Читать книгу Steve Jobs - Walter Isaacson - Страница 11

Sellest suvest saadik, kui Jobs pärast keskkooli lõppu Chrisann Brennaniga suvemajakeses koos elas, oli neiu Jobsi elus aeg-ajalt ikkagi figureerinud. Kui Jobs 1974.aastal Indiast tagasi tuli, elasid nad koos Robert Friedlandi talus. „Steve kutsus mind sinna, me olime noored ja vabad,” meenutas naine. „Seal oli mingi energia, mis mulle hinge läks.”

Kui nad Los Altosesse tagasi kolisid, sai nende suhtest peamiselt sõprus. Jobs elas kodus ja töötas Ataris, Chrisannil oli väike korter ja ta veetis palju aega Kobun Chino zen-keskuses. 1975. aasta alguses oli Chrisannil tekkinud suhe nende ühise sõbra Greg Calhouniga. „Ta oli Gregiga, aga läks vahepeal Steve’i juurde tagasi,” rääkis Elizabeth Holmes. „Nii see tol ajal meil käis. Kõikusime edasitagasi. Seitsmekümnendad olid sellised.”

Calhoun oli koos Jobsi, Friedlandi, Kottke ja Holmesiga Reedis käinud. Nagu teised, nii huvitus ka tema tõsiselt idamaisest vaimsusest, jättis Reedi pooleli ja sattus samuti Friedlandi tallu. Seal elas ta kanakuudis, mille oli muutnud väikseks majaks, tõstes selle tuhaplokkide peale ja ehitades sisse magamisaseme. 1975. aasta kevadel kolis Brennan tema juurde ja järgmisel aastal otsustasid nad koos Indiasse palverännakule minna. Jobs ei soovitanud Calhounil Brennanit kaasa võtta, sest neiu segavat tema vaimset otsirännakut, kuid nad läksid siiski koos. „Mulle avaldas Steve’iga toimunu suurt muljet ja tahtsin ka ise Indiasse minna,” ütles Brennan.

Nende reis oli põhjalik, algas 1976. aasta märtsis ja kestis peaaegu aasta. Ühel hetkel sai neil raha otsa ning Calhoun sõitis pöidlaküüdiga Iraani, et Teheranis inglise keelt õpetada. Brennan jäi Indiasse, ja kui Calhouni õpetajatöö lõppes, sõitsid mõlemad pöidlaküüdiga Afganistani, et seal kokku saada. Tookord oli maailm täiesti teistsugune.

Mõne aja pärast hakkas nende suhe mõranema ja nad naasid Indiast eraldi. 1977. aasta suvel oli Brennan kolinud tagasi Los Altosesse, kus ta elas mõnda aega Kobun Chino zen-keskuse territooriumil telgis. Jobs oli vanemate juurest välja kolinud ja üüris 600 dollari eest kuus koos Daniel Kottkega Cupertinos maja. Kummaline oli vaadata, kuidas vabameelsed hipid elasid tüüpmajas, mida nad ise kutsusid Rancho Suburbiaks. „See oli nelja magamistoaga maja ja me üürisime tube aeg-ajalt igasugustele hulludele, sealjuures ka ühele stripparile,” meenutas Jobs. Kottke ei saanud aru, miks Jobs endale maja ei osta, sest tol ajal oleks ta seda juba endale lubada saanud. „Arvan, et ta tahtis kellegagi koos elada,” oletas Kottke. Ehkki suhe Jobsiga oli heitlik, kolis Brennan peagi samuti sinna. Nüüdne elukorraldus andis välja juba korraliku prantsuse farsi mõõdu. Majas oli kaks suurt ja kaks väikest magamistuba. Jobs elas muidugi kõige suuremas ja Brennan (kes ei elanud tegelikult temaga koos) kolis teise suurde magamistuppa. „Ülejäänud kaks magamistuba olid nagu lastetoad ja ma ei tahtnud elada kummaski, nii et kolisin hoopis elutuppa ja magasin vahtkummist alusel,” rääkis Kottke. Ühest väiksemast toast tegid nad mediteerimise ja LSD pruukimise koha, umbes nagu Reedis pööningul. Tuba oli täis Apple’i kastidest saadud vahtplasti. „Naabruskonna lapsed käisid meil külas, viskasime neid sinna otsa ning neil oli hirmus lõbus,” rääkis Kottke. „Aga siis tõi Chrisann koju mõned hulkuvad kassid, kes sinna kusesid, ja me pidime vahtplasti minema viskama.”

Koos elamine viis selleni, et aeg-ajalt magasid Brennan ja Jobs koos, ning mõne kuu pärast jäi neiu rasedaks. „Steve ja mina suhtlesime enne rasedaks jäämist vahelduva eduga viis aastat,” rääkis Brennan. „Me ei osanud olla koos ega lahus.” Kui Calhoun neile 1977. aasta tänupühade ajal pöidlaküüdiga külla sõitis, rääkis Brennan talle uudiseid: „Steve ja mina olime vahepeal koos ning ma jäin rasedaks, aga nüüd on meie suhe jahenenud, nii et ma ei tea, mida teha.”

Calhoun märkas, et Jobs oli end sellest distantseerinud. Ta üritas koguni veenda Calhouni, et see nende juurde jääks ja Apple’isse tööle tuleks. „Steve ei mõelnud Chrisannile ega rasedusele,” meenutas Calhoun. „Ta võis olla sinust ühel hetkel väga huvitatud ja järgmisel momendil täiesti ükskõikne. Temas oli olemas hirmutavalt kalk poolus.”

Kui Jobs ei tahtnud millegagi tegelda, siis ta vahel lihtsalt eiras probleemi, nagu suudaks tahtejõuga selle taanduma sundida. Vahel õnnestus tal reaalsust paigast lükata mitte ainult teiste, vaid ka enda jaoks. Brennani raseduse puhul ta lihtsalt lülitas ennast sellest välja. Kui temalt küsiti, väitis ta, et ei tea, kas ta on lapse isa, ehkki tunnistas, et oli Brennaniga maganud. „Ma ei olnud kindel, et see on minu laps, sest olin üsna teadlik sellest, et ta magas ka teistega,” rääkis Jobs mulle hiljem. „Me ei olnud paar, kui ta rasedaks jäi. Tal oli lihtsalt majas oma tuba.” Brennan ei kahelnud, et Jobs on lapse isa. Ta ei olnud samal ajal suhelnud ei Gregi ega teiste meestega.

Kas Jobs valetas endale või ei teadnud tõesti, et tema on lapse isa? „Arvan, et ta ei suutnud oma seda ajuosa kasutada ega taluda mõtet, et tema on vastutav,” arvas Kottke. Elizabeth Holmes oli sellega nõus: „Ta mõtles lapsevanemaks olemisele ja mitteolemisele ning otsustas uskuda viimast. Tal olid teised plaanid.”

Abielust ei räägitudki. „Teadsin, et ma ei taha temasugusega abielluda. Me ei oleks õnnelikud ning see ei kestaks kaua,” rääkis Jobs hiljem. „Pooldasin aborti, aga tema ei teadnud, mida teha. Ta mõtles sellele palju ja otsustas lapse alles jätta. Võib-olla ta ei otsustanudki seda ise, vaid aeg otsustas tema eest.” Brennan ütles mulle, et ta siiski sünnitab lapse: „Steve oli abordiga nõus, aga peale ei käinud.” Jobsi minevikku arvestades oli ta huvitaval kombel kindlalt ühe võimaluse vastu. „Ta veenis mind, et ma ei annaks last ära,” meenutas Brennan.

Kogu see olukord oli häirivalt irooniline. Jobs ja Brennan olid mõlemad kahekümne kolme aastased. Joanne Schieble ja Abdulfattah Jandali olid Jobsi sündides sama vanad. Jobs polnud veel oma bioloogilisi vanemaid üles otsinud, aga kasuvanemad olid talle neist rääkinud. „Ma ei teadnud tookord, et olime sama vanad, nii et see ei mõjutanud minu jutuajamisi Chrisanniga,” ütles Jobs hiljem. Ta ei olnud nõus väitega, et käib oma bioloogilise isa jälgedes, tehes sõbratari kahekümne kolme aastasena rasedaks, aga ta tunnistas, et olukorra iroonia pani teda mõtlema. „Kui sain teada, et minu isa oli Joanne’i rasedaks tehes samuti kakskümmend kolm, jahmatas see mind tõsiselt.”

Jobsi ja Brennani suhe jahtus kiiresti. „Chrisann hakkas ohvrit mängima, väites, et mina ja Steve oleme tema vastu,” meenutas Kottke. „Steve ainult naeris ega võtnud teda tõsiselt.” Brennan ei olnud emotsionaalselt stabiilne, nagu ta hiljem ka ise tunnistas. Ta hakkas nõusid lõhkuma, asju loopima, maja segi peksma ja kirjutas söega seintele rõvedaid sõnu. Ta ütles, et Jobs provotseeris teda oma kalkusega: „Ta oli vaimselt valgustatud, ent julm olevus.” Kottke jäi nende vahele. „Daniel ei olnud loomult jõhker ning Steve’i käitumine ehmatas teda pisut,” rääkis Brennan. „Ta rääkis mulle, et Steve ei kohtle mind hästi, aga samas naeris koos temaga minu üle.”

Brennanile tuli appi Robert Friedland. „Ta kuulis, et olen rase, ja kutsus mind tallu sünnitama,” meenutas Brennan. „Ma läksingi.” Elizabeth Holmes ja teised sõbrad elasid veel seal ning nad leidsid ühe Oregonist pärit ämmaemanda, kes sünnitusele appi tuli.17.mail 1978. aastal sündis Brennanil tütar. Kolm päeva hiljem lendas Jobs kohale ja aitas lapsele nime panna. Kommuunis oli tavaks anda lastele idamaiseid spirituaalseid nimesid, aga Jobs nõudis, et kuna tüdruk sündis Ameerikas, peab tal olema ka vastav nimi. Nad andsid talle nimeks Lisa Nicole − Brennan, mitte Jobs. Siis sõitis Jobs tagasi Apple’isse. „Ta ei tahtnud lapse ega minuga mingit tegemist teha,” rääkis Brennan.

Naine kolis Lisaga tillukesse lagunenud majja Menlo Parkis. Nad elatusid sotsiaalabist, sest Brennan ei olnud valmis kohtu kaudu alimente nõudma. Viimaks kaebas San Mateo maakond Jobsi kohtusse, et isadust tõestada ja sundida teda last rahaliselt toetama. Jobs oli alguses valmis vastu hakkama. Tema advokaadid tahtsid, et Kottke tunnistaks, et ta polnud neid kunagi koos magamas näinud, ja üritasid leida ka tõendeid, et Brennan magas teiste meestega. „Kord karjusin telefonis Steve’ile, et ta teab, et see pole tõsi,” meenutas Brennan. „Ta kavatses mu väikse lapsega kohtusse tirida ja tõestada, et olen lits ja et lapse isa võib olla kes tahes.”

Aasta pärast Lisa sündi nõustus Jobs isadustestiga. Brennani perekond oli üllatunud, aga Jobs teadis, et peagi toimub Apple’i esimene avalik aktsiaemissioon, ja otsustas selle asja enne ära lahendada. DNA-analüüs oli siis veel uus asi, ja Jobsi analüüs võeti California ülikoolis. „Olin DNA-analüüsist lugenud ja andsin selle hea meelega, et asi lõpetatud saaks,” ütles ta. Tulemus näis isadust kinnitavat. Aruandes oli kirjas: „Isaduse tõenäosus… 94, 4 %.” California kohus määras Jobsile maksta iga kuu 385 dollarit alimente, ta pidi alla kirjutama isaduse tunnistamise avaldusele ja tagastama maakonnale 5856 dollarit sotsiaalabi raha. Talle määrati ka külastusõigus, aga ta ei kasutanud seda väga pikka aega.

Ka siis moonutas Jobs aeg-ajalt end ümbritsevat reaalsust. „Ta rääkis sellest viimaks juhatusele,” meenutas Arthur Rock, „aga kinnitas endiselt, et võib-olla ta siiski ei ole isa. Ta oli segane.” Jobs ütles Time’i ajakirjanikule Michael Moritzile, et kui statistikat analüüsida, siis on selge, et “28 % USA meestest võivad olla selle lapse isa”. See oli vale ja veider väide. Asja tegi hullemaks see, et kui Chrisann Brennan hiljem Jobsi intervjuust kuulis, arvas ta ekslikult, et Jobs väitis, et ta võis magada 28 % USA meestega. „Ta üritas jätta minust litsi mulje,” meenutas Brennan. „Ta kirjeldas mind hoorana, et ei peaks vastutust võtma.”

Aastaid hiljem kahetses Jobs oma käitumist, ja see oli üks neid harvu kordi, kui see juhtus:

Soovin, et oleksin käitunud teisiti. Ma ei suutnud end siis isana ette kujutada ja keeldusin sellega tegelemast. Aga kui analüüsi vastus näitas, et ta on minu tütar, ei kahelnud ma selles. Olin nõus teda kaheksateistkümneaastaseks saamiseni toetama ja andma ka Chrisannile raha. Ostsin Palo Altos maja, lasin selle korda teha ja neil seal tasuta elada. Chrisann otsis Lisale häid koole, mille eest mina maksin. Püüdsin käituda õigesti. Kui saaksin seda uuesti teha, toimiksin teisiti.

Kui see asi sai lahendatud, läks Jobs eluga edasi, muutudes mõnes mõttes täiskasvanulikumaks. Ta lõpetas uimastite tarvitamise, loobus liiga rangest taimetoidudieedist ja vähendas zen-väljasõitudel veedetud aega. Ta lasi juuksed stiilsesse soengusse lõigata ning ostis ülikondi ja särke nooblist San Francisco meesterõivaste poest Wilkes Bashford. Tal tekkis tõsine suhe Regis McKenna ühe töötaja, kauni polüneesia-poola päritolu Barbara Jasinskiga.

Loomulikult ei kadunud lapsik mässuline käitumine täielikult. Tema, Jasinski ja Kottke käisid Stanfordi lähedal Interstate 280 ääres Felt Lake’is sageli alasti ujumas ja Jobs ostis 1966. aasta BMW R60/2 mootorratta, mille lenkstangi otste külge kinnitas oranžid tutid. Ta võis olla ka kasvatamatu: alandas ettekandjaid ja saatis tihti toidu tagasi, öeldes, et see on „saast”. Firma esimesel halloween’ipeol 1979. aastal riietus ta poolirooniliselt Jeesus Kristuseks, mis põhjustas palju pahameelt. Ka kodu rajamisel oli ta kiiksuga: ostis Los Gatose mägedes maja ning sisustas selle vaid Maxfield Parrishi maali, Brauni kohvimasina ja Henckelsi nugadega. Kuna ta oli mööbli valimisel kohutavalt pirtsakas, oligi maja tühi – ilma voodite, toolide ja diivaniteta. Tema magamistoa keskel oli madrats, seintel raamitud Einsteini ja Maharaj-ji fotod ning põrandal Apple II.