Читать книгу Püütia õpetused. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Kolmas raamat - Erik Axl Sund - Страница 20

Hannah Östlundi köögilaual on neli polaroidfotot. Jeanette läheb ja võtab ühe kätte. Hurtig vaatab pilti üle Jeanette’i õla. „Grünewald,” ütleb ta.

Jeanette noogutab ja vaatab Fredrika Grünewaldi surmahirmus moondunud nägu. Üle tema heleda pluusi voolab veri ja klaverikeel lõikub sügavale pingul kaela sisse. „Tehtud mõni sekund enne Fredrika surma,” nendib ta.

„Üks haige inimene teeb pilte ja teine kägistab samal ajal kodutut naist? Kas sellest peab nii aru saama?”

„Jah, ma oletan küll.”

Hurtig astub sammu ettepoole, sirutab käe üle laua, võtab teise foto. „Direktor Silfverberg,” ütleb ta, paneb pildi tagasi lauale ja võtab järgmise foto.

„Las ma arvan,” ütleb Jeanette. „Regina Ceder. Lask kaela.”

„Pole just eriti vinge vaatepilt.”

Jeanette võtab viimase foto ja ulatab Hurtigile. „Vaata seda.”

Hurtig uurib pilti paar sekundit. „Karl Lundström,” ütleb ta siis ja jätkab kahtlevalt. „Nii et nemad tegid siis ka talle otsa peale? Tähendab, et ei olnudki nii, nagu arst arvas, et Lundström suri, kuna tema neerud ütlesid üles. Jah, et liiga palju morfiumi liiga pika aja jooksul.”

„Nii see ju välja nägi, aga küllap nad lisasid midagi tilgutis olevale ainele. Asja täpsemalt ei uuritud, sest tema surm paistis loomulik, aga see mõte on mul peast läbi käinud küll.”

Jeanette paneb pildi käest ja silmitseb fotoseadet köögilaual.

Miski häirib, aga ta ei suuda aru saada, mis täpselt, ja tema mõtiskluse katkestab õue sõitva auto hääl.

Jeanette vaatab aknast välja ning tulijaid nähes läheb ta Ivo Andric´ile ja kriminalistidele trepi peale vastu. Ta võtab maski eest ja hingab sügavalt värsket õhku sisse. Mis majas ka iganes on, parem, kui kriminalistid ees lähevad.

Ivo avab autoukse ja ronib välja. Ta vaatab ringi, võtab pesapallimütsi ära ja sügab pead. Jeanette’i märgates venib ta suu naerule. „Nii…” Ta kissitab silmi. „Mis meil täna on?”

„Me ei tea rohkem, kui et majas miski haiseb.”

„Sa mõtled, et haiseb surma järele?” küsib Ivo, naeratus näol kustumas.

„Midagi sellist jah.”

„Olge teie Hurtigiga niikaua väljas.” Ivo viipab kriminalistidele. „Me läheme sisse ja vaatame järele.”

Hurtig istub jälle trepile ja Jeanette võtab jakitaskust telefoni. „Ma lähen ja helistan autost Åhlundile. Ma käskisin tal koos Schwarziga Dürerit uurida.”

Hurtig noogutab. „Ma hõikan, kui siin midagi juhtub.”

Jeanette läheb mööda kruusast jalgteed oma auto juurde. Ta avab ukse ning istub rooli taha, samal ajal Åhlund vastab.

„Hei, ülemus, kuidas läheb?”

„Ma ei tea, aga me leidsime fotod, mis vähemalt Hannah Östlundi mõrvadega seostavad. Arvatavasti ka Jessica Fribergi. Varsti saame Ivolt vastuse.” Õlad valutavad ja Jeanette sirutab selga, enne kui jätkab. „Kuidas teil läheb? Midagi huvitavat advokaat Düreri kohta?”

Åhlund ohkab. „Taanlased ei ole just eriti abivalmid ja tema lugu ulatub ju päris kaugesse aega. Aga me andsime oma parima.”

„Okei. Räägi.”

„Dürer jõudis Taanimaale tänu „Valgete busside” päästeoperatsioonile.6 Ta oli Dachau koonduslaagris.”

Teine maailmasõda? mõtleb Jeanette. Teiste sõnadega koonduslaager. Ta arvutab kiiresti välja Düreri vanuse. „Tähendab, ta on siis seitsekümmend kaheksa? Ja ei ole taanlane?”

„Ikka on, Dachaus istus taanlasi küll, kaasa arvatud Düreri vanemad, aga nemad ei jäänud ellu.”

Dachau, mõtleb Jeanette. „Kas sa oled jõudnud vaadata, kes sinna sattusid?”

„Olen, aga ainult Wikipediast.” Åhlund naerab natuke häbelikult. „Paistab, et juute seal eriti ei olnud, pigem tööpõlgurid ja kriminaalid. Ja mustlased. Saksa arstid tegid vangide peal ka hulga jõledaid eksperimente. Ma ei tea, kas sa tahad kuulda.”

„Ei, säästa mind sellest, ole kena. Mis Dürerist edasi sai?”

„Taani maksuameti andmeil on ta korrapäraselt deklareerinud seakasvatusest saadud tulusid. Aga tundub, et äri ei läinud eriti hästi. Mõnel aastal ei tulnud üldse midagi sisse. Jyllandil Strueris asuv talu müüdi juba peaaegu kümme aastat tagasi.”

„Kuidas Dürer Rootsi sattus?”

„Seitsmekümnendate aastate lõpus ilmub ta välja Vuollerimis. Saab saekaatris tööd raamatupidajana.”

„Tähendab, mitte advokaadina?”

„Ei, ja nüüd läheb asi natuke imelikuks. Ma ei ole suutnud leida mingit infot tema hariduse kohta. Ei tunnistusi, ei diplomeid.”

„Ja kõik need aastad advokaadina ei ole keegi teda kontrollinud või tema ametialast pädevust küsimuse alla seadnud?”

„Ei, niipalju kui mulle on ette sattunud.”

Jeanette näeb, et Ivo Andric´ tuleb majast välja ja ütleb midagi Hurtigile.

„Ma pean nüüd lõpetama, räägime hiljem edasi. Tubli töö, Åhlund.”

Jeanette torkab telefoni taskusse tagasi, väljub autost ja läheb ootavate meeste juurde.

„Keldris on kaks surnud koera. Sealt see hais.”

Jeanette hingab välja. Paistab, nagu kohtuarst naerataks, ja Jeanette oletab, et Ivo, nagu ta isegi, tunneb kergendust, et seekord ei olnud tegemist inimestega.

„Loomad on lahti lõigatud nagu seatapul,” jätkab Ivo, „me teeme praegu natuke pilte. Aga Jessica Fribergi elamist uurivatel kriminalistidel pole seevastu veel midagi huvitavat teada anda, vähemalt mitte pärast esmast vaatlust.”

„Okei, anna teada, kui olete Fribergi elamises natuke kaugemale jõudnud,” ütleb Jeanette, samal ajal kui Hurtig Ivole noogutab ja sammud auto poole seab. „Veel midagi?”

„Ei. Või tegelikult…” vastab kohtuarst. „On üks teine asi, hoopis teisel teemal. Kas sa Malmös tunned kedagi? Täpsemalt Rosengårdis? Mul on vaja kellegagi sealt ühendust saada.”

„Ikka,” ütleb Jeanette veidi äraolevalt, sest tema mõtted liiguvad tagasi polaroidpiltide juurde Hannah Östlundi köögilaual. Paberitükile telefoninumbrit kirjutades mõtleb ta piltidele ja mõrvamotiivile ning mõistab äkki, mis see oli, millesse ta takerdus. Ta ulatab Malmö kolleegi telefoninumbriga paberi Ivo Andric´ile ja mees tänab teda rõõmust särava pilguga.

Miski häirib mind, mõtleb Jeanette Ivo rõõmu õieti tähele panemata.