Читать книгу Steve Jobs - Walter Isaacson - Страница 8

Atari

1974. aasta veebruaris, kui Jobs oli kaheksateist kuud Reedis viibinud, otsustas ta kolida tagasi vanematekoju Los Altoses ja otsida tööd. See polnud keeruline. 1970-ndate kõrgajal oli ajalehe San Jose Mercury reklaamiosas kuni kuuskümmend lehekülge tehnoloogiaalale töötajaid otsivaid kuulutusi. Üks neist jäi Jobsile silma. „Lõbutse ja teeni,” seisis seal. Tol päeval astus Jobs videomängude tootja Atari fuajeesse ja ütles personalijuhile, keda tema korratud riided ja sassis juuksed jahmatasid, et ta ei lahku enne, kui nad talle tööd annavad.

Atari rajaja oli jässakas ettevõtja Nolan Bushnell, karismaatiline visionäär ja samas ka esinejatüüp, teisisõnu – järjekordne eeskuju, keda jäljendada. Kui ta oli kuulsaks saanud, hakkas ta Rollsiga ringi sõitma, narkotsi tõmbama ja mullivannis koosolekuid korraldama. Nii nagu Friedland ja hiljem ka Jobs, oskas ka tema vajaduse korral olla ülimalt võluv, et meelitada ja hirmutada ning oma isiksuse jõuga reaalsust paigast lükata. Tema peainsener oli Al Alcorn, tüse ja rõõmsameelne ning veidi kainema mõtlemisega täiskasvanu, kes üritas visiooni ellu viia ja Bushnelli indu kärpida. Nende suurim hitt seni oli videomäng Pong, milles kaks mängijat üritasid ekraanil liikuvale täpile labadega pihta saada. (Alla kolmekümneaastased võivad oma vanematelt selle kohta küsida.)

Kui Jobs sandaalides Atari fuajeesse tööd nõudma tuli, oli Alcorn see, kes kohale kutsuti. „Mulle öeldi, et meie fuajees on mingi hipinooruk, kes keeldub lahkumast enne, kui me ta tööle võtame. Kas kutsuda politsei või lasta ta sisse? Ma käskisin ta sisse lasta.”

Nii sai Jobsist üks esimesi Atari viiekümnest töötajast, kes tegid viiedollarilise tunnipalgaga tehnikutööd. „Tagasi vaadates oli Reedi poolelijätnud inimese palkamine kummaline,” meenutas Alcorn. „Aga ma nägin temas midagi. Ta oli väga intelligentne, innukas, tehnikast huvitatud.” Alcorn määras Jobsi tööle kitsarinnalise inseneri Don Langi juurde. Järgmisel päeval kaebas Lang: „See kutt on mingi neetud higi järele haisev hipi. Miks sa mulle nii teed? Temaga on võimatu suhelda.” Jobs uskus ikka veel, et tema puuviljadieet hoiab ära lima ja ka higihaisu tekkimise, isegi kui ta ei kasuta deodoranti ega käi iga päev duši all. See teooria oli ekslik.

Lang ja teised tahtsid Jobsist lahti saada, aga Bushnell pakkus muud lahendust. „Minule ei olnud hais ja käitumine probleemiks,” ütles ta. „Steve oli turtsakas, aga mulle ta isegi meeldis. Niisiis palusin tal minna üle õhtusesse vahetusse. Nii õnnestus mul ta tööle jätta.” Jobs tuli tööle pärast Langi ja teiste lahkumist ning töötas peaaegu terve öö. Aga üsna suurest eraldatusest hoolimata sai ta oma jultunud käitumisega kurikuulsaks. Ühel sellisel puhul, kui ta sattus teistega suhtlema, teatas ta neile, et nad on „lollid sitapead”. Seda meenutades jääb Jobs endale kindlaks. „Ainus põhjus, miks mina silma paistsin, oli see, et teised olid nii kehvad,” meenutas ta.

Arrogantsusest hoolimata (või just sellepärast) suutis ta Atari bossi ära võluda. „Ta oli filosoofilisem kui teised, kellega ma koos töötasin,” meenutas Bushnell. „Me arutasime teemal vaba tahe versus ettemääratus. Mina kaldusin uskuma, et asjad on pigem ette määratud, et me oleme valmis programmeeritud. Kui meil oleks täiuslikku infot, suudaksime inimeste tegusid ette aimata. Steve arvas vastupidist.” See arvamus vastas tema veendumusele, et tahtejõud suudab reaalsust paigast lükata.

Jobs aitas osa mänge parendada, muutes kiipe nii, et need tekitasid lõbusaid kujundeid, ja Bushnelli innustav valmisolek lasta tal oma tahtmist teha mõjus talle hästi. Lisaks meeldis talle ka Atari mängude lihtsus: neil polnud kasutusjuhendit ja need olid piisavalt lihtsad, et ka narkouimas nooruk oskaks neid kasutada. Atari Star Treki mänguga tuli kaasa vaid üks juhis: „1. Sisesta münt. 2. Väldi klingoneid.”

Ent Jobsi ei vältinud sugugi mitte kõik kolleegid. Ta sõbrunes Ron Wayne’iga, kes oli Atari insener ja kes oli juba varem loonud firma, mis valmistas mänguautomaate. See läks küll pankrotti, kuid Jobsile hakkas meeldima mõte oma firma loomisest. „Ron oli lahe tüüp. Ta rajas firma. Ma polnud kedagi säärast varem kohanud.” Ta tegi Wayne’ile ettepaneku, et nad rajaksid koos firma. Jobs ütles, et nad võiksid laenata 50 000 dollarit ning hakata valmistama ja müüma mänguautomaate. Wayne oli juba kõrvetada saanud ja keeldus. „Ma ütlesin, et nii saab lihtsalt 50 000 dollarist kõige kiiremini lahti,” meenutas Wayne. „Aga ma imetlesin seda, et ta kibeles oma firmat looma.”

Ühel nädalavahetusel käis Jobs Wayne’il tolle korteris külas ja nagu sageli, tekkis nende vahel filosoofiline arutelu. Järsku lausus Wayne, et peab midagi ütlema. „Jah, ma arvan, et tean, mis see on,” vastas Jobs. „Sulle meeldivad mehed.” Wayne vastas jaatavalt. „See oli mu esimene kokkupuude homodega,” meenutas Jobs. „Ta pani selle teema minu jaoks paika.” Jobs kiusas teda küsimustega: „Kui näed ilusat naist, mida sa tunned?”Wayne vastas: „See on sama, kui vaataks ilusat hobust. Sa hindad ilu, aga sa ei taha temaga magada. Ilu on ilu.” Wayne tunnistab, et see, et ta oli valmis Jobsi ees luukere kapist välja tooma, annab tunnistust viimase iseloomust. „Ataris ei teadnud seda keegi, oli vaid käputäis inimesi, kellele ma seda üldse öelnud olin. Aga Jobsile rääkimine tundus õige. Uskusin, et ta mõistab, ja see ei mõjutanud meie suhet.”

India

Üks põhjus, miks Jobs 1974. aasta alguses tahtis raha teenida, oli selles, et Robert Friedland oli eelmisel suvel Indias käinud ning ärgitas teda nüüd sinna vaimsele rännakule minema. Friedland oli õppinud Indias Neem Karoli Baba (Maharaj-ji) juures, kes oli kuuekümnendate aastate hipiliikumise guru. Jobs otsustas, et tema peaks sama tegema, ja meelitas Daniel Kottke endaga kaasa tulema. Jobsi ei motiveerinud pelgalt seiklus. „Minule oli see tõsine otsirännak,” ütles ta. „Olin huvitatud vaimsest valgustatusest ning tahtsin teada saada, kes ma olen ja milline on minu koht siinilmas.” Kottke sõnul ajendas Jobsi otsirännakuid osaliselt ka see, et ta ei tundnud oma bioloogilisi vanemaid. „Tema sees oli tühik ja ta püüdis seda täita.”

Kui Jobs rääkis Atari kolleegidele, et ta lahkub töölt, et minna Indiasse guru otsima, tegi see rõõmsameelsele Alcornile nalja. „Ta astus sisse, põrnitses mind ja teatas: „Ma lähen oma guru otsima.” Mina vastu: „Ah sa raisk, lahe! Kirjuta mulle!”Ja tema ütles, et tahab, et aitaksin teda rahaliselt. Mina vastu: „Jäta jama!”” Siis tuli Alcornile mõte. Atari valmistas komplekte ja saatis neid Münchenisse, kus neist pandi kokku valmisseadmeid ja müüdi hulgimüüja kaudu Torinos. Aga kuna mängud olid kokku pandud Ameerika jaoks, kiirusega kuuskümmend kaadrit sekundis, tekkisid Euroopas probleemid, sest seal oli kiiruseks viiskümmend kaadrit sekundis. Alcorn oli nõus Jobsile maksma, kui too läheb Euroopasse ja ajab selle asja seal korda. „Indiasse on sealt kahtlemata odavam sõita,” nõustus Jobs. Niisiis saatis Alcorn ta teele sooviga: „Tervita oma guru minu poolt.”

Jobs veetis mõned päevad Münchenis, kus lahendas probleemi, aga ajas segadusse ülikondades sakslastest firmajuhid. Nad kaebasid Alcornile, et Jobs riietub ja haiseb nagu paadialune ning käitub ebaviisakalt. „Mina vastu: „Kas ta lahendas probleemi?” Nemad vastasid: „Jah.” Teatasin, et kui neil on veel probleeme, siis helistagu, mul on veel sääraseid tüüpe. Nad ütlesid, et järgmine kord saavad ise hakkama.” Jobs oli üsna ärritunud, et sakslased üritasid teda toita kartulite ja lihaga. „Neil polegi säärast sõna nagu „taimetoitlane”, kaebas ta (ebaõiglaselt) Alcornile telefonis.

Rongiga Torinosse jõudnud, läks tal paremini, sest itaalia pasta ja võõrustaja suhtumine olid talle sümpaatsemad. „Veetsin Torinos paar imelist nädalat. Torino on tööstuslinn,” meenutas Jobs. „Edasimüüja viis mind igal õhtul sööma kohta, kus oli vaid kaheksa lauda ja menüüd polnudki. Sa ütlesid, mida soovid, ja nad valmistasid sulle seda. Üks laud oli pidevalt reserveeritud Fiati juhatuse esimehe jaoks. See oli võimas.” Edasi läks Jobs Šveitsi Luganosse, kus peatus Friedlandi onu juures, ning sealt lendas Indiasse.

New Delhis lennukist väljudes tundis ta asfaldilt kerkivat kuumust, ehkki oli alles aprillikuu. Talle oli öeldud ühe hotelli nimi, kuid seal polnud kohti, nii et ta läks sellesse, mida tema taksojuht kirjeldas kui head hotelli. „Olen kindel, et talle maksti selle eest, sest see koht oli täielik urgas.” Jobs küsis omanikult, kas vesi on filtreeritud, ja rumalast peast uskus vastust. „Sain kiiresti düsenteeria. Olin päriselt haige, kõrge palavikuga. Nädalaga võtsin viisteist kilo alla.”

Kui Jobs oli piisavalt terve, otsustas ta Delhist lahkuda. Ta sõitis Haridwari linna India lääneosas Gangese alguspunkti lähedal, kus parasjagu toimus Kumbh Mela festival. Tavaliselt umbes saja tuhande elanikuga linna saabus üle kümne miljoni inimese. „Kõikjal olid pühad mehed, selle ja tolle vaimse õpetaja telgid. Inimesed sõitsid elevantidega. Olin seal mõne päeva, aga otsustasin, et pean ka sealt jalga laskma.”

Ta sõitis rongi ja bussiga Himaalaja jalamil asuva Nainitali lähedale ühte külla. Seal elas Neem Karoli Baba, õigemini oli elanud. Sel ajal, kui Jobs sinna jõudis, ei olnud teda enam elus, vähemalt mitte samal kujul. Jobs üüris madratsiga toa perekonnalt, kes aitas tal taimetoitude abil haigusest taastuda. „Seal oli eelmisest rändurist jäänud ingliskeelne „Autobiography of a Yogi” ja ma lugesin seda mitu korda, sest teha polnud eriti midagi. Jalutasin naaberkülades ja toibusin düsenteeriast.” Sealses kogukonnas elas ka epidemioloog Larry Brilliant, kes üritas võidelda rõugetega ning kes hiljem juhtis Google’i heategevuslikku haru ja Skolli fondi. Temast sai Jobsi eluaegne sõber.

Kord räägiti Jobsile noorest hindu pühamehest, kes korraldas oma jüngritele ühe rikka ärimehe Himaalaja villas kokkusaamise. „See oli hea võimalus kohtuda vaimse olevusega ja suhelda tema jüngritega, aga see oli ka võimalus korralikku toitu saada. Lähemale jõudes tundsin toidulõhna ja mul oli kõht väga tühi.” Kuni Jobs sõi, otsis pühamees – kes oli Jobsiga enam-vähem ühevanune – ta rahva seast üles, näitas tema peale näpuga ja hakkas hullumeelselt naerma. „Ta tuli jooksuga, haaras minust kinni, tõi kuuldavale tuututava häälitsuse ja ütles: „Sa oled nagu titt,”” meenutas Jobs. „Säärane tähelepanu mulle ei meeldinud.” Pühamees võttis tal käest kinni, juhatas ta vaimustunud rahvahulga keskelt minema ning viis mäeküljele, kus oli kaev ja väike tiik. „Me istusime ja ta võttis välja žileti. Hakkasin teda hulluks ja ohtlikuks pidama. Siis võttis ta välja seebitüki – mul olid tol ajal pikad juuksed –, hõõrus mu juuksed vahule ja ajas pea paljaks. Ta ütles, et päästab mu tervise.”

Daniel Kottke saabus Indiasse suve alguses ja Jobs läks New Delhisse temaga kokku saama. Nad rändasid peamiselt bussiga sihitult ringi. Sel ajal ei otsinud Jobs enam guru, kes jagaks talle tarkuseteri, vaid vaimset valgustatust askeetlike kogemuste, lihtsuse ja deprivatsiooni abil. Ta ei suutnud leida sisemist rahu. Kottke meenutas, et Jobs sattus lärmakasse sõnavahetusse hindu naisega, kes Jobsi väitel oli küla turuplatsil neile müüdud piima veega lahjendanud.

Ometi võis Jobs olla ka heldekäeline. Kui nad jõudsid Manali linna, varastati Kottkelt magamiskott ja koos sellega reisitšekid. „Steve ostis mulle süüa ja pileti tagasi Delhisse,” meenutas Kottke. Ta andis Kottkele ka oma allesjäänud raha, sada dollarit.

Seitsme Indias veedetud kuu jooksul oli Jobs oma vanematele kirjutanud juhuslikult ja saanud temale tulnud kirjad kätte American Expressi New Delhi kontorist, nii et vanemad olid üsna üllatunud, kui Jobs neile Oaklandi lennujaamast helistas ja endale vastu tulla palus. Paul ja Carla sõitsid kohe Los Altosest Oaklandi. „Mu pea oli kiilas, kandsin India puuvillast rüüd ja mu nahk oli päikesest tumepruuniks päevitunud,” meenutas Jobs. „Ma istusin pingil ja vanemad kõndisid minust viis korda mööda. Lõpuks tuli ema minu juurde ja küsis: „Steve?” Mina vastasin: „Tere.””

Nad viisid ta koju, kus ta püüdis jätkuvalt end leida. Vaimsevalgustatuse poole viis mitmeid radu. Hommikuti ja õhtuti Jobs mediteeris ning uuris zen-budismi, vahepeal käis Stanfordis füüsika- või tehnikaloenguid kuulamas.

Otsing

Jobsi huvi idamaise spiritualismi, hinduismi, zen-budismi ja vaimse valgustatuse otsimise vastu ei olnud üheksateistkümneaastase nooruki mööduv tuju. Ta püüdis kogu elu järgida paljusid idamaiste usundite põhimõtteid, nagu kogemusliku prajñā, tarkuse või kognitiivse arusaamise rõhutamine, mida on võimalik vaistlikult kogeda keskendumise abil. Aastaid hiljem oma Palo Alto aias istudes mõtiskles Jobs India-reisi püsiva mõju üle:

Ameerikasse tagasitulek oli mulle samasugune kultuurišokk nagu Indiasse minek. India maainimesed ei kasuta mõistust nii nagu meie, nad kasutavad vaistu, ja nende vaist on kaugelt enam arenenud kui ülejäänud maailmal. Vaist on võimas asi, minu arvates võimsam kui mõistus. See on mu tööd palju mõjutanud.

Läänelik ratsionaalne mõtlemine ei ole kaasasündinud omadus, seda õpitakse ja see on Lääne tsivilisatsiooni suursaavutus. India külades seda ei õpita. Nad õpivad midagi muud, mis on mõnes mõttes sama väärtuslik, aga teisalt jällegi mitte. See on vaistu ja kogemusliku tarkuse jõud.

Pärast seitset kuud India külades elamist nägin läänemaailma hullust, aga ka selle võimet ratsionaalselt mõelda. Kui sa istud ja jälgid, siis näed, kui rahutu su meel on. Kui püüad seda rahustada, läheb asi ainult hullemaks, aga aja jooksul sa tõepoolest rahuned ja siis kuuled ka tähelepandamatuid asju – sinu vaist puhkeb õide ja sa näed asju selgemini ning tajud ümbritsevat rohkem. Mõttetegevus aeglustub ja sa näed hetke tohutut ulatust. Näed palju rohkem kui varem. See on teadus, sa pead seda harjutama.

Zen on mu elu palju mõjutanud. Mõtlesin kunagi Jaapanisse sõita ja püüda pääseda Eihei-ji mungakloostrisse, kuid mu vaimne nõustaja soovitas mul siia jääda. Ta ütles, et seal pole midagi sellist, mida siin pole, ja tal oli õigus. Sain tõe teada zen-kõnekäänust: kui sa oled valmis rändama läbi terve maailma, kohtumaks oma õpetajaga, siis ilmub ta ise sinu juurde.

Jobs leidiski õpetaja oma naabrusest. Raamatute „Zen Mind” ja „Beginner’s Mind” autor ning San Francisco zen-keskuse juht Shunryu Suzuki käis Los Altoses igal kolmapäeval loengut pidamas ja väikse rühmaga mediteerimas. Mõni aeg hiljem palus ta oma assistendil Kobun Chino Otogawal avada seal pidevalt tegutseva keskuse. Jobsist sai ustav jünger koos oma sõbratari Chrisann Brennani, Daniel Kottke ja Elizabeth Holmesiga. Lisaks hakkas ta üksinda käima Tassajara zen-keskuse väljasõitudel Carmeli lähedal, kus Kobun samuti õpetas.

Kottke meelest oli Kobun naljakas. „Tema inglise keel oli õudne,” meenutas ta. „Ta rääkis, nagu loeks haikut, kõneldes luuleliste, sugestiivsete lausetega. Istusime ja kuulasime ning ei saanud vahepeal üldse aru, millest ta räägib. Minu jaoks oli see pigem säärane kerge vahepala.” Holmes oli rohkem asjast huvitatud. „Käisime Kobuni meditatsioonidel, istusime zafu-patjadel ja tema istus poodiumi peal. Õppisime segavaid tegureid eirama. See oli maagiline. Ühel õhtul mediteerisime Kobuniga vihmasaju ajal ja ta õpetas meile, kuidas kasutada looduse helisid uuesti mediteerimisele keskendumiseks.”

Jobs oli ülimalt pühendunud. „Ta muutus väga tõsiseks, läks ennast täis ja oli ka muidu talumatu,” rääkis Kottke. Jobs kohtus Kobuniga peaaegu iga päev ja paari kuu tagant käisid nad koos väljasõitudel mediteerimas. „Olin temaga koos võimalikult palju,” meenutas Jobs. „Tal oli naine, kes töötas Stanfordis medõena, ja kaks last. Naine töötas öises vahetuses, nii et ma käisin õhtuti Kobuni juures. Naine tuli kesköö paiku koju ja ajas mu minema.” Vahel rääkisid nad ka sellest, kas Jobs peaks täielikult vaimsetele otsingutele pühenduma, kuid Kobun seda ei soovitanud. Ta kinnitas Jobsile, et too peaks ettevõtlusega tegeldes lihtsalt oma vaimse poolega ühenduses olema. See suhe kujunes sügavaks ja kestvaks. Seitseteist aastat hiljem laulatas Kobun Jobsi abielu.

Jobsi kompulsiivsed eneseotsingud viisid ta ka karjumisteraapia juurde, mille oli hiljaaegu võtnud kasutusele üks Los Angelese psühhoterapeut, Arthur Janov. See põhines Freudi teoorial, et psühholoogilised hädad tulenevad lapsepõlve probleemide allasurumisest. Janov väitis, et neid on võimalik lahendada raskeid hetki uuesti läbi elades ja samal ajal oma valu väljendades – ehk siis karjudes. Jobs eelistas seda kõneteraapiale, sest see oli seotud vaistliku tunnetuse ja emotsionaalse tegevuse, mitte pelgalt kaine analüüsiga. „See ei olnud asi, millele mõelda. See oli asi, mida teha – paned silmad kinni, hoiad hinge kinni, hüppad sisse ja tuled teises otsas targemana välja.”

Rühm Janovi pooldajaid oli loonud Oregon Feeling Centeri, mis tegutses Eugene’is vanas hotellis ja mille juhatajaks oli Jobsi Reedi kolledži aegne guru Robert Friedland, kelle All One Farm kommuun asus sealsamas. 1974. aasta lõpus osales Jobs kaheteistkümnenädalasel teraapiakursusel, mis maksis tuhat dollarit. „Steve ja mina pooldasime sisemist arengut ja ma tahtsin temaga kaasa minna,” meenutas Kottke, „aga mul polnud sellist raha.”

Jobs tunnistas lähimatele sõpradele, et teda ajendas valu, mis tulenes lapsendamisest ja sellest, et ta ei tundnud oma bioloogilisi vanemaid. „Steve soovis väga oma bioloogilisi vanemaid tundma õppida, et ka ennast paremini tunda,” ütles Friedland hiljem. Jobs oli Paul ja Clara Jobsilt teada saanud, et tema vanemad olid mõlemad ülikooli lõpetanud ja et ta isa võib olla süürlane. Jobs oli kaalunud koguni eradetektiivi palkamist, kuid otsustas sellega oodata. „Ma ei tahtnud oma vanematele haiget teha,” meenutas ta Pauli ja Clarat silmas pidades.

„Tal oli raske leppida asjaoluga, et on lapsendatud,” rääkis Elizabeth Holmes. „Talle tundus, et ta peab selle teema emotsionaalselt lahendama.” Jobs tunnistas seda talle ise. „See häirib mind ja ma pean sellele keskenduma,” ütles ta. Greg Calhouniga oli ta veelgi avameelsem. „Ta tahtis endas lapsendamise asjus selgusele jõuda ja rääkis sellest minuga päris palju,” meenutas Calhoun. „Karjumisteraapia ja limavabad dieedid olid mõeldud enda puhastamiseks ning lapsendamisega seotud masenduse leevendamiseks. Ta rääkis mulle, et on väga vihane, et vanemad ta ära andsid.”

1970. aastal oli John Lennon käinud sellessamas karjumisteraapias ja detsembris andis ta koos Plastic Ono Bandiga välja loo „Mother”. Selles kirjeldas Lennon oma tundeid isa vastu, kes oli ta hüljanud, ja ema vastu, kes sai surma, kui poeg oli alles teismeline. Laulu refräänis on painavad korduvad sõnad: „Ema, ära mine, isa, tule koju!” Jobs kuulas seda lugu tihti.

Ta mainis hiljem, et Janovi õpetusest ei olnud eriti kasu. „Ta pakkus valmis vastuseid, mis osutusid liiga lihtsustatuks. Mulle sai selgeks, et see ei anna erilist kasu.” Holmes arvas siiski, et Jobs sai sellest enesekindlust juurde. „Pärast teraapia läbitegemist muutus ta teistsuguseks. Muidu oli ta kergesti ärrituv, aga nüüd mõnda aega kuidagi rahulikum. Tema enesekindlus kasvas ja ta ei tundnud end nii saamatuna.”

Jobs hakkas uskuma, et suudab ka teistesse enesekindlust sisendada ja seeläbi sundida neid tegema asju, mida nad ei pidanud võimalikuks. Holmes oli Kottkest lahku läinud ja liitunud San Franciscos ususektiga, kes soovis, et ta katkestaks kõik sidemed oma sõpradega. Jobs ei olnud säärase asjade korraldusega nõus. Ta saabus oma Ford Rancheroga ühel päeval sekti maja ette ja teatas, et sõidab Friedlandi õunatallu ning Holmes peab kaasa tulema. Siis lisas ta veelgi jultunumalt, et neiu peab pool maad ise sõitma, ehkki Holmes ei osanud manuaalkasti kasutada. „Kui maanteele jõudsime, sundis ta mind rooli taha istuma ja vahetas ise käike, kuni me sõitsime kiirusega kaheksakümmend kilomeetrit tunnis,” meenutas Holmes. „Siis pani ta mängima Dylani „Blood on the Tracks” kasseti, toetas pea minu sülle ja jäi magama. Ta arvas, et tema suudab kõike ja seega suudavad ka teised.

Ta andis oma elu minu kätesse. Seega pidin tegema midagi, mida ei arvanud suutvat.”

See oli reaalsuse paigaltlükkamise välja positiivsem pool. „Kui sa teda usaldasid, suutsid ka midagi korda saata,” rääkis Holmes.

„Kui ta oli otsustanud, et midagi peab juhtuma, siis ta hoolitses selle eest, et see nii ka läheks.”

Lahkhelid

Ühel 1975. aasta alguse päeval istus Al Alcorn Ataris oma kabinetis, kui Ron Wayne sisse tormas. „Kuule, Stevie on tagasi!” hüüdis ta.

„Too ta siia,” vastas Alcorn.

Jobs loivas paljajalu sisse, seljas kollane rüü ja kaenlas raamat „Be Here Now”, mille ta ulatas Alcornile, et too seda lugema hakkaks. „Kas ma saan oma töökoha tagasi?” küsis Jobs.

„Ta nägi välja nagu mõni Hare Krishna tüüp, aga siiski oli tore teda näha,” meenutas Alcorn. „Ja ma vastasin jaatavalt.”

Jobs töötas taas suhete säilitamise nimel õhtuti. Wozniak, kes elas lähedal ja töötas HP-s, käis pärast õhtusööki tema juures videomänge mängimas. Ta oli Sunnyvale’i keeglisaalis sattunud Pongist sõltuvusse ja mõelnud välja versiooni, mida sai kodus teleriga ühendada.

Ühel 1975. aasta hilissuve päeval otsustas Nolan Bushnell, trotsides valdavat veendumust, et pallimängude aeg on läbi, et nad peavad välja töötama Pongi ühe mängija versiooni – vastasega mängimise asemel taob mängija palli vastu seina, millest kukub iga tabamuse korral välja telliskivi. Ta kutsus Jobsi oma kabinetti, joonistas mängu väiksele tahvlile ja palus Jobsil selle välja töötada. Bushnell ütles, et iga kiibi pealt, mis jääb alla viiekümne, saab ta preemiat. Bushnell teadis, et Jobs ei ole suurem asi insener, aga ta eeldas õigesti, et Jobs kutsub appi Wozniaki, kes nagunii pidevalt Ataris tolgendas. „Minu jaoks oli see nagu kaks ühe hinnaga,” meenutas Bushnell. „Woz oli parem insener.”

Wozniak oli elevil, kui Jobs tema abi palus, ja pakkus, et nad jagavad tasu pooleks. „See oli mu elu kõige imelisem pakkumine – luua mäng, mida inimesed hakkavad kasutama,” meenutas Woz. Jobs ütles, et see peab saama tehtud nelja päevaga ja võimalikult vähese hulga kiipidega. Ta varjas Wozniaki eest asjaolu, et tähtaeg oli tema enda määratud, kuna ta pidi minema All One Farmi õunakorjamist korraldama. Ta ei maininud ka, et mida vähem kiipe kasutatakse, seda suurem on preemia.

„Säärane mäng nõuab enamikult inseneridelt mitu kuud tööd,” meenutas Wozniak. „Ma ei uskunud, et suudan seda, kuid Steve kinnitas, et suudan.” Niisiis oli Woz neli ööpäeva järjest ärkvel ja tegi mängu valmis. Päeval HP-s töötades pani Wozniak oma ideed paberile. Pärast kiirtoidu söömist läks ta otse Atarisse ja jäi sinna kogu ööks. Kuni Wozniak mängu vorpis, istus Jobs temast vasakul pingil ja sättis kiipe omavahel traatidega ühendades makettplaadile. „Steve tegeles maketiga ja mina mängisin oma lemmikmängu, autovõidusõitu Gran Trak 10,” rääkis Wozniak.

Hämmastaval kombel said nad prototüübi nelja päevaga valmis ja Wozniak kasutas ainult neljakümmend viit kiipi. Mälestused on erinevad, aga üldiselt jäi mulje, et Jobs andis Wozniakile poole põhitasust, mitte preemiast, mida Bushnell kiipide arvu pealt maksis. Wozniak sai alles kümme aastat hiljem teada (kui talle näidati seda lugu Atari ajaloost kirjutatud raamatus „Zap”), et Jobs selle preemia sai. „Arvan, et Steve vajas raha ja ta ei tulnud selle peale, et mulle tõtt rääkida,” ütles Wozniak hiljem. Kui ta sellest praegu räägib, on tema jutus pikad pausid ja ta tunnistab, et see teeb talle haiget. „Soovin, et ta oleks aus olnud. Kui ta oleks öelnud, et vajab raha, oleksin ju talle andnud. Ta oli sõber.

Sõpru aidatakse.” Wozniaki meelest näitas see eriti selgelt nende iseloomude sügavat erinevust. „Minu jaoks oli eetika alati tähtis ja ma ei saa siiani aru, miks ta tegi nii, et sai tasuks ühe summa, aga mulle ütles teise,” rääkis Wozniak. „Aga inimesed on erinevad.” Kui Jobs sai teada, et see lugu on avaldatud, helistas ta Wozniakile, et seda väidet eitada. „Ta ütles, et ei mäleta, et oleks seda teinud, ja kui ta oleks teinud, siis ta ka mäletaks seda, nii et arvatavasti ta seda ei teinud,” meenutas Wozniak. Kui mina Jobsilt selle kohta otsesõnu küsisin, muutus ta ebatavaliselt vaikseks ja kõhklevaks. „Ma ei tea, kust säärane väide tuli,” ütles ta. „Ma andsin talle poole saadud rahast. Woziga olen ma alati õiglaselt käitunud. Woz lõpetas töötegemise 1978. aastal. Ta ei teinud pärast seda mitte midagi. Ja ometi sai ta Apple’ist sama palju aktsiaid kui mina.”

Kas on võimalik, et mälestused on hägustunud ja Jobs ei petnud Wozniakki? „On ju võimalik, et minu mälu eksib,” sõnas Wozniak mulle, kuid pärast hetkelist vaikimist mõtles ta ümber.

„Ei, ma mäletan seda täpselt, 350-dollariline tšekk.” Ta küsis selle kohta Nolan Bushnellilt ja Al Alcornilt. „Mäletan, et rääkisin preemiarahast Woziga ja ta oli ärritunud,” meenutas Bushnell.

„Ütlesin, et jah, iga kiibi pealt, mis jäi alla viiekümne, sai preemiat. Ta vangutas pead ja laksutas keelt.”

Wozniak nentis hiljem, et olgu see tõde või vale, vana asja pole mõtet üles keerutada. Jobs olevat keeruline inimene ja manipuleerimine on lihtsalt üks negatiivne omadus, mis aitas tal edukas olla. Wozniak ei oleks iialgi sääraselt käitunud, aga ta mainib ka, et tema poleks suutnud Apple’it üles ehitada. „Jätaksin selle asja parem rahule,” ütles ta, kui ma peale käisin. „Ma ei taha Steve’i selle järgi hinnata.”

Ataris töötamine aitas kujundada Jobsi suhtumist ärisse ja disaini. Ta hindas Atari mängude lihtsust. „See lihtsus hakkas talle meeldima ja temast sai väga keskendunud tooteinimene,” meenutas Ron Wayne. Jobs võttis üle ka Bushnelli otsustava suhtumise. „Nolan ei leppinud eitava vastusega,” rääkis Alcorn, „ja Steve sai sellest esmamulje, kuidas asju ajada. Nolan ei olnud kunagi üleliia pealetükkiv nagu Steve vahetevahel, aga ta oli sama tahtejõuline. Minul kiskus sisikond selle peale kokku, aga asjad said tehtud. Selles mõttes oli Nolan Jobsi mentor.”

Bushnell nõustus selle arvamusega. „Ettevõtjas peab olema midagi määratlematut, ja mina nägin seda Steve’is,” rääkis ta. „Ta ei olnud huvitatud ainult inseneritööst, vaid ka ärilistest külgedest. Õpetasin talle, et kui sa käitud, nagu suudaksid midagi korda saata, siis nii ka läheb. Ütlesin talle: „Tee nägu, et sa kontrollid olukorda, ja inimesed jäävad seda uskuma.””