Читать книгу Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat - Erik Axl Sund - Страница 11

Lääne-Stockholmis Ängby ja Åkeshovi vahele on surutud linna esimene looduskaitseala.

Maastikku on kujundanud jää ja kivid, ala on vaevalt saja hektari suurune, sinna mahub nii mets, lagendikud kui ka väike järv. Ürgjää liikumise jäljed on näha rändrahnude ning saja meetri pikkuste ja kuni kuue meetri kõrguste kiviste moreenseljakutena. Jää surus maapinna esmalt tuhat meetrit allapooole, siis rebis katki ja loopis kaljust kistud rahnud laiali.

Metsas võib siin-seal sattuda kivimüüri peale, mida ei ole tekitanud jää, vaid inimkäsi. Rahvajuttude kohaselt ladusid kivid müüriks vene sõjavangid ja võib oletada, kuidas nad küüruvajunult kadedusega moreenseljakute poole piilusid.

Metsa keskel asuva järve nimi on Judarn. Nimi tuleneb sõnadest „kõlama”, „kostma”4, aga etümoloogiliselt ei ole sel kurnatud sunnitööliste kaebelaulude ega ka praegu metsast kostvate karjetega mingit seost.

Koobaltsinises mantlis noor heledat verd naine vaatab puude kohal kõrguva tähistaeva poole.

Tuhanded ja tuhanded jääst ja kivist pallist, mis põlevad.

Madeleine Silfverberg tühjendab oma kopsud veel kord raevust ja läheb tagasi auto juurde, mis seisab järve lähedal metsatukas.

Viis minutit hiljem üheksakümnekilomeetrise tunnikiiruse juures kajab autos kolmas karje.

Maailm on esiklaas, mille keskel on asfalt ja nägemisvälja äärtes puud. Madeleine paneb silmad kinni ja loeb viieni, kuulates mootori häält ja rehvide hõõrdumist vastu teepinda. Kui ta silmad lahti teeb, tunneb ta end rahulikuna.

Kõik läks plaanikohaselt.

Varsti tuleb Fagerstrandi majja politsei.

Köögilaualt kollaste tulpide kimbu kõrvalt leiavad nad ka korralikult ritta seatud polaroidfotod, mis dokumenteerivad kõik mõrvad.

Karl Lundström Karolinska haigla voodis.

Per-Ola Silfverberg oma kaunis korteris, tapetud nagu siga.

Fredrika Grünewald Püha Johannese kiriku krüptis oma telgis, paks rasvane nägu purjus grimassina fotoaparaadi välgust pimestatud.

Ja Regina Ceder oma köögi põrandal, kaelal punakasmust kuuliauk.

Puudub vaid üks pilt, see on politseil juba olemas, kus keegi naine uputab Regina Cederi väikest poega. Naine, kelle paremal käel ei ole neljandat sõrme.

Kui politsei keldrisse läheb, siis leiavad nad põhjuse, miks majas nii hullusti lehkab.

Mets saab äkki otsa, asustus muutub tihedamaks ja ta võtab kiiruse maha. Seal, kus Gubbkärrsvägen kohtub Drottningholmsvägeniga, jääb ta seisma ja autosid mööda lastes trummeldab üheksa sõrmega kannatamatult vastu rooli.

Hannah Östlund oli sunnitud sõrme amputeerima, kui sai koeralt hammustada.

Tema ise kasutas polditange.

Drottningholmsvägenile keerates mõtleb Madeleine neile, kes varsti surevad, ja neile, kes on juba surnud, aga ka neile, keda ta oleks ise tahtnud tappa.

Bengt Bergman. Tema isa ja vanaisa. Isavanaisa.

Tuli võttis ta enne, kui Madeleine jõudis. Aga Madeleine’i tuld ei võta keegi, sest see tuli võtab teised. Kõigepealt võtab tema tuli naise, kes kunagi nimetas end Madeleine’i emaks, ja pärast seda võtab tuli seapidaja. Neil on leping, mida seapidaja Madeleine’i ootuse kohaselt täidab.

Madeleine teab, et seapidaja annab endast ühel hetkel märku.

Madeleine teab seda, sest ta tunneb teda.

Tunneb seapidajat paremini, kui tahaks, tal ei ole kunagi olnud valikut.

Mööda Drottningholmsvägenit linna poole sõites sirutab ta McDonaldsi topsi järele, avab kaane ja torkab käe jääkuubikute vahele. Ta pistab peotäie purustatud jääd suhu ja närib ahnelt, enne kui alla neelab.

Pole midagi puhtamat kui külmutatud vesi. Isotoobid puhastuvad maisest mustusest ja võtavad vastu kosmilisi signaale. Kui ta piisavalt külmutatud vett sööb, siis levib see tema kehas ja muudab selle omadusi. Teeb tema aju teravamaks.