustes ühikavestlustes huviga isikliku õnne otsingute vastu. Jobsile avaldasid suurt mõju vaimsuse ja valgustatuse teemal kirjutatud raamatud, kõige enam „Be Here Now”, mille oli kirjutanud Baba Ram Dass ehk Richard Alpert meditatsiooni ja psühhedeelsete uimastite tekitatud imede kohta. „See oli sügavamõtteline,” ütles Jobs. „See muutis mind ja mu paljusid sõpru.”

Lähim neist sõpradest oli hõreda habemega esmakursuslane Daniel Kottke, kellega Jobs kohtus nädal pärast Reedi saabumist ja kes samuti tundis huvi zen-budismi, Dylani ja LSD tarvitamise vastu. Kottke oli pärit jõukast New Yorgi eeslinnast ning ta oli tark, ent leebe ja sõbraliku lillelapse käitumisega, mida muutis veelgi leebemaks tema huvi budismi vastu. See vaimne teekond oli sundinud teda loobuma maistest asjadest, aga Jobsi lintmakk avaldas talle siiski muljet. „Steve’il oli TEAC-i lintmakk ja tohutu hulk Dylani piraatsalvestusi,” meenutas Kottke. „Ta oli tõeliselt lahe ja tehnikas väga kaugele jõudnud.”

Jobs veetis palju aega koos Kottke ja tema sõbratari Elizabeth Holmesiga, ehkki oli neidu nende esimesel kohtumisel solvanud, piinates teda küsimusega, kui suure summa eest too oleks valmis teise mehega seksima. Nad reisisid koos pöidlaküüdiga mööda rannikut, arutlesid ühikas elu mõtte üle, käisid kohalikus Hare Krishna templis armastuspidustustel ja zen-keskuses tasuta sooja sööki söömas. „See oli väga lõbus,” rääkis Kottke, „aga samas ka filosoofiline, ja me suhtusime zen-budismi väga tõsiselt.”

Jobs hakkas Kottkega jagama teisigi raamatuid, nagu Shunryu Suzuki „Zen Mind” ja „Beginner’s Mind”, Paramahansa Yogananda „Autobioghraphy of a Yogi” ja Chögyam Trungpa „Cutting Through Spiritual Materialism”. Nad sättisid endale Elizabeth Holmesi toa kohale madalale pööningule meditatsioonitoa ja viisid sinna indiapäraseid pilte, dhurrie-vaiba, küünlaid, viirukeid ja meditatsioonipatju. „Laes oli pööningule viiv luuk ja seal oli palju ruumi,” selgitas Jobs. „Vahel viisime sinna ka psühhedeelseid uimasteid, aga enamasti lihtsalt mediteerisime.”

Jobsi huvi idamaise spiritualismi ja eriti zen-budismi vastu ei olnud mööduv nooruse kapriis. Ta suhtus sellesse talle omase sügava huviga ja sellest sai osa tema loomusest. „Steve on väga zen,” ütles Kottke. „See mõjutas teda sügavalt. Seda on näha tema ranges minimalistlikus esteetikas, pingsas keskendumises.” Budism asetab olulise rõhu intuitsioonile, ja see avaldas Jobsile sügavat muljet. „Hakkasin aru saama, et vaistlik mõistmine ja teadvus on olulisemad kui abstraktne mõtlemine ja intellektuaalne loogiline analüüs,” rääkis ta hiljem. Tema loomus aga ei lasknud tal kergesti sisemist rahu saavutada. Ta tundis zen-budismi küll hästi, kuid sellega ei kaasnenud meelerahu ega leebe olek.

Talle ja Kottkele meeldis mängida üheksateistkümnendast sajandist pärit saksa malet Kriegspiel, milles mängijad istuvad seljad vastamisi, kummalgi on oma malelaud ja malendid ning vastase lauda pole näha. Vahemees teavitab neid, kas soovitud käik on võimalik või mitte, ja nad peavad üritama nuputada, kus asuvad vastase malendid. „Kõige pöörasem mäng oli kord paduvihma ajal kamina ees istudes,” jutustas Holmes, kes oli vahemeheks. „Nad olid LSD-st pilves. Nad liigutasid malendeid nii kiiresti, et ma vaevu suutsin järge pidada.”

Jobsi mõjutas esimesel kursusel veel üks raamat – Frances Moore Lappé’„Diet for a Small Planet”, mis ülistas taimetoitluse isiklikke ja planetaarseid eeliseid. „Siis jätsingi ma liha peaaegu lõplikult oma menüüst välja,” meenutas Jobs. Aga see raamat kinnistas ka tema kalduvust proovida äärmuslikke dieete, mille hulka kuulusid oksendamine, paastumine ja ainult ühe või kahe toiduaine – näiteks porgandid või õunad – tarvitamine mitme nädala jooksul.

Jobsist ja Kottkest said esimesel kursusel tõsimeelsed taimetoitlased. „Steve oli sellest veelgi rohkem huvitatud kui mina,” ütles Kottke. „Ta toitus Roman Meali helvestest.” Nad käisid taluturgudel, kust Jobs ostis karbitäie helbeid, mida jätkus terveks nädalaks, ja muid igapäevaseid tervislikke toiduaineid. „Ta ostis datleid, mandleid ja porgandeid ning hankis mahlapressi, nii et me valmistasime porgandimahla ja porgandisalatit. Räägitakse, et Steve muutus porgandite söömisest lausa kollakaks, ja ega see päris vale olegi.” Sõbrad mäletavad, et vahel oli tema nahk tõepoolest oranžika jumega.

Jobsi söömisharjumused muutusid veelgi sundmõttelisemaks, kui ta luges Arnold Ehreti raamatut „Mucusless Diet Healing System”. Ehret oli kahekümnenda sajandi alguse saksa päritolu toitumisfanaatik. Tema pidas õigeks süüa vaid puuvilju ja tärkliseta juurvilju, mis ei laskvat organismil tekitada kahjulikku lima, ja pooldas organismi regulaarset puhastamist pikkade paastudega. See tähendas, et isegi Roman Meali helbed jäid kõrvale, samuti igasugused leiva- ja teraviljatooted ning piim. Jobs hakkas hoiatama sõpru saias peituvate limaohtude eest. „Muutusin mulle omaselt napakaks,” rääkis ta hiljem. Vahepeal sõid nad Kottkega terve nädala ainult õunu ja Jobs hakkas katsetama veelgi puhtamate paastudega. Ta alustas kahepäevase paastuga ja viimaks üritas paastuda nädal aega või kauem, jõi sel ajal vaid ohtralt vett ja sõi lehtköögivilju. „Nädala pärast tunned end imehästi,” meenutas ta. „Sul on palju jõudu, sest organism ei pea toidu seedimise peale energiat raiskama. Olin suurepärases vormis. Tundsin, et võin iga kell püsti tõusta ja San Franciscosse kõndida.”

Taimetoitlus ja zen-budism, meditatsioon ja vaimsus, LSD ja rokkmuusika – Jobs ühendas endas võimendatult selle ajastu ülikoolides valitsenud vaimset valgustatust otsiva subkultuuri kõik väljundid. Ja ehkki ta Reedis elektroonikaga peaaegu üldse ei tegelnud, oli tema hinges varjatud kujul siiski alles elektroonikanohik, mis ühel päeval pidi ülejäänuga üllatavalt hea koosluse moodustama.

Robert Friedland

Selleks et raha hankida, otsustas Jobs müüa maha oma IBM-i Selectric trükimasina. Üks tudeng oli avaldanud soovi see temalt ära osta. Ta astus tudengi tuppa, kuid sattus sinna ajal, kui too oma sõbratariga seksis. Jobs kavatses lahkuda, kuid tudeng palus tal istet võtta ja oodata, kuni nad on lõpetanud. „Minu meelest oli see täiesti hullumeelne,” meenutas Jobs hiljem. Nii sai alguse tema sõprus Robert Friedlandiga, kes ühena vähestest suutis Jobsi võluda. Jobs võttis üle mõned Friedlandi karismaatilised iseloomuomadused ja suhtus temasse mõned aastad kui gurusse, kuni ühel hetkel hakkas temas šarlatani nägema.

Friedland oli Jobsist neli aastat vanem, aga ikka veel tudeng. Tema isa oli pääsenud Auschwitzi koonduslaagrist ja saanud edukaks Chicago arhitektiks. Friedland oli algul astunud vabameelsesse kunstikooli Bowdoini Maine’is. Ent esimesel kursusel vahistati ta 24 000 LSD-tableti omamise eest, mille väärtus oli 125 000 dollarit. Kohalikus ajalehes ilmus tema foto, millel ta oli õlgadeni ulatuvate heledate laineliste juustega ja naeratas politseiautosse istudes fotograafile. Talle määrati kaks aastat Virginia föderaalvanglas, kust ta pääses tingimisi 1972. aastal. Sügisel suundus ta Reedi, kus kandideeris otsekohe üliõpilaskonna presidendiks, öeldes, et peab „eksliku kohtuotsuse” järel oma maine puhastama. Ta võitis.

Friedland oli kuulnud „Be Here Now” autori Baba Ram Dassi kõnet Bostonis ning huvitunud Jobsi ja Kottke kombel idamaisest vaimsusest. 1973. aasta suvel sõitis ta Indiasse kohtuma Ram Dassi hindust guru Neem Karoli Babaga, keda tema järgijad tundsid Maharaj-ji nime all. Kui Friedland sügisel koju naasis, oli ta võtnud endale vaimse nime ning kõndis ringi sandaalides ja lehvivates India rüüdes. Tal oli tuba linnas ühe garaaži peal ja Jobs käis seal teda tihti otsimas. Jobsi võlus Friedlandi sügav veendumus, et vaimse valgustatuse seisund on tõepoolest olemas ja seda on võimalik saavutada. „Ta aitas mu sootuks uuele teadvuse tasemele,” ütles Jobs.

Friedlandi meelest oli ka Jobs põnev inimene. „Ta käis alati ringi paljajalu,” rääkis ta hiljem ajakirjanikule. „Mind rabas tema pingsus. Kui ta millestki huvitus, siis läks ta selle huviga alati äärmustesse.” Jobs oli õppinud pilgu ja vaikimisega teisi kontrollima. „Üks tema leivanumbreid oli põrnitseda inimest, kellega ta räägib. Ta vaatas teisele silma sisse, esitas mingi küsimuse ja ootas vastust, ilma et teine pilku kõrvale pööraks.”

Kottke sõnul võttis Jobs mõned iseloomuomadused – ka mõned sellised, mis jäid temaga elu lõpuni – üle Friedlandilt. „Friedland õpetas Steve’ile reaalsuse paigaltlükkamise välja,” rääkis Kottke. „Robert oli karismaatiline ja natukene ka petis ning oskas olukordi oma väga tugeva tahte alla painutada. Ta oli ka tujukas, enesekindel, veidi diktaatorlik. Steve imetles seda ja muutus Robertiga koos olles samasuguseks.”

Jobs jälgis ka seda, kuidas Friedland oskas end tähelepanu keskpunkti seada. „Robert oli suhtlemisaldis karismaatiline tüüp, tõeline müügimees,” jutustas Kottke. „Kui ma Steve’iga kohtusin, oli ta häbelik ja tagasihoidlik, omaette hoidev. Robert õpetas talle müügioskusi, kestast väljatulemist, avameelsust ja olukorra kontrollimist.” Friedlandist kiirgas enesekindlust. „Ta astus ruumi ja sa märkasid teda kohe. Steve oli Reedi tulles selle vastand, aga kui ta oli mõnda aega Robertiga koos olnud, hakkas ka tema muutuma.”

Pühapäevaõhtuti käisid Jobs ja Friedland Hare Krishna templis Portlandi lääneservas. Kottke ja Holmes olid tihti kaasas. Nad tantsisid ja laulsid täiest kõrist. „Viisime end ekstaasi,” meenutas Holmes. „Robert läks päris hulluks ja tantsis nagu segane. Steve oli tagasihoidlikum, nagu oleks tal piinlik end lõdvaks lasta.” Seejärel sõid nad pabertaldrikutelt suure hunniku taimetoitu.

Friedland pidas Portlandist umbes kuuskümmend kilomeetrit edelas sajahektarilist õunakasvatustalu, mis kuulus tema ekstsentrilisele Šveitsis elavale miljonärist onule Marcel Müllerile. Pärast seda, kui Friedland hakkas huvituma idamaisest vaimsusest, muutis ta talu kommuuniks All One Farm. Seal veetis Jobs nädalavahetused koos Kottke, Holmesi ja teiste vaimse valgustatuse püüdlejatega. Talus oli elumaja, suur heinaküün ja kuur, kus magasid Kottke ja Holmes. Jobs hakkas „Gravensteini” õunapuid kärpima. „Steve korrastas õunaaeda,” rääkis Friedland. „Me tootsime naturaalset siidrit. Steve’i ülesandeks oli juhtida õunapuude pügamise rühma ja aed korda teha.”

Hare Krishna templi mungad ja jüngrid käisid valmistamas taimetoidust pidusööke, mis lõhnasid vürtsköömnete, koriandri ja kurkumi järele. „Nende saabudes oli Steve’il kõht kohutavalt tühi ja ta sõi palju,” meenutas Holmes. „Siis oksendas ta kõik välja. Ma arvasin aastaid, et ta on buliimik. See ärritas mind, sest me olime näinud vaeva ja valmistanud uhke söömaaja, aga tema ei suutnud seda sees hoida.”

Jobs ei suutnud enam hästi taluda ka Friedlandi sekti juhile omast käitumist. „Võib-olla nägi ta endas liiga palju Robertit,” mõtiskles Kottke. Ehkki kommuun pidi olema pelgupaik materialismi eest, hakkas Friedland seda juhtima pigem kui äriettevõtet. Tema jüngrid pidid lõhkuma ja müüma ahjupuid, valmistama õunamahlapresse ja puupliite ning tegema muid töid, mille eest nad raha ei saanud. Ühel ööl magas Jobs köögilaua all ja nägi, kuidas inimesed käisid külmkapist üksteise toitu varastamas. Kommuunielu ei olnud tema jaoks. „See muutus väga materialistlikuks,” meenutas Jobs. „Kõik hakkasid aru saama, et nad rabavad Roberti talus lihtsalt tööd teha, ja lahkusid vähehaaval. Mul sai sellest kõrini.”

Aastaid hiljem, kui Friedlandist oli saanud miljardär ning vaske ja kulda kaevandava ettevõtte juht – ta töötas Vancouveris, Singapuris ja Mongoolias –, kohtusin temaga New Yorgis, et teha üks naps. Kirjutasin samal õhtul Jobsile e-kirja ja rääkisin talle sellest kohtumisest. Jobs helistas mulle Californiast tund aega hiljem ja hoiatas, et ma ei kuulaks Friedlandi. Ta ütles, et kui Friedlandil tekkis keskkonnaseaduste rikkumise pärast kaevandustes probleeme, oli ta püüdnud Jobsiga ühendust võtta, et too räägiks Bill Clintoniga, aga Jobs ei olnud vastanud. „Robert kujutas end alati vaimse inimesena, kuid temast sai petis,” selgitas Jobs. „Kummaline, kui üks sinu nooruses vaimne olnud inimene muutub nii otseses kui kaudses mõttes kullakaevuriks.”

… väljakukkumine

Jobs tüdines kolledžist kiiresti. Talle meeldis Reedis, aga talle ei meeldinud kohustuslikes loengutes käia. Ta oli tõtt-öelda üsna üllatunud, kui selgus, et hipiaurast hoolimata olid koolis karmid reeglid. Kui Wozniak talle külla tuli, lehvitas Jobs tema nina ees oma tunniplaani ja hädaldas: „Nad sunnivad mind kõikides nendes loengutes käima.” Woz vastas: „Jah, kolledžis käivadki asjad nii.” Jobs keeldus minemast kohustuslikesse loengutesse ja käis neis, kus tahtis käia, näiteks tantsukursusel, kus tal oli võimalus kasutada loovust ja tutvuda tüdrukutega. „Mina poleks iialgi keeldunud kohustuslikes loengutes käimast. Selles mõttes olime erinevad,” imetles teda Wozniak.

Hiljem rääkis Jobs, et tal hakkasid vähehaaval tekkima süümepiinad, et ta kulutab vanemate raha haridusele, mis ei olnud seda väärt. „Kõik mu töölisklassi kuuluvate vanemate säästud kulusid minu õppemaksule,” meenutas ta Stanfordi lõpetajatele peetud kuulsas kõnes. „Mul polnud aimugi, mida ma teha tahan, ja ma ei teadnud, kuidas kolledž aitab mul seda välja selgitada. Ometi kulutasin oma vanemate elu jooksul kogutud sääste. Otsustasin kooli pooleli jätta ja lootsin, et kõik läheb hästi.”

Tegelikult ei tahtnud ta Reedist lahkuda, vaid lihtsalt pääseda õppemaksust ja käia loengutes, mis teda huvitasid. Imekombel kool nõustus sellega. „Ta oli väga uudishimulik ja see oli ülimalt põnev,” rääkis kooli dekaan Jack Dudman. „Ta keeldus nähtava tõega leppimast ja tahtis kõike ise uurida.” Dudman lubas Jobsil loengutes käia ja sõprade juures ühikas elada ka pärast seda, kui Jobs lõpetas õppemaksu tasumise.

„Kohe, kui välja kukkusin, võisin loobuda käimast kohustuslikes loengutes, mis mind nagunii ei huvitanud, ja hakata käima neis, mis tundusid põnevad,” rääkis Jobs. Nende hulgas oli ka kalligraafiakursus, mis hakkas Jobsile meeldima pärast seda, kui ta nägi ülikoolis ilusas kirjas plakatit. „Õppisin palju seriifidega ja seriifideta kirjatüüpide, erinevate tähekombinatsioonide vahele ruumi paigutamise ja tüpograafia kohta. See oli ilus, ajalooline ja kunstiliselt peen sellisel moel, mida teadus ei suuda kujutada, ning minu meelest oli see huvitav.”

See oli järjekordne näide sellest, kuidas Jobs seadis end teadlikult kunsti ja tehnoloogia ristteele. Kõikides tema toodetes käib tehnoloogia käsikäes ilusa vormi, elegantsuse, inimlike nüansside ja isegi romantikaga. Tema oli esimene, kes hakkas graafilisi kasutajaliideseid inimsõbralikumaks muutma. Selles mõttes on kalligraafiakursus legendaarne. „Kui ma poleks kolledžis sellel kursusel käinud, ei oleks Macil olnud erinevaid kirjatüüpe ega proportsionaalsete vahedega kirja. Ja kuna Windows lihtsalt kopeeris Maci, ei oleks seda tõenäoliselt olnud ühelgi personaalarvutil.”

Samal ajal jätkas Jobs Reedi äärealadel boheemlaslikku eluviisi. Ta kõndis enamasti paljajalu ja kui sadas lund, kandis sandaale. Elizabeth Holmes valmistas talle süüa ja püüdis järgida tema sundmõttelisi dieete. Jobs korjas raha saamiseks tühje pudeleid, käis pühapäeviti Hare Krishna templis tasuta toitu söömas ja kandis sulejopet kütteta garaaži peal asuvas toas, mida üüris kahekümne dollari eest kuus. Kui tal oli raha vaja, otsis ta tööd psühholoogiateaduskonnas, hooldades elektroonikaseadmeid, mida kasutati loomade käitumise uurimisel. Vahel käis ka Chrisann Brennan tal külas. Nende suhe oli konarlik. Enamasti hoolitses Jobs siiski iseenda hinge eest ja otsis vaimset valgustatust.

„Ma sain täisealiseks maagilisel ajal,” rääkis ta hiljem. „Meie teadvust mõjutas zen-budism ja ka LSD.” Isegi hilisemas elus oli ta arvamusel, et üks tema vaimse valgustatuse põhjusi oli psühhedeelsete ainete kasutamine. „LSD tarvitamine oli sügav kogemus, üks tähtsamaid minu elus. LSD näitab, et mündil on ka teine pool. Sa ei mäleta seda, kui aine mõju kaob, aga sa tead seda. See kinnistas minu arusaamu sellest, mis on oluline – suurepäraste asjade loomine, mitte rahateenimine, ja püüd kõike oma võimete kohaselt ajaloo ja inimteadvuse voogu tagasi lükata.”